küünlaromantika

Püüan luua kunstlikult meeleolu kirjutamiseks. Süütasin kolm küünalt, üks neist on lõhnaküünal ja teised 2 on puhtalt lisavalguse pärast seal. Küünlaid peetakse romantika juurde kuuluvaks osaks, aga minu jaoks teevad need lihtsalt olemise mõnusaks ja koduseks... kui just. Kui ma just ei tea, et inimene, kellega ma aega veedan, püüabki luua romantilist meeleolu. Siis on see minu jaoks liialt planeeritud romantika. On see loogiline? Mulle meeldib end pigem avastada keset romantilist hetke, kui näha, et sellega on vaeva nähtud. Jutud sellest kuidas mõndadele neidistele seati süütuse kaotamiseks voodile roosilehed, pandi mängima mahe muusika ja süüdati tosin küünalt, kõlasid minu jaoks kohutavalt. Kogu see planeeritus... ugh. Võib-olla on asi selles, et mulle lihtsalt ei meeldi plaanid. Kui ma teen plaanid, siis ma tunnen, et ma pean nendest kinni pidama ja kui ma näiteks tunneks end seal kõhedas roosilehtedega kaetud voodis ebamugavalt ja "not really in the zone" ning peaks plaani katki jätma, siis... ma tunneks end lihtsalt nadilt. Seda enam, et teine inimene oli vaeva näinud ning oma aega, mida ta enam tagasi ei saa, sinna pannud. Lisaks sellele oleks ilmselt oodata oma kaaslaselt "we're gonna bang" pilku terve selle aja jooksul, kui seal ruumis niisama hängida. Calm your dick, let's chill. Get rid of the fucking rose petals and atleast 10 candles need to go... and I don't like the fancy champagne glasses. Let's just fucking chill and see what happens. Mul on nii hea meel, et mina sellist horrorit läbi ei pidanud elama.
  Taoline üllatus pikemaajalise kaaslase poolt on tegelikult armas. Ütleme, et olete paar aastat juba koos olnud ja jätate muidu vetsus käies juba WC-ukse lahti (näiteks). Selline mugavustunne on juba saavutatud, siis on see armas ja äärmiselt üllatav (kui see just teie jaoks mingi igakolmapäevane asi pole).
 Ma ise jõuan nii kaua sellisesse mugavustsooni. Mitte sellisesse ebameeldivasse, kus kumbki paarisuhtes ei pinguta ja kõik lihtsalt peeretavad üksteisele näkku (milline kujutluspilt...), vaid sellisesse, kus ma saan vabalt kõik oma halvad naljad välja lasta ning lihtsalt olla see mina, kes ma kõige puhtamal kujul olengi. Võimalik, et olen jätnud siin mulje, et olen selline esimesest päevast peale. Muljeid on hirmus lihtne jätta. Tegelikult olen ma küllaltki uje ja jõhker paanitseja inimestega suheldes. Paanitsen mõttes loomulikult. Enda üllatuseks olen ma muidugi kuulnud, et esmamulje minust on jäänud, kui vaimukast ja jumala coolist neiust, kes EI PAANITSE. Tjah, ma ise mõtlen ka kellega nad kohtuda võisid... Aga ma püüdlen sellise rahuliku, paanikavaba suhtlus-skilli poole. Tasapisi. Võib-olla lasen oma kohutavad naljad veidi varem puurist välja ja püüan lihtsalt vabamalt võtta. Ma põen liiga palju ja ma ei tohiks. (Hakkasin mõtlema, et kas ma teen seda öeldes endale karuteene või mitte? Minu puhul ei toimi keelud nii nagu peaksid ning ma hakkan vastupidist tegema. Vahest peaksin ma endal keelama inimestega vabalt suhtelda, et siis seda jonni ajades teha... Vabandan, kui see teie jaoks segane on.)
 Kas keegi on kuskil müügil näinud seda Bolniuse küpsiselõhnalist küünalt? Mul on see endal otsakorral ja ei raatsi põletada ka kui teist juba olemas pole. Ma igatsen meeletult küpsiste järgi lõhnavat tuba. Kui keegi juhtub külla tulema, siis arvatakse, et ma pole tegelikult nii laisk ja olen küpsetanud. Igatsen seda tunnet, aga päriselt küpsetama ikka ei taha veel hakata nagu. Jõulude ajal vorbin ilmselt mingid piparkoogimuffinid valmis, aga ei veel. Praegu luiskaks veel hea meelega inimestele küünalt põletades...
 Mölisesin vast piisavalt.
 Thank you, come again.

vabandused

halb kvaliteet ja väsinud Kärol

 Istusin üks päev bussis ja sõitsin tööle. Kooli juurest tuli palju väikseid mudilasi peale ning keegi astus kellelegi jala peale. Kõlas ilus ja igati armas "Palun vabandust!". Hakates edasi mõtlema, leidsin, et eelistan üht vabanduse vormi teistele. Meil on ju olemas veel see "Anna andeks!", "Palun andeks!" ja inglise keelest üle võetud "Sorry!", mida käänatakse veel omakorda "Sorts"-iks ja ma ei teagi veel milleks. Kingitused on ka veel üks viis vabandamisest. Kõigist nendest on minu jaoks ikkagi peajagu üle üks siiras "Palun vabandust!".
 Miks just "Palun vabandust!"? See palun seal ees teeb selle ilusaks. See, kuidas see huulilt libiseb ja kuidas see kõlab nii kaunilt. Samas kui seda fraasi edasi vaadata, siis saab seda võtta ka kui vabanduse enda palumist. Nagu keegi paluks kelleltki vabandamist. Sõnademäng.
 Kui panna kõrvuti "Palun vabandust!" ja "Anna andeks!", siis paistab neist esimene siirama andestuse palumisena, kui teine. "Anna andeks!" on kuidagi nii kuradi nõudev ja mitte kübetki paluv. Võib-olla on asi minus. Võimalik. "Palun andeks!" on minu jaoks näiteks igapidi kole fraas. Selles on koos kahe eelnevalt mainitud fraasi osad, aga see ei toimi minu jaoks nii ilusalt. Seda fraasi igapidi käänates ei muutu see nagu "Palun vabandust!", aga selles olevad häälikud on justkui liiga jäigad. Kes vabandab jäikade häälikutega? Ma mõtlen liiga palju... vabandust!
 "Vabandust!" on lihtne. Kohati igav, aga lihtne. Ilma keerutamiseta. Ei paista selle andestuse järgi kuigi janune. Tundub nagu minu halastusest tulnud andestus ei loeks väljendile "Vabandust!" absoluutselt. "Andesta kui tahad, minu elu sellest paremaks ega halvemaks ei muutu."
 Sõnad on minu jaoks tähtsad. Mulle meeldivad ilusad sõnad ja fraasid. Ma mõtlen neist tihti. Vahel ei jõua ära imestada mõne lihtsa fraasi ilu üle ja mõnikord tahaks oksendada teise inetuse pärast. Praegu näen kurja vaeva oma raamatu mitte-lõpetamisega. Ma tahan, et see veel edasi läheks. Seda lugedes on mul pliiats näpus, et saaksin end kuidagi puudutavatele lausetele joone alla tõmmata. Raamatus on juttu maniakaal-depressiivsest mehest ja kui ta maanilisus üle läheb ning ta jälle depressiivne on, siis kogu ta jutt on nii... ilus. Kurb kindlasti ka, sest härra ei näe elu juures midagi tingimata kaunist, aga see ongi ilmselt see faktor, millega ma suudan samastuda ja samastumine sellisel tasemel on minu jaoks oluline. Ilmselt. "Tahaksin surra. Mitte ära sinu juurest, aga ära minu juurest." Jah, täpselt. Joonisin selle mitmekordselt alla. Ma tõesti ei taha, et see raamat lõppeks, aga samas tahan ma seda edasi lugeda. Tean, et Adam pole ise raamatuga maha saanud ja ilmselt ei saa ka. Ta naine pole ka rohkem midagi peale selle raamatu kirjutanud, nii et samadelt autoritelt ma rohkem midagi lugeda ei saa. uuuuuggggggggghhhhhhhhhhh why are you doing this to me life
 Oli meeldiv teile oma kiiksust kirjutada. Loodan, et keegi saab mingilgi määral minuga samastuda nii nagu mina Adamaga samastun. Ilus mõte millega lõpetada, kas pole?
 Thank you, come again.

