overwhelming trift shopping

 Üritan eilsest pikemalt rääkida. Pideva twiitimise pärast jääb tunne, et kõik jutud saab juba räägitud, kuigi tegelikult on mu twiitimise näol tegemist põhiliselt täieliku non'sense-iga, millega tüütamise pärast ma siiralt vabandan, aga sellise inimkontakti koguse juures, mida mina kogen (mis on siis enamjaolt nulliring), pean ma vajalikuks kusagil möliseda.
 Eile otsustasime härraga külastada USA-d. USA Today on üks kaltsukas, mida me täitsa juhuslikult oma aknast näeme ja mis end väga meelalt külastama kutsub (not really, aga selle kõrval asuv rehvitöökoda seevastu... oeh). Poodi sisse astudes tabas meid kõige tavalisem ja ebameeldivam kaltsukalõhn ning meie ees istus ruum täis kõikvõimalikku kraami. Sel ajal kui härra teadis täpselt, mida ta otsib, ekslesin mina sihitult ringi, teadmata kust alustada. Hinnasildid tekitasid näole naeratuse. 2.50 kampsuni eest, mis odavamates poodides maksab 13 euri. Hinnad olidki pmts sellised. Kõige kallim asi, mida ma nägin, maksis 8 euri. Humanas maksavad asjad hea õnne korral 8 euri ja seal on üldse mõtet ringi vaadata, kui oled suurusnumbriga L või XL, seega mina raiskan seal tavaliselt ainult aega. Ma ütleksin, et eilne kaltsukas käik oli igati kasulik. Täiesti juhuslikult nägin inimest, kellele helistamist ma üha edasi lükkasin, sest ma olen kohutav telefonikõnede tegija ja ma kokutan ja närveerin ja kirjutan kõik, mida ma öelda tahan enne paberile üles ja kui mu vestluskaaslane minu kirjutisega kaasa ei lähe, siis valdab mind sisemine paanika ja ükssarved hakkavad ükshaaval surema ja kiisupojad jäävad karvutuks. Ma ei kujuta ette kuidas ma elus hakkama pean saama, kui selline asi toimub. Life sucks. Las ma parandan... MY life sucks. IGATAHES, ma sain selle inimesega täiesti normaalselt jutud räägitud ja numbrid vahetatud ning nii palju targemaks, et lähiajal ühtegi shoot'i tulemas pole. Tore, jääbki rohkem aega igasugu isetegevuseks... mida mul pole... tegevust I mean.
 Ma valetan. Mul on tegevust. Pesen nõusid, triigin pesu, möllan tolmuimejaga and all that fun stuff. See on kohutav tunne, kui oled juba igati harjunud kasutama nõudepesumasinat ja siis järsku leiad end keskkonnast, kus seda luksust enam pole. Ja ma JUST harjusin sellega kodus ära. Fuck you, ajastus!
 Ma ootan Bonnit siia. Selline tunne kohutav tunne on nagu oleks lapse maha jätnud. Nii palju kui Bonniga telefonitsi lobisenud olen (JAH, see juhtus), igatseb ta mind väga ja ootab mu naasemist aknal. Tore oleks, kui ta mul siin seltsiks oleks sel ajal, kui härra tööl on. Te ei kujuta ette kuidas mu paranoiad täna möllanud on. "Keegi on duššikardina taga ja tahab mind ära tappa. Kui ma vetsuukse lahti teen, siis keegi ootab mind selle taga (that was probably the worst) ja tahab mind surnuna. Keegi üritab sisse murda (kuradi naabrid kõrvalkorterist) ja ma saan surma. Kui ma sinna tuppa lähen, siis ootab mind seal keegi, kes mind ära tapab." On olnud jube päev. :)
 Ma arvan, et tõmban siin otsad kokku jaaa lõbustan veel selle mõttega, et ma teen täna küünteblogisse postituse ära. :)
 Thank you, come again.