vabandused

halb kvaliteet ja väsinud Kärol

 Istusin üks päev bussis ja sõitsin tööle. Kooli juurest tuli palju väikseid mudilasi peale ning keegi astus kellelegi jala peale. Kõlas ilus ja igati armas "Palun vabandust!". Hakates edasi mõtlema, leidsin, et eelistan üht vabanduse vormi teistele. Meil on ju olemas veel see "Anna andeks!", "Palun andeks!" ja inglise keelest üle võetud "Sorry!", mida käänatakse veel omakorda "Sorts"-iks ja ma ei teagi veel milleks. Kingitused on ka veel üks viis vabandamisest. Kõigist nendest on minu jaoks ikkagi peajagu üle üks siiras "Palun vabandust!".
 Miks just "Palun vabandust!"? See palun seal ees teeb selle ilusaks. See, kuidas see huulilt libiseb ja kuidas see kõlab nii kaunilt. Samas kui seda fraasi edasi vaadata, siis saab seda võtta ka kui vabanduse enda palumist. Nagu keegi paluks kelleltki vabandamist. Sõnademäng.
 Kui panna kõrvuti "Palun vabandust!" ja "Anna andeks!", siis paistab neist esimene siirama andestuse palumisena, kui teine. "Anna andeks!" on kuidagi nii kuradi nõudev ja mitte kübetki paluv. Võib-olla on asi minus. Võimalik. "Palun andeks!" on minu jaoks näiteks igapidi kole fraas. Selles on koos kahe eelnevalt mainitud fraasi osad, aga see ei toimi minu jaoks nii ilusalt. Seda fraasi igapidi käänates ei muutu see nagu "Palun vabandust!", aga selles olevad häälikud on justkui liiga jäigad. Kes vabandab jäikade häälikutega? Ma mõtlen liiga palju... vabandust!
 "Vabandust!" on lihtne. Kohati igav, aga lihtne. Ilma keerutamiseta. Ei paista selle andestuse järgi kuigi janune. Tundub nagu minu halastusest tulnud andestus ei loeks väljendile "Vabandust!" absoluutselt. "Andesta kui tahad, minu elu sellest paremaks ega halvemaks ei muutu."
 Sõnad on minu jaoks tähtsad. Mulle meeldivad ilusad sõnad ja fraasid. Ma mõtlen neist tihti. Vahel ei jõua ära imestada mõne lihtsa fraasi ilu üle ja mõnikord tahaks oksendada teise inetuse pärast. Praegu näen kurja vaeva oma raamatu mitte-lõpetamisega. Ma tahan, et see veel edasi läheks. Seda lugedes on mul pliiats näpus, et saaksin end kuidagi puudutavatele lausetele joone alla tõmmata. Raamatus on juttu maniakaal-depressiivsest mehest ja kui ta maanilisus üle läheb ning ta jälle depressiivne on, siis kogu ta jutt on nii... ilus. Kurb kindlasti ka, sest härra ei näe elu juures midagi tingimata kaunist, aga see ongi ilmselt see faktor, millega ma suudan samastuda ja samastumine sellisel tasemel on minu jaoks oluline. Ilmselt. "Tahaksin surra. Mitte ära sinu juurest, aga ära minu juurest." Jah, täpselt. Joonisin selle mitmekordselt alla. Ma tõesti ei taha, et see raamat lõppeks, aga samas tahan ma seda edasi lugeda. Tean, et Adam pole ise raamatuga maha saanud ja ilmselt ei saa ka. Ta naine pole ka rohkem midagi peale selle raamatu kirjutanud, nii et samadelt autoritelt ma rohkem midagi lugeda ei saa. uuuuuggggggggghhhhhhhhhhh why are you doing this to me life
 Oli meeldiv teile oma kiiksust kirjutada. Loodan, et keegi saab mingilgi määral minuga samastuda nii nagu mina Adamaga samastun. Ilus mõte millega lõpetada, kas pole?
 Thank you, come again.