Kas väike Kärol oleks minu üle uhke?

 Kuna mu töö on suhteliselt üksluine ja ei vaja meeletult palju keskendumist tegevusele, siis tekivad mul aegajalt sellised huvitavad mõttekäigud. Mõnikord tingitud muusikast, mida ma kuulan, ja mõnikord lihtsalt tühja koha pealt. Hakkasin täna mõtlema sellele, milline laps ma olin. Nii viie või kuue aastasena. Tuletasin meelde helgemaid ja vähem helgemaid mälestusi ning olin lihtsalt üleni ära. Hakkasin edasi kõrvutama väikest Kärolit ja praegust Kärolit. Kas väike Kärol oleks mu üle uhke?
 Olen lõpetanud 9 klassi ja ei käi enam koolis, mul pole ametlikku tööd, ma pelgan ametiasutusi ja "serious business" asjade ajamisi, pelgan inimesi üleüldse, pole ka ilusas muinasjutulises suhtes ning olen üleüldse mingis depressioonis. Kas kuue aastane Kärol oleks minu üle uhke? Kõik välja toodud asjad on need, mille üle uhkust tundma mind õpetati. Haridus, hea töökoht, julgus, edukus suhetes. Õnn pidi iseenesest tulema. Seis paistab natuke nigel.
 Kuue aastane Kärol tahtis hirmsasti koera. Puhus sünnipäeva tordilt küünlaid ja tahtis oma pontut, Jõuluvanalt küsis ka. Ikka sellist väiksemat lontis kõrvadega ja beežikat. Ei suutnud ära otsustada kas talle meeldis musta värvi nina või roosa. Rasked otsused tõepoolest. Värv oli sellepärast nii kindel, et kiisu oli sel hetkel kodus sama värvi ja mõte kahest sama värvi erinevast loomast oli kuidagi armas.
 Väike Kärol vaatas imetlusega naeratavaid inimesi või inimesi, kes nalja tegid. Tegelikult peamiselt neid, kes kõva häälega nalja tegid. Mäletan näiteks lollitavaid tädipoegi Kaberlas. Siiani tõmbab mälestus suu muigele.
 Kuue aastane Kärol lehitses palju raamatuid. Tal olid muinasjutud nii peas, et kui ema vahetas lugedes "ja" "ning"i vastu, siis tekkis probleem. Väike Kärol mõtles hästi palju lugusid ka ise välja, mille ema pidi kõik kirja panema. Kärol võis siis isegi nelja aastane olla. See on minu jaoks selline kahtlane ajavahemik, mil 3 vanust kokku sulab ja ma ei teagi täpselt millal see toimuda võis. Väikseid kokku köidetud raamatuid loomalugudega on mul igatahes kõvasti. Peab emalt uurima kus täpselt. Huvitav oleks lugeda.
 Ma arvan tegelikult, et kuue aastane Kärol oleks mu üle päris uhke. Ainuüksi juba sellepärast, et mul on täpselt selline koer, kellest ma tol ajal unistasin... JA KAHEVÄRVILISE NINAGA. What are the odds?! See on ilmselt selle palumise ja soovimise tulemus. Saatsin ju aastaid jõuluvanale sama soovi ja puhkusin sünnipäeval küünlaid ka ainult seda soovides. Kusjuures väiksest saadik oli mul selge, et oma koera võtan ma varjupaigast. Mul on hea meel, et ma vähemalt selles valdkonnas väiksele Kärolile pettumust pole valmistanud.
 Kui aus olla, siis ega kuue aastane Kärol väga su haridusest, töökohast ja suhtest hoolinud polekski. Teda huvitas su raamaturiiul ja see kui palju koeri sul on. Päriselt. Mul on hea meel, et mul on mu lookas raamaturiiul ja armas peni. Kuue aastasel Kärolil oleks ka hea meel. Mul on tegelikult hea meel, et ma selline laps olin. Lust oleks kunagi samasugust kantseldada.
 Mõeldes möödunud aastatele ja ka lugedes siin samas blogis seda, mis kasvõi aasta tagasi toimus, on minu jaoks nii uskumatu. Kogu see kasvamine, mille ma olen läbi teinud on tegelikult päris hämmastav. Aasta pole tegelikult nii pikk aeg ja kui väike Kärol veel selle üle ei oskaks uhkust tunda, siis tänane Kärol oskab kindlasti. Nii palju kuradi eneseotsimist ja läbi bullshiti raiumist ning siin ma nüüd olen. Läbi paanikahoogude saadud põhihariduse, mitteametliku töökohaga kohas, kus kasvasin ja parandamas suhet endaga. Kõrval istub hunnik unistusi ning veidi jõudu, et nendega midagi peale hakata. Jah, seis pole kiita, aga seis on hullem olnud. Ma ilmselt taastun veel eelnevast aastast. Ei saa endale pahaks panna. Kõik saab korda.
 Lisaks sellele arvan, et väikest Kärolit hämmastaks mu silmalaineri joonistamise skill. Ta oleks nii kuradi uhke.
 Thank you, come again.