Istun siin kell 3.40 öösel üleval ja teen pildipostitusi ette ära. Esmakordselt lammutab uni nii varakult. Muidu olen alles kuskil kella kuue aeg magama vajunud. Ei saa vist tegelikult öelda vajunud... pigem sundinud. Tjah, uni on raskelt tulnud paaril eelneval nädalal. Täna tuli ilmselt kiiremini tööpäeva ja powernapi vältimise pärast. Unegraafik on nii peapeale pöördunud, et ma ei oska enam kuidagi olla. Nagu ma ütlesin, jõuan ma magama kell kuus hommikul või veidi enne seda, ärkan tavaliselt kuskil kell pool 1 päeval ja vajan powernappi nii kella kaheksa aeg õhtul. Powernap on tavaliselt kuskil 2 või 3 tundi pikk. Kell 11 on plaksti silmad lahti ja meeletult palju energiat asju teha. Ma ei tea mis värk sellega on.
Siin ma nüüd olen. Mässan suviste piltidega ja püüan huvitavaid postitusi kokku panna. Miks? Sest mulle meeldib. Ma lükkan edasi oma potensiaalselt väga ilusaid unenägusid selleks, et ma saaksin teha midagi, mida mulle väga meeldib teha. Ma ei tunne end sellepärast kuidagi halvasti ka. Kui mu elu edaspidi sellistest momentidest ei koosne, siis olen ma enda peale väga tige. Kui ma elus hiljem ei saa oma aega kulutada tehes midagi, mida mulle meeletult teha meeldib, siis olen ma midagi valesti teinud. Midagi on siis ikka väga katki. Ma kusjuures kardan meeletult, et midagi saabki tulevikus ilgelt katki olema. Ma meeletult kardan, et mul ei õnnestu seda "oma asja" ajada. Te ei kujuta ette kui palju ma sellepärast muretsen.
Ma võtsin hiljuti oma raamatu jälle ette ja hakkasin edasi kirjutama. Vesistasin veidi. Kui ma tulevikus kirjutamisega tegeleda ei saa, siis olen ma enda peale ikka eriti vihane. Ma ei taha ameteid nimetada, tahan lihtsalt kirjutada. Sellest tulev vabadus on lihtsalt üleni suurepärane. Ma saan inimesi luua! Nagu sünnitus, aga valutum. Ma saan luua rääkiva lamba, kellel on gepardi saba ja jäsemed kui ma tahan. Miski ei takista mind! See saab olemas olla ja see saab elada nagu inimene. Näiteks. Ma saan selle vabalt ära korraldada kui tahan. Võin talle kirjutada ka merekoletisest abikaasa kui tahan. Kõik on võimalik. Mõistate?
Ma hindan igasugust vabadust. Ma vihkan rutiini, tähtaegu ja reegleid. Pole minu jaoks. Vajan mingit valikuvabadust. Kui keegi mind midagi tegema sunnibki, siis teen ma hoopis vastupidist. Ma ei toimi nii. Ma ei saa kuidagi nii toimida ja ma muutun meeletult õnnetuks. See on ka üks põhjustest miks kool minu jaoks ei toiminud,
Las ma kirjutan täpilistest elevantidest ja siidise nahaga krokodillidest. Las ma olen. Las ma jauran. Vaatab siis mis minust välja kukub.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar