drowning in my own mind

Sina.
A ja kool hakkab kohe varsti neljapäeval. Homme on seega viimane vaheaja päev. Ütleks, et jamasti, aga see ei väljanda seda jubedat enesetunnet, mida see tegelikult tekitab. Imelik on tegelikult kuulda kuidas mõned inimesed kohati kooli ootavad. Kõigil on omad põhjused muidugi ja mõned neist on isegi mõistlikud, aga kui mulle öeldakse, et neil pole nii kui nii midagi paremat teha, siis lendab mul küll karp lahti. 
Tahaks tegelt jubedalt homme linna minna, aga homme ei saa. Jään siis lootma esimesele septembrile, sest see peaks minu teada olema lühike päev. Nojah, eks näis mis saab. 
Lisaks kõigele sain ma teada, et mu vanaonu suri täna hommikul. Olukorda see igatahes paremaks ei tee, aga eks me kõik üritame kuidagi ikka hakkama saada. 
Thank you, come again. 

kill them with kindness

Armas, et mõned inimesed muretsevad, aga ma saan hakkama. Juba 15 aastat olen hakkama saanud, saan samuti ka edaspidi. :) 
 Täna (või kella järgi juba eile) sain kodus mõnusalt passida. Lebotasin oma toas diivanil (kui ma ennem maininud pole, siis sain ma vahepeal oma diivanvoodikese kätte) ja õhtupoole tiirutasin natuke väljas ka. Muidugi pean ma mainima ka seda, et kui ma tuppa tulin, siis tiirutasin ma Chilla kaenlas mööda korterit ringi. Armas, rahulik.
 Mingi päev lähen ilmselt linna ka. Šoppama loomulikult. Ikka rahulikult ma loodan. 
Thank you, come again.

sest ma taipasin, et pole eriti kellelegi veel neid kollaseid seinu demonstreerinud

ja pildid on tehtud päev peale värvimist

koll

Ma olen siin ilmselt varemgi maininud neid kohutavaid filme. Neid kus on kõik ette teada juba alguses. Nii naeruväärne kui see ka ei tundu, siis kui ma kõik praegu toimuva kirja paneks, oleks mul olemas algatus sama naeruväärsele filmile.

Inimesed kaovad vaikselt ära. Kaovad, aga samas nagu ei kao ka. See hirm, et oledki nüüd ühest elus tähtsal kohal olevast inimesest ilma, sest ta lihtsalt ei suutnud sind taluda... vot see on alles hirm. Võin öelda, et hirm pimeduse ees kahvatub selle kõrval. Kindlasti.

Roomasin täna voodist välja. Analüüsisin kõike, mis toimunud on ja... ma olen tõeliselt kohutav inimene. Ma peaks kassi võtma ja allergiasse ära lämbuma või midagi..

Ja jah, ma olen samuti endas kui inimeses pettunud. Meeletult pettunud. Ma lähen olen nüüd mingi aeg natuke liimist lahti ja siis teen oma comebacki koos litrite ja muu särava jamaga...

Thank you, come again.

mnja

Ma nägin täna jälle jubedat und. Lõputult pikk paistev tunnel, mis oli täiesti kottpime, otsas kuskil väga kaugel paistis väike tuluke ja tunnelis käisid pidevalt sosinad. Üks asi on see, et ma kardan pimedust, aga siis veel need sosinad... lihtsalt jube. Hea uudis on see, et ma vist tean kuidas painajatest lahti võiks saada. Aga ka see pole kindel.

Täna oli jubejube mõnus päev. Mu issil oli sünnipäev jajajaja jah. jahjah.

Tegelikult oleks mul veel paljust rääkida, aga arvestades mu hetkelist tuju ma ei ütle parem midagi. Ma lihtsalt ei taha.

Thank you, come again.

natuke juttu

Mu unenägudel on midagi viga. Eile nägin, et ma lendasin õhku ja täna, et mu majas kummitas ja selline jura. Seriously? Kas kellelgi mulle häid unenägusid laenata pole? Ükssarvikuid või kiisusid või vikerkaari ja sellist asja? Mulle hakkab juba päris närvidele käima see, et ma näen unes mingit musta auku, peaaegu suremist ja siis veel surmahirmu.

Kohe kui Kaberlast koju jõudsin läksin magama. Sellest unest ei mäleta mitte midagi. Lihtsalt ärgates oli hea unetu olla. No ja siis sai toas natuke asju kohendatud, patju klopitud ja selliseid asju tehtud. Hiljem lihtsalt passisin ja ootasin külalisi. Vinge. Ema küll närveldas jubedalt. On see paha, et see minu jaoks naljakas oli? :D

Praeguse seisuga on üks külalistest magama vajunud ja teised vestlevad köögis mu emaga. Plaanitakse homseks mingit ringi vuramist autoga, millest mina aga osa võtta ei saa. Mul on natuke teised plaanid lihtsalt. Aga teine kord ehk? Mine sa tea. Homme vuran mina igatahes bussiga linna poole.

Siiski jube mõnus on veeta aega sugulastega, keda näeb nii harva. :)

Ahjah, mulle meenus veel eilsest midagi. :D Kui ma Kuusalus bussi ootasin ja isaga bussipeatuses vestlesin, siis tundus mulle hääle järgi, et buss tuleb. Tõstsin ärevusest nii suure paanika, et mu kõrval olev naisterahvas seepeale juba püsti tõusma hakkas. No ja siis sõitis nurga tagant välja väike sõiduauto. Naisterahvas vaatas hiljem kurjustavalt minu poole. See oli ehtne tõestus, et bussipeatuses olevad inimesed kuulavad teiste juttu pealt. :D

Ahjah, kui ma eile Kaberlasse jõudsin, siis hakkas kohe vihma sadama. :D Järeldus - tulen mina, tuleb vihm.

Thank you, come again.

hm

Hommikul nägin nii ulmekat und. Nägin, et keegi oli mu majale pommi alla pannud ja see lendas õhku sel ajal kui ma seal sees olin, aga õnneks või kahjuks jäin ma ellu. Enne plahvatust nägin ma veel oma tädi rõdul istumas nii, et ta sisikond temast pmts välja voolas. Võigas uni oli igatahes.

Päeval koristasin. Nii uskumatu kui see ka ei tundu on mul peale igapäevast koristamist veel midagi koristada. Ja peale iga koristamist leian ma jälle ühe prügiämbritäie kola. Normaalsus.

Õhtul otsustasin ikkagi Kaberlasse tulla. Oli õige otsus. Sain jubehead grillliha süüa. :D Mul ei saa sellest ilmselt kunagi küllalt. :D Suht mõtekas oli tegelikult siia lihtsalt magama tulla, aganojah. Näen ju jälle oma kõige lemmikumaid kutsusid ja lisaks sellele pidin ma veel mingid paberid siia tooma. Ütleks, et on tore olla kasulik.

Ja siis veel see asi... bussijuhid on kohutavalt hajameelseks muutunud. Ma seisan bussijuhi kõrval ja ootan juba, et ta kinni peaks ja ma maha saaks minna, aga ei, tema sõidab peatusest mööda. Lõpuks lastakse bussist maha ikka siis kui küsida maha. Selline asi juhtus mul sel suvel juba kolmas kord vist. Kui oleks tihedam bussiga sõitja, siis lisanduksid sinna kindlasti mõned korrad juurdegi. Igatahes, positiivne on see, et ma ei pidanud mingit ulmeliselt pikka maad õige kohani kõndima. Ütleks, et sain pmts 'ukse ees' maha minna. Niiet hästi!

Homme lähen hommikul mingi kell 8.45(?) mineva bussiga koju tagasi. Armas... Ja koju jõudes hakkan ilmselt jälle koristama. Super.. Aga Chilla puuri sain ma nii kenasti ühte nurka sobitada, et toas on nüüd kõvasti rohkem ruumi. Selle üle on küll ainult hea meel. Aga homme on tegelikult veel suhteliselt palju teha. Kui ma oma tuba enam koristama ei pea, siis pean aitama teistel teisi tubasid kraamida. Jube elu. :D

Wifi saamiseks muide olen ma praegu pmts otsapidi laua all, niiet tubli mina.

Thank you, come again.

"What a shame we all became such fragile broken things."

Tänase päeva sisustas ilusti ära jällegi koristamine, vahepeal kerge nina raamatus istumine ja õhtune chill väljas. Väljas käigust nii palju, et ma pole vist kunagi lubanud kellelgi end nii palju pihlaka marjadega loopida kui täna. Või õigemini, ma polegi seda kunagi lubanud... peale tänase. Oeh. Naljakas oli sellegipoolest.

Homseks konkreetseid plaane pole. Vaatan mis teen. Äkki jään koju, äkki lähen Kaberlasse. Vaatab mis tuju homme tuleb. Reedeks ja laupäevaks on igatahes kindlad plaanid olemas.

Thank you, come again.

Ma pole kunagi varem 7 tundi oma tuba koristanud, aga täna see mul õnnestus. Täiesti vahet pidamata kusjuures. Võrreldes sellega, mis seisus see hommikul oli, näeb see nüüd ikka inimlik välja, kuigi remont ise pole veel lõpuni viidud, agaaaa nojah. Saab jälle asjad laiali kiskuda ja tagasi panna siis.

Väljas käisin õhtul ringi tatsamas ka. Väga sisukat juttu kellegagi polnud, aga väga jube ka ei olnud. Ok.

Thank you, come again.

& I'm like: "Fuck you."

No ei sobi mulle need tülitsemised. Ükskõik kellega, aga eriti oma pereliikmetega ja veel eriti mingitel ebaolulistel põhjustel, kui keegi lihtsalt vinguma hakkab. Nagu elu on näidanud ei taha keegi tunnistada, et ta vingub ja kui ma selle välja toon, siis... Ühesõnaga olen mina ikkagi kohutav inimene, piinav on minuga koos elada aga samas minema ka kuhugi ei lasta jnejne. Momendil tahaks midagi lihtsalt lõhkuda ja olla ükskõik kus mujal kui kodus. Kurb, et kooliajal tuleb taolisi olukordi järjest rohkem.. see on juba teada asi.

Täna pidin veel terve päeva kuulama väljast mingit kooride jorinat ja taolist jama. Lauritsapäeva pidustused... Millegist ma ilmselt ilma ei jäänud, kuigi ma sinna ei läinud. Kogu üritus oligi mul pmts akna all.

Lisaks kõigele on mul nüüd peale aastast vahet taaskord laes lamp. Vaimustav.

Üritan nüüd kuidagi viha, õelust... mis iganes see ka poleks maha suruda ja edasi koristada või midagi.

Thank you, come again.

"Most of the things you worry about never happen."

Tänane kujunes veidraks, kohati väga üllatavaks, kohati liiga kiirelt mööduvaks.

Kuna mul tuli eile nii kella kümne aeg õhtul selline tore idee Triinu juurde ööseks minna, siis.. siis ma läksin. :D Sündmusterohke asjadepakkimine lõpuni viidud ja ma läksin. Läksingi just sel põhjusel, et teadsin, et mul täna midagi muud teha pole ja kuhugi kiiret väga pole. Nojah, hommik läks teistmoodi. Kuskil kell 11 hakkasid igasugu kõned sisse tulema. "Tere hommikust!", "Kas sa magasid?", "Kas sa oled juba kodus?" jne. No ja siis lendas sisse üks järjekordne ema kõne, et jookse koju, Sirje viib meid linna. Mis mul siis üle jäi. Toppisin oma elektroonika ja juhtmed taaskord kotti ja jooksin koju. Kodus keerasin mingi kerge hommikueine kokku ja sättisin end kiiruga valmis.

Linnas polnud nii palju jooksmist varem olnudki vist. :D Laelambi valisime välja mingi viie minutiga ehk. Siis veel kõikvõimalikud ehituspoed kammisime läbi, mis oli ka võrdlemisi... lõbus? Leidsime mingi huvitava istumisaluse, mille saab lahti magamisasemeks teha. Erilist arutamist selle ostuga polnud. Pmts, 'selle me siit kaasa võtame ja jutul lõpp'. Seinale seda kleepsu ma kuskilt ei leidnud niiet see pildike ilmub seinale ilmselt šablooni abil. Vot nii.

Kui linnast tagasi jõudsime, siis käisin ma veel nurgapoes kaste toomas. Plaan kastidega on selline, et sinna ümber keerame ilusti mustavärvi riide ja need jäävad mulle tuppa riiulitesse. Vot sedasi. Plaane on. Hea on.

Thank you, come again.

all the small things

Ma ikka oskan. Muud nagu polegi öelda. Lihtsalt... ma ikka oskan valida. Musi mulle no. Super.

Agajaa, tänase päeva ülim saavutus on see, et ma tühjendasin ära 3 oma ühe pisikese kapi sahtlit (2 veel), käisin Nurgapoes kaste otsimas ja pmts planeerisin end paigast ära. Peale seda viskasin magama ja olin lihtsalt jumala surnud. Ei tea miks, sest kui aus olla, siis midagi väga erilist ma ju ei teinud. Nüüd saab üldse selle remondiga natuke veel venitada, sest nv vabanes mul. Laupäeval lähen nüüd hoopis vb emaga ehituspoode vallutama. Otsime seda kleepsuasjandust, lambiasjandust ja diivaniasjandust. Armas. Toa värv muide... ma poleks paremat osand lootagi. Igatahes meeldib see mulle kõvasti rohkem kui see roosamannajama, mis ennem oli. Eelnev toa värv ei olnud mulle kohe päris algusest peale meeldinud, aganohjah. Nüüd saigi see välja vahetatud. Armas.

Lisaks sellele kõigele. Chilla tantsis mulle täna jälle üle pika aja. Võinoh, tegi seda pingviinikõndi. See lihtsalt võtab jalust nõrgaks.

Homseks, või kella järgi juba tänaseks, on mul plaanid juba tehtud. Ka tore.

Thank you, come again.

Tore, remont viidi nüüd nii kaugele, et ma saan omale uue voodi. Võimas. Ja seinad pole ka veel värvitud. Perekond Unistajad. Järgmine peatükk on ilmselt oma maja kui nii edasi läheb. + mingi päev peab minema seda kleepsu värki seinale ostma minema + laelamp, mida mu laes juba üle aasta olnud pole. Armas.

Hetkel tühjendame mu tuba igast ebavajalikust kolast. Siin kajab jälle üle mitme aasta. Ma ei mäleta millal ma viimati oma tuba nii tühjana nägin. Ilus vaadata. Ülimalt hea meel ka selle üle, et osa kolast kaob keldrisse ära lõpuks. Pole õrna aimugi, miks selle ära viimisega nii kaua venitati. Tjah.

Homme hakkame arvatavasti värvima, kuna tekkisid ettearvamatud tähtajad. Enne nädalavahetust peame kõigega valmis saama. Seinte värvimisega, väikse mööblivärvimise ja kõigega. Usun, et see on võimalik isegi. Ja siis järgmine nädal tulevad vb külalised ka juba. Toretore.

Ja nüüd pakin ja jändan siin asjadega edasi.

Thank you, come again.

"I'm not lazy, I'm on energy saving mode."

See mis praegu kõrvaltoas toimub... see peaks ilmselt olema midagi õudusunenäo sarnast, aga mul on kohati isegi hea meel seda kuulda. Seda öeldes tekib kohutava inimese tunne, aga... jah.

Lisaks kõigele igatsen ma veel paljusid kalleid inimesi näha. Ja see on see kõige hullemat sorti igatsus kusjuures.

Minu puhkusel puhkamine ajas mõned inimesed päris paanikasse. Seega tegin otsuse, et telefoni hoian ma ikka sees. :D

Ja paar päeva olen ma juba võtnud hoogu, et hakata kokku panema kola, mida keldrisse viia... Tänase ööga loodaks asjaga ühelepoole saada nii, et päeval saaks juba tegutsema asuda.

Varsti millalgi liigun äkki Tartu poole isegi. :O Sellised uudised ka. Ja siis 13-14 august olen ma majavalves jälle, aga seekord mitte Kaberlas. Tore.

Thank you, come again.

28h

Ja nüüd loon ma enda jaoks sellise asja nagu puhkusel puhkamine. Awesome plaan ma tean. Probleemsed inimesed, kes mulle aegajalt elu kurtmas käivad - proovige end elus hoida.

Thank you, come again.

unetud

Eile päeval äratati mind korduvalt üles telefonikõnedega, et millal oleks okei semu juurde liikuda. Seda küsiti minu käest, kuigi ilmselt oleks olnud õigem küsida seda inimese käest, kelle korteris me järgneva õhtu ja öö istuma oleks pidanud. Ja mind aeti üles... OK. See selleks. Lõpuks sain lahti ka Chilla vanast puurikolust. Tagastasin selle kenasti Triinule ja järgmisena viisingi oma kotitäie elektroonikat ja juhtmed ta ema korterisse, kus me tükk aega istusime, muusikat kuulasime ja vatrasime. Tore oli. Tuju kõrgpunkt oli see, kui Triinu leidis ühed suured püksid ja ma olin niii kindel, et me mahume mõlemad sinna. Loomulikult proovisime. Loomulikult mahtusime. :D Ja loomulikult olid meil kohutavad naerukrambid. :D Järgmine hetk kui me nii haigelt naerukates olime, võis olla kas siis kui me otsustasime, et oleks hea idee laulda niiiiii kõvasti kui vähegi võimalik Bruno Mars'i 'Grenade'i. Siis hakkas naabritest juba natuke kahju, et nad seda kuulama pidid.

Kuskil kell pool 5 otsustasime, et oleks hea idee mereäärde minna. Seega läksime. Ütleme nii, et esimesed 4km möödusid lõbusalt. Tants ja laul maanteel. Lõbus. Ja siis käis järsku mingi klõps läbi ja mina olin ainuke, kellel selline tuju säilinud oli. Mu 2 semu näägutasid üksteise kallal ja mina keksisin nende vahel nagu vaimuhaige, kes jookseb ühes ükssarvikute ja jänkudega mööda vikerkaari. Nojah. Teel nägime veel paari loomakest kes olid leidnud oma õnnetu lõpu auto alla jäädes. Kurb. Aga lõpuks randa jõudes olid jalad omadega täiesti läbi + võrdlemisi külm oli. Niisiis viskasin liivale pikali ja lasin päiksel end üles sulatada... kell 7 hommikul. Nunnu. Kusjuures und polnud mul ikkagi ja meeleolu polnud grammigi langenud. Hea oli. Rannas olime kuskil 2 tundi. Lihtsalt olesklemine käis koos vaikse jutuga. Jube hea oli.

Kui hakkasime tagasi kodu poole jalutama tegin ma ühe huvitava avastuse. Nimelt kui üks mu semudest mossitas, siis teisel oli tuju laes ja nende tuju muutus toimus nii sujuvalt, et vb hetkeks oli kõigil talutavalt hea tuju. Küll ma ikka oskan inimesi väsitada... nii osavalt, nii peenelt. Aga tagasi koju otsustasime minna mööda metsateed. Puhtalt sel põhjusel, et me ei peaks enam neid laipasid nägema ja haistma. Aga metsatee... See polekski nagu lõppenud. No kokkuvõtlikult võib öelda nii, et Andineemele kõndisime me kuskil 2 ja pool tundi, aga tagasi tulime 3 ja pool tundi. Sinna sisse ei arvestanud ma praegu meie pooletunnist peatust Tülivere tamme juures külakiigel. Mmm... Vähe ei tulnud sellel õõtsudes uni ju. Aga tänu sellele puhkepeatusele paranes kõigi tuju märgatavalt... umbes nii pooleks tunniks. No ja päris lõpus vajus minu tuju ka nulli. Kaua ma ikka üritan lõbustada inimesi, kes üksteisega enam isegi normaalselt ilma nähvamata rääkida ei saa.

Kui ma lõpuks Triinu juures diivanile potsatasin oli tunne niiiiiiiii hea. Pehme pind... Mmm. Ja kusjuures sellist asja nagu uni polnud ikkagi tekkinud. Lihtsalt jalad olid väsinud. Muidu oli kõik okei. See tundus huvitav. Kahju oli aint sellest, et Triinul nii kiire ära minemisega hakkas ja ma pidin seetõttu oma juhtmed ja muu elektroonika kokku korjama ja kodu poole astuma hakkama. Mu kõht oli no niiiiiiii tühi, aga ometi olin ma nii väsinud, et ei jaksanud süüa. :D See oli nii midagi uut. Ronisin teki alla ja üritasin silmi kinni sundida. Kuna paistis, et magamisest asja ei saa, siis hakkasin mõtlema asjadest, mida ma selle asemel teha võiksin. No ja siis jäin ma ikkagi magama. Tudusin kuskil 6 tundi. Ärgates olin täiesti korras. Nagu poleks kunagi väsinud olnudki, aga nüüd olen jälle täiesti läbi omadega. Not cool. Ilmselgelt pole ma normaalne oma unega peale seda kui olen 28 tundi igalpool ringi tõmmelnud. Samas, päev/hommik oli sisukas. Ei kahetse muud kui seda, et tagasitulek koju oli mööda metsateed... -.-' Järgimine kord siis teab.

Seiklusest on ka pilte, mida ma õigepea siia lisada loodaks.

Thank you, come again.

meie "KORISTAMINE" :)

"ja ma olin nagu: "OKEI SIIS.""

ja viimasel ajal on mulle siilid jubedalt meeldima hakanud

Tulin natuke aega tagasi väljast. Was nice. Kogu päev oli selline... huvitav. Tjah.

Homme lähen Triinu juurde ja keski pidi veel tulema ja siis leiab aset mingi ööläbi istumine or smth. Põnevus I know. Tänase õhtu järgi otsustades peaks vähemalt huvitav tulema.

Ja ma olen märganud, et ma lihtsalt kohe mitte üldse ei salli numbreid. Eriti poodides käies. Aga üldiselt ka mitte.

Thank you, come again.