i let the dogs out

 Sain lõpuks oma laiskusest üle ja tegin pildid korda... muidugi kõige viimasel võimalikul päeval, aga ikkagi. Kahjuks sain kasutada arvatust vähem pilte, kuna osadel Vanamehest tehtud piltidel oli mingi valge udupilv ja selle ümber töötamine muutus lihtsalt võimatuks. Vast pole hullu, kuna astun nende juurest veel võib-olla sel nädalavahetusel läbi. Eks paistab kuidas jõuab.
 Eelmised pildid kutsudest leiab siit. Jätan teid selle pärliga:

 Thank you, come again.

a thing

Pole ammu siin niisama jutustanud. Jah, olen kogemusi jaganud, aga täna nagu ei viitsi või ei taha kogemuste meenutamisega tegeleda. Märkmikust ei taha ka juttu maha kirjutada. Tahaks lihtsalt möliseda seekord ja vaadata mis juhtub.
 Nüüd seljataha jääv nädal oli tihedam kui ma harjunud olen. Enne seda olin ma kuidagi harjunud juba üksinda toimetama või koeraga vestlema ja sellega, et ta vastuseks mind ainult agressiivselt lakkuma hakkas. Nüüd oli teistmoodi. Ma suhtlesin inimestega. Keegi ei hakanud mind agressiivselt lakkuma. Ma vestlesin ja mu naljadele vastati naljaga ja iga sita nalja peale ei visatud viit (jah ma õpetasin oma koera viit viskama just sellepärast). Nii naljakas kui võõrdunud ma sellest tegelikult olin. Nii naljakas kui kuradi väsitavad inimesed minu jaoks on. Üleeile käisin näiteks Noep'i live'il (ilmselt ei kirjuta sellest eraldi postitust but it was cool) ja ma tunnen, et olen siiani sellest surmani väsinud ja ei suuda kellegagi rääkida. Suu liigutamine on nii vaevanõuev (aga süüa ikka jaksan lol). Eile jõudsin ka plaanitust hiljem linnast koju ja oh boy kui väsinud ma olin. Sulgusin täielikult endasse ja ehitasin Sims4's maju. Kella neljani öösel lihtsalt ehitasin. Tunnen, et mul oleks võib-olla veel ühte päeva vaja, et jälle täielikult inimesteks valmis olla, aga see oleks muidugi liiga lihtne. Ma pean täna sünnipäevale minema. Juba kuu aega on see mul kavas olnud ja olen lubanud minna. Muidugi ma lähen. Ma lihtsalt loodan, et ma leian õhtuks mingigi tuju üles (*vaatab abiotsivalt alkoholi poole*).
 Järgmine nädal on mul samuti päris tihedalt kinni ja sisaldab ka sõitu Haapsallu. Plaanisime emaga seda kui tema sünnipäeva reisi (ta sünnipäev on küll augustis, aga praegu on puhkus) ja siis täna hakkas ta naljatama, et jätaks selle käigu ikka ära jne. Ma ei seedi täna absoluutselt selliseid nalju. Võtsin täiega südamesse ja lükkasin 3 korvi ümber. Äärmiselt täiskasvanulik käitumine. Throwback aega, mil olin 12.
 Mis mul veel praegu peas toimub? Hmm. Mul on eelmisest nädalavahetusest palju pilte, aga ma pole viitsinud nendega tegeleda. Olen sellest lowkey stressis, kuna kardan, et ei jõua nendega enne Haapsallu minekut tegeletud ja siis tulevad veel Haapsalu pildid ka peale ning siis olen ma veel suuremas stressis. Ehk siis olen ma stressis kuna ma kardan stressi saada. Hea loll noh. Ega ennem ei saagi vahel aru kui rumal sa oled kuni sa sellest kirjutad või kõva häälega välja ütled. Mulle meeldib, et ma praegu enda kohta midagi õpin. Võib-olla pole teistel nii huvitav lugeda, aga vähemalt on mul endal hea. Haigelt isekas ikka, aga vahel võib.
 Ma ei tea. Ma ei oska enam midagi lisada.
 Thank you, come again

faceswaps gone wtf

 Arvasin, et see võiks olemas olla.
 Thank you, come again.

mu Netsky kogemus / võta üks snikurs

Kuidagi juhuste kokku langemisel, sattusin ma ühele üdini popile ja noortepärasele üritusele, kus ma end ise kunagi näha poleks osanud. Räägin Netsky live'ist.
 Juba väljas seistes ja Kultuurikatlasse sisse saamist oodates olin ma nii eksinud. Mu ümber seisvad inimesed paistsid minust nooremad. Tundsin end kaunis ebamugavalt. Sisse jõudes polnud seis kuigi palju parem. Pidime awkwardly ootama kuni soojendajad peale lähevad. Seni oli võimalik pallimerre sukelduda (mis oli isenesest dope mõte) ja end täis juua (I guess). Pallimere kogemus jäi seekord saamata, aga I ain't even mad about it. Täis ma end ka ei joonud, sest väga purjus Kärol = pikali oksendav Kärol, ja see pole mitte kellegi jaoks lõbus. Ei taha ise ka anda kellelegi sellist kohustust purjus mind avalikus kohas kantseldada. Olin terve peo vältel üldse üllatavalt kaine. Üllatav oli see sellepärast, et tegemist oli võrdlemisi ossise üritusega ja ma ei veere tavaliselt nii. Samas ei tundnud ma lõpuks kordagi ka seda, et ma pole selle jaoks piisavalt purjus vms. It was lit. Go, adult Kärol!
 Kui see minu jaoks meeletult awkward ootepaus lõpuks läbi sai ning kõik saali lubati, siis... siis saalis ei olnud ka algul sugugi parem. Mingi blond fuckboy soenguga, näiliselt äsja 18 saanud kutt oli juba white-girl wasted ning tegi kõige haigemat reivi kuskil 15 inimesega saalis, küllaltki kehva soojendaja rütmis. Praegu seda kirjutades tundub täiega kurb vaatepilt, aga laivis oli no nii tüütu. Täitsa vihkasin seda venda. Tal õnnestus saalis olevatele üksikutele inimestele otsa reivida ja oh man... Hoidsime isuga distantsi ja õõtsusime awkwardly sita soojendaja taustal. It was kind of lit.
 Fast foward järgmise soojendajani, kes nagu päriselt ka... soojendas? Nimesid ma peale Cartoon'i ja Netsky enda loomulikult ei mäleta... Märkamatult oli saali juba täitsa esinduslik arv inimesi kogunenud ja olime kuidagi rahvamassi keskele sattunud. Õõtsusin maru rahulikult omi mõtteid mõeldes ja kannatamatult peaesinejat oodates kuni järsku haaras mu õlast ja jäi mu ette seisma mingi mees, kes hakkas nõudma, et ma naerataksin (muidugi juhtub see minuga lol). "Miks sa nii kurb oled? Sa oled Netsky'l, sa ei tohi nii kurb olla! Ma ei lähe enne ära kui sa naeratad!" Küsisin kuidas minu näos väljenduv emotsioon otseselt tema pidu selles suures ja inimesi täis saalis segab, aga asjalikku vastust ma sellele ei saanud. "Noooo... lihtsalt," pole asjalik vastus. Järgmisel hetkel võttis see sama vend oma tagataskust välja poolsulanud Snickersi ja surus selle mulle kätte. Seal ma siis nüüd olin. Kuulamas haiget ossikat, keset inimesi täis saali, vastas seismas mingi võõras kutt, keda isiklikult solvas see, et ma ei naeratanud ja pihus tema tagumiku vastas sulanud Snickers. Oeh. Kui ma enne tema tulekut ei tundnud ühtki negatiivset emotsiooni, siis nüüd olin ma küll päris vihane. Vend keeldus lahkumast. Mingi imenipiga õnnestus mul küll talle ta Snickers tagasi sokutada ja lõpuks sai ta ka minema aetud. Meeleolu tõmbas see situatsioon mõneks ajaks alla küll. Nii lamp ja üldini ebavajalik on tekitada endale probleem kellegi näoilmega ja siis veel imestada miks sinu ja su Snickersi peale pahaseks saadakse. Võta ise üks snikurs, tundud nii rumal. Äkki hakkab pärast parem?
 Mõni aeg hiljem leidsime end saali teisest otsast Cartooni saatel higistamast. Ma olin selleks ajaks nii omas mullis, et ei pannud üldse pahaks seda tavalist rahvamassi nügimist ja juhuslikku jalale astumist. Naljakas oli korraks keset kõike seda lihtsalt seisma jääda ja teisi inimesi vaadata. Kõik oleks nagu kolme erinevat narkootikumi teinud ja võitleksid nüüd elu eest oma deemonitega. Küllaltki koomiline vaatepilt tegelikult. Tundsime Liisaga, et vajame enne Netsky'd puhkepausi. Murdsime läbi rahva välja saalist, kus olime juba nii kaua olnud, et ei märganudki enam õiegi kui vähe õhku seal oli. Sealt välja pääsemine oli mega. Mul oli jälle vabalt ruumi liikuda ja õhku mida hingata. Vestlesime siis tuttavatega ja trimpasime vaikselt külma jooki.
 Kui me tagasi saali jõudsime, oli Netsky set juba alanud. Pressisime end maru ülbelt saali inimeste keskele. Meil polnud enam plaaniski uksest väga palju kaugemale minna, kuna saalis oli tõesti vähe õhku ja karta oli, et läheb ainult hullemaks iga kord kui lava ees tuld purskab. Mu sisemisel ossil oli jõhker pidupäev. Netsky hypeman tegi normi tööd ja vahepeal leidsin ühe hetke, mil klõpsata paar pilti ka, et oleks, millega kogemust meenutada. Mul oli üllatavalt lõbus. Mul on hea meel, et võimalusest kinni haarasin.
 Kogu lõbu sai läbi garderoobi järjekorras jopesid oodates. Kogu lõbu sai lihtsalt hetkega läbi. Järjekord oli nii meeletult pikk ja inimesed nii tüütud ja purjus ja ma olin nii väsinud. Õppisin selle peoga, et ei kannata enam kohe kindlasti linna minna ilma ööbimiskohata. See kella seitsmeni hommikul bussi ootamine on hirmus. Ma olen väsinud ja pahur ning ka see pole kellelegi lõbus. Õnneks oli võimalus semu juures peatuda, kuigi see polnud algselt plaanitud. Aga õnneks!
 Kui kuskil lõuna paiku juba minu pool ärkasime, siis otsisime Liisaga paar tundi ühte laulu, mis meile peolt kuidagi eriti kõrvu jäi. Mis kogu missiooni raskeks tegi, oli see, et me ei mäletanud, et sellel lool üldse sõnu oleks olnud. Kõik mida me mäletasime oli "tuut-tuut-tuut-tuut tuut-tuut-tuut-tuut-tuut". Jah, täpselt nii. Otsisime nagu segased instagram'ist videoid peost ja hämmastaval kombel leidsime video, kus oli klipp sellest samast loost! Esimesed korrad vedas Shazam meid täiesti ninapidi ega andnud ühtki vastust. No päris esimesed korrad laulsin ma tegelikult ise Shazam'ile "tuut-tuut-tuut-tuut-tuut tuut-tuut-tuut-tuut-tuut", nii et väga pahaseks vist saada ei tohikski. Sellest jamast tekkisid mu google'i otsinguajalukku sellised toredad otsingud nagu "the song that goes toot-toot-toot-toot-toot toot-toot-toot-toot-toot" ning "toot-toot-toot-toot song" ja veel nende kahe ristsugutised. It was a wild ride. Lõpuks aitas Shazam ikkagi hädast välja ja me leidsime oma kuramuse laulu üles ja saime teada, et sellel on isegi sõnad (üks seitsmest sõnast koosnev lause, mida korratakse...aga ikkagi!)!  Kuulasime seda kuskil 4 korda ja aitas küll. Peale mitme tunniseid otsinguid piisas 4 kuulamisest, et rahu majja saaks. Oeh.
 Lõppkokkuvõttes oli huvitav kogemus ja teeks isegi uuesti taolisi mugavustsoonist väljas olevaid üritusi kaasa.
 Thank you, come again.