it's late / eilne öö

 Istun siin kell 3.40 öösel üleval ja teen pildipostitusi ette ära. Esmakordselt lammutab uni nii varakult. Muidu olen alles kuskil kella kuue aeg magama vajunud. Ei saa vist tegelikult öelda vajunud... pigem sundinud. Tjah, uni on raskelt tulnud paaril eelneval nädalal. Täna tuli ilmselt kiiremini tööpäeva ja powernapi vältimise pärast. Unegraafik on nii peapeale pöördunud, et ma ei oska enam kuidagi olla. Nagu ma ütlesin, jõuan ma magama kell kuus hommikul või veidi enne seda, ärkan tavaliselt kuskil kell pool 1 päeval ja vajan powernappi nii kella kaheksa aeg õhtul. Powernap on tavaliselt kuskil 2 või 3 tundi pikk. Kell 11 on plaksti silmad lahti ja meeletult palju energiat asju teha. Ma ei tea mis värk sellega on.
 Siin ma nüüd olen. Mässan suviste piltidega ja püüan huvitavaid postitusi kokku panna. Miks? Sest mulle meeldib. Ma lükkan edasi oma potensiaalselt väga ilusaid unenägusid selleks, et ma saaksin teha midagi, mida mulle väga meeldib teha. Ma ei tunne end sellepärast kuidagi halvasti ka. Kui mu elu edaspidi sellistest momentidest ei koosne, siis olen ma enda peale väga tige. Kui ma elus hiljem ei saa oma aega kulutada tehes midagi, mida mulle meeletult teha meeldib, siis olen ma midagi valesti teinud. Midagi on siis ikka väga katki. Ma kusjuures kardan meeletult, et midagi saabki tulevikus ilgelt katki olema. Ma meeletult kardan, et mul ei õnnestu seda "oma asja" ajada. Te ei kujuta ette kui palju ma sellepärast muretsen.
 Ma võtsin hiljuti oma raamatu jälle ette ja hakkasin edasi kirjutama. Vesistasin veidi. Kui ma tulevikus kirjutamisega tegeleda ei saa, siis olen ma enda peale ikka eriti vihane. Ma ei taha ameteid nimetada, tahan lihtsalt kirjutada. Sellest tulev vabadus on lihtsalt üleni suurepärane. Ma saan inimesi luua! Nagu sünnitus, aga valutum. Ma saan luua rääkiva lamba, kellel on gepardi saba ja jäsemed kui ma tahan. Miski ei takista mind! See saab olemas olla ja see saab elada nagu inimene. Näiteks. Ma saan selle vabalt ära korraldada kui tahan. Võin talle kirjutada ka merekoletisest abikaasa kui tahan. Kõik on võimalik. Mõistate?
 Ma hindan igasugust vabadust. Ma vihkan rutiini, tähtaegu ja reegleid. Pole minu jaoks. Vajan mingit valikuvabadust. Kui keegi mind midagi tegema sunnibki, siis teen ma hoopis vastupidist. Ma ei toimi nii. Ma ei saa kuidagi nii toimida ja ma muutun meeletult õnnetuks. See on ka üks põhjustest miks kool minu jaoks ei toiminud,
 Las ma kirjutan täpilistest elevantidest ja siidise nahaga krokodillidest. Las ma olen. Las ma jauran. Vaatab siis mis minust välja kukub.
 Thank you, come again.

behind the scenes of: 10 asja, mida ma oleks Positivusel teinud vol1

Milline throwback! Kui kellelegi on piltide päritolu lugu võõras, siis sellega saab tutvuda vajutades SIIA ja sarja esimene postitus asetseb SIIN. Vaatasin siin tükk aega pilte ja mõtlesin, et miks minust rohkem telgi kallal kohmitsemise pilte pole ja siis tuli meelde, eT MA OLEN GENIAALNE TELGIPÜSTITAJA. Ei, päriselt. Ma saan selle väga kiiresti kokku ja ilma erilise vaevata. Vähemalt midagigi oskan õues teha... ehitada mini siseruumi.
 Neid behind the scenes pilte on nii palju, et kukub kindlasti ära ka vol 2 ja ilmselt ka vol 3. Goddamn kuidas ma suve igatsen nüüd...
 Thank you, come again.

Kas väike Kärol oleks minu üle uhke?

 Kuna mu töö on suhteliselt üksluine ja ei vaja meeletult palju keskendumist tegevusele, siis tekivad mul aegajalt sellised huvitavad mõttekäigud. Mõnikord tingitud muusikast, mida ma kuulan, ja mõnikord lihtsalt tühja koha pealt. Hakkasin täna mõtlema sellele, milline laps ma olin. Nii viie või kuue aastasena. Tuletasin meelde helgemaid ja vähem helgemaid mälestusi ning olin lihtsalt üleni ära. Hakkasin edasi kõrvutama väikest Kärolit ja praegust Kärolit. Kas väike Kärol oleks mu üle uhke?
 Olen lõpetanud 9 klassi ja ei käi enam koolis, mul pole ametlikku tööd, ma pelgan ametiasutusi ja "serious business" asjade ajamisi, pelgan inimesi üleüldse, pole ka ilusas muinasjutulises suhtes ning olen üleüldse mingis depressioonis. Kas kuue aastane Kärol oleks minu üle uhke? Kõik välja toodud asjad on need, mille üle uhkust tundma mind õpetati. Haridus, hea töökoht, julgus, edukus suhetes. Õnn pidi iseenesest tulema. Seis paistab natuke nigel.
 Kuue aastane Kärol tahtis hirmsasti koera. Puhus sünnipäeva tordilt küünlaid ja tahtis oma pontut, Jõuluvanalt küsis ka. Ikka sellist väiksemat lontis kõrvadega ja beežikat. Ei suutnud ära otsustada kas talle meeldis musta värvi nina või roosa. Rasked otsused tõepoolest. Värv oli sellepärast nii kindel, et kiisu oli sel hetkel kodus sama värvi ja mõte kahest sama värvi erinevast loomast oli kuidagi armas.
 Väike Kärol vaatas imetlusega naeratavaid inimesi või inimesi, kes nalja tegid. Tegelikult peamiselt neid, kes kõva häälega nalja tegid. Mäletan näiteks lollitavaid tädipoegi Kaberlas. Siiani tõmbab mälestus suu muigele.
 Kuue aastane Kärol lehitses palju raamatuid. Tal olid muinasjutud nii peas, et kui ema vahetas lugedes "ja" "ning"i vastu, siis tekkis probleem. Väike Kärol mõtles hästi palju lugusid ka ise välja, mille ema pidi kõik kirja panema. Kärol võis siis isegi nelja aastane olla. See on minu jaoks selline kahtlane ajavahemik, mil 3 vanust kokku sulab ja ma ei teagi täpselt millal see toimuda võis. Väikseid kokku köidetud raamatuid loomalugudega on mul igatahes kõvasti. Peab emalt uurima kus täpselt. Huvitav oleks lugeda.
 Ma arvan tegelikult, et kuue aastane Kärol oleks mu üle päris uhke. Ainuüksi juba sellepärast, et mul on täpselt selline koer, kellest ma tol ajal unistasin... JA KAHEVÄRVILISE NINAGA. What are the odds?! See on ilmselt selle palumise ja soovimise tulemus. Saatsin ju aastaid jõuluvanale sama soovi ja puhkusin sünnipäeval küünlaid ka ainult seda soovides. Kusjuures väiksest saadik oli mul selge, et oma koera võtan ma varjupaigast. Mul on hea meel, et ma vähemalt selles valdkonnas väiksele Kärolile pettumust pole valmistanud.
 Kui aus olla, siis ega kuue aastane Kärol väga su haridusest, töökohast ja suhtest hoolinud polekski. Teda huvitas su raamaturiiul ja see kui palju koeri sul on. Päriselt. Mul on hea meel, et mul on mu lookas raamaturiiul ja armas peni. Kuue aastasel Kärolil oleks ka hea meel. Mul on tegelikult hea meel, et ma selline laps olin. Lust oleks kunagi samasugust kantseldada.
 Mõeldes möödunud aastatele ja ka lugedes siin samas blogis seda, mis kasvõi aasta tagasi toimus, on minu jaoks nii uskumatu. Kogu see kasvamine, mille ma olen läbi teinud on tegelikult päris hämmastav. Aasta pole tegelikult nii pikk aeg ja kui väike Kärol veel selle üle ei oskaks uhkust tunda, siis tänane Kärol oskab kindlasti. Nii palju kuradi eneseotsimist ja läbi bullshiti raiumist ning siin ma nüüd olen. Läbi paanikahoogude saadud põhihariduse, mitteametliku töökohaga kohas, kus kasvasin ja parandamas suhet endaga. Kõrval istub hunnik unistusi ning veidi jõudu, et nendega midagi peale hakata. Jah, seis pole kiita, aga seis on hullem olnud. Ma ilmselt taastun veel eelnevast aastast. Ei saa endale pahaks panna. Kõik saab korda.
 Lisaks sellele arvan, et väikest Kärolit hämmastaks mu silmalaineri joonistamise skill. Ta oleks nii kuradi uhke.
 Thank you, come again.

slightly pissed off

 Mu peopesad higistavad. Tunnen end rõvedana ja erakordselt vihasena. Ma ei tea miks ma vihane olen. Ma ei taha toast välja minna, sest kardan oma viha kellegi vastu suunata ja ebavajaliku probleemi tekitada. Vajan külma dušši.
 Mõtlesin, et pohhuj, pole ammu psühholoogidest ja psühhiaatritest kirjutanud. Ma isegi ei tea kuidas mul nende juures läheb. Tegelikult... mu psühhiaater vihkab mind ja ma ilma igasuguse saladuskatteta võin öelda, et ka tema pole mu meeldivate inimeste nimekirjas. Ma pole enam peale seda kuradi võõrutust rohte söönud ja ta kirjutab mulle järjest uusi ning justkui püüab mind veenda selles, et ma olen üleni fucked up ja vajan neid. "No mingit preparaati võiks ju ikka võtta..." Oh fuck you! Kas ma pean neid võtma sellepärast, et mul on neid päriselt ka vaja või ei oska su nõukaajast pärit mõistus minuga midagi muud ette võtta? Viimane kord kui seal käisin vaidlesime me kooli teemadel. "See pole normaalne, et sa seal ei käi. Sa pead ikka minema." Misasja ma seal istun, kui ma seal olla ei taha? See on minu ja õpetajate energia raiskamine ning ometigi istus mu vastas olev mees oma kragiseval kontoritoolil ja leidis, et ma olen inimrämps kui ma sinna asutusse istuma ei lähe. "Sa ei jõua elus kuhugi." Võib-olla sellepärast me siin praegu istumegi, et teised on mind samamoodi "julgustanud"? Kes kurat ravib oma patsienti, kirjutades ette selliseid asju ja öeldes, et ta on mõttetu, kui neid ei jälgi? Vaidlesin talle vastu samal ajal irvitades. Vanamees sai vihaseks. Paras.
 Rääkisin psühholoogile ka juhtumist, sest olime eelmine kord taolistel teemadel arutlenud. Nägin ta silmis korralikku emotsioonide segu. Talle ei meeldi eriti too psühhiaatrihärra. Vähemalt paistis nii. What a shitshow.
 Ma olen end leidnud korduvalt kahe poole vahelt. Ühel hetkel leian, et ma ei vaja seda psühhiaatrite ja psühholoogide jura, aga järgmisel olen ma omadega nii läbi, et ei oska midagi muud ka teha. "Mõtle positiivselt!" värk mõjub täieliku bullshitina. Vaatan jälle oma antidepressantidest koosneva koduapteegi peale ja mõtlen paari tableti alla kugistamisest. Nende asjadega tundub enda tapmine olevat tunduvalt lihtsam, kui nendest tuleneva "abi" ootamine. "Nendel uutel preparaatidel, mis ma kirjutasin, pole kõrvalmõjusid..." Miks mul siis see kuradi kõrvalmõjude list ees on?! Kellele sa seda sitta ajad?
 Elu pole jätkuvalt üleni ahvatlev, aga mingeid pärleid olen ma leidnud, mis mind veidi rahustab. Vaatab, mis saab. Nüüd lähen ilmselt selle külma dušši alla.
 Thank you, come again.

panic

Burn down the disco,

hang the blessed DJ.

Because the music that they constantly play

IT SAYS NOTHING TO ME ABOUT MY LIFE.

Thank you, come again.

meil on külalised

 Sugulaste üllatusvisiidid on... üllatavad. Hommikul helistatakse nii 3 tundi ette, et ema jõuaks paaniliselt veidi koristada, otsida välja viisaka serviisi ja minuga passive-agressive toonil rääkida.
 Nad on praegu ka külas. Ma tean, et nad ei tee selliseid üllatusvisiite tihti ja ei taha halba, vaid lihtsalt näha kuidas meil läheb. Oleks siis, et me vastuseks täielikku paska ei ajaks... Mul on lihtsalt probleem viisakusvestluste ja naeratamisega, kui ma seda tegelikult teha ei soovi. Kas üksteisele bullshiti sülle puistamine muudab meid lähedasemaks? Pohhuj. Las jääda.
 Tegelikult ei. Miks mitte avastada teist äärmust? Ei, me ei avalda teile muljet sellega, kui üleni hästi meil kõik on. Me ei korista paaniliselt tube enne teie tulekut, sest me ei tee seda muidu kunagi. Fuck this shit. Ma jõin eile liiga palju ja ma ei tunne end enda korda tegemisekski piisavalt hästi, rääkimata korteri koristamisest. Kui see on probleem, et ma olen teie üllatusvisiidi vältel voodis ja joon värisevate kätega sidrunivett nagu ma poleks aastaid vett joonud, siis me ei saagi läbi saada. Kui teile ei sobi see, et ma 3 tunni jooksul peale teie "hoiatust" kooki ei teinud ning praadi valmis ei meisterdanud, siis ei saagi me läbi saada. Mul on teised prioriteedid ja ma olen täpselt nii isekas, et kulutan selle aja nii nagu mulle parasjagu meeldib. Nahhuj me valetame üksteisele?! Halvim, mis juhtuda saab, on suguvõsa häbiplekiks saamine, aga mis kuradi vahet sel on? Vähemalt olin ma ainus aus inimene, kes teile valesid ette ei köhinud, et jätta endast mingi ebainimlikult hea mulje. Vähemalt olin ma mina ise. Ja kui ma tahan koristada, küpsetada ning pakkuda kohvi oma kaunimast serviisist, siis ma teen seda, aga ainult siis kui mina tahan. Lülitage oma ootused välja ja võtke, mida pakutakse. Komm või pomm? - eks näis.
Teine äärmus polnudki nii ebainimlik vist. Tahtsin tegelikult tuua veidi hullumeelsemaid näiteid sellest "traditsioonilise hea" (ehk siis hea vanema generatsiooni inimeste jaoks) vastandist. No näiteks "riietan end ainult üleni musta, sest matsin äsja oma unistused, kuna stripparina teenib rohkem" või "need voodile laotatud kondoomid on mu õhtuse kolmeka jaoks" või, et tõsiselt nende ajud krussi keerata "oman seinal Batmani logo, kuigi olen naissoost". See viimane on ainus tõene "hea" vastand. See pole otseselt halb, aga paljud vanema generatsiooni sugulased ei saa aru, kuidas 18 aastase neiu seinal on miski, mis peaks olema poiste seinal. Totud.
 Külalised lahkusid. Mu silmalainer hirmutas neid. Pilgust oli näha. Samas aastatega olen ma tõesti palju muutunud. Nemad mäletavad mind veel ilmselt kaua selle pisikese patsidega tüdrukuna, kes paistis nii õrn, et võis kohe katki minna. Ei saa pahaks panna. Ma olin päris armas.
 Thank you, come again.

words

 

Minu jaoks on sõna "elukaaslane" kohutavalt ilus. Kaaslane, kes käib koos sinuga läbi seda meeletult seiklusrikast eluteed. Kõik need tõusud ja mõõnad, üleujutused ja põuad. Ilus ju.
 Mulle meeldib mõelda elukaaslasest eelkõige kui sõbrast. Ma leian, et muudmoodi ei saakski. Juba sõprade vahel on selline eriline keemia ning kui sellele lisanduvad veel tugevamad tunded, emotsioonid, siis... Elukaaslane, kes sinuga seda seiklust kaasa teeb ja kes tahab seda teed läbi käies sinu kõrvale jääda, on tegelikult midagi ääretult erilist. Ma tunnen end rumalana, et ma ilmselget pean veel eraldi välja tooma, aga seda on juba kõrvalt nii kohutavalt inspireeriv ja ilus vaadata. Sa näed vanainimesi, kes lähevad koos läbi tule ja vee ning seda ainult koos. Elukaaslased ja nii ilus on.
 Selle kõige juures peaksin ma ilmselt mainima, et usun, et inimesel võib olla ka mitu elukaaslast. Mitte korraga, aga erinevate eluetappide jaoks küll. Ma ei tea, võib-olla lohutan ma end selle mõttega, aga mulle meeldib mõelda, et kui miski ilus saab läbi, siis on olemas ka kuskil teine inimene, kellega sa sama hästi (kui mitte paremini), klapid. Järgmine saatja eluteel või nii. Võib-olla kõnnite te koos 3 aastat, võib-olla 30, aga sellegipoolest olete te selle aja jooksul üksteise saatjad elus. Saate koos erinevaid õppetunde ja õpite maailma paremini tundma. Elukaaslased ja jätkuvalt ilus.
 Eesti keele seletav sõnaraamat on tegelikult märkinud sõna "elukaaslane" tähenduseks "abikaasa; vabaabielunaine v. mees". Lugedes mu eelnevat teksti on vist aru saada, et minu jaoks jääb sellest väheks. Minu jaoks on see sõna ilusam ja tähendusrikkam, kui selle märgitud tähendus. Sõna "elukaaslane" on minu jaoks ilusam kui mingis nähtamatus tähtsusedetabelis kõrgemal asetsev sõna "abikaasa". Abistav kaaslane? Tundub kuidagi hädine viis kedagi kutsuda "elukaaslase" kõrval. Ma jagaks parema meelega oma eluõppetunde kellegagi, kui oleks ainult abiks.
 Võib-olla ma ei peaks liitsõnu koost kiskuma. Võib-olla peaksin ma laskma neil lihtsalt olla ja võtma neid sellisena nagu nad seal nähtamatus tähtsustabelis paiknevad, lugema ÕSsi ja nõustuma. Võib-olla peaksin, aga mulle ei meeldi. Mind, kui unistajat, see ei toida. Ma mõtlen tihti sõnadele ja sellele, kuidas neid ritta seada. Minu jaoks on sõnad olulised. Muusikat kuulates, kuulan ma alati esimesena sõnu, hiljem hakkan muusikale endale keskenduma. Ma imetlen ilusaid luuletusi ja respekteerin ausa emotsiooniga kirjutisi. Ma jumaldan sõnu erinevates keeltes ja mu põlved lähevad nõrgaks kui vestlen inimesega, kelle sõnadekasutus on kaval või lihtsalt suurepärane. Ma sulan selliste asjade peale ning ei taha, et jutt lõppeks. "Ei, palun räägi edasi. Ma ei talu enam järsku vaikust," pasundab mõttes sel ajal kui ma ise põrandale sulan. Saabuval vaikusel on külmutav mõju ning mu sulanud aju ei suuda enam funktsioneerida. Saan selle toatemperatuuri alles paar päeva hiljem, kuid vajan siis veel veidi kaunilt seatud lauseid. Kunagi ei saa küllalt, olen sõltuvuses sõnadest.
 Sõnade ja rääkimise kõrval peaks mainima, et ma ise ei räägi palju. Ma olen selle eest omajagu paska saanud, sest tehakse oletusi, et ma olen õel või lihtsalt tumm. Ma ei leia võlu pidevas sädistamises. Ma ei pea seda vajalikuks. Jah, sõnad on ilusad, aga ka ilu kulub ning ma olen nagu sõnade kollektsionäär, kes tahab oma kogu kauni ja säravana hoida. On see üldse kuidagi loogiline?
 Ma arvan, et nüüd on kõik. Tänaseks. Ööd on kaunid, kas pole?
 Thank you, come again.

