väike sarviline

Lõpuks on see läbi. Ilmselt pole mul siin mõtet hakata kirjeldama sellega kaasnevat kirjeldamatut rõõmu, sest see on... kirjeldamatu.. Päev oli suhteliselt mõttetu. Kella kaheksaks kadusin kooli, koolis oli aktus ja peale aktust lootsin saada võimalikult ruttu tunnistuse, et siis võimalikult ruttu sealt jalga lasta, aga tuli hoopis klassijuhataja tunni teema. Räägiti midagi klassiga jalgrattamatka tegemisest, mis minus erilist ärevust ei tekitanud. Tekitas ainult ette hetkepildi sellest kuidas üks osa inimesi on juba pmts lõpp-punktis ja osa inimestest pole veel niipea sinna jõudmas. Lihtsalt, see klassi jalgrattamatk minus erilisi sooje tundeid ei tekitanud. No ja siis saime tunnistused ja kõik kadusid ise suundadesse. Mõtlesin peale kooli miskit põnevust kellegagi ette võtta, aga kõik kadusid vanaemade juurde. Masendav. Kadusin koju kui avastasin peavalu ja jäin magama.

Nägin ühte kõige kahtlasemat unenägu oma unenägude ajaloos. Pmts meil oli koolis just kehaline lõppenud ja järgmine oli tund oli mingil põhjusel arvutiõpetus ja tunnikell helises juba tundi. Läksin koos ühe oma klassiõega oma kehalise asju ära viima, aga kuidagi sattusin ma juba õue ja klassiõde ütles, et sealt kaudu saab kiiremini arvutiklassi, mis ei oma loomulikult mitte mingisugust loogikat... aga ma läksin ikkagi. Sattusime kuidagi metsa. Meenutas natuke seda metsateed lasteaia juurest kooli juurde. No seal teel tuli mingi joodik meiega mölisema, et jooksime nii kiiresti või midagi. Ilmselgelt oli see suht creepy. Jooksule tempot lisades jõudsime juba tunneli juurde, kus oli mingi kraavi sõitnud veoauto ja selle juht, kes oli sellise... ee.. potensiaalse vägistaja ilmega. :D Jõudsime tunneli nurga taha ja teiselpool tunnelit olevate kuuskede vahel nägin ma mingi väikse sarvilise mehikese kujutist. Siis mulle aitas ja ma tahtsin tagasi minna. See veokijuht oli juba mesiselt suud matsutades meie poole tatsanud. Ma leidsin kuskilt mingi labida ja virutasin talle vastu vahtimist nii et ta kukkus. Kuna see üks löök talle muud peale tasakaaluhäirete ei teikitanud lõin veel korduvalt (see oli mu teine uni, kus ma kedagi nii jõhkralt peksin). No ja siis ilmusid igalt poolt kaameramehed, valgustajad ja ma ei tea kes veel. Lõpuks ma nägin intervijuud (mul pole selle sõna õigekirjast õrna aimugi ilmselgelt :D:D) sellest kuidas üks mees rääkis kogu sellest kooliteest nagu arvutimängust, kus on igasugu levelid ja see kui ma oleks läinud läbi tunneli vist neljandasse ja seega viimasesse oleksin ma peaaegu täiesti kindlalt surma saanud. Vot sulle ilusaid unenägusid!

Aga nüüd ma pakin.

Thank you, come again, kuigi see sissekanne on pikk ja mõttetu ja tüütu (ja ma olengi nii hea reklaamija).