Õhtul tutvustas härra mulle veel meid ümbritsevaid poode. Poodidesse asju ilma nimekirjata ostma minna on saatanast. Ostsime kilo hapusid komme ja suure arbuusi. Hästi. Edaspidi ei saa vist nii yolo-da ja tuleb hakata ilusti nimekirjasid tegema ja nendest rangelt kinni pidama.
Täna tuleb ema külla. Ma olen sellepärast rohkem ärevil kui peaksin. Kahju on ainult sellest, et ta Bonnit kuidagi ära ei saa tuua. Ma nii igatsen oma põngerjat. Well, põngerjaid. Ma pole ka oma oravat ära unustanud. Kahjuks on mu orava siia toimetamine peaaegu, et võimatu + mu ema on temasse ka väga kiindunud. Bonni seevastu... Bonni igatseb mind nii väga, et ta sööb kodus järjest teiste jalanõusid ja üritab elueest akna peale saada, et näha, kas ma juba tulen. Samuti nutab ta minu toa ukse taga. Ma tahan nii väga juba oma beebit siia. Nii väga, et mu veekraanid hakkasid praegu lekkima... Oeh, loodetavasti leiame kellegi hea inimese, kes aitaks meil mu beebi siia toimetada kogu ta kraamiga, mida tegelikult on jube palju. See ongi üks põhjustest miks me teda bussiga ära tuua ei saa. + talle meeldivad inimesed nii väga, et ta peab kõigile musi tegema ja kõigilt paisid saama ja kindlasti ka kõigiga mängima. Kujutan ette, et bussisõit oleks õudusunenägu. Minu jaoks siis, sest selle rübliku kinni hoidmine on peaaegu võimatu. Samas... talle meeldib väga aknast välja vaadata ja autosõit varjupaigast Kuusallu oli tema jaoks ääretult huvitav...
Lõpetan praegu, sest serious business ootab.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar