Kohtla-Järvel
Hommikul kell 6 üles ja sättima. Ma ei hakka isegi pikalt rääkima kui lõbus see oli. Kõik olid närvis ja karjusid üksteisega. Iga küsimusega saadi kaela sarkastiline vastus. Kohvi ei jõudnud keegi juua ja ma usun, et see oli üks sellise käitumise põhjustaja. Kõige esimesena läksime ema poolsete vanavanemate hauale. Nagu selgus algab surnuaial juba kell 9 hommikul tihe liiklus. Inimesi oli tegelikult juba siis päris palju kui me sinna jõudsime... ma usun et oli. Ma olin ise alles tudulandis seiklemas sel ajal. Ja lõplikust tulemusest on pildike ka. See esimene siis. Ahjah, mu vanavanemate haua kõrval oli ühe lapse haud, kes oli elanud ainult kaks nädalat. See oli päris kurb. Imelik, et ma polnud varem märganud kõrvalolevaid haudasid vaadata. Tjah.
Järgmisena sõitsime mööda Kohtla-Järvet ringi, et mu isapoolne vanatädi peale võtta ja koos temaga isapoolsete vanavanemate haudadele minna. Selle tädi naer... oh issver. Miks see ainult mulle nii närvidele käib? Jubeda inimese tunne on seda öeldes. Fuh. No natuke istusime selle tädi juures. Ma sain taaskord mingi voldiku Kohtla-Järve kohta nagu absoluutselt täiesti alati. Isegi raamatuid olen vist saanud. Väga vahva. Sain lisaks teada ka seda, et mu vanatädile meeldib kollane värv nagu ka mulle (tal olid pmts kõik asjad kollased :O). Lisaks sain teada, et talle meeldib kui ta saab hiljem külaliste järgi nõud ise ära pesta. Sellega oli mingi huvitav jutt, mida ma siia kirja panna lihtsalt ei viitsi. :D No ja siis vurasime mu vanavanaema hauale ja sealt veel edasi vanavanemate haudadele ja ühe kunagise naabri haual käisime ka. Mul oli nii kahju vaadata haudasid, mille eest polnud keegi juba aastaid hoolitsenud. Kõik oli rohtu kasvand, puust rist mädanes jne. Jube kahju oli lihtsalt. Seega jah - surnuaiad mõjuvad masendavalt. Viisime mu vanatädi ta koduukse ette ja vurasime ise oma vana kortermaja juurde, et minna vaatama meie kunagist naabrimeest, kes oli mulle pmts vanaisa eest. Ta elukaaslane kellega ta oli terve igaviku koos olnud suri aasta eest nii, et see oli esimene kord kui me sinna läksime ja meile tuli vastu ainult Emil. Kurb. Kurb oli ka see kui kaua tal läks aru saamiseks, et keegi koputab ukse taga. Me klopsisime vastu ust kuskil 10 minutit. Ilma naljata. Kui ta lõpuks tuli oli näha kui viletsaks ta tegelikult jäänud oli. Asi oli täpselt nii hull, et me pidime talle kõrva karjuma, et ta midagi kuuleks. Mul oli nii masendav seal olla. Kui algul küsida selle kohta kuidas läheb ütles ta hästi, aga kui lähemalt uurima hakata, tuleb välja, et midagi pole hästi. Ma ei kujuta ette kuidas mul õnnestus selle tunnise külaskäigu ajal naeratust näol hoida. Ahjah, see samane 91 aastat vana mees ristis mu Kõrsikuks. :D:D See oli jube armas. :D Üldjoontes oli ikkagi tohutult kurb seal. Inimene on juba nii vanaks ja väetiks jäänud. Ma mäletan kui ta oli minust peajagu pikem ja nüüd on asi vastupidi. Kurb, kõik oli kurb tegelikult. Aga siis pidime me ära minema. Terve selle külaskäigu ajal oli mul tunne, et ta elukaaslane oleks nagu ikkagi seal. Talle elukaaslane, abikaasa ja mulle nagu vanaema. Hiljem tuli välja, et urn mu n.ö. vanaema tuhaga oligi seal korteris. Oligi tunne nagu oleks neil kahel külas käinud. No ja siis tegin ma meie kunagisest majast pilti, kus ma ise elasin vist 4 aastat ja millest mul ulmeliselt palju mälestusi on. Tiirutasime veits mööda poode ringi ja läksime siis mu tädi sõbrannale külla. Seal sai igast põnevust kuulda. Järjekordselt küsiti mitmenda klassi ma lõpetasin, kuidas lõpetasin ja kas ma olen ise enda üle uhke. Mingil põhjusel küsitakse veel seda kas ma olen oma emast pikem. Meil on emaga pikkusevahe kuskil 10cm ja seda veel küsitakse. Imestasin natuke. See külaskäik oli meil Kohtla-Järvel viimane. Jõudsin järeldusele, et see koht laguneb iga korraga üha rohkem. Mul on niii hea meel, et ma sealt nii varajases eas tulema sain, aga mul on nii paha tunne seda öeldes, sest palju olulisi inimesi elab veel seal. Ma mäletan, et teel lasteaeda oli üks lagunenud maja, mida kasutasid ilmselt narkarid oma kogunemisteks, sest süstlaid vedeles kõikjal maja ümbruses. Niisiis, lähme lasteaeda? Okei, ma emon nüüd kuskil vaikselt omaette edasi ja katsun mitte ülemõelda. Thank you, come again.
Hommikul kell 6 üles ja sättima. Ma ei hakka isegi pikalt rääkima kui lõbus see oli. Kõik olid närvis ja karjusid üksteisega. Iga küsimusega saadi kaela sarkastiline vastus. Kohvi ei jõudnud keegi juua ja ma usun, et see oli üks sellise käitumise põhjustaja. Kõige esimesena läksime ema poolsete vanavanemate hauale. Nagu selgus algab surnuaial juba kell 9 hommikul tihe liiklus. Inimesi oli tegelikult juba siis päris palju kui me sinna jõudsime... ma usun et oli. Ma olin ise alles tudulandis seiklemas sel ajal. Ja lõplikust tulemusest on pildike ka. See esimene siis. Ahjah, mu vanavanemate haua kõrval oli ühe lapse haud, kes oli elanud ainult kaks nädalat. See oli päris kurb. Imelik, et ma polnud varem märganud kõrvalolevaid haudasid vaadata. Tjah.
Järgmisena sõitsime mööda Kohtla-Järvet ringi, et mu isapoolne vanatädi peale võtta ja koos temaga isapoolsete vanavanemate haudadele minna. Selle tädi naer... oh issver. Miks see ainult mulle nii närvidele käib? Jubeda inimese tunne on seda öeldes. Fuh. No natuke istusime selle tädi juures. Ma sain taaskord mingi voldiku Kohtla-Järve kohta nagu absoluutselt täiesti alati. Isegi raamatuid olen vist saanud. Väga vahva. Sain lisaks teada ka seda, et mu vanatädile meeldib kollane värv nagu ka mulle (tal olid pmts kõik asjad kollased :O). Lisaks sain teada, et talle meeldib kui ta saab hiljem külaliste järgi nõud ise ära pesta. Sellega oli mingi huvitav jutt, mida ma siia kirja panna lihtsalt ei viitsi. :D No ja siis vurasime mu vanavanaema hauale ja sealt veel edasi vanavanemate haudadele ja ühe kunagise naabri haual käisime ka. Mul oli nii kahju vaadata haudasid, mille eest polnud keegi juba aastaid hoolitsenud. Kõik oli rohtu kasvand, puust rist mädanes jne. Jube kahju oli lihtsalt. Seega jah - surnuaiad mõjuvad masendavalt. Viisime mu vanatädi ta koduukse ette ja vurasime ise oma vana kortermaja juurde, et minna vaatama meie kunagist naabrimeest, kes oli mulle pmts vanaisa eest. Ta elukaaslane kellega ta oli terve igaviku koos olnud suri aasta eest nii, et see oli esimene kord kui me sinna läksime ja meile tuli vastu ainult Emil. Kurb. Kurb oli ka see kui kaua tal läks aru saamiseks, et keegi koputab ukse taga. Me klopsisime vastu ust kuskil 10 minutit. Ilma naljata. Kui ta lõpuks tuli oli näha kui viletsaks ta tegelikult jäänud oli. Asi oli täpselt nii hull, et me pidime talle kõrva karjuma, et ta midagi kuuleks. Mul oli nii masendav seal olla. Kui algul küsida selle kohta kuidas läheb ütles ta hästi, aga kui lähemalt uurima hakata, tuleb välja, et midagi pole hästi. Ma ei kujuta ette kuidas mul õnnestus selle tunnise külaskäigu ajal naeratust näol hoida. Ahjah, see samane 91 aastat vana mees ristis mu Kõrsikuks. :D:D See oli jube armas. :D Üldjoontes oli ikkagi tohutult kurb seal. Inimene on juba nii vanaks ja väetiks jäänud. Ma mäletan kui ta oli minust peajagu pikem ja nüüd on asi vastupidi. Kurb, kõik oli kurb tegelikult. Aga siis pidime me ära minema. Terve selle külaskäigu ajal oli mul tunne, et ta elukaaslane oleks nagu ikkagi seal. Talle elukaaslane, abikaasa ja mulle nagu vanaema. Hiljem tuli välja, et urn mu n.ö. vanaema tuhaga oligi seal korteris. Oligi tunne nagu oleks neil kahel külas käinud. No ja siis tegin ma meie kunagisest majast pilti, kus ma ise elasin vist 4 aastat ja millest mul ulmeliselt palju mälestusi on. Tiirutasime veits mööda poode ringi ja läksime siis mu tädi sõbrannale külla. Seal sai igast põnevust kuulda. Järjekordselt küsiti mitmenda klassi ma lõpetasin, kuidas lõpetasin ja kas ma olen ise enda üle uhke. Mingil põhjusel küsitakse veel seda kas ma olen oma emast pikem. Meil on emaga pikkusevahe kuskil 10cm ja seda veel küsitakse. Imestasin natuke. See külaskäik oli meil Kohtla-Järvel viimane. Jõudsin järeldusele, et see koht laguneb iga korraga üha rohkem. Mul on niii hea meel, et ma sealt nii varajases eas tulema sain, aga mul on nii paha tunne seda öeldes, sest palju olulisi inimesi elab veel seal. Ma mäletan, et teel lasteaeda oli üks lagunenud maja, mida kasutasid ilmselt narkarid oma kogunemisteks, sest süstlaid vedeles kõikjal maja ümbruses. Niisiis, lähme lasteaeda? Okei, ma emon nüüd kuskil vaikselt omaette edasi ja katsun mitte ülemõelda. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar