words

 

Minu jaoks on sõna "elukaaslane" kohutavalt ilus. Kaaslane, kes käib koos sinuga läbi seda meeletult seiklusrikast eluteed. Kõik need tõusud ja mõõnad, üleujutused ja põuad. Ilus ju.
 Mulle meeldib mõelda elukaaslasest eelkõige kui sõbrast. Ma leian, et muudmoodi ei saakski. Juba sõprade vahel on selline eriline keemia ning kui sellele lisanduvad veel tugevamad tunded, emotsioonid, siis... Elukaaslane, kes sinuga seda seiklust kaasa teeb ja kes tahab seda teed läbi käies sinu kõrvale jääda, on tegelikult midagi ääretult erilist. Ma tunnen end rumalana, et ma ilmselget pean veel eraldi välja tooma, aga seda on juba kõrvalt nii kohutavalt inspireeriv ja ilus vaadata. Sa näed vanainimesi, kes lähevad koos läbi tule ja vee ning seda ainult koos. Elukaaslased ja nii ilus on.
 Selle kõige juures peaksin ma ilmselt mainima, et usun, et inimesel võib olla ka mitu elukaaslast. Mitte korraga, aga erinevate eluetappide jaoks küll. Ma ei tea, võib-olla lohutan ma end selle mõttega, aga mulle meeldib mõelda, et kui miski ilus saab läbi, siis on olemas ka kuskil teine inimene, kellega sa sama hästi (kui mitte paremini), klapid. Järgmine saatja eluteel või nii. Võib-olla kõnnite te koos 3 aastat, võib-olla 30, aga sellegipoolest olete te selle aja jooksul üksteise saatjad elus. Saate koos erinevaid õppetunde ja õpite maailma paremini tundma. Elukaaslased ja jätkuvalt ilus.
 Eesti keele seletav sõnaraamat on tegelikult märkinud sõna "elukaaslane" tähenduseks "abikaasa; vabaabielunaine v. mees". Lugedes mu eelnevat teksti on vist aru saada, et minu jaoks jääb sellest väheks. Minu jaoks on see sõna ilusam ja tähendusrikkam, kui selle märgitud tähendus. Sõna "elukaaslane" on minu jaoks ilusam kui mingis nähtamatus tähtsusedetabelis kõrgemal asetsev sõna "abikaasa". Abistav kaaslane? Tundub kuidagi hädine viis kedagi kutsuda "elukaaslase" kõrval. Ma jagaks parema meelega oma eluõppetunde kellegagi, kui oleks ainult abiks.
 Võib-olla ma ei peaks liitsõnu koost kiskuma. Võib-olla peaksin ma laskma neil lihtsalt olla ja võtma neid sellisena nagu nad seal nähtamatus tähtsustabelis paiknevad, lugema ÕSsi ja nõustuma. Võib-olla peaksin, aga mulle ei meeldi. Mind, kui unistajat, see ei toida. Ma mõtlen tihti sõnadele ja sellele, kuidas neid ritta seada. Minu jaoks on sõnad olulised. Muusikat kuulates, kuulan ma alati esimesena sõnu, hiljem hakkan muusikale endale keskenduma. Ma imetlen ilusaid luuletusi ja respekteerin ausa emotsiooniga kirjutisi. Ma jumaldan sõnu erinevates keeltes ja mu põlved lähevad nõrgaks kui vestlen inimesega, kelle sõnadekasutus on kaval või lihtsalt suurepärane. Ma sulan selliste asjade peale ning ei taha, et jutt lõppeks. "Ei, palun räägi edasi. Ma ei talu enam järsku vaikust," pasundab mõttes sel ajal kui ma ise põrandale sulan. Saabuval vaikusel on külmutav mõju ning mu sulanud aju ei suuda enam funktsioneerida. Saan selle toatemperatuuri alles paar päeva hiljem, kuid vajan siis veel veidi kaunilt seatud lauseid. Kunagi ei saa küllalt, olen sõltuvuses sõnadest.
 Sõnade ja rääkimise kõrval peaks mainima, et ma ise ei räägi palju. Ma olen selle eest omajagu paska saanud, sest tehakse oletusi, et ma olen õel või lihtsalt tumm. Ma ei leia võlu pidevas sädistamises. Ma ei pea seda vajalikuks. Jah, sõnad on ilusad, aga ka ilu kulub ning ma olen nagu sõnade kollektsionäär, kes tahab oma kogu kauni ja säravana hoida. On see üldse kuidagi loogiline?
 Ma arvan, et nüüd on kõik. Tänaseks. Ööd on kaunid, kas pole?
 Thank you, come again.