slightly pissed off

 Mu peopesad higistavad. Tunnen end rõvedana ja erakordselt vihasena. Ma ei tea miks ma vihane olen. Ma ei taha toast välja minna, sest kardan oma viha kellegi vastu suunata ja ebavajaliku probleemi tekitada. Vajan külma dušši.
 Mõtlesin, et pohhuj, pole ammu psühholoogidest ja psühhiaatritest kirjutanud. Ma isegi ei tea kuidas mul nende juures läheb. Tegelikult... mu psühhiaater vihkab mind ja ma ilma igasuguse saladuskatteta võin öelda, et ka tema pole mu meeldivate inimeste nimekirjas. Ma pole enam peale seda kuradi võõrutust rohte söönud ja ta kirjutab mulle järjest uusi ning justkui püüab mind veenda selles, et ma olen üleni fucked up ja vajan neid. "No mingit preparaati võiks ju ikka võtta..." Oh fuck you! Kas ma pean neid võtma sellepärast, et mul on neid päriselt ka vaja või ei oska su nõukaajast pärit mõistus minuga midagi muud ette võtta? Viimane kord kui seal käisin vaidlesime me kooli teemadel. "See pole normaalne, et sa seal ei käi. Sa pead ikka minema." Misasja ma seal istun, kui ma seal olla ei taha? See on minu ja õpetajate energia raiskamine ning ometigi istus mu vastas olev mees oma kragiseval kontoritoolil ja leidis, et ma olen inimrämps kui ma sinna asutusse istuma ei lähe. "Sa ei jõua elus kuhugi." Võib-olla sellepärast me siin praegu istumegi, et teised on mind samamoodi "julgustanud"? Kes kurat ravib oma patsienti, kirjutades ette selliseid asju ja öeldes, et ta on mõttetu, kui neid ei jälgi? Vaidlesin talle vastu samal ajal irvitades. Vanamees sai vihaseks. Paras.
 Rääkisin psühholoogile ka juhtumist, sest olime eelmine kord taolistel teemadel arutlenud. Nägin ta silmis korralikku emotsioonide segu. Talle ei meeldi eriti too psühhiaatrihärra. Vähemalt paistis nii. What a shitshow.
 Ma olen end leidnud korduvalt kahe poole vahelt. Ühel hetkel leian, et ma ei vaja seda psühhiaatrite ja psühholoogide jura, aga järgmisel olen ma omadega nii läbi, et ei oska midagi muud ka teha. "Mõtle positiivselt!" värk mõjub täieliku bullshitina. Vaatan jälle oma antidepressantidest koosneva koduapteegi peale ja mõtlen paari tableti alla kugistamisest. Nende asjadega tundub enda tapmine olevat tunduvalt lihtsam, kui nendest tuleneva "abi" ootamine. "Nendel uutel preparaatidel, mis ma kirjutasin, pole kõrvalmõjusid..." Miks mul siis see kuradi kõrvalmõjude list ees on?! Kellele sa seda sitta ajad?
 Elu pole jätkuvalt üleni ahvatlev, aga mingeid pärleid olen ma leidnud, mis mind veidi rahustab. Vaatab, mis saab. Nüüd lähen ilmselt selle külma dušši alla.
 Thank you, come again.