ma. tahan. homset.

Mul on tunne, et köha on kadunud. See polnudki väga hull köha, aga siiski... köha. Nohu on endiselt olemas ja mul pole õrna aimugi kuidas sellest lahti saada. Tjah.

Homme on see päev, mida ma olen oodanud esimesest septembrist alates. Homme saan lõpuks tunnistuse kätte, millel on nelja veerandi hinded ja homsest algab uus suvevaheaeg. Peale homset ei pea ma enam ärkama ulmeliselt varajastel hommikutundidel ja end kooli vedama, et õppida asju, millest pole siiani eriti muud peale peavalu, stressi ja hunniku vanapaberi olnudki. Tõsiselt, täna sain kolm prügiämbritäit jama kokku ja kusjuures need tundidest saadud töölehed jätsin ma alles. Kui oleksin ka need pooleks rebinud oleks ilmselt veel 3 ämbritäit sodi olnud. Päris jube jah.

Reedel saan nv-ks Kaberlasse. Täääiiiitsa lõpp kuidas ma enam oodata ei suuda. Seal ongi nagu see täiesti suve tunne. Eelmised 2 korda seal käies olid ikka kuidagi asjasse segatud kool või õppimine, aga seekord minnes... pole. Nüüd ongi suvi.

Avastasin täna, et see mändide õitsemise jama kestab ja mu silmad olid täna pmts kinni paistetanud, seega mõtlesin, et kuna ma nvn eriti midagi ei näe ja ei jaksa silmi pingutada, et neid lahti hoida, jään ma jälle magama. Uni kestis 3 tundi ja ärkasin puhtalt palavusest. Nüüd pole õrna aimugi kuidas ma magama jään. Elevust polnud eksamile minnes, elevus on selle kooliaasta viimast päeva oodates.

Thank you, come again.