Ma olen nii kaua kui mäletan kartnud hingedepäeva. Kogu selle mõte ja lugu sellest on minu jaoks lihtsalt suur nope-fest. Mäletan nii hästi kuidas sellest algklassides räägiti, tuled kustus ja küünlavalgel. Nagu õudusjutte räägitakse. Õhkkond loodi küll vastav...
- "Hingedepäeval käivad teie surnud esivanemate hinged teil külas..."
NOPE, NOPE, NOPE!!! SURNUD?? MKM NOPE NO THANK YOU I'M GOOD
- "Et nad oskaksid õigesse kohta tulla, pannakse aknale küünal, et näidata, et nad on oodatud..."
MIKS ME PEAME KUMMITUSI ENDA JUURDE KUTSUMA? Esivanemad küll ja puha, aga kui kauged esivanemad? Äkki mõni neist oli mõrvar ja/või vägistaja. Do I really want that? No, no I don't.
- "Neile jäetakse ka lauale süüa ja..."
ME TOIDAME KUMMITUSI?! KUMMITUSED SÖÖVAD MEIE KÖÖGIS? WHAT THE FUCK MIKS?
- "Need hinged vaatavad kuidas te elate ja toimetate..."
No ma siis täna pesema ei lähe...
- "Kas pole tore mõelda, et teie esivanemad teil külas käivad?"
SURNUD ESIVANEMAD. EI, EI OLE.
Ma olen koguaeg meeletult paranormaalset kartnud. Võõraste inimestega ei oska ma ka suhelda, olgu nad sugulased või mitte. Mõte sellest kuidas ma enda jaoks võõraid vaime kodus, küünal akna peal, ootama pean, tundub minu jaoks kohutavalt hirmus. Ma tean, see on naeruväärne. See on ääretult jabur ja ma püüan end veenda selles, et see kõik on okei ja mu köögis ei einesta öösel mu vanavanemate kummitused, aga jah... vastupidist veenmistööd tegi 9 aastat kool ja aknale küünlaid asetav pere. Ma olen terve see aeg kartnud öösel magama jääda, sest äkki näen ma kellegi enda jaoks võõra kummitust lihtsalt meie korteris ringi jalutamas ning vaatamas, kuidas me magame. Ma ei suudaks karjuda ka. Ma tean, et ei suudaks, sest minu paanika toimub seespidiselt. Ma karjun seespool. Lihtsalt teen suuri silmi ja olen vait, kogedes kõige suuremat hirmu possibly ever.
Sel aastal mind päris nii suur paanika ei vallanud. Osaline kindlasti, aga ma tõin end kuidagi maa peale tagasi sellega, et mul poleks selle vastu midagi kui mulle mu koerasõber külla tuleks. Mul on poolik koeraküpsis aknalaual ja ma loodan, et ma valet rahvast ligi ei meelita. See kõik on nii jabur... Seda enam, et usun uuestisündi ja kõik esivanemad/koerasõbrad on raudselt juba kellekski teiseks sündinud, võimalik, et mitmeid kordi, aga ikkagi. Ma kardan kummitusi ja paranormaalset ning ainus moodus kuidas ma selle pühaga rahu suudan luua on oodates omale külla siit ilmast lahkunud koerasõpru.
Ma tunnen end peale selle kirja panemist veel eriti rumalana. Naeruväärne hirm, ma tean. Luban enda üle naerda, ma naeran ka, aga samal ajal kardan salaja ka. Tekk kaissu ja vaikne muusika mängima ning vast saan isegi hakkama. Voodi kõrval oleva tule jätan ka vist põlema... nii igaksjuhuks noh.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar