Gumball 3000

"Eleanor"

üks mu lemmikuid

kui härra Tony Hawk saabus

 Kuna ma tegin Gumballil rohkem pilte, kui ma oma sotsiaalvõrgustikke lisasin, siis mõtlesin neid siin jagada. Õigemini, ma tundsin, et ma PEAN neid siin jagama. Seega - ta-daa!
 Üritus oli pehmelt öeldes AWESOME! Ainus probleem oli ajakavast maha jäämine, milles võis süüdistada eesti politseid. Ürituse lõppajaks oli märgitud 15.00, aga tegelikkuses sai see läbi kell 16.30. Vahepeal oli iga auto saabumise vahe pool tundi, seega pidin ma seal kuju kombel seisma 3 tundi, et minu kohta ära ei võetaks. Ma isegi ei tea kuidas, aga mingil kombel oli mul õnnestunud end ette ritta saada. Jama oli see, et kohe kui ma ette sain, oli autodest plats tühi ja ees ootas pooltund ilma ühegi autota ja võrdlemisi jubeda muusikaga. Mingil teadmata põhjusel ei olnud seal ka levi ja polnud ka mingit võimalust telefoniga netti saada, et seda igavat vahepausi 9gag'is mööda saata. Selle igava vahepausi ajal käis mu paremal küljel mitmeid huvitavaid kujusid. Ühed tibinad olid enda arust väga lahedad ja facebookisid kohe "meie Gumball'il" ning vehkisid oma patsidega mul näos. Bitches be flippin' their hair in my face, bitches want to get killed. Usu mind, sa ei taha oma blondeeritud kiharatega mu näos vehkida, kui ma olen juba paar tundi ühe koha peal seisnud ja selle aja sees kolme autot näinud. Hakkasin nende kõrval köhima nagu tuberkuloosihaige ja nad lahkusid. Ma surin seal nälga ja väsimusse ja mu jalad olid täiesti uut moodi krampis ning see nõme seljavalu... Vähe sellest, mõned soome turistid elasid mul täiesti seljas ja justkui toetasid end minu peale. That was not cool, bro. Minu kõrvale ilmus veel üks neiu, kes võttis välja oma iPad'i ja hakkas seda mu kaamerale ette toppima ja rikkus sellega mu pilte. Mängi oma kandikuga kodus, preili. Minu vasakul pool oli seevastu väga tore vene noormees, kellega meil oli justkui mingi telepaatiline arusaam pildistamisest. Ta lasi mul oma pildid ära teha ja ma polnud peale seda temal ees, et ka tema saaks omad kaadrid kätte. Selline mõistev koostöö sujus meil seni, kuni ta lubati tänu tutvustele selle ringi keskele. Peale teda hakkasid ka mu vasakul pool töllerdama igasugu nolgid ja juustega lehvitavad neidised. Peale kolme tundi jubedusi ja kauneid autosid otsustasin ma leida koha, kus ma istuda saan, kuid oma lemmiku auto ikkagi ära näen. Seadsin end autode sissepääsu juurde sisse, aga mida ei tulnud, oli minu oodatud auto. Mina ootasin Batmani Tumblerit ja seda ei tulnud. Selle masina pärast kannatasin ma kogu seda jubedat väsimust, nälga ja ülbeid tibinaid. Sisimas ma nutsin sellepärast, et mul seda imeasja näha ei õnnestunud. Well, sisimas nutan veel siiani. Tegemist oli masinaga, mille pärast ma õieti sinna üritusele üldse ronisingi. Oeh...
 Ja siis ma nägin veel David Hasselhoffi, kes mulle isegi lehvitas. Ma ei kujuta ette mis näoga ma talle otsa vaadata võisin, aga ta võis vabalt arvata, et ma olen Make A Wish Foundation'i poolt sinna saadetud õnnetuke. I mean... OMFG, MICHAEL KNIGHT LEHVITAS MULLE. Too. Many. Feels. Alateadlikult ma ilmselt päris kindlasti fangirl'isin seal. Imestan, et ma mõned selged pildid temast üldse sain ja et mu kätevärin neid ära ei rikkunud. Palun väga, naerge mu üle. Andsin vast piisavalt materjali selleks. :)
 Järgmiseks hakkan tegelema küünteblogi postitusega, mille materjal mul ka puhtjuhuslikult olemas on. :)
 Thank you, come again.