one can dream

me in the sea of confusion

 Ma hakkasin täna mõtlema, kui palju loomi mul oleks, kui mul oleks nende jaoks piisavalt raha ja ruumi. Momendil on mul koer ja tšintšilja, kes on reaalselt kõige nunnumad eluvormid mu elus, aga kui palju koeri ja teisi loomi mul siis oleks, kui ma saaksin neid endale rahaliselt lubada?
 Koeri oleks mul raudselt rohkem kui üks. Ma tahaks nii väga Bonnile väikest õde või venda. Oma põhimõtte järgi tahaks ma seda koera siiski varjupaigast. Jah, varjupaigast koera võtmine on paras jant, aga kogu see jant oli seda väärt, sest ma sain sealt absoluutselt kõige imelisema lontkõrva. Ma olen natuke imelik, sest ma tahan, et teine koer, kelle ma varjupaigast võtaksin oleks Bonnile võimalikult sarnane, et ma saaks teha nägu, et nad on vennad. Ma paneks ta nimeks Benni, nii et mul oleksid Bonni ja Benni. (Guys, las ma unistan. Ma olen täiesti kursis sellega, et siia ei mahu praegu rohkem loomi ja rahaliselt läheks asi ka natuke keeruliseks, aga las ma unistan. Just sayin'.) See oleks nii armas. Oh lord, kui ma saaks valida mõne tõukoera, siis tahaksin ma ilmselt bokserit. Nad on lihtsalt nii kuradi armsad ja ma tahaks endale nii väga ühte sellist sõbralikku ilalõuga. Ehk siis praeguse seisuga oleks mul juba kolm koera. Alrighty then.
 Mulle meeldivad lontkõrv küülikud. Like... kui ma käin lemmikloomapoodides, kuhu mind alati nagu magnetiga tõmbab, siis pean ma alati jänkusid vaatama.... ja siis istun ma seal puuri ees ligikaudu pool tundi ja kiljun mõttes terve see aeg, sest omg kui nunnud need jänkud on omgomgomg ma pean selle ühe karvapalli kaasa saama omgomgomg. Ja ma nägin ükskord müügil ka siile ja üks oli albiino ja ma surin seal puuri ees, sest et omgomgomg kui nunnu see valge siilipoiss oli. Seega oleks mul juba kaks närilist, siil ja kolm koera. Kasside poole mind nii väga ei tõmba. Mul on kass olnud, aga kuna mul on kassikarva allergia, siis tuli mu nunnu pärsia kass ära anda ja... jah. Olgem ausad, mina ei saaks nii või naa seda lahedat interneti kassi, kes teeb midagi tobedat ja nunnut. Ma saaksin sellise kassi, kes ei jääks kunagi vait ja lõhuks mu asju. Ma imestan üldse, et mu praegused loomad nii normaalsed on.
 Elu oleks kaunis teistsugune, kui ma saaks kohe kõik, mida ma tahan. Ma ilmselt ei elaks praegu siin, kus ma elan. Seda päris kindlasti. Ma oleks ilmselt külastanud palju rohkem riike, kui ma praegu olen. Kõik oleks nii teistsugune, et ma ei oska seda nimekirja kohe jätkatagi. Elu oleks nagu Sims. Naljakas mõeldagi.
 Ma jäin siia imelikult asjadest heietama. Parem lõpetan. Homseks võib oodata ka üle pika aja midagi mu teise blogisse (wink-wink).
 Thank you, come again.

my brain sneezed

 Guys, I got an email about my last post. Like an actual email about the topic I talked about. Selles kirjas mainiti seda, et ma tundun olevat selline inimene, kes endale teisi väga lihtsalt ligi ei lase. See on tõsi. Ma tõepoolest ei lase endale kergekäeliselt inimesi ligi. Paljud inimesed on minu jaoks väsitavad ja mulle on hakanud meeldima üksinda olla (it doesn't mean that I don't enjoy being with my friends, oh I do, but I also like being with myself). Üksinda olemine on nagu enda laadimine, mis valmistab mind ette inimesteks. Ma vajan seda laadimist. Inimeste keskel olles hoian ma rohkem omaette, sest patareide säästmine on ka kaunis oluline. Minu jaoks kogu see süsteem toimib. Mulle meeldib see süsteem. Jah, ma vingun vahepeal selle kohta, aga tegelikult on kõik korras ja mul on sõbrad täiesti olemas ja see teadmine teeb mind iga päev rõõmsamaks.
 Ma ei plaaninud seda teemat üldse lahkama hakata ja veel vähem plaanisin ma seda teemat 2 postitust järjest lahata, aga just to make it clear - mul on toredad sõbrad, mul on toimivad süsteemid, ma tean masinaid, ma tean mis toimps ja kõik on selles osakonnas okei. Cool. Let's move on.
 Ma tahan täna oma päevast rääkida. Minu päev algas kaunis nõmedalt. Esiteks olin ma 3 tundi ainult magada saanud. Well, päeva jooksul ja hommikul see erilisi probleeme ei ilmutanud, but still. Praeguse seisuga tahan ma sooja teki all magusaid unenägusid näha juba väga, väga... väga. Teiseks jäin ma hommikul kahest bussist maha. Kooli jõudsin ma natuke enne kolmanda tunni lõppu. Aga vähemalt jõudsin, right? Koolis omandasin teadmisi ja lasin, ilmselt natuke varem kui oleks pidanud, sealt jalga, et semuga kokku saada. Semuga. Sest mul on semud. I swear I have friends!
 Õhtul koju jõudes olin ma väsinud ja tundsin end kaunis halvasti. Mulle üldse ei meeldi see, kui mu tervis peaks nüüd kuidagipidi jukerdama hakkama. Homme on keemias töö ja ma kavatsen selle ära teha ja ma kavatsen selle hästi ära teha. Muide... ma ei mäletagi kas ma olen siin pajatanud oma ajaloo referaadi kirjutamise seiklustest, aga ma kirjutasin õpetajale põhjaliku ja igati korraliku referaadi, mille eest ta mulle nüüd ekooli ühe pani. Fuckin' thanks, turtle! Karta on, et homme ootab ees üks põhjalik ja natuke kurja alatooniga jutuajamine. Teist referaati plaanin ma hakata kirjutama nüüd sel nädalal vabadel päevadel, sest ma olen täpselt nii asjalik ja tähtajad niidavad juba ka vaikselt.
 Ma arvan, et kedagi ei huvita tegelikult mu päevased tegemised eriti. Mind ka ei huvitaks, but I'm kind of stuck with them.
 Thank you, come again.

"Grab that giraffe by its ears and ride it out."

Ma pidin tegelikult eile kirjutama. Mul on oma nimekiri teemadest, millest kirjutada. Ma panen tavaliselt silmi kinni hoides oma sõrme teemale, millest ma oma blogis pajatan ja... siis ma pajatan sellest. Eile oli väga segane õhtu. Õhtu ise algas suurepäraselt, sest pole midagi mitte suurepärast selles kui semu tuleb külla nelja paki Cheetosega. Holy shit, right? Suurepärane viis aega veeta on ka vaadata videoid kohutavatest coveritest ja minna märkamatult üle suurepärastele coveritele. That's just great. And then... shit happends. Korraga jõudis minuni liiga palju informatsiooni kõigest and then I was struggling with everything. By struggling I mean bawling my eyes out. Great. That was exactly what I needed. Lihtsalt suurepärane. Yay! Ma tundsin end ääretult lohutamatuna, mu pisarnäärmed eritasid väsimatult vett ja ma üritasin lihtsalt vaikselt kõõksuda, et ma tervet maja üles ei ajaks. Fucking... great. And then... Ja siis ma avastasin, et mul on kuradi suurepärased sõbrad. Ma avastasin, et mind ümbritsevad kuradi suurepärased inimesed. Või õigemini, ma olen enda ligi lasknud need kuradi suurepärased isendid. Ma olen end ümbritsenud õigete inimestega. Heade inimestega. I HAVE MADE GREAT LIFE CHOICES. For once! Well done, me! Olgugi, et ma ei rääkinud eile absoluutselt kõigi nendega, keda ma oma sõpradeks nimetan, tean, et need inimesed on samuti kuradi suurepärased just nimelt sellepärast, et ma saan ka neid sõpradeks nimetada. Let me tell you, minu jaoks on vahe sõpradel ja tuttavatel. Inimesed, keda ma saan 110% usaldada (ja kes mind samuti usaldavad), inimesed, kes aktsepteerivad mind sellisena, kes ma olen (olen kuulnud, et see pole lihtne... just sayin') ja I don't know... on lihtsalt kuradi suurepärased, on need, keda ma saan sõpradeks nimetada. Ja inimesed, kellega ma aegajalt lihtsalt räägin on tuttavad. Punkt. (I hope that it all made sense.)
 Naljakas on see, et ma ei plaaninud kirjutada postitust sellest, kui suurepärased mu sõbrad on. Ma tõesti ei plaaninud seda ja ma õigupoolest ei tahtnudki seda, aga... that happend. Ma tahtsin tegelikult eile lisatud Jenna Marbles'i videost rääkida, aga ma arvan, et ma suudan selle kõik siin omavahel siduda.
 Esiteks. Ma olen kõigega, mida ta ütleb, täiesti nõus. Ma olen täiesti nõus nende jubedate nutuhoogudega, mis tekivad, sest sa ei tea kes sa oled ja mida sa oma eluga teed. Mul on neid nutuhoogusid olnud ja ma tean, et neid tuleb veel, sest on veel nii palju küsimusi, mille vastuseid ma ei tea (hint's the title). Ma tean, et on jube raske ajada oma asja, kui sind ümbritsevad inimesed ajavad enamasti täiesti erinevat asja sellest, mida ma teha tahad. Ma tean täpselt seda olukorda ja ma jäin päris üksikuks ning tundsin end kaunis veidrana. Praegusel hetkel olen ma ääretult õnnelik, et ma seda tegin, sest minu ellu on tekkinud rohkem suurepäraseid inimesi, keda ma nüüd saan sõpradeks nimetada. See what I did there? Ma ühendasin 2 teemat. Boom. Done.
 Tegelikult on mul ääretult hea meel, et ma olen teinud kõike, mida ma olen seni teinud. Ma ei oskaks eraldada, midagi, mida ma tahaks tagasi võtta või kuidagi uuesti teha. Ausõna. Mul on hea meel, et ma pole teinud midagi, mida ma täiesti siiralt kahetsen. Kõik negatiivne ja kogu see kraam, mis mind praegu nutma ajab, on vajalik. Praegu kõige üle mõeldes leian ma, et absoluutselt kogu see jama on olnud täiesti vajalik. Ma arvan, et ka kogu see jama, mida ma praegu tunnen, on vajalik ja saab mingil hetkel läbi ning peale seda saan ma sellele tagasi vaadata ja olla õnnelik, et see kõik juhtus. Ainus, mida ma tahan, on see, et see kiiremini mööduks.
 Thank you, come again.

Just yes

LUSH

 Täna postitan ma siia midagi teistsugust ja räägin Lush'ist ja sealsetest toredatest asjadest. Miks? Sest ma olen tüdruk. Punkt.
 Mkay, kuna ma istusin eile Lushi poe kõrval tervelt tunni, siis tekkis mul täna tuju nende pühadekaupa rohkem uurida. And oh boy, I found some stuff.
 Kõigepealt Candy Mountain vannivaht. See tundub minu jaoks nii ahvatlev ja ma tahan sellega vanni vedelema minna. Ma lähen ilmselt laupäeval seda veel üle nuusutama ja salaja kõigest seal olevast testreid nillima. Nad on testrite jagamisega lahked. Mulle meeldib. Ma leidsin sealt kõige parema näomaski üldse ja kui tester otsa saab, siis lähen ma kindlasti täissuurust ostma.
 Järgmiseks Golden Wonder vannipomm. Kõik mis lõhnab tsitruseliste järgi on minu sõber ja ma olen kuulnud, et see teeb imelisi asju ja ma tahan seda poodi tagasi nuusutama minna.
 So White vannipomm. Ma jumaldan õunalõhna ükskõik kus. Ma olen muidu ostnud õunalõhalisi küünlaid, aga miks mitte seda lõhna ka vannituppa viia.
 MMM (Marshmallow Melting Moments) vannisula (see tore vannisula ei kuulu küll enam pühadekauba alla, but still). Do I even have to say anything else? I just can't handle myself anymore. Kui ma järgmine kord Lushi lähen, ostan ma ilmselt liiga palju kola vannis sulistamise jaoks.
 Ma võiksin siin veel vanni...kolaga jätkata, aga ma läheks muidu liiga hoogu. Lushist saab tegelikult väga lahedaid jõulukingitusi ja üleüldse toredaid asju. Minu läbiaegade parim Lush'i avastus on Cupcake näomask, mille täissuuruse ma lihtsalt pean saama. Ma jumaldan seda asja. I just can't... See teeb mu naha nii pehmeks, et mul ei jää peale maski eemaldamist muud üle, kui oma nägu kontrollimatult silitada. Maski peas hoidmine on ka omaette lõbu, sest ma näen välja nagu ma oleks rassi vahetanud ja see kuidas mu koer mulle otsa vaatab on lihtsalt priceless. Ma soetasin sealt ka Shine So Bright tahke palsami juusteotstele, mis tegi asju, aga ma pole selle lõhna eriline fänn. Lõhn on selline... *nuusutab 5 minutit palsamit ja üritab tuntavat lõhna sõnadesse panna* ravitee sarnane(?) *kukub lõhna kirjeldamises läbi*. Mulle lihtsalt meeldivad rohkem sellised värsked puuvilja lõhnad või siis sellised magusad kommilõhnad. Suurepärane näide kommilõhnast on Bubblegum huulekoorija, mida ma kasutan peaaegu iga päev ja ilma milleta on elu väga raske. Kõige lahedam on see, et seda saab süüa ka. Mitte, et ma seda lausa sööksin aga... tjah.
 KÕIK! Nüüd on kõik. Ausõna. Soovitan soojalt kolada Lush'i kodulehel või lausa poes (mis asub Foorumi keskuses btw), sest sealt võib väga lahedaid asju leida.
 Thank you, come again.

what the fuck was this day

 Täna oli kõik imelik. Hommik oli suurepärane, kuigi mu koer tundus palju väiksem ja kõigil oli nii kummaliselt palju aega enne bussile minekut. Imelik. Ise jõudsin kenasti täiesti ääreni täis bussi ja pidin seal seisma. Teel linna pidin ma kuulama kuidas noortel on oma tulevik täiesti selge, räägiti töökohtadest, palkadest ja sellisest vajalikust serious businessist. And I just stood there like: "What are these people?" Jõudes juba Lasnamäe vahele hakkas mul väga järsku väga paha. Kõrvad lõi lukku, ma nägin asju aegluubis (whoa) ja mu jalad otsustasid siis ühel hetkel mulle "mkay, bye!" öelda ja mind enam eriti mitte kanda. Niisiis langesin ma siis maha fucking palveasendisse (ma ise arvan, et kogu see lugu on hirmnaljakas, sest see on lihtsalt nii kuradi ajuvaba) ja üritasin oma halba enesetunnet maskeerida asjade kotti panemisega. Guess what? Kui ma asjad kotti sain oli mul ikka fucking kohutav olla! Üllatus-üllatus! Nii ma seal palveasendis chillisin seni kuni mulle istet pakuti. Ma lihtsalt naersin mõttes, sest i had no idea wtf was happening.
 Bussilt maha saades mõtlesin ma õues värsket õhku hingata ja lootsin, et enesetunne paraneb, aga jalad näitasid mulle endiselt keskmist sõrme. Vedasin end siis Foorumisse istuma ja helistasin emale, ise pooleldi naerdes. Ema oli pehmelt öeldes segaduses ja käskis mul seniks paigale jääda, ja Foorumis asuvat kuldset pöörlevat muna vaadata, kuni mul parem hakkab. Ma istusin tund aega Foorumis, kuulasin liftimuusikat ja vahtisin seda kuldmuna. Mugav oli muidugi see, et mu kõrval oli kohe Lush, nii et ma sain imetleda igasuguseid vannipalle ja toredaid asju.
 Peale tundi passimist käisin ma kiiruga poes ja ostsin vett. Olemine läks natuke paremaks ja ma ostsin omale beanie (mis oli veel omaette seiklus, sest apparently on praegu moes kassikõrvad igal kuradi mütsil. või siis tutid. like how many balls can you fit on one hat). Well done, me. No ja peale seda läksin ma koju ära ka. Kooli ma ei jõudnudki. Ma hirmsasti tahtsin jõuda ja justnimelt keemia pärast, aga mis seals ikka. Õpin omapead.
 Mul on nii imelik tuju ja see kõik seguneb momendil meeletu väsimusega. Koju jõudes vajusin ma suht kohe magama ka, aga kell on juba pool 3. Ma jätan ilmselt igasugu põnevaid detaile veel vahelt ära, aga pole vast lugu. Ma lihtsalt pean tänast nõrkushoogu ääretult naeruväärseks, sest ma sõin hommikul kena hommikusöögi, ma tarbisin vedelikke ja mul ei saanud olla vedelikupuudust, magada sain ma ka... omajagu. Oli mis oli, mind ajab see igatahes naerma. A ja kooli ma ka veel homme minna ei julge, sest mu värisev enesetunne ei ole siiani inimlikumaks muutunud. I hope your day was better than mine.
 Thank you, come again.

what if I had a twin?

Just hiljuti leidsin end sõbrannaga arutamast seda toredat kaksikute teemat. Mis oleks kui mul oleks kaksik? Milline mu kaksik oleks? Ilmselgelt mitte välimuselt, vaid iseloomult. Kuidas ma selle enda nägu oleva isendiga läbi saaks? Kaksikuid on nii palju erinevaid. On need, keda eriti ei kotigi oma vend/õde, kellel on tema nägu ja siis on need kaksikud, kes on pidevalt ninapidi koos. MTV-s oli kunagi saade kahest õest, kes olid kaksikud ja kes ei osanud ilma üksteiseta olla ja hakkama saada. Lihtsalt ei osanud. Seega viidi nad Austraaliasse ja hakati neid eraldi iseseisvateks inimesteks harjutama. Te ei kujuta ette kogu seda nuttu ja "OMG I don't know what to do, usually she tells me what to do" teemat. Kaunis tüütu oli seda osa vaadata. Kogu selle saatega saavutasid selle, et ei maganud enam ühes voodis ja kasutusse võeti ka teine magamistuba nende majas. Aplaus.
 Aga milline oleks minu kaksik? Kas tema maadleks praegu kurbusega? Kas tema jaoks oleks inimestega suhtlemine probleem? Kas ta oleks minu vastand või minu koopia? Või oleks ta kõik see, mis ma soovin ise olla? Kui ma sõbrannaga sel teemal rääkisin, siis tegin ma oma õest täiusliku tüdruku. Mitte ilmtingimata enda mõistes täiusliku, vaid pigem tänapäeva noorte mõistes. Ta oleks täpselt selline inimene, kellega iga noor hängida tahaks. Ta oleks avatud, pingevaba, kindlameelne ja teaks täpselt mida tahab ja millest tal puudus on. Ta oleks nagu unistus, kellel on minu nägu. Ja siis olen siin mina... mina, kes istub päevad läbi internetis, jumaldab oma koera ja üritab elu eest endaga hakkama saada. Täiesti tahtmatult kujutasin ma oma õde ette oma vastandina. Kas ma õpiksin temalt midagi või kas ma muutuksin ka lõpuks temaks? Või muutuks tema hoopis minuks? See tundub nii nõme asi millest mõelda, aga see on tegelikult päris huvitav.
 YAY, homme kooli. Ma olen nii väsinud, aga võtan veel viimased jõuvarud kokku, et kooliasjad kasvõi korraks üle vaadata. Homme õhtul peaks nendega varem alustama. Oeh.
 Thank you, come again.

i really can't be bothered to look up some deep title for this fuckery

Mu eelmine postitus tekitab minus ebamugavust ja ma justkui ei oskaks kuidagi jätkata. Ilmselt sellepärast polegi ma teisipäevast peale kirjutanud. Kuigi see postitus tekitab minus ebamugavust, ei kustuta ma seda ära, sest seal seisab kõige reaalsem emotsioon ja emotsioonide tundmine on inimlik. Ma olen inimene, kes tunneb ja kellel ei ole ükskõik. Mind segab mu kurbus. Mind häirib minu kohal hõljuv tume pilv. Mul ei ole pohhui. Mind kotib see, et mul on probleem ja ma tean, et ma pean sellest jagu saama. See võitlus, et ma mõistaksin, mida ma tegema pean, on osa probleemi lahendamisest ja ma keeldun selle staadiumit eitamast. Jah, mul on valus, ma olen vihane ja ma olen ääretult kurb, aga ma pean teada saama, mida teha, et see lõppeks.
 Niisiis. Mis edasi? Ma tunnen, et kui ma räägiksin siin oma tegemistest ja niisama tühjast tähjast, oleks see mõttetu. See oleks tühi-tähi. See võrduks samaga, kui mu tädi küsiks minult: "Kuidas läheb?" ja ma ütleks talle vastu: "Hästi." Kõik ei ole ju tegelikult hästi. Tegelikult läheb koolis kõik allamäge, tegelikult kolivad mu sõbrad minust järjest kaugemale, tegelikult ei jaksa ma end hommikuti voodist välja ajada, sest ma peaksin siis oma kurbusega tegelema ja see kõik on nii kuradi kurnav ja mul on sellest kopp ees, kuigi ma pean endale seda "kõik saab korda" kõnet vähemalt 10 korda päevas ja ka siin blogis. Kõik võib küll korda saada, aga praegu pole asi sellele lähedalgi. Tädi, ma tunnen end kohutavalt ja ma isegi ei tea miks ja mis puudu on. Ma võisin luisata kahe esimese punkti kohta, aga kolmas on tõsi. Ma olen kurbusest kurnatud. Aga hei, vähemalt ma seekord enam ei nuta.
 Ma pole üldse kuri, kui keegi teist seda jama lõpuni ei loe. Ma pole selle peale endiselt pahane. Ma imestan niigi, et see koht siin üldse kuidagi populaarsemaks saanud on. Mida siia lugema tullakse? Minu nutu-feste? Minu arutuid ja emotsioonide ajel kirjutatud tekste? Ma ei tea mida selles kohas nii erilist nähakse. Ma ei tea mida võivad minust arvata inimesed, kes siia esimest korda eksivad ja seda jama loevad. Tegelikult... kui aus olla, siis mind see teiste arvamus väga ei kõigutagi. Ma ei teinud seda blogi siia selleks, et inimestele muljet avaldada. Ma tegin selle siia selleks, et noort Kärolit dokumenteerida. Ma tegin selle enda jaoks.
 Praegu hakkab noor Kärol sööma ema tehtud suppi ja peale seda peaks noor Kärol lugema, aga see, kas ta seda päriselt ka tegema hakkab, pole veel täpselt teada.
 Thank you, come again.

Heaven knows I'm miserable now.

 Ma olen õnnetu. Ma olen rusutud. Ma oleks nagu suremaks ja ma üritaks veel viimast elu ja surma võitlust pidada. Mul on mõlemad vanemad, mul on inimesed, keda saan uhkusega sõpradeks kutsuda, ma olen koolis nelja-viieline, mul on kodu, mu jäsemed toimivad, ma näen, ma kuulen, mul on olemas kõik, mida ma vajan ja rohkemgi veel, mul on välimust, mis on mulle uksi avanud. Kõik peaks nagu korras olema, aga ma olen nii kuradi õnnetu. Ma olen nii kuradi õnnetu.
 Ma tunnen, et ma olen teinud juba nii palju, et õnnelik olla. Ma jätsin seljataha suhte, mis ei toiminud ja mille toimima panekuks olin ma sellesse panustanud 2 aastat oma elust ja kõvasti ennast. Ilmselt nii palju ennast, et seda oli raske kaine peaga taluda... Ma täitsin ühe oma suure unistuse saada koer, ma vahetasin kooli, ma tegelen asjadega, mis mulle meelejärele on. Miks ma ikka veel õnnetu olen? Mis mulle kahe silma vahele jääb? Mida ma ei märka? Ma üritan end nii kõvasti toimimas hoida, aga ma ei tea kui kaua ma jaksan. Ma olen nii kuradi kurb. Ma isegi ei tea täpselt kui kaua ma sedasi juba olnud olen, aga ma olen unustanud kuidas õnnelik olla. Nagu tõeliselt õnnelik. Ja ma ei tea mis mul kahe silma vahele jääb ja see teeb mind nii kuradi vihaseks.Vastus oleks nagu seal samas ja ma lihtsalt ei näe seda. Ma lihtsalt ei näe! Ma olen korduvalt arvanud, et hoian seda vastust käes, aga tuleb välja, et ma olen eksinud.
 Täna bussiga koju sõites streikis bussis kell ja ühiskaari piiksutamis aparaat. Ma pole kindel kuidas, aga mul õnnestus kuidagi jõuda mõtteni, et mul poleks vahet, kui see buss avarii teeks. Mitte, et ma oleks seda avariid tahtnud, aga mul poleks vahet olnud kui see avarii toimuks ja mina hukkujate nimekirjas oleks. Ma jõudsin selle mõtteni. Seejärel võtsin ma selle tagasi, sest ma polnud bussis üksi ja mul oleks olnud vahet, kui see avarii oleks võtnud kelleltki perekonna ja nende õnne. Mu mõtted hirmutasid mind. Hirmutavad siiani. Samamoodi hirmutab mind mõte terveks eluks õnnetuks jäämisest.
 Ma leian, et ma väärin enda antud etenduse eest Oscarit. Ma olen väga pikka aega veatult mänginud tüdrukut, kelle elu on tal kontrolli all. Issver mida ma annaks, et see tüdruk olla... Ja ma ei tea mis valesti on. Ma ei tea, mis on mu õnnest puudu. Ma ei tea, mis on see asi, mida ma ei märka ja ma ei tea kui kaua ma seda otsida jaksan. Ka see on kindel, et see ise minu juurde ei tule, sest ma ootasin terve kooliaasta, siis kui ma ühe klassi vahele jätsin. Ja ma olen ikka nii kuradi õnnetu. Ma ei mõista mis minuga valesti on. Ja ma ei tea enam mida teha. Ma lihtsalt igatsen midagi ja ma ei tea mis see on. Ja ma ei saa aru mis üleüldse juhtus. Ma olen nii segaduses, väsinud ja läbinisti kurb. Ma ei tea enam kuhu siit edasi minna.
 Andke andeks.
 Thank you, come again.

i'm sorry to dissapoint, but there's no drama. move along please.

Mulle ei meeldi esmaspäevad ja seda ainult ühel põhjusel - mul on äratus hommikul kell 5.50. Tavaliselt olen ma eelnevatel õhtutel läinud magama nii kell pool 2 öösel, nii et 'normaalsel' ajal mul und ei tule. Selle kõige tulemusena saan ma esmaspäeva öösiti magada umbkaudu 4 tundi. Not fun. Kuna ma olen veel 'ärgates' pool unes, siis ma twiidin ja räägin kõige jaburaimaid asju üldse. Nt täna hommikul rääkisin ma twitteris hernestest. I'm not sure what happened there, but it was quite dumb. Ja siis mingil hetkel otsustasin ma tagasi teki alla minna ja ignoreerida kohustust kooli minna. YAY! Ärgates kahetsesin, aga homme on kindel minek.
 Kohtusin täna Anna-Liisaga ka jälle. That was fun kuni selle ajani, mil me eksisime imelike videote keskele. Tjah, siis muutus see juba.. imelikuks. On hämmastav mille peale inimesed tulla võivad. Hämmastav.
 Ma ei oska midagi enam lisada, aga arvasin, et peaks kirjutama. Naljakas on see, et mul oli mingil hetkel olemas kindel teema millest kirjutada, aga nüüd on see nagu kuhugi ära kadunud. Kurb küll.
 Ahjaa, ma sain oma ihaldatud jope ka laupäeval kätte ja olen selle üle väga uhke, sest see oli viimane minu suurus! All the self-fives i gave myself...
 Thank you, come again.

