Thank you, come again.
pühapäev, 22. mai 2011
I barf kittens
Niisiis, 12 tundi Kaberlas. Ilmselgelt jäi liiga väheseks. Tahan veel ja veel kauemaks. Ilmselgelt tahan. Hommikul ajasin end kell 7 üles ja hakkasin bussile sättima. Jõudsin peale suht viimasel minutil vist. Buss olekski nagu meid emaga veel oodanud. Tobe nii mõelda, aga tundus nii. :D Mingil veidra juhuse läbi polnud mul nii vara ärgates üldse uni, kuigi magama läksin ma mingi pool 3 öösel või nii. Nojah, Kaberlasse mineku võlud. Päeval oli nii haigelt mõnus päikest võtta. Tundus, et hakkas hästi peale ka ja praegu vaadates tundun ka pruunim. Väga hea. Mis ma siis veel tegin? Ee... oma lemmik kutsudega jooksin ja mängisin loomulikult. Kui mul juba päiksest halb hakkas istusin netis ja siis hakkas silmanägemine nälja pärast ära kaduma (kusjuures sulatõsi). Otsisin siis grillimiseks mingit kraami ja ema asus grilli juurde valvesse samal ajal kui mina natuke tikkimismasinatega mässasin. Kui lõpuks süüa sai, siis sõin jällegi nii palju, et silmanägemine kadus ära. Kui ma olin natuke taastunud tuli emale selline geniaalselt kohutav plaan panna mind ta tööd tegema. Mingi aeg polnud vigagi, aga siis hakkas natuke jamaks minema ja elutahe peaaegu kadus. Niiet inimesed kes töötavad Pizza Buffa's ja kannavad XL suuruses särke võiksid teada, et mina rebisin seljatikandite tagant neid... ma isegi ei tea mis see on, aga ma rebisin selle üleliigse jama sealt ära. Vot nii. Seda jama tööd tehes kuulsin midagi, mille pärast mul lapsepõlve trauma taoline asi on. Maja peremehel oli külas üks mees, kes käis seal päris tihti kui ma veel seal elasin. See mees rääkis minuga kuidagi imelikult siis. "Tere ilus patsidega tüdruk! Kuidas sinul läheb kah?! Miks sa midagi ei vasta?" Krt ei vastand sellepärast, et mul ei tekkinud ta möla vahele võimalust vastata. -.-' Nt korra kui ma tahtsin vetsu minna tõmbas ta mu rajalt maha, pani aknalauale istuma ja hakkas vatrama. Mina pidin häda kannatama. Õudne. -.-' No ja sellest ajast peale kohe kui ma ta häält kuulen panen ma jooksu ja peidan ennast kuhugi ära. Seekord kusjuures ka. :D Kui ma ära hakkasin minema otsustas üks kutsudest mind 'kallistada'. Polnud kuigi meeldiv. Nüüd pean ilmselgelt õppima hakkama ja igast muud jama tegema. Homme pean cooperi ka ära jooksma. Nice. Ma suren veel seal.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar