this is what dreams are made of: vol 2

 Ma pole pikalt oma unenägudest kirjutanud ja leidsin, et on aeg. Kui kedagi veel selle fuckery esimene vol huvitvab, siis siin on link. Aga here we go.
 Alustan minu jaoks kõige traumeerivamast tripist. Nägin unes, et käisin akvaariumis (või kuidas seda kalakestega veekeskust või asja kutsutakse?) ja olin väga elevil. Grupp inimesi, kellega ma läksin, olid juba giidiga edasi läinud. Läksin siis fuajee ruumist edasi läbi kahe ukse, mis meenutasid nagu sööklauksi. Kui järgmisesse ruumi jõudsin, sain momentaalselt närvivapustuse. Nägin üht akvaatiumitöötajat lihtsalt lahtiselt kulgevate homaaridega hängimas. MA VIHKAN HOMAARE. Minu jaoks on olemas vähe elukaid, keda ma reaalselt nii väga vihkan. Ämblikud on homaari kõrval köki-möki. Palun viska google otsingusse üks "lobster" ja ütle, et see pole kõige rõvedam asi maailmas. Neil on lihtsalt nii palju jalgu ja ma ei usalda seda. Fucking tundlad ja jalad ja fuck ma ei usalda neid silmi. Sõrgadest või nendest näpistamise asjapulkadest ma parem ei räägigi. Püha taevas... Anyway, seisin siis juhmilt seal ruumis, kus oli kindlasti üle kümne suure homaari lihtsalt vabalt ringi vuramas. Casual. Ma olin ilma akvaariumiteta akvaariumis. Tagurdasin läbi nende sööklauste, karjudes ja värisedes, välja tagasi. Mu tagurdamise teele jäid mannekeenid. Juba iseenesest jumala lamp, aga siis ärkas üks nendest mannekeenidest ellu ning näpistas mind nagu homaarid oma näpitsatega(?). Põhimõtteliselt nagu Futurama Dr. Zoidberg. See ehmatas mind veel rohkem ära, kuna viimati nägin ma unes ellu ärkavaid mannekeene, kui olin kuskil nelja aastane ja siis lubati mulle ka, et ma suren ära (peale seda tuli veel unehalvatus ja ma nägin sama surma lubavat unenägu veel 2 korda järjest). Jättis piisava trauma sisse, et isegi unenäos liigutavate mannekeenide pärast surmahirmu tundma hakkan. Ja need 2 mannekeeni lähenesid mulle mind näpistades. Taganesin ruumi taha nurka ja leidsin kuskilt väikese potsiku hambaorkidega. Mida teeb hirmunud Kärol unenäos hambaorkidega? Kujutab ette, et need on odad ja viskab nendega mannekeene. Muidugi. Kuna tegemist oli unenäoga, siis mu hambaoda tehnika toimis. Segaduses mannekeenid taganesid ja nende vahelt nägin ma veidi kaugemal seisvat noormeest. Tundsin koheselt turvatunnet ja jooksin ta suunas. Embasime tugevalt ja tuli välja, et ta on mu boyfriend. Novot. Thanks alateadvus selle rollercoaster'i eest. Ärkasin tekiburritos metsikult higistades. The end. Fin.
 Järgmine unenägu leidis aset justkui ema tööjuures. Jalutasin koos kellegagi õmblustšehhis ja järsku nägin ühe masina taga peidus olevat klouni. Maru kiire nope-nope-nope põgenemine tuli. Jooksin ülemisele korrusele kontorisse, et rääkida, mida ma just nägin ja et keegi mind kaitseks. Tundsin end väga ohustatuna (kaasa ei aidanud ilmselt ka see, et ma pelgan kloune). Rääkisin seda ühele naisele, kes ei tundunud kuidagi tuttav ja ta läks koos minuga kontorist välja, et näha millest ma räägin. Ei tundunud väga hea mõte. Enda ruumi lukustamine oleks kindlam tundunud. Ta jäi trepi ees seisma ja juba nägin ma trepist üles rühkivat naeratavat klouni. Naine võttis ta avasüli vastu öeldes, et see on ta poeg. Sama kloun sööstis ühel hetkel minu poole ja ma ei kujuta ette kuidas, aga ma suutsin ta üle rõdulaadse asja treppidest alla visata. Kui see oli tehtud, siis läksin ma trepist alla, et põgeneda, sest unenäo Kärol kardab ikka menti ja üle rõdu potentsiaalselt surnuks visatud kloun ei kõla hästi. Plottwist: kloun oli elus. Ajas end jälle püsti ja unenäo Kärol tundis end jälle metsikult ohustatuna. Leidsin mingi kurika ja hakkasin lihtsalt peksma. Ise nutsin, sest ma saan kas klouni käe läbi surma või pussitab keegi mu vanglas surnuks. Kuidagi sain jälle klounist võitu. Täitsa elutu paistis teine. Peast punase juuksepahmaka alt immitses verd ja klouni ema jooksis nüüd juba koos klouni isaga treppidest alla, et oma lapsekest aidata. Ise jooksin keldrisse, et sealtkaudu majast jalga lasta. Kelder aga ei olnud selline nagu ta muidu on. Ma olin väga segaduses kui avastasin end hoopis uutest koridoridest, milles olid hoopis teised hääled, kui muidu. Lõpuks leidsin end ühe suure ruumi eest, kus nägin sees lintide taga mänguasjadega toimetamas päkapikke. Üks neist nägi mind ja ukerdas vaikselt minu poole. Nähtu oli minu jaoks peale klouni tapmist nii hämmastav, et ma ei suutnud end liigutada, kuni mehike mul käest kinni võttis ja ütles viisakalt: "Palun mine ära. Sa ei tohiks siin olla." Kuna ma ohtu ei tajunud, siis vabandasin ja küsisin kust kaudu ma õue saaksin. Juhiseid ma eriti ei saanud. Olin nii segaduses, et ärkasin üles. Tegus öö oli. Aitas küll. The end. Fin. What the what.
 Kuna need unenäod olid kohati pigem traumeeivamad, siis tunnen vajadust panna kirja veel üks, mis oli täiesti kahjutu ja lihtsalt naljakas. Nägin mingi aeg tagasi unes, et olin kodus, köögis ja jumalast purjus. Ma pole vist kunagi päriselt nii purjus olnud, kui ma selles unenäos olin. Ma seisin vaevu püsti, käed ei pidanud no ikka üldse. Kohutav oli. Mu missioon oli sügavkülmast leida külmutatud maasikaid, mida oma ilgelt sooja šampanja sisse panna. Mul olid metsikud raskused sügavkülmiku uksega... püsti seismisega ka, aga uks kõlab kuidagi vähem haledalt. Kui sain juba asjaga peaaegu hakkama, siis pistis ukse vahelt nina kööki mu tädi, kes mind kiirustada üritas. Mõtles siis, et võtab endale ka maru kiirelt maasikaid sügavkülmast. Võttiski hästi kiirelt. Mind ei aidanud üldse. Olin sama hädas kui missiooni alguses. Tuba käis nii metsikult ringi, et ärkasin üles. Tõusin voodil istukile ja olin täiesti siiralt segaduses. Olen siiani tegelikult. The end. Fin. Lol wut.
 Ma otsiks unenägude seletajast nendele unenägudele seletusi, aga hoian aega kokku ja oletan, et ma saan lähiajal jälle surma või langeb mulle lihtsalt metsikult sitta kaela. Tavaliselt nii läheb.
 Thank you, come again.

maailm teeb kurvaks

 Kõik, mis viimasel nädalal maailmas toimunud on, paneb mind tahtma siin ilmas vähem elada. Ma ei oska praegu midagi humoorikat tolmurullidest või unenägudest kirjutada, aga panen siia ühe video, mis mind lihtsalt kõnetas ja meenutas mulle mu madalseise ja seda, et ma tulen nendest alati välja. Tore meeldetuletus. Seni aga "Böö, maailm, böö!"
 Thank you, pls come again.

potentsiaalse kummituse kogemus

Olin tükk aega kimpus, kuna ei osanud millestki kirjutada, sest ühistransport pole rohkem vigureid visanud ja üleüldse olen ma suhteliselt igavalt toimetanud. Aga aasta algus oli huvitav... huvitav või kergelt traumeeriv. Olen siiamaani toimunust lowkey eitus-faasis.
 Kõik algas veebruari lõpus. Ema tuli töölt koju, süli täis viirukit, salveid, mingeid küünlaid ja vidinaid. Karjus üle korteri, et just TÄNA on see päev, mil peab korterit halvast energiast puhastama. Nojah, okei. Tee siis oma asja. Ei mõelnud sellest eriti, kuna ema käib muidu ka vahel küünlaga korterit "puhastamas". Natuke imelik oli, et seekord nii palju nodi selleks vaja oli, aga OKEI NOH.
 Tuletan siinkohal igaksjuhuks meelde, et minu toa akna taha jääb kohe kirikusurnuaed. Hängisime siis loomadega mu toas ja ühel hetkel hüppas mu orav aknast eemale ja mu koer jooksis ärevalt mu toa ukse juurde, ka aknast eemale. Mu kardin oli pool lahti ja eriti ei julenud välja piiluda ka, kuna mul on see nõme jumpscare'i hirm. Julgustasin siis koera vaatama minema (muidugi). Bonni jäigi tükiks ajaks tuimalt akent vaatama, mu orav polnud järsust hüppest saadik liigutanud. Mingil hetkel hakkas Bonni vaikselt aknast eemale tagurdama, samal ajal pilku pööramata. Haigelt creepy oli. Lõpuks tahtis Bonni ikkagi mu toast ära saada, ise käisin vist vett toomas, aga tagasi tulles oli õhkkond imelik. Kui ma olin jälle voodisse istuma saanud, tundsin kuidas külm tuul mulle näkku puhus. Aknad olid kinni, tuul ei saanud tekkida ka ukse kinni minekust või teki sahmimisest... Probs hõljus kummitus läbi minu. No big deal. Olin ainult korraks natuke paanikas. Magasin põleva tulega (nagu alati, aga seekord kuidagi agressiivsemalt).
 Peale seda hakkasid aegajalt imelikud asjad juhtuma. Bonni käis vahel nagu kellelgi nähtamatul järgi või püüdis kedagi korterist leida. Üks kõhedamaid juhuseid oli see, kui keset minuga mängimist, hakkas Bonni lihtsalt millelgi/kellelgi järgi käima ja vaatas nagu samal ajal sellele kellelegi otsa. Me ei suutnud emaga ta tähelepanu kuidagi püüda, mida ei juhtu kunagi. Ema vaatas minu toa uksel kuidas mu koer kedagi nähtamatut justkui nuusutada püüdis samal ajal talle otsa vaadates. Mulle ei julenud ta seda muidugi kohe öelda, kuna mina pean selles toas ju magama. Kui ta lõpuks mulle sellest rääkis, siis hakkasin ma muidugi halbu nalju tegema, sest see on minu hirmu ja ebameeldivaga tegelemise viis. Vestlus lõppes sellega, et "lol haha mis see väike koll-koll ikka on iccicc".
 Mingi aja pärast tahtis ema ära kolida. Ise seletas midagi kinnisvara hindadest, aga kuna see leidis aset keset creepy'sid sündmuseid, siis pakun, et kummitus sosistas talle midagi. Ise ehmusin ka paar korda keset ööd ärkvele, kuna keegi tegi täpselt mu kõrva ääres "pssst". Käisin kuidagi tihedamini oma oravat ka öösiti rahustamas. Huvitav aeg.
 Ahjaa tuled vilkusid ka vahel. Tegelikult mu kirjutuslaua lamp ja laual olev arvuti. Samal ajal kui laualamp reivi tegi, panin oma voodi kõrval olevad batman'i tuled põlema, et näha kas asi on lihtsalt elektris või mis toimps. Mmm nope, teised lambid ja asjad olid kõik normis. Lihtsalt see kirjutuslaua lamp klõbises. Järgneva öö magasin lausa kahe põleva lambiga.
