linnnnas

Üllatusin kui tuim ja rahulik hommik mul oli. Äratus otsustas küll mitte heliseda, aga sellegipoolest sain ma suhteliselt õigel ajal üles. Peale tavalisi toimetusi liikusin bussipeatusesse, kus mul isegi väga kaua oodata ei tulnud. See traditsioon, et meie pere jookseb alati viimasel minutil bussile hakkab vist kustuma. Võiks öelda, et see on positiivne.

Kui linna jõudsin tegin kõigepealt kõne emale, kes tegi hiljem kõne isale, et ma olen veel elus ja terve. Tavaline muretsemine, mis on isegi mõistetav. Järgmine kõne oli Robinile, kellega me terve järgneva päeva mööda poode ringi jooksime. Mainiks veel ära, et tal oli kogu selle šoppamisega rohkem õnne kui mul, aga ma olin endiselt õnnest uimane nende teksade pärast, mis ma pühapäeval sain, niiet polnud hullu midagi. :D

Kui bussiga koju tagasi sõitsin laiutasin ma kahe istme peal nii palju kui vähegi võimalik oli. Buss oli täiesti täis ja oiii kui paljud tahtsid seda istet mu kõrval hõivata. Manasin ette umbes taolise näo nagu mul oleks mõni surmav tõbi ja ma oleks juba pooleldi surnud ka. Olin edukas. Nägin piisavalt surev välja. Ei pidanud kellegagi kohta jagama. Tubli mina.

Kui koju jõudsin oli mul tekkinud jube peavalu. Otsustasin siis pikali visata ja natukeseks tudule jääda. Natukesest sai nelja tunnine uinak ja mul nii niiii haigelt hea meel, et mind üles äratati. Üks variant oleks muidugi see olnud, et ma ärkan öösel kell 4 ja hakkan tegevust otsima, aga see oleks natuke jama variant kah.

Selleks nädalaks on mul ka juba plaanid tekkinud. Whoa. Äkki pean minema Kaberlasse maja valvama veel, aga see pole nii kindel värk veel. Kindlamaid plaane on ka, aga mina loomulikult unustasin ära mis see kindlam plaan on ja mis päeval kõik toimub. :D:D Ei, mul läheb jumalast hästi. :D

Thank you, come again.