Thank you.

dealing with shit

Ma olen siin alati aus olnud. Ma kirjutan ausalt, sest mulle endale ei anna valetamine midagi. Sellepärast ma polegi kirjutanud. Ma tahtsin luua sellist "kõik sai korda" illusiooni, samal ajal alla surudes kõike seda, mis päriselt käimas oli.
 Nädal tagasi sundisin end kirjutama oma tunnetest. Seoses sellega, et mul on nüüd üks tuttav vähem ja kui sitt on olla selle osapoole nahas, kes peab nüüd peale seda edasi toimima. Ma tuletasin meelde veel aasta tagasi mõeldud mõtteid kui tahtsin ennast lõpetada. Mul oli full on mental breakdown. Ma värisesin, ma tudisesin, nutsin kontrollimatult ja hirmutasin oma lähedased korralikult ära. Mu kirjutis hirmutas mind korralikult ära. Järgmine päev läksin psühholoogi juurde.
 Mu uus psühholoog, kelle suhtes ma algul kaunis skeptiline olin, oli suurepärane. Kui rääkisin oma eelnevast õhtust, hakkas ta mind uuesti psühhiaatri juurde suunama, et ma saaks mingidki tabletid peale ja et kogu see protsess minu jaoks lihtsam oleks. Polnud väga selle mõtte fänn.
 Ta rääkis mu emaga ka, sest mu ema ei olnud julenud mind üksinda linna lasta ja tuli minuga kaasa. Ta rääkis mu emaga kauem kui minuga. Küsis täiendavaid küsimusi, et ravi oleks efektiivsem ja üldpilt talle selgem. Kui mu ema kabinetist lõpuks välja tuli, siis oli tal suu kõrvuni ja näpus paberilipik. Ma ei saanud mitte ainult uut psühhiaatri aega, vaid ka täiesti uue psühhiaatri! Olin natuke pahane, aga samas oli mul ka hea meel. Vanast hirmuäratavast ja vaimu tapvast psühhiaatrist on alati hea meel vabaneda. Oli ka aeg. Nüüd ootan ma huviga visiiti uue juurde. Ta pidavat tore olema. Võib-olla saab see olema nii nagu kooli vahetades oli vene keele õpetajatega. Peale horrorit vanas koolis, ei suutnudki ma mõista kuidas uues nii tore inimene klassi ees on. "Oota, kas ta ei hakkagi meid siis mõnitama ja aitab igas ülesandes kaasa? Wow..." Huvitav kas nüüd saab siis sama efekt olema?
 Samas ei ole esimesed visiidid sellistes kohtades kunagi kõige toredamad. Visiit uue psühholoogi juurde kiskus veel hiljuti päris nutuseks. Natuke hirmutav on minna ise uute inimeste juurde rääkima asjadest, mis mind tuksi keerasid. Istud kuskil kabinetis, kus pole mugav, kuna sa tajud kui meeleheitlikult seda mugavaks teha on püütud. Mul on nüüd üks roheline toon, mida ma enam seintel ei kannata, sest see on igas kabinetis olnud. Õigupoolest ei kannata ma seda vist enam ükskõik millisel pinnal. Neid seinu värvitakse heleroheliseks, sest see peaks olema rahustav värv. Mulle on hakanud see ristivastupidiselt mõjuma. Me värvime vist varsti elutoa seinad teist värvi, kuna praegune värv meenutab liiga palju seda tooni. Heleroheline muudab mind närviliseks ja ajab jala värisema. Fucking värv. Can you imagine?
 Niisiis. Üks mental breakdown hiljem, ei ole ma tahtnud väga üksi väljas käia. Õigupoolest on üksi jäämine üldse natuke hirmutav olnud. Niisiis olen semudega päris tihedalt ühenduses olnud enamvähem koguaeg ja kui see pole võimalik olnud, siis olen palju filme vaadanud. Palju filme... Tegelikult olen vanu lemmikuid mitmendat korda üle vaadanud, et näha kas need on jätkuvalt sama inspireerivad ja ilusad kui peale esmast või kolmandat vaatamist. Mhm, olid küll. Ma tunnen, et olen nii mõttetult lebotanud, aga samas soovitati mul hästi rahulikult võtta ja teha nii palju kui ma parasjagu tunnen. Selle järgi, mis ma siiani teinud olen, võiks vist järeldada, et ma olegi tegelikult juba laip. Väga hea filmi ja muusika maitsega laip, aga ikkagi laip.
 Kirjutamisest olen ka hoidunud. Sest noh, eelmine kord läks ju hirmus hästi... Küll ma jälle sadulasse ukerdan. No worries.
 Tahtsin veel mainida, et kaklesin täna unes Justin Bieberiga, kuna solvasin kogemata ta soengut ja mingi zombie apocalypse teema läks Kiiu kõrtsu juures ka lahti. Fun times. Vist võib-olla kirjutan varsti jälle pikemalt oma unenägudest, sest magamine on ja jääb mu lemmikspordialaks ning ma olen juhtumisi selles ka kohutavalt hea (you know, with all the dreams n shit).
 Thank you, come again.

space fairy

 I don't know man... vahel tekib tuju endale helelillat värvi laugudele möksida. Täna oli üks nendest päevadest. 

 Mul oli see üpriski erk (kaamera ei anna seda värvi kahjuks nii hästi edasi) violetne värv päris pikalt sahtlis ja ma ootasin lihtsalt sobivat hetke ja ideed selle kasutamiseks. Kui juba värvidega möllamas olin, siis tõmbasin korraga ka oma valge/hõbeda üliläikiva värvi välja ja möllasin veits sellega ka. Lõpptulemus tuli päris cool. Mulle meeldib cool. Jäin rahule.

 Huultele sobiva värvi leidmine oli paras peavalu. Kind of tahtsin midagi sinakas-lillat, aga kuna minu 2 lillat huulepulka kisuvad rohkem ikkagi roosa poole, siis selle mõtte matsin kurvalt maha. Käiku läks üks väga veider värv. Tegemist on justkui roosaga, milles on hõbedat ja teatud valguses paistab see helelillana. Kuidas selline huulepulk tee minuni jõudis, on siiani ebaselge. 

 Super girly blogpost ilma igasuguse fuckery'ta. You're welcome.
 Thank you, come again.

põletan sulle küpsiseküünalt

 Tee oma sõbrale pai. Kallista oma sõpra. Räägi oma sõbraga. Ära rahuldu vastusega "Hästi" küsimusele "Kuidas sul läheb?". Miski pole kunagi nii lihtne. Miski pole kunagi ainult hästi. Oota lugusid, vaata emotsioone. Ole oma sõbraga, sest kunagi ei saa kindel olla, et sa teda ka järgmine päev näed.
 Ma tunnen nagu ma oleks vastu vahtimist saanud. Tunnen nagu ma oleks kõvasti klobida saanud ja ei saa ikka veel päris täpselt aru mis toimub. Samal ajal olen ma ka kohutavalt vihane ja kuskilt kukla tagant annab tunda ka osaline kadedus. Aga kurat küll kui vihane ma olen. Kuradi tolbakas, ma arvasin, et ma näen Sind veel! Ma loodan, et Sa sünnid uuesti mõne cooli elukana tho. Äkki siis ikkagi näeb veel. Äkki see selgitaks seda tugevat "ma veel näen sind, raibe" tunnet, mida ma tundsin, märtsi lõpus.
 Siin ma nüüd olen oma oletuste, soovide ja morni tujuga. Ma ei tea kui kaua see meeleolu kõikumine tundetuselt täieliku kurbuse ja vihani toimuda võib. Ma pole seda varem teinud. Ma pole sellises situatsioonis varem olnud ja ma loodan, et ei pea selles enam kunagi olema ka. Ma loodan, et keegi ei pea.
 Thank you, come again.

this is what dreams are made of: vol.1

Ma pole sellest erilist saladust teinud, et ma näen kohutavalt imelikke unenägusid. Ma nüüd päris top 10-t koostama ei hakka, aga las ma viin teid teekonnale, mida mina pean läbima peaaegu iga öö. Las ma toon teieni mõned meeldejäävamad ilmutised. Kinnitage turvavööd ja valmistuga ütlema "What the fuck?!".
 Käisin unenäole eelneval õhtul koeraga metsas jooksmas. Tundsin end sellepärast jube hästi ja jäin päris kiiresti magama. Unenäos olin ma koos kellegi võõra naisega metsas jooksmas. Mets oli teine. Seal olid põhiliselt lehtpuud. (Mina käin tavaliselt männimetsas.) Ma tundsin end seal ikkagi koduselt ja jooksin hämmastava kergusega sammus. Ühel hetkel ilmus meie ette hirv. Meil oli päris intensiivne silmside ja ma hakkasin vaikselt taganema. Hirv seisis paigal ja mul polnud absoluutselt mingit plaani teda liikuma saadagi. Kui ma arvasin end olevat piisavalt kaugel, pöörasin ma hirvele selja ja hakkasin auto poole jooksma. Jah, järsku meenus mulle, et olin tulnud koos selle naise autoga. Poole jooksu pealt kuulen selja tagant müdinat, pööran jooksu pealt pead ja näen, et hirv ajab mind taga. Väike surmahirm tekkis ja kadus ka kohe, kui hirv minust lihtsalt mööda jooksis. Auto poole jõudes, nägin, et hirv ajab mind ikkagi taga. Auto praktiliselt lendas paigalt ja ma mäletan kuidas ma tahavaate peeglist nägin selle jube vihase hirve nägu. Kui ma jõudsin oma ülemuse majani (sellepärast oli ka mets nii tuttav) hüppasin ma autost välja ja jooksin lahtise garaažiukse poole. Kuulsin jälle lähevat müdinat. Enam ei pidanud isegi selja taha vaatama, et teada millega tegu on. Garaažis ootas Daryl Dixon (don't ask) ja aitas mul garaažiuksi kinni panna. Hirv jooksis jõuga vastu ust ja püüdis seda maha rammida. Liikusin vaikselt peamise elamispinna poole, et juhtunust toibuda, kuid nägin siis, et iga väljapääsu ees ootab enamvähem tosin vihast hirve. Ärgates otsustasin, et pean jooksmas käimisega veits vahet.
 Ma näen vahepeal väga tihti zombie apocalypse unenägusid ja jumaldan neid. Üks coolimaid sisaldas lisaks zombiedele ka dinosauruseid (wat) ja lisaks sellele olin ma superkangelane, kelle võime oli ülim kiirus (WAT). Jumaldasin iga minutit sellest fuckery'st.
 Kõige viimane zombie apocalypse unenägu leidis aset mu töökohas ja ma tapsin õmblustšehhis zombiede hordi koos Ironman'iga. See oli täpselt nii epic nagu see kõlab. 10/10 would do it again. JA mul on enamasti head relvad. Olen lammutanud nii kirve, vikati, katana kui ka samurai mõõgaga. Väga epic.
 Jätsin praegu viimaseks kõige häirivama unenäo. Ma olin nimelt kuskil kaheksa aastaste siiamikolmikute isa (wat????). Ma polnud ilmselt ka oma lapsi selle aja sees kordagi näinud, sest ma jooksin neid nähes minema. Mu lapsed nägid välja nagu kokkusulanud trollid, kes The Shining'u kaksikute stiilis kutsusid mind endaga mängima. Ma jooksin selle maja, kus me parasjagu olime, keldri kaudu kuskile mahajäetud haiglasse ning otsisin meeleheitlikult kohta, kuhu end peita. Mina, keskealine mees, mahutasin end lõpuks ühte pisikesse kummutisse ja jäin värisedes lootma, et ma enam sellist horrorit elu sees ei näeks. Kuulsin hetke pärast kontsakingade klõbinat. Tegemist oli arstiga, kes pidi hakkama nüüd mu kokkusulanud poegi eraldama. Nägin kummutiuste praost kuidas ta süstal püsti käes mu palatisse sisenes. Ma teadsin, et ta teab kus ma peidus olen. Mingil hetkel tundsin ma end sita isana ilmselgete põhjuste pärast ja astusin vapralt kummutist välja. Arst ei teinud mu ära jooksmisest suurt probleemi. Oma lapsi ma enam kokkusulanud kujul ei näinud. Nägin kahte neist, kui nad olid juba eraldatud. Mõtlen siiani, kas kolmas tuli sellest üldse elusana välja või saigi lihtsalt surma. Milline öö....
 Täna öösel nägin ma näiteks jälle mingit apocalypse'i unenägu, aga siis olid üle võtnud hiiglaslikud vihmaussid. Roomasid läbi kohaliku koolimaja ja lendasid jumala suvalt läbi majade põrandate, et lihtsalt tere öelda ja paar inimest tappa. Kogu maapind oli üles kaevatud ja inimesed (nii palju kui neid alles oli) püüdsid olla maapinnast võimalikult kõrgel. Ehitati/õmmeldi/punuti selliseid hiiglaslikke võrkkiikesid, kus peal olla, et maapinnast võimalikult eemal olla. Ja oldi kohutavalt vait, et uut rünnakut usside poolt ei tuleks. Võrkkiiged olid ka sellepärast parem variant kui kõva põrandaga platvorm. Põhiline suhtlus käis käeviibetes ja taskulampidega morset lastes. Väga karm.
 Soetasin alles hiljuti unenägude seletaja, et oma ellu veits selgust tuua. Mul on küll jube tore ja huvitav vaadata öösiti seda segadust, aga äkki on sellel mingi tähendus ka. Hakkasin siis järjest neid olulisi punkte unenägudes üle vaatama ja absoluutselt iga asi tähendas väidetavalt seda, et ma olen pettunud, kurnatud ja kellegi peale solvunud/vihane. Lisaks sellele teen ma kohutavaid otsuseid oma äri juhtides (wat) ja ei leia kunagi armastust. See unenägude seletaja on nagu see surmani pettunud ema "Ei, ma pole su peale vihane, ma olen lihtsalt pettnunud." Lugesin veel paar aastat tagasi ühte teist unenägude seletajat, mille põhjal oleks ma lähiajal traagilise õnnetuse tagajärjel surnud ja ma peaks ikkagi iga hinna eest ette vaatama ja olema hästi ettevaatlik, sest "surm silitab juba su kaela". And here I was, having the time of my life chopping heads off of zombies with Ironman...
 Thank you, come again.

A Mis See Sinu Asi On

 Ma ei kasuta kohutavalt palju facebooki. Ma ei lisa sinna iga kuu pilte või jaga mingeid videoid või muud kraami. Ainus, milleks ma seda kasutan, on sõpradega suhtlemine... ja okei inimesi stalgin ka shh las ma olla.
 Ma tunnistasin täna õhtul kaunis haruldast vaatepilti facebooki uudiste feed'i scrollides - A Mis See Sinu Asi On muutus päris inimeseks. Ma tegelikult kohe paugupealt ei saanudki aru kes see inimene on, sest nimi oli minu jaoks täiesti võõras. Profiilipildil oli ka inimene, keda ma muidu ei tea ega tunne. Hakkasin siis otsima kes see salapärane kutt on... see, kelle nimi tema arust minu asi varem ei olnud.
 Võtsin ta facebooki seina lahti ja OOO, masinad. Autod, rollerid, rollerid ja autod. Masinad lahti võetult, lahti võtmise vahepeal ja siis jälle kokku panemise vahepeal ja siis juba kokkupandud kujul. Ma ei näe oma facebooki seinal väga palju sellist pilti, sest ma tavaliselt ei jälgi selliste huvidega inimesi. See oli see hetk, mil ma hakkasin vaikselt otsi kokku panema. Viisin pilgu kiirelt ta info kastikesse. Kooli märgitud polnud, aga oli märgitud töökoht. Mõtlesin, et nonii... tõehetk. "Töötas asutuses DJ". AH VÕI NII. Kuna see mulle midagi ei andnud, siis vaatasin sealt järgmist kastikest. Sünnikoht. "Sünnikoht: New York, New York". SELGE. Teisisõnu ei tea kutt ise ka kus sündis ja mõtles, et kasutab fantaasiat. Lennukas fantaasia vähemalt... üle ookeani lennukas. Pole paha. Vaatasin veel edasi vanust ka ja oli märgitud 22. Ka see tundus jube vastuoluline, sest kutt pildil paistis no nii... 14 ehk ja eelneva stalkimise tulemusena selgus, et ta suhtlusring piirdub ainult 14-aastaste poistega ja temast pole kuskil pilti, millel ta juhiks autot. Kui sul on load, siis sul peaks olema pilt endast roolis. Ma tean, et mul oleks selline pilt siis, aga seda ka ainult sellepärast, et see oleks mu sugulaste jaoks üks suur keskmine sõrm.
 Mingi hetk läks mul pirn põlema - see on ju see A Mis See Sinu Asi On! Ta on lihtsalt nüüd oma päris nime kasutama hakanud! Ja ta ongi 14! Ja ta on ainult oma unistustes DJ! Ja tal polegi lube, sest ta on 14! Ja ta ongi märkinud oma sünnikohaks New York, sest tal on ema käest imelik küsida, kus kohas ta temast välja vupsas! Ta on 14! See on ju see kutt! Everything makes sense now! Ma ei teadnud ta nägu, sest ta oli oma eelnevatel profiilipiltidel bemm! Nüüd tuli välja, et ta polegi transformer vaid hoopis 14!
 Eemaldasin ta sõprade hulgast.
 Thank you, come again.

i'm okay fine wonderful super-duper

Mul tekkis sel nädalavahetusel korraks halva inimese tunne. Mitte, et ma kellelegi teisele oleks liiga teinud, vaid rohkem nagu endale. Käisin klassikokkutulekul. Mingi hetk võeti üles "Mis sinust peale kooli saanud on?" teema. Keskenduti rohkem haridusteele ja tööl käimisele ja kõigele, mis on nii serious business, mida mina ei seedi. Korkisin oma veini lahti ja kuulasin kuidas eksamitest räägiti ja siis juba ülikoolist ja heast töökohast ning kindlast sissetulekust. Lonksud läksid järjest suuremaks. Kui järg jõudis minu kätte, siis kokutasin midagi pooleldi ohates, pooleldi veini ahnitsedes ja pooleldi naljatades välja. Kui nägin veel peale seda ootavaid suuri silmi, siis köhatasin öeldes, et käin tööl. Tundsin end nagu täielik piece of shit.
 Mingi hetk otsustasin, et ma tahaks ikkagi seal lõbutseda ja inimeste seltskonda nautida. Ma leian, et see otsustamise hetk oli meeletult tähtis. Kui ma oleks norutades jooma jäänud, oleks kogu õhtu hoopis teistsugune välja näinud. Niisiis kütsin ma rumalaid nalju ja püüdsin olla sotsiaalne. Nagu hiljem kuulda on olnud, ei läinud mul sellega üldse kohutavalt. Mul on hea meel, et ma oma õhtu selliseks tegin, sest suheldes seal inimestega ja rääkides oma huvidest, kadus igasugune sita inimese tunne. Mulle tuli meelde miks ma sellised valikud olen teinud ja mulle meenus ka see, et sellised valikud on MINU jaoks parimad olnud. Niisiis ma kirjutan. Ma kirjutan ja ma jumaldan seda. Ma jumaldan uute maailmade loomist ja ma ei tunne end enam nagu piece of shit, kuna mul on tegelikult rohkem vabadust kui kellelgi teisel. Mulle meeldib, et inimesed saavad erinevad olla. Ainus probleem on muidugi see, et see kipub vahel ununema.
 Ja klassikokkutulekud on täpselt sama head või kohutavad kui sa need enda jaoks mõtled. See kehtib tegelikult igasugu ürituste ja igapäeva elu kohta, aga kipub ununema vahel. Kujutan ette, et kui see mul järjepidevalt meeles oleks, siis oleks mul paar halba päeva vähem olnud.
 Ma oleks pidanud tegelikult kirjutama oma unenägudest, sest ma olen väga palju fuckery't näinud. Ma pole kunagi oodanud täiesti normaalseid unenägusid, aga ma olen juba mingil imelikkuse järgmisel levelil. Nagu oleks lausa 6 levelit imelikuse skaalal tõusnud. Ja kui ma mäletan oma eelmist unenägu, siis jääb ka järgmine elavalt ja detailselt meelde jne, jne. Mu peas on kogumik veidratest ja väga veidratest unenägudest. Järgmine kord räägin. Tahtsin täna lihtsalt kuidagi peenelt mainida, et ma käisin väga epicul klassikokkutulekul ja mul oli kohutavalt lõbus. Aitäh korraldajatele! :)
 Thank you, come again.