Tänane algas kuidagi imelikult väreledes. Ärkasin kõigepealt siis kui härra tööle pidi minema ja siis iga natukese aja tagant tundega, et pean midagi tegema. Millegi kordasaatmiseks olin ma siiski liiga väsinud, seega vajusin üha uuesti ja uuesti magama. Ärkasin lõplikult kella üheteistkümne paiku. Sõin ja vedelesin seni kuni avastasin, et süüa pole rohkem ja peaks poodi minema. Siin on jube raske otsustada ilma soojuse üle, sest korter ise on suhteliselt külm. Well, väga külm. Inimesed õues käisid vatijopedes, aga termomeeter näitas, et väljas oli 20+ kraadi. Olin segaduses ja usaldasin termomeetrit. Hästi tegin, sest ilm oli täitsa sobiv lühikeste pükste kandmiseks. Lihtsalt kuidagi väga naljakas oli lühkaritega ringi liigelda, kui mind ümbritsesid inimesed kasukates. See oli imelik. aga mulle kuidagi sobis.
Mul polnud õrna aimugi millise bussiga ma poodi jõuan. Sisse lülitus yolo-mode ja ma otsustasin minna ühele bussile puhtalt selle pärast, et sinna läks üks naine oma ülinunnu pisikese koeraga. Järgnesin koerale nagu Alice valgele jänesele. Imekombel jõudsin isegi õigesse kohta. Viskasin endale mõttes viie ja läksin tipa-tapa Maximasse ja olin kuidagi veidralt overwhelmed. Missioon oli osta leiba ja saia. Mina ostsin leiba, saia, kommi, hommikusöögihelbeid, šampooni ja palsami. That went well I guess...
Koju tagasiminek oli valusam kui sõit poe poole. Ma istusin bussikas palju kauem ja tundsin end imelikumalt kui varem. Selle aja sees jõudsin leida endale tuvisõbra ja veidraid pilke keskealise isaga, kes jäi vahele mu jalgade jõllitamisega. Bussi valimisega yolosin ma taaskord ning ka seekord läks õnneks ja ma jõudsin soovitud kohta. Koju jõudes olin ma enda üle meeletult uhke. See on minu jaoks suur asi, sest mul polnud terve see aeg õrna aimugi mida ma teen. Kodus sain ma endale täitsa uhkelt ja avalikult viite visata and it felt good.
Õhtul käisid meil külas inimesed ja mind külastas ka jube peavalu, mis on juba kella kaheksast külas olnud ja ei taha kuidagi lahkuda. Kohutav külaline. Sellest hoolimata olen ma üritanud olla igati normaalne ja inimlik. Ma ei kujuta ette kuidas ma olen seni vastu pidanud ja ma ei kujuta ette kuidas ma edaspidi ka vastu pean, sest me hakkame kiisuga kohe, kohe Metrot mängima jajajajaja ma tahan väga, väga vastu pidada. :( Eile ma juba jäin magama, niiet ma üritan elueest praegu mõista, kus ta pooleli jäi ja mis värk üldse on.
Tõmban sellega otsad kokku, sest tahaks juba mängu alustada.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar