Ma hakkasin juurdlema selle üle, et minu raamatu kirjutamise stiil tapab mind. Kuna oma raamatus saan ma suurepäraselt kasutada ära oma ehedaid emotsioone, siis pean ma need kirja panema. Kõik see kui ma nuttes vabisen, saan vaevu hingata ja tahan absoluutselt kõige lõppu, peab kirja saama. Mis teeb minu elu raskeks on see, et emotsioonid pean ma käsitsi kirja panema. Lihtsalt pean. Alati kui ma tunnen end viletsalt ja tean, et ma võin potensiaalselt nutma puhkeda, haaran ma oma kaustiku ja pastaka järele. See on alati ja täiesti eranditult nii ja isegi siis kui mul arvuti parasjagu ees on. Paber ja pliiats nagu mõistaksid paremini.
Nii ma siis kirjutan. Pisarad silmis vaevu nähes ja käte värina saatel. Käsi ei jõua pahatihti mu mõttega järge pidada ja see tekitab veel omaette frustratsiooni ning samamoodi ka kirjavead.
Kõige hullem ei olegi kusjuures see emotsiooni tundmine ja selle kirja saamine, vaid see osa, kui ma pean selle arvutisse ümber kirjutama. Kõik algab justkui otsast peale. Mulle meenub see, mis seisus ma seda kirjutades olin. Mulle meenub mu ümbrus, mind ümbritsenud hääled ja see sama kuradi emotsioon. Nende tekstide ümber kirjutamine on vaieldamatult kõige hullem osa ning tavaliselt kui läheb juba ümber kirjutamiseks, siis võtan ma ette mitu kirjutist, nii et see pidu lõppeb kõige ehedama masendusega.
On ka positiivseid emotsioone, mille ma pean kirja panema. Ka neid on vaja. Ma ei peagi vist lisama, et nendega on lihtsam. Need ei lammuta mind sedasi, kui mu negatiivsed nutupeod. Ka need emotsioonid pean ma käsitsi kirja panema. Kõik mida ma arvutis teen ongi vahepealse tegevuse kirjutamine, tegelaste kirjeldamine ja kõige kokku sidumine. Emotsioon tuleb enamasti minu enda kõige madalamatest hetkedest. Või mitte nii madalatest hetkedest...
Kuna mul on momendil tunne, et pean haarama oma kaustiku ja pastaka järele, siis lõpetan siin praeguseks.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar