Heaven knows I'm miserable now.

 Ma olen õnnetu. Ma olen rusutud. Ma oleks nagu suremaks ja ma üritaks veel viimast elu ja surma võitlust pidada. Mul on mõlemad vanemad, mul on inimesed, keda saan uhkusega sõpradeks kutsuda, ma olen koolis nelja-viieline, mul on kodu, mu jäsemed toimivad, ma näen, ma kuulen, mul on olemas kõik, mida ma vajan ja rohkemgi veel, mul on välimust, mis on mulle uksi avanud. Kõik peaks nagu korras olema, aga ma olen nii kuradi õnnetu. Ma olen nii kuradi õnnetu.
 Ma tunnen, et ma olen teinud juba nii palju, et õnnelik olla. Ma jätsin seljataha suhte, mis ei toiminud ja mille toimima panekuks olin ma sellesse panustanud 2 aastat oma elust ja kõvasti ennast. Ilmselt nii palju ennast, et seda oli raske kaine peaga taluda... Ma täitsin ühe oma suure unistuse saada koer, ma vahetasin kooli, ma tegelen asjadega, mis mulle meelejärele on. Miks ma ikka veel õnnetu olen? Mis mulle kahe silma vahele jääb? Mida ma ei märka? Ma üritan end nii kõvasti toimimas hoida, aga ma ei tea kui kaua ma jaksan. Ma olen nii kuradi kurb. Ma isegi ei tea täpselt kui kaua ma sedasi juba olnud olen, aga ma olen unustanud kuidas õnnelik olla. Nagu tõeliselt õnnelik. Ja ma ei tea mis mul kahe silma vahele jääb ja see teeb mind nii kuradi vihaseks.Vastus oleks nagu seal samas ja ma lihtsalt ei näe seda. Ma lihtsalt ei näe! Ma olen korduvalt arvanud, et hoian seda vastust käes, aga tuleb välja, et ma olen eksinud.
 Täna bussiga koju sõites streikis bussis kell ja ühiskaari piiksutamis aparaat. Ma pole kindel kuidas, aga mul õnnestus kuidagi jõuda mõtteni, et mul poleks vahet, kui see buss avarii teeks. Mitte, et ma oleks seda avariid tahtnud, aga mul poleks vahet olnud kui see avarii toimuks ja mina hukkujate nimekirjas oleks. Ma jõudsin selle mõtteni. Seejärel võtsin ma selle tagasi, sest ma polnud bussis üksi ja mul oleks olnud vahet, kui see avarii oleks võtnud kelleltki perekonna ja nende õnne. Mu mõtted hirmutasid mind. Hirmutavad siiani. Samamoodi hirmutab mind mõte terveks eluks õnnetuks jäämisest.
 Ma leian, et ma väärin enda antud etenduse eest Oscarit. Ma olen väga pikka aega veatult mänginud tüdrukut, kelle elu on tal kontrolli all. Issver mida ma annaks, et see tüdruk olla... Ja ma ei tea mis valesti on. Ma ei tea, mis on mu õnnest puudu. Ma ei tea, mis on see asi, mida ma ei märka ja ma ei tea kui kaua ma seda otsida jaksan. Ka see on kindel, et see ise minu juurde ei tule, sest ma ootasin terve kooliaasta, siis kui ma ühe klassi vahele jätsin. Ja ma olen ikka nii kuradi õnnetu. Ma ei mõista mis minuga valesti on. Ja ma ei tea enam mida teha. Ma lihtsalt igatsen midagi ja ma ei tea mis see on. Ja ma ei saa aru mis üleüldse juhtus. Ma olen nii segaduses, väsinud ja läbinisti kurb. Ma ei tea enam kuhu siit edasi minna.
 Andke andeks.
 Thank you, come again.