13 ja reede

Nii awesome oli täna lõpuks kooli jõuda. Vene keel läks täiesti kõrvust mööda, kunstis sodisin ka miskit, keemiast ei mäleta ma esialgu midagi jaa muusikas oli jälle mingi sõnastiku töö, mille enamus tegid spikri pealt maha. Matemaatika oli täna üllatavalt arusaadav ja kirjanduse tunnis sain teada, et jään suvetööle. Fuck yeaaaah!! A pohhuj tegelt, istun seal päevakese, teen seal midagi ja ongi korras. Mõistetav. Ei ole isegi üllatunud. Jah.

Mingit ebaõnne moodi asja mul sellegipoolest täna ei olnud. Kõik läks täitsa eee... ilusti? Peale kooli oli küll plaanis midagi muud teha kui magama jääda, aga uni on ju ka hea ja miskit nii pakilist, mida ära jätta ei saa, plaanis polnud. Jah. Kui üles ärkasin läksin suht varsti emaga poodi. Vähemalt siis oli ta mu suvetöö uudisest rahunenud. :D Ma ise sellest mingit paanikat ei tee. Las ta olla. Teen selle kohe suve alguses ära, saan kaelast ära ja ongi kõik. Milleks paanitseda. Ema arvamus sellest oli algul hoopis teine ja nüüd ma saan kenasti mõnitamist kaela, aga las ta olla. :D Ma olen täna üllatavalt pohhuistlik olnud. :D

Jama on see, et see nv ma enam ikkagi Kaberlasse ei saa. Täna tuli välja, et ema ei pea tööle minema. Niunäu. Las ta olla siis.

Ebausuga seoses. Ma pole ebausklik nii, et tänane kuupäev ja see jama mind muidu väga ei mõjuta. Redelite alt ma siiski läbi ei kõnni. Ükskord rattaga kooli poole sõites jooksis üks must kass täpselt ratta eest läbi. Mingil põhjusel hakkasin ma mingeid naeruväärseid üle õla sülitamise rituaale läbi tegema ja mida kõike veel ja siis kui ma edasi minema hakkasingi, siis järgmisest ülekäigu kohast oleks mulle üks punane auto otsa sõitnud. Siit moraal - ära jokuta kõnniteele tatistades, sõida kohe edasi!

Thank you, come again.