väga mõttes

Ülemõtlemine123. Muud pole vast vaja öeldagi. Nii palju mõtlesin ma igatahes välja, et tahaks kodust mõneks ajaks jalga lasta. Ei, mitte nii, et "niunäu-keegi-ei-hooli-lasen-kodunt-jalga-sest-see-toob-äkki-mingi-lahenduse-pohhuj-et-tegelikult-ei-too-niu-näuuuuu". Tahaks minna kuskile tuttavasse võõrasse kohta. Ükskõik kui loogiline või mitte loogiline see lause ei tundunud. Tuttav võõras koht. Ehk siis selline, kus ma olen juba käinud, aga kus ma pole nii kaua kunagi olnud, et see päris oma oleks. Tundub loogilisem?

Kuigi tänane möödus kuidagi imelikult palju täielikus vaikuses (mida ma tavaliselt absoluutselt ei talu) mõtiskledes õnnestus mul läbi lugeda too raamat, mida ma eile õhtul alustasin (mind on hakanud nüüd viimasel ajal häirima see, kui mul mõni ajakiri, ajaleht või siis raamat pooleli jääb) ja õnnestus ka geograafiat õppida. Mu endagi üllatuseks õnnestus mul üle pika aja kogu selle oiviku elulaadi keskel ära kaotada oma telefon. Seda avastades valdas mind täielik paanika. Kammisin läbi kõik toad ja peaaegu kõik kohad neis. Teinekord alustan siis kohe oma voodi tagant...

Jõudsin ka järeldusele, mis kõlab väga nohiklikult. Peale raamatu läbi saamist jõudsin siis nimelt järeldusele, et hakkan ainult rohkem kirjutama selliseid totraid jutte inimestest, keda tegelikult ei pruugigi eksisteerida ja olukordadest, mida kunagi juhtuda ei pruugi. Teisisõnu hakkan tegelema rohkem omaloominguga. Olen tegelikult ammu juba mõelnud sellega tõsisemalt tegeleda, aga aeg ja laiskus võtavad oma osa. Seni pole tegelikult hullu olnud. Olen andnud nt emale lugeda vist kolme jutukest, mille tagasisideks nägin pisaraid. Esimese laksuga arvasin, et mu kirjutised on nii kohutavad, et ajavad nutma. :D Ei tegelt talle meeldis ja ta elas väga sisse või mida iganes ta ka ei öelnud. :D Siiski omaloomingut ma kuskil väga avaldama veel ei kipuks. Lihtsalt mainin.

Kuna koolilapsi on õnnistatud varakult üles ärkamisega, siis ma lõpetan tänaseks.

Thank you, come again.