Mul tuli täiega tuju kirjutada. Ainult, et ma ei taha oma plaanitud postitusi kirjutada. Seekord tahaks lihtsalt jutustada.
Ajad on olnud... imelikud. Mul oli üle pika aja jälle mingi paanikahoo laadne asi nüüd mingi nädal ja suts rohkem tagasi. Õppisin enda kohta, et kui ma saan sitta klienditeenindust (või tegelikult keelduti mind üldse teenindamast), siis olen ma vastu ka küllaltki sassy ning siis hiljem värisen ja kõõksun kuskil peldikus, kuna minuga käituti nii ja ma ise ei käitunud ka siis enam kohutavalt viisakalt. Muidugi ei aidanud ka see, et ma pidin töötukassas kõpsti kohal olema ja see on see koht mida ma vihkan. Ma julgen täitsa öelda, et ma vihkan seda kohta. See koht teeb mind närviliseks, mul on ebamugav ja minus keeb kerge paanika juba mõtte ees, et ma pean sinna minema. Niisiis peale peldikus kõõksumist polnud sinna minek just ideaalne. Ometigi jõudsin ma sinna. Vähe sellest, et ma sinna jõudsin, istusin ma seal tervelt tunni oodates, et mind kuskile boksi vestlema kutsutakse. Teadsin, et minu konsultant on kuskil koolitusel, aga mind tegi veel närvilisemaks see, et mul polnud õrna aimugi kuhu boksi ma lõpuks siis ikkagi minema pean. Kui ma seal lõpuks terve tunni istunud olin, siis tundsin kuidas nutt jälle kurku tuli ja süda vähe kiiremini kloppima hakkas. Tormasin sealt minema ja vesistasin siis veel natuke väljas. Paar päeva hiljem laekus mu meilile kiri, et ma pole enam töötuna arvel. No ikka jube sitt päev oli.
Peale seda on mul ikka korralik piece of shit tunne seljas istunud. Psühholoogile ka viimane kord ei jõudnud, sest jäin haigeks. Noppisin kuskilt mingi palaviku ja casual almost-minestamised. Mingi külmetus püüdis ka laivi lennata, aga see õnnestus mul õnneks ennem ära blokkida. Päris palavik oli mul ainult ühe päeva õnneks. Sellest ühest päevast mulle täiesti piisas. Ma olin peast nii kapsas, kõik valutas, ükski toit ei maitsenud õigesti ja kõik oli paha. Loodan, et keegi lugejatest haigeks ei jää. Kui keegi juba on siis ma loodan, et sa saad varsti terveks.
See oli siis negatiivne pool. Positiivset on ka olnud! Sain näiteks omale uue kapi. Oli ka aeg, sest mu riided ei mahtunud enam kuhugi ära ja ma olin täitsa hädas juba. Enne haigeks jäämist tegelesingi ma põhiliselt oma asjade kappi paigutamisega ja püüdsin oma kastihunnikust kuidagi vabaneda. Praegu jäi veel 2 kastitäit riideid ära panna, et ma ei peaks enam kaltsuka stiilis oma riideid pappkastidest otsima. Ma olen põnevil. Mulle isegi natuke meeldib oma asju nii sättida.
Täna käisime emaga ilumessil. Ema polnud varem käinud ja kuna meil olid kutsed, siis oli ta nõus kaasa tulema. Mess on nagu alati ainult mingi hetkeni tore. See võib olla näiteks see hetk mil sulle su nälg ning jalavalu kohale jõuab, siis enam ei ole tore. Ma olen muidugi alati see tšikk, kes väsib seal oma seltskonnas kõige viimasena nii, et ma liigun ringi slightly pahurate inimestega, aga see kõik on mõistetav. Mess ise oli naaaatuke pettumust valmistav. Kui ma vist 2 aastat tagasi esimest korda käisin, siis oli mu kott pärast täis kõikvõimalikke brožüüre ning testreid ja igast põnevat kraami, aga sel aastal jäi see brožüüri-mäng kuidagi lahjaks. Testreid ei ulatanud enam keegi kätte ja koju tulin ma ainult kahe brožüüriga. Kurb. Aga ostude üle ma nüüd küll nuriseda ei saa. Me ostsime nii palju kraami juustele, et natuke imelik hakkas kohe. Kui ma peaks nüüd mingil põhjusel kiilaks jääma, siis oleks natuke piinlik.
Lõpetaks sellega, et ma olen nüüd täiega palju erinevaid dokumentaale vaadanud. Ma ei tea täpselt kuidas see algas, aga ma ei suuda enam lõpetada. Mu youtube'i "hiljem vaatamiseks" listis on rohkem ootel olevaid dokumentaale kui mul vaja oleks. Ma olen tegelikult juba neid dokumentaale ka rohkem vaadanud kui mul vaja oleks ja nii lambistel teemadel. Viimane oli näiteks pesukarudest. Nüüd ma tean pesukarudest rohkem ja tahaksin mõnega koos hängida. Kuidagi pooljuhuslikult on mu telefon nüüd pesukarude gif-e täis. Mulle meeldivad pesukarud võib-olla rohkem kui ma endale tunnistada julgen. Enne loomadokumentaale vaatasin ma meditsiinilisi ja need hirmutasid mind korralikult ära. Siis eksisin ma veel kuhugi ja ma lihtsalt... oeh. Ma tunnen end liiga vanana.
Ma pole nii palju kirjutanud kui ma oleks tahtnud või oleks võinud. Ma ei räägi praegu ainult blogist. Ma teen jälle seda asja, et surun emotsioone alla ja matan need hüsteeriliste naljadega. Ma pean rohkem kirjutama. Kärol, sa pead rohkem kirjutama. Endale, ainult enda jaoks. You can do this.
Thank you, come again.
