Ma sain hommikul ärgates aru, et midagi on valesti, kui mul ei õnnestunud normaalselt ringutada. Well, enda jaoks normaalselt. Mul on sellised toredad põlved, mis painduvad ka teisele poole... Kui keegi vaatas Black Swan'i, siis seal võis näha kuidas neiu põlved paindusid teisele poole, kui ta linnuks muutus (btw, väga creepy film). Minu põlved ei paindu muidugi nii jõhkralt teisele poole, vaid... natuke. Kui ma sirgete jalgadega põrandal istun, siis saan ma põlvest alates jalgu tõsta ja see on hirmus lõbus... Ma tõesti ei kujuta ette kui paljud lugejatest praegu mõttes (või päriselt) teevad meeletuid rõvedust väljendavaid krimasse sest, et EWW. IGATAHES. Nii ma ringutan ka. Ma tõstan ringutades natuke jalgu põlvest üles ja hirmus hea on olla. Ma arvan, et ma ei saanudki enne aru kui palju ma nii teen, kui ma täna hommikul seda teha ei saanud. (*mu koer hakkas magades urisema ja haukuma* pidin mainima, sest see on nii armas) Lihtsalt ei saanud ja kui ennast korralikult välja ringutada ei saa, siis jääb selline pooleldi magamise tunne. Umbes nagu mu jalad oleks põlvest all pool veel täiesti maganud. Väga, väga häiriv tunne ühesõnaga.
Voodist välja astudes oli kogu olukord veelgi imelikum. Kutsusin ema, sest ema on alati targem. Ema pani mulle paistes põlvede diagnoosi, mille põhjused on siiani ebaselged. Äkki tegi torm seda? Kõik, kelle peale vihma sadas, said paistes põlved? What even is this logic... Ma olen täna terve päev kodus voodis lebotanud, sest kõndimine on niivõrd imelik ja ebanormaalne. Võinoh, praeguse seisuga on kõik nagu korras ja üks põlv on veel kuidagi kahtlane, aga kõik on kõvasti parem kui varem oli. Lisaks sellele kartis ema mind mitte-usaldusväärsete jalgadega maailma lasta. Ma pelgasin ka, sest ma oleksin pidanud koolis pidevalt nelja korruse vahel jooksma ja see oleks lihtsalt... ei.
Ühesõnaga. Loif... loif is haaaad.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar