Kui ma õhtul veel härrat tööjuures külastasin, siis juhtus kuidagi nii, et ma sain omale kõlarid. I didn't see that coming, aga see juhtus. Ütleme nii, et ma ei osanud seda õnne enne hinnata kui kodus.
Kodus mürasin ma sel õhtul natuke Bonniga, kes mind hirmsasti igatsenud oli, ja hakkasin lõpuks kampsunile pärleid kinnitama. Nagu alati viimasel minutil. I must be the queen of procrastination. Istusin kella kolmeni üleval ja õmblesin neid pärleid sinna kõvemini külge. Issand kui tore. Kui kõik asjad hakkasid juba järjest kaduma, siis arvasin, et oleks hea aeg magama minna. Lõppudelõpuks polnud mul ju enam niidirulli. Üks nõel on mul siiani kuskil tekkide vahel ilmselt...
Tänane hommik oli jube uimane nagu arvata oli. Kuidagi sain ma omad asjad aetud, et siis jälle õmblema hakata. Vahepeal tegin väikse pausi, et oma küüned korda teha. Õhtupoole hakkasin juba ka vaikselt asju pakkima Kaberneeme mineku jaoks. Jube tore oli siis saada kõne sisuga "Varsti oleme kohal!".
Ja siin ma nüüd siis olen. Härra juures. Õmblesin ka siin pikalt ja mingi aeg tagasi lõpetasin. Jube hea meel on. Oleks ma ainult varem alustanud selle õmblustööga... Mis tehtud, see tehtud. Eks ma järgmine kord olen targem (tjah, ilmselt mitte).
Homme üritan olla korraga kahes kohas. We'll see how that goes.
Btw, Fall Out Boy uus album on jumalik.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar