lõpuks ometi!

Koolis oli mõttetu. Ausalt. Vene keel ajas närvi, muusika tund ajas närvi, keemia ajas närvi, matemaatika ajas lihtsalt ahastusse. Kirjanduse ajal sai minna mingit etendust vaatama aulasse. Haigelt hea etendus oli ka. Kiidan aint. Mulle vähemalt meeldis. Pidavat väga probleemide rohke tükk olema, aga oiiii kuidas vahepeal naerma ajas. :D:D

Peale kooli koristasin kodus. Väga edukalt sain toa korda ja jõudsin isegi oma oravakest ringi jooksutada. Nii sain ma mõtteid ootamiselt maha. Oeh.

Praeguse seisuga istun koos oma lemmik kutsudega teleka ees ja mõtlen sellest kui palju see koht mulle ikka suve meenutab. Täiesti ulme. Ma ei tahagi siit enam ära minna. Ilma naljata. Tirige mind siit ära, tassige. Mina siit ära minna ei taha. Pohhuj, et telekast tuleb mingi imelik film kus, mingi mees leidis jõe kaldalt ajamasina... Mida kõike ma ka ei vaataks. No ja nüüd sõidab ta pappkarbis mööda linna ringi. Tore. Muide, ühistransport on jama. Kaberlasse jõudsin ma bussiga, mis haises okse järgi ja mille põrand oli õhku täis. Sõna kõige otsesemas mõttes. Jube. Logu. Buss. Oli. Ew.

Üks minu jaoks naljakas asi veel. Kui ma siia jõudsin hakkas maja peremees mulle näitama kuidas saun sisse käib ja kuidas kõik muu toimib. Oli naljakas, sest ma tean juba kõike. Oli naljakas, sest jäi mulje nagu jääksingi ma üksinda majja. Naljakas. Aga grillitud liha on ikkagi ulme hea. Ja nüüd lähen ma issit otsima, sest ta kadus kuhugi juba tükk aega tagasi ära. Näu.

Thank you, come again.