So hardcore

Koduperenaiste elu on ikka ilmatuma igav. Kõik, kes mulle vastu vaidlevad, pole ilmselgelt n.ö. täiskohaga seda harrastanud. Nühid neid nõusid seal kraanikausis puhtaks, pesed pesu, triigid, koristad ja teed süüa. Alguses see niivõrd ei häirigi, aga mingil hetkel käib see klõps ära. "Tahan tööle minna." või "Tahan kooli õppima minna". Ma saan aru, et kodu korrashoidmine on vajalik, aga ainult selle nimel iga päev tõmblemine viskab mingil hetkel kopa ette küll.
 Hetkel vihkan ma oma vanust. 17. Ma olen veel alaealine ja see teeb mulle sobiva töökoha leidmise juba raskeks. Lisaks vanusele olen ma veel jube inimene. See kuidas ma võõraste inimestega suhtlen... oh god why... Seda on mul endalgi valus vaadata/kuulata. Praegu meenus, kuidas ma hiljuti ühele toredale välismaanoormehele pidin seletama kus Kaubamaja on. "Oh, it's over there. Just go there and... you'll get there." Best. Directions. Ever.
 Täna pean minema jälle tädile tööjuurde külla, et oma asju kätte saada. Ilmselt leiame end jälle lõpuks tühjast-tähjast rääkimast ja ta näitab mulle jälle igasugu erinevaid kangaid, millest ma tahaks igasugu erinevaid asju teha, aga õmblusmasina ja oskuste puudus jääb ette. Eks paistab mis saab.
 Mul on selline tunne, et täna võib täitsa küüntepostitus ka ilmuda.
 Thank you, come again.