tunde järgi

 Mul oli paar päeva tagasi mõnus mental breakdown. Kodus on olnud asjad kuskilt veebruari keskpaigast juba päris pingelised, kuigi osad faktorid on juba ka pikemalt pildis olnud. See on olnud selline vaikne nokkimine mu kallal ja siis nüüd kui ma selle suure koristamise asja ette võtsin, siis on see muutunud kohutavalt agressiivseks nokkimiseks, karjumiseks. Isa on eriti vihane. Ta on koguaeg vihane. Tunnen, et pean end koguaeg tagasi hoidma ja nüüd veel eriti. Olin eelmine nädal paar päeva ära ja koju jõudes sain teada, et isal oli kiirabi käinud. Ta oli millestki nii närvi läinud, et vererõhk oli lakke löönud, hingata oli raske, valu rinnus ja käed, jalad hakkasid tuimaks tõmbama. Ta oli üksi kodus. Ma ei kujuta ette millest ta nii närvi võis minna. Nüüd pean ma end veel rohkem tagasi hoidma. Vähemalt seni kuni ta mingid rohud saab. Kui ta minu kallal nokkima hakkabki, siis ei tohi ma midagi vastu öelda. Ema ei luba. Natuke fucked up.
 Tundsin lõpuks seda piiratust väga võimsalt. Tundsin ka seda, et isegi kui ma midagi teen, pole see piisavalt hea ja keegi jälle karjub mu peale. Nii mõttetu oli olla, kuigi ma nii üritasin. Kodunt eemal olles on ka mingi imelik tunne, et peaksin tegelikult kodus olema. Kaks ööd eemal olemist tundus nagu mingi imelik luksus, mida ma ära teeninud pole. Päris rõve. Tegelt ei peaks ju selline tunne olema.
 Pühapäeval võtsin munad pihku ja tahtsin väiksemat esikukappi koristada. Ma tean, et kedagi ei koti see, et ma siin hullult koristada tahan ja täiega igav on lugeda sellest, kuidas keegi koristamise üle ohib, aga minu jaoks on see küllaltki suur asi. Mul on see jõud ja energia, mida mul ammu pole olnud. Tahan asju teha. Tahan koristada. Tahan mingitki korda ja organiseeritust. Tahan vähem asju. Õhtul oli jälle päris hea olla. Kapp sai poole tühjemaks. Mahutasime muud kraami sisse. Hea tunne oli.
 Kuna selles kapis oli palju kangaid, siis tuli mul hirmus isu õmblema hakata. Noppisin eile välja kangad, millest ma endale midagi tahaks ja täna tõmbasin lõpuks õmblusmasina välja. Kõik töötab. Loodan, et saan selle nädala jooksul mõne riideeseme valmis meisterdatud. Ma olen elevil. Saan ehk mõtted eemale.
 Natuke tõbine olen ka praegu. Köhin ja kurk on valus. Proovin end nädala lõpuks ka terveks ravida. Tahtsin Jannut näha. Tunnen sõpradest puudust. Olen terve päev sidruni ja meega teed joonud. Mulle ei meeldi mesi. Olen vist natuke allergiline ka. Vähemalt siis kui niisama söön, ajab suu sügelema. Meh. Kunagi tegi meega tee kurgu paremaks, loodan, et ka seekord. Ärge teie külmetage. Hullult rõve on. Pange sall kaela.
 Thank you, come again.

imelik produktiivsus

 Mu viimased päevad on möödunud koristades. See pidu algas sellest, et olin nahaarsti juurde mineku pärast ärevil. Pidin veel teisi asju tegema, aga hakkasin vaikselt oma kirjutuslauda ümber organiseerima. Olin sellest ka eelnevalt mõelnud, aga tundus tüütu tegevusena. Õnneks sain seda tehes ilusti oma ärevust sulatada. Laud sai ka korda.
 Nahaarsti tripp oli ka enamvähem. Ärevus polnud kõige hullem. Hullemaks teeb selle võib-olla see, et see asub Rakveres, mis pole minu jaoks kuigi tuttav kant. Arst ise ka tegelikult. Aga järjekorrad on lühemad.
 Reedel kolisin oma suurpuhastuse tuhinaga kööki koristama. Istusin seal hea 9 tundi koos emaga ja organiseerisin asju ümber, et kõik lihtsamini leitav oleks. Südaöösel lõpetasime. Hullult mõnus oli olla. Otsustasime järgmine päev elutoa ette võtta.
 Elutoa koristamise mõte oli kindlasti parem kui reaalsus. Istusin seekord 9 tundi ühe kapi ees tolmurullide keskel aevastades ning sorteerisin ja organiseerisin pabereid, ajakirju, korrastasin riiuleid jne. Ühel kohal istudes. Jalad olid hirmus kanged. Mingil hetkel avastasin, et pole päeva jooksul peaaegu üldse midagi joonud. Koristamise tuhin oli nii peal, et unustasin igasuguse söögi ja joogi täielikult. Olin otsi kokku tõmmates päris tüdinud. Lõpptulemus ei tekitanud ka päris nii head emotsiooni kui eelmisel päeval korda saanud köök. Osa asju jäi veel laiali järgmist päeva ootama. It was still a mess. Oleks kaheksat kätt tahtnud ja võimet igale kätepaarile keskenduda. Oleks tahtnud rohkem jõuda. Niu. Kell 1 öösel lõpetasime.
 Järgnev päev ei saanud kuidagi liikuma. Tahtmine oli, aga kõik nagu seisis isegi kui midagi tehtud sai. Imelik oli. Vähemalt sai koer pestud. Selle üle on hea meel. Kutt lõhnab jälle lilleliselt ja on hullult pehme. Väiksed võidud.
 Naljakas on mõelda kui ükskõik mul mõni aeg tagasi igasugusest korrast oli. Magasin kantud riiete otsas. Pestud riided ei jõudnud ka korralikult kappi. Paberid, juhtmed ja muu pudi-padi oli igalpool. Mul oli nii ükskõik. Ilmselt siis lihtsalt ei suutnud ka koristamisega tegeleda. Naljakas asi see depressioon. Võib-olla on asi natuke vanuses ka. Võib olla. Miski pole samas minu jaoks kohutavalt katki ka kui mõni asi lohakil on. Pole üldse hullu. Ma lihtsalt jälgin rohkem seda piiri, et asi liiga ülekäte ei läheks. Kord aastas asjade põhjalikum sorteerimine kõlab ka mõistlikult.
 Ma ei oska praegu millestki muust ka kirjutada. Mu peas on ainult Pinteresti storage häkid. Hirmus igav teema. I'm sorry. Seekord jääb sedasi. Äkki kirjutan järgneva nädala jooksul midagi jälle unekoomas olles. Mulle hullult meeldis.
 Thank you, come again.

unekoomas

 Kell on pool 3. On laupäeva öö vastu pühapäeva ja ma ei tea, mida ma tunnen. Vaatasin pooleldi kogemata ära kolm romantilist komöödiat. Tegelikult oli üks vist draama. Mees oli alkohoolik kuni kohtas naist, kes ta siis "terveks" tegi. Vana hea. Põhimõtteliselt komöödia. Vähemalt pani see mind midagi nii palju tundma, et võtsin pintslid kätte. Naistegelane oli awesome.
 Soperdasin mingi maali. Ma ei tea mis ma tegin. Ma ei tea kas see on valmis. Ma ei tea mida ma sellega öelda tahtsin. Ma lihtsalt proovisin seda tehes mitte mõelda, sest ma kipun alati ülemõtlema. Panin seda tehes telefoni hääle peale. Kui keegi kirjutab, siis kuulen. Ema pole ka kodus. Äkki helistab või saadab nüüd mulle sõnumeid nii nagu mina talle saatma pean, kui ma kodus pole. Mu telefon vaikib.
 Jäin ennem poolunisena oma peegli ette seistes ennast vaatama. Huuled tundusid kuidagi suuremad, silmad on erineva kujuga, akne armid. Mida kauem vaatasin, seda hirmsam hakkas. Ma olen päris inimene. Ma olen päris elus inimene. Ma pilgutan silmi, ma saan liigutada, ma mõtlen jne. Ma olen päris. Ühel hetkel ununes justkui, et ma olen peegli ees ning ma nägin enda ees teist inimest, kes mind tähelepanelikult vaatas. Ta seisis otse minu ees. Seljas samasugune dressipluus ja jalas samasugused roosad dressipüksid nagu minul. Ta pilk oli nii uuriv. Mul hakkas hirmus. Astusin sammu eemale, et omale peeglit jälle meelde tuletada. See ei aidanud. Tundus ikkagi, et ruumis on justkui peale minu veel keegi ja isegi kui ma ruumist väljun, seisab ta ikka veel seal. 
 Mul on vist mingi identiteedikriis jälle. Jälle... Kahtlen kas see eelmine üldse läbi sai. Ma hakkasin seda ühel hetkel lihtsalt ignoreerima. Minus on mingi rõve vanade kogemuste värin, mille ma endast välja pean saama, et siis "parem" inimene olla vist. Ma arvan. Ma ei tea täpselt kuidas see toimib, aga ma ei käinud ju lihtsalt ilmaasjata sellest sitasest kogemuste mülkast läbi, onju? Näpud sügelevad, aga ma ei oska seda endast viisakalt välja puistata ja ma kardan. Fucking hirm. 
 Ma vist kardan natuke seda inimeseks olemise asja üleüldiselt. Mul pole õrna aimugi, mida ma teen. Mul pole õrna aimugi, mida ma tegema peaks. Mul on õhkõrn aimdus milline inimene ma olen ja veidi tean ka miks ma selline olen. Muidu on küll rumal olla. Samas lohutab mind see, et keegi ei tea päris täpselt mis toimub. Ilmselt siis põrkamegi seni niisama ringi, kuni midagi selgeks saab. Või noh... enamvähem selgeks. Kõigel on lõpuks mingi point, onju? 
 Mu telefon ei tee piiksugi.

 Thank you, come again.

TMW ja asjad

Käisime Jannuga üle-eelmine nädalavahetus Kelmis peol. Tantsisime seni, kuni tantsusaalis õhku liiga väheks jäi. Läksime saalist välja ja leidsime voldikud, millega tuult teha. Seejärel hakkasime uurima, mis voldikutega tegu on. Tallinn Music Week. Nice.
 Hakkasime vaikselt järgmine hommik sama voldiku järgi oma kontserditel käimise kava kokku panema. Ma tõmbasin isegi TMW'i app'i (see oli päris jama, aga natuke aitas). Kõik, kuhu jõuda tahtsin jäi nädala teise poolde ja väga mugavalt kesklinna. Õigem oleks vist öelda, et kõik mida ma arvasin end kuulda tahtvat, sest ma ei uurinud eeltööna ühtegi bändi. Jätsin omale ruumi üllatumiseks. Ootused puudusid. Mõnus oli.
 Jõudsin neljapäeval Solarise Apollo raamatupoodi oodatust varem. Tahtsin hullult kirjutada, aga olin märkmiku koju unustanud. Kuna kirjutamise soov ei andnud järgi, siis ostsin uue märkmiku ja pastaka ühes sellega. Olen ka varem nii teinud, aga tookord ostsin ma kõige odavama kaustiku ja kõige, kõige odavama pastaka üldse. Ostsin need sooviga end närvidest tühjaks kirjutada, aga see läks pigem ristivastupidi. Pastakaga oli raske kirjutada ning see kraapis kaustiku õhukesed lehed katki. It was a mess. Tol hetkel see mind väga ei rahustanud. Kaustik on mul nüüdseks ilusti täis kirjutatud ja pastakas kuskil kapi taga. Õigustan sellega uue kaustiku ostu. Tunnen, et tegin targemad ostud ka. Valisin kaustiku, mis mind kirjutama kutsus ja pastaka, mis polnud kõige odavam ja töötas ilma vastupanuta. Kaustikuga saan hästi läbi, pastaka osas pole veel kindlale otsusele jõudnud. Võrdlen seda oma lemmik pastakatega. Meh.
 Ootasin kirjutades esimest esinejat, kelleks oli Albert af Ekenstam. Inimesi kogunes aeglaselt mu ümber istuma. Üks mees magas raamat süles tugitoolis. Kontsert algas. Ilus oli. Sobis raamatupoodi.

 Peale seda sain Jannuga kokku ja jäime kaks sammu edasi asuvas kohviku alas kuulama The Notes'i.
 Järgmisena oli kavas Würffel Viru Keskuses. Polnud varem kuulanud ja live tundus kuidagi etem kui niisama kodus tutvumine. Jumala tuus oli! Kaubanduskeskuse publik oli kuidagi tuim. Kaks inimest tantsisid vähemalt, aga neid vaadati ka nii pahaste nägudega ja mõned noored näitasid naerdes näpuga. And you know what really grinds my gears?! See näpuga näitamine ja itsitamine. Neil on ilmselgelt lõbus, las nad olla. Kadedad inimesed. Nii inetu... Aga Würffel oli cool!

Peale seda tahtsin minna galeriisid avastama, aga komistasin nende otsa, mis suletud olid. Jalutasin siis niisama Vanalinnas. Nägin kuidas Balti Jaama tunnelit reiviks ette valmistati. Koju jõudes olin väsinum kui arvasin, et saan olema.
 Reedel trippisin ka linna. Pidin niigi minema arstile aega kinni panema. Ma olen muidu helistamises päris hea. Mingi ärevus on ikka, aga ma tulen sellega toime ja ei lükka seda enam edasi. Nüüd on ainult säilinud ainult see üks arst, kelle juurde ma helistades aega kinni ei suuda panna. Kuna ma selle jaoks palju trippima ei pidanud, siis käisin sealt lihtsalt läbi ja panin aja kinni. Kõik oli okei. Sain aja. Läksin edasi galeriidesse möllama, et ma jälle liiga hilja kohale ei jõuaks. Täiega vajasin seda käiku. Õppisin, et ma mõtlen üle. Õpin seda iga kord galeriides käies. Peaks seda omale tihedamini meelde tuletamas käima.
 Suundusin jälle Viru Keskuse poole. Kavas oli Like a Motorcycle. Ei osanud jälle midagi oodata ja siis sain järsku Suzi Quatro vibe'i. Väga badass tšikkide rokibänd. I guess. Laivis oli hullult cool, aga nüüd kodus kuulates on selline... okei. Vähemalt on kogemus olemas. No regrets. Jejeje.

 Dude, ma polnud valmis Flamingods'iks. Ma polnud valmis selleks, et mul järsku nii lõbus hakkab. Mul oli nii hea meel, et ma seal olin. Julgen öelda, et tegemist oli mu lemmik live'iga. Leidsin materjali, millega oma playlist'i täiendada. Nii cool oli. Kirjutasin peale seda oma märkmikusse: "Mul on nii hea meel, et end kodunt välja vedasin. No nii fucking hea meel!" Ma arvan, et ma olin rõõmus. Heck yeah, Flamingods.

Jäin veel The Boondocks'i ka kuulama. Märkmetes on mul ühel hetkel paaniline karjumine, sest ühe loo üks koht meenutas üht Arctic Monkeys'e lugu. Ma olen üldiselt hästi chill kui mulle asjad meelde tulevad... khm. Oleksin tegelikult tahtnud tervet koosseisu kuulata. Olen natuke nukker, et õhtul kuhugi edasi kuulama ei läinud, aga okei. Elad ja õpid. Vähemalt mingi maitse sain suhu.

 Jõudsin koju ja olin hullult väsinud. Bussis magasin ka. Käin kaks järjestikust päeva väljas ja olen suremas nagu ma ei tea misasi. Go me. Lõpuks olin ikka kolmveerand neljani üleval skype'mas. Mul oli plaan laupäeval ka kontsertitele minna, aga unustasin äratuse panna. Magasin kaheteistkümneni ja siis tundus juba mõttetu kuhugi minna. Hakkasin hoopis vannitoas remonti tegema. Vihaga. Nii palju kui oli võimalik teha, sai kahe päeva jooksul tehtud ka. Heck yeah, produktiivsus. Pühapäeval maalisin ka. Lõpuks. Olin seda kuidagi edasi lükanud, aga galeriides käimine aitas. Fuck, ma pean rohkem galeriides käima.
 Thank you, come again.