mu voodielu

 Mul on probleem. Mul on see probleem olnud õigupoolest sellest ajast alates kui ma koju tagasi kolisin. Nimelt olen ma kurb, üksi ja kolinud kogu oma elamise voodisse. Ärge saage valesti aru, ma hoian vajalikke esemeid ka voodi ümber, aga enamus asju on mul siiski voodis. Ma magan oma arvuti kõrval, telefon on ka alati minuga, siin on veepudel, soojemad riided kui mul peaks külm hakkama. Toidu valmistan ma küll köögis, aga söön voodis ja voodi kõrval olevas kummutis on mul sala-küpsised, mida ma aegajalt keset ööd näkitsen. Bonni käib ka aegajalt mul kaisus tudumas ja Chilla puur on mul samuti voodi kõrval. Ma teen meiki ka hommikuti oma voodis. Ma elan oma voodis. Ma leian, et see on probleem. Lisaks sellele leian ma, et see on tingitud ruumipuudusest. Selle poole aastaga, mis ma mujal elasin, muudeti minu tuba laoruumiks ja mu laua alune, kapipealsed ja tühjad kastid on topitud täis kraami, mis mujale ei mahtunud. Ja noh, mu orava puur on ka keset tuba. Siin on nii vähe ruumi, et isegi koristamine on raske! Ilmselt sellepärast ma seda eriti teinud polegi... Ja põhjus miks ma oma voodis elan on see, et see on kõige suurem vaba pind mu toas. Ka see on probleem ja ma peaksin sellega kindlasti tegelema hakkama. Kindlasti.
 Ma tahtsin siin veel asjadest rääkida. Nagu näiteks selles, et ma hakkasin täna õhtul mõtlema, et mul pole tegelikult veel õrna aimugi kui suures masenduses ma olen. Kuu aega tagasi olin ma täiesti murtud. 2 nädalat tagasi tundsin end veel kohutavamalt ja nüüd olen ma lihtsalt nii kuradi nullis, et ei jaksa enam isegi naeratada. Lihtsalt füüsiliselt viskab errori ette. Ja noh, vaimselt on mul ka pigem inimeste suhtes selline "fuck off" meeleolu, mis ei saa kuidagi kasuks tulla.
 Ma vaatasin täna romantilist komöödiat. See on naljakas, et filmi vaadates tajutakse kohe ära, et kes on see 'paha' mees sellele neiule ja kes on see härra õige. See on nii... nõme. See jätab minust idioodi mulje, sest ma saan sellest aru filmis, kus see puust ja punaseks ette tehakse, aga oma elus ei saa ma oma voodistki välja ronitud ja otsustest rääkimata. Kuigi tegelikult ma leian, et ma pole otseselt halbu otsuseid teinud, sest ka halvad kogemused õpetavad ja kõik halb ei olegi tegelikult üdini halb ja... ah ma ei tea. Ma tahan lihtsalt öelda, et pole mõtet hakata oma elu valikuid võrdlema romantilise komöödia omadega. Miski pole elus sedavõrd ettearvatav, kui filmides.
 Thank you, come again.