hingedepäeva horror

Tänane postitus on üks neist lugude pajatamise omadest, nii et haarake tass kuuma kakaod ja muffin kõrvale. Väga diibiks see teema siin kätte ei lähe.
 Ma olen nii kaua kui mäletan kartnud hingedepäeva. Kogu selle mõte ja lugu sellest on minu jaoks lihtsalt suur nope-fest. Mäletan nii hästi kuidas sellest algklassides räägiti, tuled kustus ja küünlavalgel. Nagu õudusjutte räägitakse. Õhkkond loodi küll vastav...
 - "Hingedepäeval käivad teie surnud esivanemate hinged teil külas..."
 NOPE, NOPE, NOPE!!! SURNUD?? MKM NOPE NO THANK YOU I'M GOOD
- "Et nad oskaksid õigesse kohta tulla, pannakse aknale küünal, et näidata, et nad on oodatud..."
 MIKS ME PEAME KUMMITUSI ENDA JUURDE KUTSUMA? Esivanemad küll ja puha, aga kui kauged esivanemad? Äkki mõni neist oli mõrvar ja/või vägistaja. Do I really want that? No, no I don't.
- "Neile jäetakse ka lauale süüa ja..."
 ME TOIDAME KUMMITUSI?! KUMMITUSED SÖÖVAD MEIE KÖÖGIS? WHAT THE FUCK MIKS?
- "Need hinged vaatavad kuidas te elate ja toimetate..."
No ma siis täna pesema ei lähe...
- "Kas pole tore mõelda, et teie esivanemad teil külas käivad?"
 SURNUD ESIVANEMAD. EI, EI OLE.
 Ma olen koguaeg meeletult paranormaalset kartnud. Võõraste inimestega ei oska ma ka suhelda, olgu nad sugulased või mitte. Mõte sellest kuidas ma enda jaoks võõraid vaime kodus, küünal akna peal, ootama pean, tundub minu jaoks kohutavalt hirmus. Ma tean, see on naeruväärne. See on ääretult jabur ja ma püüan end veenda selles, et see kõik on okei ja mu köögis ei einesta öösel mu vanavanemate kummitused, aga jah... vastupidist veenmistööd tegi 9 aastat kool ja aknale küünlaid asetav pere. Ma olen terve see aeg kartnud öösel magama jääda, sest äkki näen ma kellegi enda jaoks võõra kummitust lihtsalt meie korteris ringi jalutamas ning vaatamas, kuidas me magame. Ma ei suudaks karjuda ka. Ma tean, et ei suudaks, sest minu paanika toimub seespidiselt. Ma karjun seespool. Lihtsalt teen suuri silmi ja olen vait, kogedes kõige suuremat hirmu possibly ever.
 Sel aastal mind päris nii suur paanika ei vallanud. Osaline kindlasti, aga ma tõin end kuidagi maa peale tagasi sellega, et mul poleks selle vastu midagi kui mulle mu koerasõber külla tuleks. Mul on poolik koeraküpsis aknalaual ja ma loodan, et ma valet rahvast ligi ei meelita. See kõik on nii jabur... Seda enam, et usun uuestisündi ja kõik esivanemad/koerasõbrad on raudselt juba kellekski teiseks sündinud, võimalik, et mitmeid kordi, aga ikkagi. Ma kardan kummitusi ja paranormaalset ning ainus moodus kuidas ma selle pühaga rahu suudan luua on oodates omale külla siit ilmast lahkunud koerasõpru.
 Ma tunnen end peale selle kirja panemist veel eriti rumalana. Naeruväärne hirm, ma tean. Luban enda üle naerda, ma naeran ka, aga samal ajal kardan salaja ka. Tekk kaissu ja vaikne muusika mängima ning vast saan isegi hakkama. Voodi kõrval oleva tule jätan ka vist põlema... nii igaksjuhuks noh.
 Thank you, come again.