this too shall pass, but you shall not pass because a wizard said so

 Hei. Ma peaks kirjutama. Õigupoolest ma ei pea, sest keegi ei käsi, aga ma tunnen et pean, sest ma ei taha, et see tore asi, mis meil siin käimas on, ära sureks. Wow, see kõlab tuttavalt.
 Varem sain ma naljatades öelda, et vähemalt koolielu on mul veel kontrolli all. Well... Ma enam ei tea kas see päris tõele vastab. Vaadates ekooli oleks nagu kõik korras. Viied ja neljad istuvad seal ja kõik justkui kinnitaks, et kõik on korras, aga tunne on selline nagu... õõõ. See tunne võib mul olla ilmselt sellepärast, et mul on nüüd mingil määral suurem pinge peal, sest ma elan kodus. Ema käib pidevalt pinda, et ma kõik kohe ära õpiksin ja ma ei saa enam oma aega nii planeerida nagu ma seda enne tegin, kui ma kodus ei elanud. Ma sain kõigega siis suurepäraselt hakkama. Ma teadsin mida ma teen, ma teadsin millal ma seda teen ja ma sain kõigega suurepäraselt hakkama. Praegu käib mul lihtsalt ema järgi ja nõuab, et ma teeksin asjad ära siis ja kohe, mis äratab rebeli minus ja ma ei taha enam midagi üldse teha. Me oleme sellest rääkinud, aga me oleme jälle samas punktis tagasi, kus mina viibutan keskmist sõrme kodutööde suunas, mille ma omal ajal nii või naa ära teeksin. Ma poleks praegu koolis nelja-viieline, kui ma poleks linnas elades ise oma aega planeerida osanud.
 Let's see. Homme tõotab huvitav päev tulla. Ma lähen jällegi H&M'i avamisele, sest ma ajan taga ühte jopet, mille saamisega mul eelnevalt õnne ei olnud. Kahjuks. Kui ma oleks selle sealt kätte saanud, oleks kogu see draama olemata. I mean need avamispäevad on nii inimesterohked ja iiveldama ajavad, et ma tahaks need vahele jätta, aga elu on näidanud, et nende toimudes juhtub alati midagi positiivset ja see kind of julgustab mind minema. + mu ema käskis mul selle jope kätte saada.
 Peale H&M'i lähen ma tädipoja neiu sünnipäevale. Nii ta mul vist kavas on. Jep, kalendris olemas. Jep, mul ei ole tegelikult kalendrit... tjah.
 Mu emal on külalised ja ma tahaks praegu pesema minna ja hakata tudule sättima, aga seal on inimesed ja ma ei taha end kogemata nende ees paljastada. I mean... arvestades minu õnne juhtuks see nii või naa.
 And I am capable of making friends! A new fucking ground-breaking discovery! I am actually able to make friends holy shit how the hell did that happened and where was I then?!?! holy shiiieeet. I just can't anymore... I am so sorry.
 Thank you, come again.

Techno Kitten Adventure... well, not really.

 Kärol, kuidas sul läheb? - Üle kivide ja kändude, üle maa ja vee, läbi tuule ja tormi, läbi soo ja kõrbe, üles ja alla, alla ja veel rohkem alla, vasakule ja paremale... Ma ei tea isegi mis toimub. Ärge küsige seda kuradi lolli küsimust.
 Ma kirjutasin valmis oma elu esimese korraliku referaadi Rooma keisrist Caligulast. Ma sain päris palju huvitavaid asju teada. Ma sain teada ka seda, et mu õpetaja on äärmiselt vastik hindaja. Kui sa loed oma pika ja põhjaliku referaadi klassi ees ette - saad viie; kui sa seda ette ei loe, aga oled korralikult ära teinud - saad nelja; kui sa oled selle enamvähem ära teinud ja ei taha lugema minna - saad kolme ning kui sealt veel midagi allamäge läheb, siis on 2. Mulle ei meeldi see süsteem. Ma kahtlustan, et õpetaja ise ei loegi ühtegi referaati läbi, nii et kui ma räägiksin ühel leheküljel hoopis näiteks kassitõugudest, siis oleks mu hinne ikkagi 4. Ma ei ole rahul. Õpetaja ise meenutab mulle ka kilpkonna.
 Mul on homme ees matemaatika kontrolltöö ja raamatu vastamine. Üheks neist olen ma valmis. Nimelt matemaatikaks. Raamat on mul poole peal ja ma ei jõuaks seda enam kuidagi lõpetada. Ma loodan, et saan seekord andeks. Vastan selle järgi ja kõik see tore jant, mis sellega kaasneb. Ma peaksin seda nii või naa kirjalikult vastama ehk siis vahet pole. Võinoh on, aga ei ole. Jah.
 Ma lähen parem magama. Ma tahtsin siin ennem natuke jaurata, et ma seda kohta jälle täiesti välja ei suretaks.
 Thank you, come again.

this sucks

Ma oletasin, et ma ei kirjuta täna siia midagi, aga tundub, et ma eksisin.
 Ma hakkasin juurdlema selle üle, et minu raamatu kirjutamise stiil tapab mind. Kuna oma raamatus saan ma suurepäraselt kasutada ära oma ehedaid emotsioone, siis pean ma need kirja panema. Kõik see kui ma nuttes vabisen, saan vaevu hingata ja tahan absoluutselt kõige lõppu, peab kirja saama. Mis teeb minu elu raskeks on see, et emotsioonid pean ma käsitsi kirja panema. Lihtsalt pean. Alati kui ma tunnen end viletsalt ja tean, et ma võin potensiaalselt nutma puhkeda, haaran ma oma kaustiku ja pastaka järele. See on alati ja täiesti eranditult nii ja isegi siis kui mul arvuti parasjagu ees on. Paber ja pliiats nagu mõistaksid paremini.
 Nii ma siis kirjutan. Pisarad silmis vaevu nähes ja käte värina saatel. Käsi ei jõua pahatihti mu mõttega järge pidada ja see tekitab veel omaette frustratsiooni ning samamoodi ka kirjavead.
 Kõige hullem ei olegi kusjuures see emotsiooni tundmine ja selle kirja saamine, vaid see osa, kui ma pean selle arvutisse ümber kirjutama. Kõik algab justkui otsast peale. Mulle meenub see, mis seisus ma seda kirjutades olin. Mulle meenub mu ümbrus, mind ümbritsenud hääled ja see sama kuradi emotsioon. Nende tekstide ümber kirjutamine on vaieldamatult kõige hullem osa ning tavaliselt kui läheb juba ümber kirjutamiseks, siis võtan ma ette mitu kirjutist, nii et see pidu lõppeb kõige ehedama masendusega.
 On ka positiivseid emotsioone, mille ma pean kirja panema. Ka neid on vaja. Ma ei peagi vist lisama, et nendega on lihtsam. Need ei lammuta mind sedasi, kui mu negatiivsed nutupeod. Ka need emotsioonid pean ma käsitsi kirja panema. Kõik mida ma arvutis teen ongi vahepealse tegevuse kirjutamine, tegelaste kirjeldamine ja kõige kokku sidumine. Emotsioon tuleb enamasti minu enda kõige madalamatest hetkedest. Või mitte nii madalatest hetkedest...
 Kuna mul on momendil tunne, et pean haarama oma kaustiku ja pastaka järele, siis lõpetan siin praeguseks.
 Thank you, come again.

mu voodielu

 Mul on probleem. Mul on see probleem olnud õigupoolest sellest ajast alates kui ma koju tagasi kolisin. Nimelt olen ma kurb, üksi ja kolinud kogu oma elamise voodisse. Ärge saage valesti aru, ma hoian vajalikke esemeid ka voodi ümber, aga enamus asju on mul siiski voodis. Ma magan oma arvuti kõrval, telefon on ka alati minuga, siin on veepudel, soojemad riided kui mul peaks külm hakkama. Toidu valmistan ma küll köögis, aga söön voodis ja voodi kõrval olevas kummutis on mul sala-küpsised, mida ma aegajalt keset ööd näkitsen. Bonni käib ka aegajalt mul kaisus tudumas ja Chilla puur on mul samuti voodi kõrval. Ma teen meiki ka hommikuti oma voodis. Ma elan oma voodis. Ma leian, et see on probleem. Lisaks sellele leian ma, et see on tingitud ruumipuudusest. Selle poole aastaga, mis ma mujal elasin, muudeti minu tuba laoruumiks ja mu laua alune, kapipealsed ja tühjad kastid on topitud täis kraami, mis mujale ei mahtunud. Ja noh, mu orava puur on ka keset tuba. Siin on nii vähe ruumi, et isegi koristamine on raske! Ilmselt sellepärast ma seda eriti teinud polegi... Ja põhjus miks ma oma voodis elan on see, et see on kõige suurem vaba pind mu toas. Ka see on probleem ja ma peaksin sellega kindlasti tegelema hakkama. Kindlasti.
 Ma tahtsin siin veel asjadest rääkida. Nagu näiteks selles, et ma hakkasin täna õhtul mõtlema, et mul pole tegelikult veel õrna aimugi kui suures masenduses ma olen. Kuu aega tagasi olin ma täiesti murtud. 2 nädalat tagasi tundsin end veel kohutavamalt ja nüüd olen ma lihtsalt nii kuradi nullis, et ei jaksa enam isegi naeratada. Lihtsalt füüsiliselt viskab errori ette. Ja noh, vaimselt on mul ka pigem inimeste suhtes selline "fuck off" meeleolu, mis ei saa kuidagi kasuks tulla.
 Ma vaatasin täna romantilist komöödiat. See on naljakas, et filmi vaadates tajutakse kohe ära, et kes on see 'paha' mees sellele neiule ja kes on see härra õige. See on nii... nõme. See jätab minust idioodi mulje, sest ma saan sellest aru filmis, kus see puust ja punaseks ette tehakse, aga oma elus ei saa ma oma voodistki välja ronitud ja otsustest rääkimata. Kuigi tegelikult ma leian, et ma pole otseselt halbu otsuseid teinud, sest ka halvad kogemused õpetavad ja kõik halb ei olegi tegelikult üdini halb ja... ah ma ei tea. Ma tahan lihtsalt öelda, et pole mõtet hakata oma elu valikuid võrdlema romantilise komöödia omadega. Miski pole elus sedavõrd ettearvatav, kui filmides.
 Thank you, come again.