Ma pidin tegelikult eile kirjutama. Mul on oma nimekiri teemadest, millest kirjutada. Ma panen tavaliselt silmi kinni hoides oma sõrme teemale, millest ma oma blogis pajatan ja... siis ma pajatan sellest. Eile oli väga segane õhtu. Õhtu ise algas suurepäraselt, sest pole midagi mitte suurepärast selles kui semu tuleb külla nelja paki Cheetosega. Holy shit, right? Suurepärane viis aega veeta on ka vaadata videoid kohutavatest coveritest ja minna märkamatult üle suurepärastele coveritele. That's just great. And then... shit happends. Korraga jõudis minuni liiga palju informatsiooni kõigest and then I was struggling with everything. By struggling I mean bawling my eyes out. Great. That was exactly what I needed. Lihtsalt suurepärane. Yay! Ma tundsin end ääretult lohutamatuna, mu pisarnäärmed eritasid väsimatult vett ja ma üritasin lihtsalt vaikselt kõõksuda, et ma tervet maja üles ei ajaks. Fucking... great. And then... Ja siis ma avastasin, et mul on kuradi suurepärased sõbrad. Ma avastasin, et mind ümbritsevad kuradi suurepärased inimesed. Või õigemini, ma olen enda ligi lasknud need kuradi suurepärased isendid. Ma olen end ümbritsenud õigete inimestega. Heade inimestega. I HAVE MADE GREAT LIFE CHOICES. For once! Well done, me! Olgugi, et ma ei rääkinud eile absoluutselt kõigi nendega, keda ma oma sõpradeks nimetan, tean, et need inimesed on samuti kuradi suurepärased just nimelt sellepärast, et ma saan ka neid sõpradeks nimetada. Let me tell you, minu jaoks on vahe sõpradel ja tuttavatel. Inimesed, keda ma saan 110% usaldada (ja kes mind samuti usaldavad), inimesed, kes aktsepteerivad mind sellisena, kes ma olen (olen kuulnud, et see pole lihtne... just sayin') ja I don't know... on lihtsalt kuradi suurepärased, on need, keda ma saan sõpradeks nimetada. Ja inimesed, kellega ma aegajalt lihtsalt räägin on tuttavad. Punkt. (I hope that it all made sense.)
Naljakas on see, et ma ei plaaninud kirjutada postitust sellest, kui suurepärased mu sõbrad on. Ma tõesti ei plaaninud seda ja ma õigupoolest ei tahtnudki seda, aga... that happend. Ma tahtsin tegelikult eile lisatud Jenna Marbles'i videost rääkida, aga ma arvan, et ma suudan selle kõik siin omavahel siduda.
Esiteks. Ma olen kõigega, mida ta ütleb, täiesti nõus. Ma olen täiesti nõus nende jubedate nutuhoogudega, mis tekivad, sest sa ei tea kes sa oled ja mida sa oma eluga teed. Mul on neid nutuhoogusid olnud ja ma tean, et neid tuleb veel, sest on veel nii palju küsimusi, mille vastuseid ma ei tea (hint's the title). Ma tean, et on jube raske ajada oma asja, kui sind ümbritsevad inimesed ajavad enamasti täiesti erinevat asja sellest, mida ma teha tahad. Ma tean täpselt seda olukorda ja ma jäin päris üksikuks ning tundsin end kaunis veidrana. Praegusel hetkel olen ma ääretult õnnelik, et ma seda tegin, sest minu ellu on tekkinud rohkem suurepäraseid inimesi, keda ma nüüd saan sõpradeks nimetada. See what I did there? Ma ühendasin 2 teemat. Boom. Done.
Tegelikult on mul ääretult hea meel, et ma olen teinud kõike, mida ma olen seni teinud. Ma ei oskaks eraldada, midagi, mida ma tahaks tagasi võtta või kuidagi uuesti teha. Ausõna. Mul on hea meel, et ma pole teinud midagi, mida ma täiesti siiralt kahetsen. Kõik negatiivne ja kogu see kraam, mis mind praegu nutma ajab, on vajalik. Praegu kõige üle mõeldes leian ma, et absoluutselt kogu see jama on olnud täiesti vajalik. Ma arvan, et ka kogu see jama, mida ma praegu tunnen, on vajalik ja saab mingil hetkel läbi ning peale seda saan ma sellele tagasi vaadata ja olla õnnelik, et see kõik juhtus. Ainus, mida ma tahan, on see, et see kiiremini mööduks.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar