So hardcore

Koduperenaiste elu on ikka ilmatuma igav. Kõik, kes mulle vastu vaidlevad, pole ilmselgelt n.ö. täiskohaga seda harrastanud. Nühid neid nõusid seal kraanikausis puhtaks, pesed pesu, triigid, koristad ja teed süüa. Alguses see niivõrd ei häirigi, aga mingil hetkel käib see klõps ära. "Tahan tööle minna." või "Tahan kooli õppima minna". Ma saan aru, et kodu korrashoidmine on vajalik, aga ainult selle nimel iga päev tõmblemine viskab mingil hetkel kopa ette küll.
 Hetkel vihkan ma oma vanust. 17. Ma olen veel alaealine ja see teeb mulle sobiva töökoha leidmise juba raskeks. Lisaks vanusele olen ma veel jube inimene. See kuidas ma võõraste inimestega suhtlen... oh god why... Seda on mul endalgi valus vaadata/kuulata. Praegu meenus, kuidas ma hiljuti ühele toredale välismaanoormehele pidin seletama kus Kaubamaja on. "Oh, it's over there. Just go there and... you'll get there." Best. Directions. Ever.
 Täna pean minema jälle tädile tööjuurde külla, et oma asju kätte saada. Ilmselt leiame end jälle lõpuks tühjast-tähjast rääkimast ja ta näitab mulle jälle igasugu erinevaid kangaid, millest ma tahaks igasugu erinevaid asju teha, aga õmblusmasina ja oskuste puudus jääb ette. Eks paistab mis saab.
 Mul on selline tunne, et täna võib täitsa küüntepostitus ka ilmuda.
 Thank you, come again.

26.05

Kolme päeva jooksul on palju asju juhtunud. Näiteks ei pidanudki ma nädalavahetust üksinda veetma nagu ma kartsin. Härra oli siin minuga ja kaitses mind mu kardetud kollide eest. Ta oli minu Batman. Btw, ma nägingi unes, et ta oli Batman. Tegemist oli väga segase unenäoga, aga nii palju ma ikkagi aru sain.

 Alustan vast reedestest tegemistest. Reedel pidin ma tädi tööjuurest läbi käima, et saada kätte väike pakike, mille ema mulle saatnud oli. Leidsime, et see on väga hea moodus mulle asju siia saata ja seda ta ka on. Pean lihtsalt ise hakkama sellepärast rohkem kesklinnas käima. Ega eriti ei viitsiks tegelikult, aga tahaks asjad ikka ilusti kätte saada. 

 Laupäev oli tegus. Käisime kiisuga kaltsukas. Ühe euro päev oli. Ma sain endale ilusti kõik mida mul vaja oli. Mõelda vaid. Särk, mis mujal poodides maksis 35 euri ja mille ostmist ma isegi kaalusin oli saadaval ühe euriga. Olgu, tegemist polnud küll sama särgiga, aga minu ostetud särk on selle täpne koopia. Kui ema saadab mulle kodunt pärlid, siis putitan selle korralikult üles. Can't wait. Ostsime sealt Bonnile ka ühe mängukoera. Bonnile meeldivad pehmed mänguasjad ja nende hävitamine. Ta oli nii elevil kui nägi, mis me talle tõime. Vaevu sain veel hinnasildi mängukutsu küljest kätte, kui Bonni selle hambusse võttis ja kõigi ees eputama hakkas. Tal oli nii hea meel ja see tegi ka minul tuju väga heaks. Antud kutsust on saanud ta tudukaaslane ja üleüldse kaaslane, kellega talle toast-tuppa meeldib joosta. Bonni viisime ka peale väikest einestamist koerte jalutusplatsile. Meie noorhärra sai jälle uusi sõpru juurde. Lisaks sellele avastasime ka tõhusa viisi kuidas ta aedikus kiirelt kätte saada. Varasemad tagaajamised on asendunud "oh-lähme-nüüd-ära-ja-jätame-beebi-siia" tehnikaga. 

 Tänane on olnud rahulik. Mängisime igasugu huvitavaid arvutimänge ja lõime ka huvitava mängu, mis meid rohkem korda peaks hoidma panema, aga tegelikkuses ajab see meid rohkem vaidlema. Nojah, vähemalt vaidleme korras korteris. 

 Homme on ka tegemist. Ilmselt hakkan küünte kallal nikerdama. 

 Thank you, come again.

Alrighty then...

Ma olen laupäeval ja pühapäeval vist üksi kodus. Ma kardan. :(

Gumball 3000

"Eleanor"

üks mu lemmikuid

kui härra Tony Hawk saabus

 Kuna ma tegin Gumballil rohkem pilte, kui ma oma sotsiaalvõrgustikke lisasin, siis mõtlesin neid siin jagada. Õigemini, ma tundsin, et ma PEAN neid siin jagama. Seega - ta-daa!
 Üritus oli pehmelt öeldes AWESOME! Ainus probleem oli ajakavast maha jäämine, milles võis süüdistada eesti politseid. Ürituse lõppajaks oli märgitud 15.00, aga tegelikkuses sai see läbi kell 16.30. Vahepeal oli iga auto saabumise vahe pool tundi, seega pidin ma seal kuju kombel seisma 3 tundi, et minu kohta ära ei võetaks. Ma isegi ei tea kuidas, aga mingil kombel oli mul õnnestunud end ette ritta saada. Jama oli see, et kohe kui ma ette sain, oli autodest plats tühi ja ees ootas pooltund ilma ühegi autota ja võrdlemisi jubeda muusikaga. Mingil teadmata põhjusel ei olnud seal ka levi ja polnud ka mingit võimalust telefoniga netti saada, et seda igavat vahepausi 9gag'is mööda saata. Selle igava vahepausi ajal käis mu paremal küljel mitmeid huvitavaid kujusid. Ühed tibinad olid enda arust väga lahedad ja facebookisid kohe "meie Gumball'il" ning vehkisid oma patsidega mul näos. Bitches be flippin' their hair in my face, bitches want to get killed. Usu mind, sa ei taha oma blondeeritud kiharatega mu näos vehkida, kui ma olen juba paar tundi ühe koha peal seisnud ja selle aja sees kolme autot näinud. Hakkasin nende kõrval köhima nagu tuberkuloosihaige ja nad lahkusid. Ma surin seal nälga ja väsimusse ja mu jalad olid täiesti uut moodi krampis ning see nõme seljavalu... Vähe sellest, mõned soome turistid elasid mul täiesti seljas ja justkui toetasid end minu peale. That was not cool, bro. Minu kõrvale ilmus veel üks neiu, kes võttis välja oma iPad'i ja hakkas seda mu kaamerale ette toppima ja rikkus sellega mu pilte. Mängi oma kandikuga kodus, preili. Minu vasakul pool oli seevastu väga tore vene noormees, kellega meil oli justkui mingi telepaatiline arusaam pildistamisest. Ta lasi mul oma pildid ära teha ja ma polnud peale seda temal ees, et ka tema saaks omad kaadrid kätte. Selline mõistev koostöö sujus meil seni, kuni ta lubati tänu tutvustele selle ringi keskele. Peale teda hakkasid ka mu vasakul pool töllerdama igasugu nolgid ja juustega lehvitavad neidised. Peale kolme tundi jubedusi ja kauneid autosid otsustasin ma leida koha, kus ma istuda saan, kuid oma lemmiku auto ikkagi ära näen. Seadsin end autode sissepääsu juurde sisse, aga mida ei tulnud, oli minu oodatud auto. Mina ootasin Batmani Tumblerit ja seda ei tulnud. Selle masina pärast kannatasin ma kogu seda jubedat väsimust, nälga ja ülbeid tibinaid. Sisimas ma nutsin sellepärast, et mul seda imeasja näha ei õnnestunud. Well, sisimas nutan veel siiani. Tegemist oli masinaga, mille pärast ma õieti sinna üritusele üldse ronisingi. Oeh...
 Ja siis ma nägin veel David Hasselhoffi, kes mulle isegi lehvitas. Ma ei kujuta ette mis näoga ma talle otsa vaadata võisin, aga ta võis vabalt arvata, et ma olen Make A Wish Foundation'i poolt sinna saadetud õnnetuke. I mean... OMFG, MICHAEL KNIGHT LEHVITAS MULLE. Too. Many. Feels. Alateadlikult ma ilmselt päris kindlasti fangirl'isin seal. Imestan, et ma mõned selged pildid temast üldse sain ja et mu kätevärin neid ära ei rikkunud. Palun väga, naerge mu üle. Andsin vast piisavalt materjali selleks. :)
 Järgmiseks hakkan tegelema küünteblogi postitusega, mille materjal mul ka puhtjuhuslikult olemas on. :)
 Thank you, come again.

"Poja"

ilmselgelt oli see väike preili meie noorhärrasse kiindunud

ilmselgelt seda suurt preilit meie väike noorhärra väga ei kottinud

härrad explore'imas

Täna juhtus midagi uut - ma ärkasin enne härrat. Tegin siis oma igahommikusi toimetusi ja mingil hetkel ilmutas ka noormees elumärke. Bonnil oli kõigi ärkamise üle ikka ilmatuma hea meel. Veel parem meel oli tal õue saada. Käisime koerte aedikus Bonnit jooksutamas ja talle sõpru otsimas. Bonnil vedas. Ta leidis omale eluarmastuse... või see taksineiu leidis omale eluarmastuse. Need kaks mängisid, mürgeldasid ja musitasid pikalt. Väga armas vaatepilt oli.
 Mõtlesime minna siis suurtele koertele mõeldud aedikusse ka. Seal ootas ees üks suur mastif oma perenaisega, kes õnneks rääkis eesti keelt (siinkandis haruldus). Tore naine paistis olevat. Tolle mastifi mängustiil oli väga äkiline ja jõuline, nii et paar korda puges mul hirm täitsa naha vahele. Meile demonstreeriti veel kui hästi õpetatud too koer oli. Momentaalselt tekkis mul tunne, et mu koer on idioot, sest samal ajal kui see mastif üle poomide käis ja üle takistuste hüppas, oli minu koer lihtsalt derp. Meil reaalselt veab, kui ta väljas meie poolegi vaatab ja veel enam käsu peale istub. Imestasin, et ta bussiga jalutusplatsi poole sõites üldse nii hästi käitus... või noh, pohhuistlikult käitus.
 Peale jalutusplatsil käiku kõmpisime veel lähedal asuvasse metsalaadsesse kohta. Seda ei anna küll kuidagi Kuusalu männimetsadega võrrelda, but it's something. And that something was full of trash. Ma olen kindel, et kuskil seal võis peituda ka mõni laip. Jah, nagu laip laip. Tegemist on küll hirmutava mõttega, aga kogu see ala oleks kuulunud justkui mõnda kriminulli, puudu oli ainult laip. Mul käisid külmavärinad üle.
 Käisime korraks kodunt läbi, jätsime Bonni siia ja läksime ise burksi sööma. Burks oli hea. Ülejäänud õhtu lebotasime niisama. Kiisu mängis Saints Row-d ja ma möllasin tumblris. Meie loodud leboala on siin saatanast.
 Homme lähen ilmselt Gumball 3000 vaatama ja sinna surema... ja noh, pildistama. Peale seda saan ilmselt ka Triinuga kokku ja siis me hängime natuke niisama ringi. Ta soovis väga mu elamist näha, nii et tuleme vist võib-olla ilmselt siia. That should be interesting.
 Ma olen praegu no nii väsinud, et ei jõua enam midagi teha.
 Thank you, come again.

oh happy day

Eile sai emaga linnas toimetatud. Kahjuks ei saanud me oma vajalikke serious business asju aetud, 'cuz we were too busy shopping. Ja mina veel mõtlesin, et mul on suveks kõik vajalik olemas... I've never been so wrong. Ostsime kokku retuuse ja papusid, aga odavalt! Meie korteril siin on suurepärane asukoht. Tõsiselt. Kõik vajalik ja täiesti ebavajalik on kohe käe-jala ulatuses. Siit edasi saaks ainult hullemaks minna. :)
 Täna tuli ema tagasi. Koos Bonniga. Ma olin nii põnevil, et võisin nutta. Ma reaalselt istusin akna peal ja ootasin. Kui neid lõpuks nägin, siis jooksin nagu Usain Bolt neile vastu. Kui mu beebi mind nägi, siis tormas ta mu poole sellise hooga, et ema oleks pikali lennanud. Bonnile meeldis liftisõit, kuigi ta oleks eelistanud minna trepist... vähemalt ta arvas nii. Alguses tegi ta siin oma paanikaringid, mida ka oodata oli, aga praeguseks on ta täitsa maha rahunenud. Tundub, et talle meeldib siin. Ta saab siin rahulikult istuda ja aknast välja vaadata, mis oli ta suur soov ja homme lähme me uut koerte aedikut avastama. Btw, tänud härra Savisaarele selle eest. Nüüd peame me sõitma 3 peatust edasi, mitte 30 and that's pretty great.
 Õhtu on olnud rahulik. Sõime parimat sööki üldse ja Bonni on olnud täielik kaisukas. Mingil põhjusel ma muretsen natuke ta õhtuse tuduaja pärast, sest ta on ikkagi uues kohas ja seni pole ta väga usaldanud siin magada, ilma minu kõrval olemata, aga we'll see how that goes.
 Ootame, vaatame homset, mis peaks päris huvitav olema.
 Thank you, come again.

öäöäöäöäöäöä

 Eilne oli rahulik. Olime põhiliselt kodused ja mängisime Saints Row III. Hiljem otsustasime, et oleks hea idee panna tuhande tükiline pusle. Meie ajud valutasid ja meil ei õnnestunud seda kokku saada. Pusle tegi meile 1:0 ära. 

 Õhtul tutvustas härra mulle veel meid ümbritsevaid poode. Poodidesse asju ilma nimekirjata ostma minna on saatanast. Ostsime kilo hapusid komme ja suure arbuusi. Hästi. Edaspidi ei saa vist nii yolo-da ja tuleb hakata ilusti nimekirjasid tegema ja nendest rangelt kinni pidama. 

 Täna tuleb ema külla. Ma olen sellepärast rohkem ärevil kui peaksin. Kahju on ainult sellest, et ta Bonnit kuidagi ära ei saa tuua. Ma nii igatsen oma põngerjat. Well, põngerjaid. Ma pole ka oma oravat ära unustanud. Kahjuks on mu orava siia toimetamine peaaegu, et võimatu + mu ema on temasse ka väga kiindunud. Bonni seevastu... Bonni igatseb mind nii väga, et ta sööb kodus järjest teiste jalanõusid ja üritab elueest akna peale saada, et näha, kas ma juba tulen. Samuti nutab ta minu toa ukse taga. Ma tahan nii väga juba oma beebit siia. Nii väga, et mu veekraanid hakkasid praegu lekkima... Oeh, loodetavasti leiame kellegi hea inimese, kes aitaks meil mu beebi siia toimetada kogu ta kraamiga, mida tegelikult on jube palju. See ongi üks põhjustest miks me teda bussiga ära tuua ei saa. + talle meeldivad inimesed nii väga, et ta peab kõigile musi tegema ja kõigilt paisid saama ja kindlasti ka kõigiga mängima. Kujutan ette, et bussisõit oleks õudusunenägu. Minu jaoks siis, sest selle rübliku kinni hoidmine on peaaegu võimatu. Samas... talle meeldib väga aknast välja vaadata ja autosõit varjupaigast Kuusallu oli tema jaoks ääretult huvitav...

 Lõpetan praegu, sest serious business ootab.

 Thank you, come again.

what can I say - I'm pretty amazing

 Tänane algas kuidagi imelikult väreledes. Ärkasin kõigepealt siis kui härra tööle pidi minema ja siis iga natukese aja tagant tundega, et pean midagi tegema. Millegi kordasaatmiseks olin ma siiski liiga väsinud, seega vajusin üha uuesti ja uuesti magama. Ärkasin lõplikult kella üheteistkümne paiku. Sõin ja vedelesin seni kuni avastasin, et süüa pole rohkem ja peaks poodi minema. Siin on jube raske otsustada ilma soojuse üle, sest korter ise on suhteliselt külm. Well, väga külm. Inimesed õues käisid vatijopedes, aga termomeeter näitas, et väljas oli 20+ kraadi. Olin segaduses ja usaldasin termomeetrit. Hästi tegin, sest ilm oli täitsa sobiv lühikeste pükste kandmiseks. Lihtsalt kuidagi väga naljakas oli lühkaritega ringi liigelda, kui mind ümbritsesid inimesed kasukates. See oli imelik. aga mulle kuidagi sobis.
 Mul polnud õrna aimugi millise bussiga ma poodi jõuan. Sisse lülitus yolo-mode ja ma otsustasin minna ühele bussile puhtalt selle pärast, et sinna läks üks naine oma ülinunnu pisikese koeraga. Järgnesin koerale nagu Alice valgele jänesele. Imekombel jõudsin isegi õigesse kohta. Viskasin endale mõttes viie ja läksin tipa-tapa Maximasse ja olin kuidagi veidralt overwhelmed. Missioon oli osta leiba ja saia. Mina ostsin leiba, saia, kommi, hommikusöögihelbeid, šampooni ja palsami. That went well I guess...
 Koju tagasiminek oli valusam kui sõit poe poole. Ma istusin bussikas palju kauem ja tundsin end imelikumalt kui varem. Selle aja sees jõudsin leida endale tuvisõbra ja veidraid pilke keskealise isaga, kes jäi vahele mu jalgade jõllitamisega. Bussi valimisega yolosin ma taaskord ning ka seekord läks õnneks ja ma jõudsin soovitud kohta. Koju jõudes olin ma enda üle meeletult uhke. See on minu jaoks suur asi, sest mul polnud terve see aeg õrna aimugi mida ma teen. Kodus sain ma endale täitsa uhkelt ja avalikult viite visata and it felt good.
 Õhtul käisid meil külas inimesed ja mind külastas ka jube peavalu, mis on juba kella kaheksast külas olnud ja ei taha kuidagi lahkuda. Kohutav külaline. Sellest hoolimata olen ma üritanud olla igati normaalne ja inimlik. Ma ei kujuta ette kuidas ma olen seni vastu pidanud ja ma ei kujuta ette kuidas ma edaspidi ka vastu pean, sest me hakkame kiisuga kohe, kohe Metrot mängima jajajajaja ma tahan väga, väga vastu pidada. :( Eile ma juba jäin magama, niiet ma üritan elueest praegu mõista, kus ta pooleli jäi ja mis värk üldse on.
 Tõmban sellega otsad kokku, sest tahaks juba mängu alustada.
 Thank you, come again.

overwhelming trift shopping

 Üritan eilsest pikemalt rääkida. Pideva twiitimise pärast jääb tunne, et kõik jutud saab juba räägitud, kuigi tegelikult on mu twiitimise näol tegemist põhiliselt täieliku non'sense-iga, millega tüütamise pärast ma siiralt vabandan, aga sellise inimkontakti koguse juures, mida mina kogen (mis on siis enamjaolt nulliring), pean ma vajalikuks kusagil möliseda.
 Eile otsustasime härraga külastada USA-d. USA Today on üks kaltsukas, mida me täitsa juhuslikult oma aknast näeme ja mis end väga meelalt külastama kutsub (not really, aga selle kõrval asuv rehvitöökoda seevastu... oeh). Poodi sisse astudes tabas meid kõige tavalisem ja ebameeldivam kaltsukalõhn ning meie ees istus ruum täis kõikvõimalikku kraami. Sel ajal kui härra teadis täpselt, mida ta otsib, ekslesin mina sihitult ringi, teadmata kust alustada. Hinnasildid tekitasid näole naeratuse. 2.50 kampsuni eest, mis odavamates poodides maksab 13 euri. Hinnad olidki pmts sellised. Kõige kallim asi, mida ma nägin, maksis 8 euri. Humanas maksavad asjad hea õnne korral 8 euri ja seal on üldse mõtet ringi vaadata, kui oled suurusnumbriga L või XL, seega mina raiskan seal tavaliselt ainult aega. Ma ütleksin, et eilne kaltsukas käik oli igati kasulik. Täiesti juhuslikult nägin inimest, kellele helistamist ma üha edasi lükkasin, sest ma olen kohutav telefonikõnede tegija ja ma kokutan ja närveerin ja kirjutan kõik, mida ma öelda tahan enne paberile üles ja kui mu vestluskaaslane minu kirjutisega kaasa ei lähe, siis valdab mind sisemine paanika ja ükssarved hakkavad ükshaaval surema ja kiisupojad jäävad karvutuks. Ma ei kujuta ette kuidas ma elus hakkama pean saama, kui selline asi toimub. Life sucks. Las ma parandan... MY life sucks. IGATAHES, ma sain selle inimesega täiesti normaalselt jutud räägitud ja numbrid vahetatud ning nii palju targemaks, et lähiajal ühtegi shoot'i tulemas pole. Tore, jääbki rohkem aega igasugu isetegevuseks... mida mul pole... tegevust I mean.
 Ma valetan. Mul on tegevust. Pesen nõusid, triigin pesu, möllan tolmuimejaga and all that fun stuff. See on kohutav tunne, kui oled juba igati harjunud kasutama nõudepesumasinat ja siis järsku leiad end keskkonnast, kus seda luksust enam pole. Ja ma JUST harjusin sellega kodus ära. Fuck you, ajastus!
 Ma ootan Bonnit siia. Selline tunne kohutav tunne on nagu oleks lapse maha jätnud. Nii palju kui Bonniga telefonitsi lobisenud olen (JAH, see juhtus), igatseb ta mind väga ja ootab mu naasemist aknal. Tore oleks, kui ta mul siin seltsiks oleks sel ajal, kui härra tööl on. Te ei kujuta ette kuidas mu paranoiad täna möllanud on. "Keegi on duššikardina taga ja tahab mind ära tappa. Kui ma vetsuukse lahti teen, siis keegi ootab mind selle taga (that was probably the worst) ja tahab mind surnuna. Keegi üritab sisse murda (kuradi naabrid kõrvalkorterist) ja ma saan surma. Kui ma sinna tuppa lähen, siis ootab mind seal keegi, kes mind ära tapab." On olnud jube päev. :)
 Ma arvan, et tõmban siin otsad kokku jaaa lõbustan veel selle mõttega, et ma teen täna küünteblogisse postituse ära. :)
 Thank you, come again.

mu nädalavahetus

that's why they want me to sell their stuff

meie armas seltskond

 Laupäeval käisin ma Nora sünnipäeval, mis oli igati tore. No come on, meil oli batuut ja lademetes süüa. If that doesn't mean good time, then I don't know what will. Inimesed olid toredad ja ilm oli meie vastu lahke. Sain süüa armastatud grill-liha ja veeta aega toredas seltskonnas. Mida veel tahta. Täna korrastasin selle sündmuse pilte ja saatsin neid teistele külalistele ja kohe kerge muie ilmus suule. No tõesti oli väga tore. And dat food!
 Eile kolisin. Well, kolisin ja käisin Noraga KUMUs, kus me väga palju huvitavaid asju nägime. Mul oli ääretult hea meel üle pika aja jälle seal uudistamas käia. Lemmik näitus oli ilmselt "Nagu nägu", mis kujutas endast inimkujutisega mängimist ja tegemist oli pmts plakatite/postritega, millele oli huvitavalt lähenetud. Mulle meeldis.
 KUMU hoovis ja üleüldse ümbruses võis kuulda ka troopiliste lindude laulu, mis meenutas kohati laste arutut kisa, aga saime töötajatelt siiski kinnitust, et nad pole kuskil lapsi sedasi karjuma pannud.
 Ja siis kolimine. Kolisin linna kiisu juurde. Ma ei oskagi midagi sellest praegu pikemalt rääkida. Pean veel isegi harjuma. Suve olen ma ilmselt siis siin. We'll see.
 Lisan siia palju pilte ka, et kogu juttu ilustada või... jah. Ja küünteblogisse võib ka uut postitust oodata. :)
 Thank you, come again.