Nüüd oleks küll aeg Rootsi sõita... või Peipsi äärde... või Lätti... Kuskile kaugemale siit igatahes. Üksnes tänasega õnnestus mul läbi mõelda vähemalt üle 2839 asja. Olen nii väsinud. Vahest kuskil mõnda aega turisti mängides ei õnnestuks mul ennast nii ülemõtlemisega piinata. No eks näis millal ma siit jalga lasen.

Mulle meenus täna kuidas mul ühel suvel kui ma väiksem olin sai lihtsalt maasikatest küllalt. Ühel suvel oli liiiiga palju maasikaid minu jaoks. Praegu mõtlen ainult kuidas see võimalik sai olla.

Ma jäin öösel arvuti taga magama. Ikka kõrvaklapid kõrvas ja selline mõnus muusika käimas jne. Ühel hetkel tunnen kuidas keegi mu jalga togib. Ema. On olemas võimalus, et ta arvas, et ma olen surnud. Kell oli pool 4 kui ta mu nii avastas. Ja ma ei reageerind ka kohe sellele tonksimisele. Pole ime, et ma surnud paistsin olevat. Magasin ka kuidagi imelikult patjade vahel. Tudumiseks kasutan nelja patja. Normaalsus. Ja et kõik need padjad pehmed ja kohevad oleks!

Homme ma ei pea ma vähemalt samamoodi passima. See on positiivne.

Thank you, come again.