There has been stuff happening.

Ma tunnen end kohe täitsa kehvasti, sest ma pole siia kirjutanud. Nii palju asju on toimunud ja nii paljud asjad on toimumas ja toimuma hakkamas. Kõiki ma siin kohe täna ei avaldaks, sest ma ei taha midagi ära sõnuda. Ma hoian niigi hinge kinni ja mõtlen: "Kas ma olen ärkvel?" Aeg on ebareaalselt liikunud ja ma poleks arvanud, et ma niipea sellisesse punkti jõuan, kus ma täna seisan.
 Hakkan pihta sealt, kust ma pooleli jäin ja see oleks siis laupäev (4.05). Kui olin semu sünnipäevaks igati valmis, siis läksin appi Robini isa sünnipäeva tarbeks ruumi valmis seadma. Sellega läks üllatavalt kiiresti. Või vähemalt minu peas... Mingi hetk visati mind Valklasse ära ja ma sain oma semusid näha. Sünnipäev oli kind of awkward. Seal oli päris mitmeid ebamugavaid vaikusehetki, aga inimene harjub kõigega, seega sisustasime hiljem juba need vaikusehetked joogi luristamisega või ilma kommenteerimisega. Well, tundub, et piinlike vaikushetkedega inimene siiski ei harju. Kõige naljakam oli see hetk, mil mulle hakkasid need vaikushetked meeldima. Vähemalt nüüd sellele järgi mõeldes tundub see imelik. Sünnipäev ise oli huvitav. Palju juttu, palju sööki, palju jooki. Armas oli kõiki semusid üle pika aja koos näha.
 Kella kümne aeg otsustasin, et viimane külaline olla on juba natuke sobimatu, seega sõidutati mind tagasi Kaberneeme, kus ma müttasin järgmisele sünnipäevale. See sünnipäev ei meenutanud absoluutselt mitte millegi poolest toda, kust ma äsja saabunud olin. See oli minu jaoks päris hirmus kogemus. Üks jubedamaid asju, mis juhtus oli see, kui absoluutselt kõigi pilgud olid minul ja ma pidin seletama, kes ma selline elukas olen. See, et ma sel hetkel ei minestanud oli täielik ime. Pffftss, minestanud... Ma imestan, et mu süda end üle ei koormanud ja kuidagi rikki ei läinud, et ma maha kärbaks. See oleks küll olnud piinlik viis minna... aga mingil põhjusel usun ma, et mingi sellise debiilsuse tõttu ma lõpuks langengi. Igatahes, ma võitsin võistluse. Minu muusikamaitse oli kõige vastandlikum minu enda loomusega... teiste arust. Well then. It's something! Ma ei kujuta ette, mida minust oodati. JB-d? 1D-d? Kõik võimalikud valikud hirmutavad mind. But hey, miski ei teinud ruumi kiiremini tühjemaks, kui minu soovilaulud. It's still something! Edasi liikudes... Ma sain tööd! Juhtumisi oli sünnipäeval üks vintage poe omanik, kellele ma juhtumisi huvitav tundusin ja kes juhtumisi tahab, et ma paneks igasugu huvitavaid kostüüme selga, et mind siis pildistada. Ma olin üllatunud. Ma olen siiani üllatunud. See on suurepärane tunne, kui keegi sind palgata tahab, just sellel põhjusel, et sa näed välja kuidagi naljakas. Sündmuskohal olles ei suutnud ma seda kohe ära seedida ja toimunu tundus minu arust kuidagi... kentsakas. Äkki mind joodi ilusaks? Äkki... valikuvariante on palju. Mu ainus hirm sinna helistamise ees on see, et äkki pole neil õrna aimugi kes ma olen. Oh seda õnne ja rõõmu kui ma seda kõike seletama saan veel hakata... juba sellest mõeldes hakkab kõhus keerama. Ega ma väga kaua peale seda seal ei passinudki. Ma olin nii unine, et ka kogu maailma kohv poleks mind ärkvel hoidnud ja kogu see lugu hakkas seal minu jaoks juba väga ebamugavaks kiskuma. Kuuldes järgmisel hommikul lugusid peol toimunust, oli mul hea meel, et ma õigel ajal tulema sain.
 Pühapäeval ei toimunudki väga palju. Ma mäletan seda, kui rahulikku päeva, mille ma sain oma härraga veeta.
 Esmaspäev algas varakult, kuna ma pidin kuidagi Kaberneemest koju pääsema. See probleem õnnestus suurepäraselt lahendada. Mind visati Kaberlasse ära ja sealt pidin edasi liikuma ema tööjuurde ja emalt pidin ma saama raha, et sõita Kuusallu, kus mind mu teine härra (mu koer, mu teine härra on mu koer... mõtlesin selgitada) ootas. See kõik kõlab lihtsamalt kui tegelikult oli. Kuna mind visati kuskil Kaberla teeristis maha, siis pidin ma ilgelt pika maa maha kõndima, kandes kotti, mille raskus oli pmts pool mu kehakaalust... kui mitte rohkem. Mõned lugejad võivad küll mõelda, et ma kaalun sama palju kui lumehelves, niiet see kott pmts ei kaalundki midagi. Tuletan meelde, et see "lumehelves" pidi seda kotti tassima, mitte teie, armas lugeja, nii et jah, see oli minu jaoks meeletult raske.
 Kohale jõudes, viis ema mind oma uude töökoopasse. Ta töö koht oli kolitud keldrisse, mis oli minu jaoks uus nähtus. Uus ja põnev. Muidugi pidi ta mulle ka uut tikkimismasinat demonstreerima, because I think it looked awesome. Ääretult hea meel oli näha ka oma karvaseid sõpru ja esimest korda elus ajasin ma nad sassi. ESIMEST JA VIIMAST KORDA LOODETAVASTI! Minu jaoks on nii masendav see, et mu isa näeb mu houmisid rohkem kui mina. It's just... no. Ma tunnen end isegi süüdi selles, et ma pole neid vaatamas käinud ja nendega mänginud. AGA NAD ON NII SUURED! ...ja vanad. Bonni on mu täiesti ära rikkunud, sest suured koerad on minu jaoks muutunud ponideks... või lõvideks. Hirmus.
 Kui olin enesele teadmatagi ema kolleege lõbustanud suure show'ga (wat?), siis oli juba aeg liikuda bussile, mis mind lõpuks koju pidi viima. Bussisõit kulges kiiresti. Avastasin, et kooli hilinenud väiksed poisid on liinibussis täielikud tüütused ja ma tahaks koos nendega tüütus olla, aga see oleks ilmselt kõigi jaoks imelik ja awkward olnud.
 Minu jaoks oli meie väliskoridori ära peidetud meie korteri võti. Kui teie kujutlete lõbusat aardejahti väliskoridori peal, siis eksite. See oli sõda minu ja aja vahel. Tiksuv tegur oli mu põis. Ma otsisin elueest seda kuradi võtit ja olin juba ühel hetkel täiesti alla andnud ja üritasin emale helistada, but guess what... mu telefoni aku oli tühi. Kui olin 5 sekundit selle üle nurgas nutnud, otsustasin edasi otsida. Minu õnneks ei pidanud ma kaua otsima, aga just sel hetkel kui ma võtme üles korjasin, käis mu vasakust küljest mingi laks/kraks läbi ja mu külje halvas rõve valu. Teate seda valu, mis peaaegu, et oksele ajab? Jah, see valu. Lõpuks koju astudes oli mul kirjeldamatult hea meel näha oma pisikest koerakest ja wc-d. Edasine päev läks kuidagi rõvedalt raisku, selle nõmeda valu pärast. Ma pole siiani aru saanud, mis seda põhjustas.
 Teisipäev algas positiivse noodiga. Mu külg ei valutanud enam! Mõtlesin seda tähistada pitsaga, aga ma läksin nii hoogu, et ma küpsetasin korraga ka liha- ja kohupiimapirukaid. Peale seda läksin ma nii hoogu, et ma koristasin köögi ära. Kui ma potte kappi toppisin, siis hakkas mu külg taaskord tundma andma ja sama tugevalt, kui eile hommikul. See tundus olevat minu jaoks piisav märk kõrgemalt, et ma ei peaks enam mitte kunagi produktiivne olema, sest siis hakkab minuga halbu asju juhtuma. Oh well...
 Neljapäeval on mul plaan linna minna. Kuna mind kutsuti ka sel nädalavahetusel ühele sünnipäevale, siis pean ma jällegi kingijahile minema ning härrat saan ma ka muidugi näha, mille üle mul ainult hea meel on.
 Kui keegi hakkab küünteblogi mitte täitmise pärast vinguma, siis f you. Küll ka sinna midagi kukub. Calm your tits.
 Jaaaaa kell on 3.20. Vähemalt saite mingi postituse... mida keegi teist ilmselt läbi lugeda ei viitsi. But it's fine... ega ma teie pärast ei kulutanud oma ajurakke, et meenutada möödunud päevade sündmusi ja ega ma teie pärast oma uneaega ka ei kulutanud. Wadevs... (uskumatu, et ma seda just ütlesin. why, Kärol, why?)
 Thank you, come again.