 Kirjutuslaual olev arvuti tegi ka öösiti seda sisse-välja lülitumise nalja ja kuna see oli mul kõlaritega ühendatud, siis oli seda eriti hästi kuulda. Huvitav äratus oli see kindlasti.
 Vist aprillis kirjutas ema mingile selgeltnägijale, et too vaataks meie toad üle ja ütleks, mida ta tunneb. Oh boy mis kirja me tagasi saime.
 Sain teada, et ma tõmban oma puhta energiaga madalamat sagedust ligi (mida iganes see ka ei tähendaks). Ei kõla hästi, aga tore, et mu energia vähemalt puhas on, right? Siis hakkas ta rääkima paranormaalsetest nähtustest, mis näitasid talle haua energiat (juba praegu ei kõla hästi). Väidetavalt oli keegi meie lähikonnast tulnud meile appi asju sättima. Now this... this got weird. Edasi hakkas ta rääkima kuidas mu ema oli oma ema meile appi kutsunud ja et ta (mu vanaema) teeb seda heatahtlikult, aga kuna ta võtab sellega tegelikult minult energiat, siis tuleks ta vabaks lasta. Edasi hakkas ta seletama, et ema peaks mingi rituaali läbi tegema ja siis on nagu kõik okei. Mu ema vaatas mulle seda lugedes otsa ja ütles, et ta pole kunagi oma ema meile appi kutsunud. So that was weird. Hakkasin siis mõtlema, et ega ma ise pole midagi sellist teinud. Ei tulnud ka kuidagi ette. Arvestades kõike, mis toimumas oli, ei arvanud ma ka kordagi, et mu vanaema käib mu toas lampe vilgutamas. Kui oli tunda kellegi ruumis olekut, siis polnud see samas kuidagi hirmutav energia ka, pigem selline rahulik. Bonnit ei hirmutanud see ka kuidagi. Lihtsalt imelik oli. Võtsin siis sealkohal vastu otsuse, et las see kummitus või mis iganes olla ja midagi hullu polegi sellest ajast peale juhtunud.
 "Kärol, äkki kujutasid sa seda ette?" Ei. Ma tean, et twitteris kasutasin ma seda kummitust oma naljade materjaliks ära küll. Näiteks meie köögituli on koguaeg vilkunud, kuna seal olevat lambil halb ühendus ja things and stuff. Isa on endine elektrik ja selle mitu korda üle vaadanud, aga eriti midagi seal teha polevat. Tore oli külalisi hirmutada sellega, et poltergeist aitab meil teed teha vms. Lasin isal oma kirjutuslaua lambi ja juhtmed üle vaadata, aga need olevat kõik täiesti korras. Muidu polnud mu lamp ka kunagi selliseid vigureid visanud. Ei usu, et ette kujutasin.
 Juhtus siis juhtus, mu akna taga on ikka veel surnuaed. Tsau.
 Thank you, come again.

struggle bus stories vol 1

peaaegu 42

Kas tegemist ongi minu õnnega või on see lihtsalt juhus olnud, aga iga kord kui ma nr 42-ga kesklinnast Haaberstisse sõidan, paikneb lõpuks minu kõrval keegi mölakas. Every. Fucking. Time. Ja just siis kui ma üksi sõidan.
 Eile lendasid bussi 4 purjus ehitajat, kes haisesid kohe tugevalt viina järgi. Mees, kes minu kõrvale prantsatas, istus mulle põhimõtteliselt otsapidi sülle ja lällas omadega üle bussi. Mu vastas istuvale vanadaamile seletati, et nad ei ole muidu sellised, aga jõid endalegi üllatuseks kogemata nädalavahetusel 8 liitrit viina ära. First of all: kuidas sa jood kogemata 8 liitrit viina ära. Ma mõistaksin kogemata lonksu joomist. Jooke aetakse segamini ja "oih ma jõin ühte läbipaistvat jooki teise asemel oops enam ei tee" on asi, mida juhtub. Aga 8 liitrit?? Wow kui rumal. Halb sõnade valik nende poolt.
Ka siis kui kuulasin oma muusikat põhjas, jõudis kogu nende möla minuni. Ma ei saanud end toimuvast kuidagi eraldada. Muutusin seega järjest vihasemaks ja minus kasvas ka väike paanika. Hakkasin muretsema kuidas ma mölakatest, ilma ebameeldivate vahejuhtumiteta, mööda saan.
 Püüdsin rahulikult oma McDonaldsist kaasa võetud coca-colat nautida, kuni mu kõrval istuv härra lihtsalt oma küünarnuki vastu mu rinda lõi. Olin juba valmis oma jooki loopima hakkama, kuid mind rahustas mööduv veok kirjaga "keep it cool". Ajastus ei oleks saanud suurepärasem olla. Tänan siiani mõttes seda veokit. Purjus inimestega taolisesse vaidlusesse asuda oleks kaunis mõttetu olnud. Nii palju on elu vähemalt õpetanud. Tore asi selle kogemuse juures oli, et see sai läbi. Bussist sain ka õnneks välja ilma suurema lärmita, kuna minu kõrval istunud mees oli ühel hetkel lihtsalt kadunud.
 Sellele kogemusele eelnevalt sama marsruuti sõites, seisis mu ees pealtnäha vanem mees, kes minuga vist rääkida üritas. Nägin eelnevalt kuidas ta ka teiste noorte neiududega juttu üritas teha. Nojah, lõpuks uitas siis minuni. Olen siiralt õnnelik, et mu kõrval istus juba keegi, nii et ta pidi minuga seistes suhelda proovima ja meie vahele jäi see poolik plastiksein. Ma arvan, et see ei tule üllatusena, et mul puudus igasugune huvi selle võõra Velloga (polnud härra päris nimi ilmselt) suhelda. Jätkasin oma muusika kuulamisega ja nautisin läbi päikseprillide väljas avalduvat vaadet... või noh, püüdsin. Ühel hetkel nägin kuidas härra tegi seda boob grab'imise move'i. Teate küll seda squeez'imise oma. (Võrratu seletus, Kärol.) Mul oli tol päeval küllaltki hea tuju, nii et ma otseselt ei ärritunudki selle peale. Pigem muigasin mõttes selle üle kui imelikke inimesi olemas on. Jällegi rahustas mind ka see plastikust vahesein ja mu kõrval juba istuv inimene.
 Järgmisel hetkel nägin juba läbi oma päikeseprillide teist viibet. Seda, millega näitad kellelegi, et too on idioot. No teate küll. Luisa Värk ja enamus inimesi teavad seda viibet. Vanamees viipas siis mulle nii ja lõi seejärel käega ning jalutas eemale. Ma ei oskagi nüüd seda kogemust millegi humoorikaga kokku võtta. Imelik oli, aga lemmik osa oli jällegi see, et see sai läbi.
 Ka varasemalt on nr 42 mind "rõõmustanud" paljude taoliste kogemustega, aga mu mälu tõmbab nende detailide puhul maru uduseks. Kogemused ise on suhteliselt ühte nägu olnud. Mu kõrvale istub või seisab keegi vanem mees, vahel räägib eesti keeles, vahel vene keeles (alati ei kuule ka, sest kuulan enamasti muusikat), mõnikord koputab jalale või käele, et juttu alustada, aga mõnikord räägib hoolimata sellest, kas viitsin üldse tähelepanu pöörata. Veidi enne maha minekut rapsab allaandvalt käega, kui näeb, et minust vestluskaaslast ikka pole. Sellised vahejuhtumid ei vihastagi alati, aga tüütud on nad kindlasti. Vihaseks muutun siis, kui minu isiklikku ruumi väga julmalt trügitakse... või siis kui minust pilti tehakse. Jah, ka seda on juhtunud. Äkki on mind lihtsalt "Märgatud: Tallinn'as" (see on facebookis sama väärakalt kirjutatud don't judge me) ja minu vastas istunud noormehed tahtsid lihtsalt öelda, et mul on normid Rapuntsli kiharad või midagi sama idiootset. Või siis zoom'iti lihtsalt tisside peale, sest keegi ei oska vist enam google'i otsingusse boobs kirjutada. Ugh.
 Shoutout ühistranspordile, et ta mulle aastate jooksul nii palju kirjutamise materjali on andnud.
 Thank you, come again.