"Tugev neli!"

Olen siiani ebanormaalselt vihane muusikaõpetaja peale. Tugev neli... Ausaltöeldes eelistaksin nõrka viit, sest tunnistusele ja ekooli tuleb lõppkukkuvõttes ikkagi kas 5 või 4. Keegi ei kirjuta sinna ette või taha kas hinne on tugev või nõrk. On lihtsalt üks number. Kedagi ei huvita kas see on siis tugev 4 või nõrk 5. Ilmselgelt tunnen, et selline hinne oli ebaaus. Mu veerandihinded läksid järjest: 5, 4, 5, 4. Kui ma oleks olnud koorilaps, siis poleks esiteks sellist valikuvõimalust tekkinudki, aga kui olekski siis oleks raudselt lõplik hinne 5 olnud. Raudpolt. Niisiis, räägime veel tugevatest neljadest? Oh, kindel see!

Raamatud sain täna ära vastata. Kõik 3, mis mul juba ammu loetud olid. Piisavalt ammu, et nende meenutamisega läks mul piinlikult kaua. Siinkohal mainiks mu suitsiidset mälu ja rasket kuldaju, millest pahatihti muud kasu pole kui lihtsalt tundest, et ta on seal. Ehk siis mu aju on vahel kasutu ja mälu... mu mälu vihkab mind.

Õues oli ulmeliselt soe. Väga meeldib soe. Talviti emban radikaid, suviti lebotan päikse käes. Väga meeldiv.

Käisin raamatukogus ka. Puhtalt igavusest. Meil siin Kuusalu nii popp koht, et kõige käidavamad kohad on pubi, kool, kooli spordihoone, konsum ja talviti noortekas ka puhtalt selleks, et end üles saaks sulatada. Kuna ma oma kentsaka tujuga kõik need kohad välistasin sobis raamatukogu mingil põhjusel hästi. Oivik nagu ma olen. Sinna kõlbab üksi minna, seal on vaikne ja seal on... veel midagi, kedagi.

Plaanid muutusid täna ka natuke. Khihi. Jama itsitus.

Thank you, come again.