my procrastination hell

Tegin täna nii palju asju ära. Olin kohutavalt asjalik. Tegin blogi asju, koristasin, viskasin vanu asju ära, organiseerisin asju tulevaks nädalaks, tegin isegi täiesti uue cooli playlisti. Lõpuks istusin jälle oma kirjutuslaua taha, oma puhtaks nühitud kirjutuslaua taha ja leidsin, et nüüd on õige hetk kirjutada natuke väljamõeldud asju. 
 Kergitasin oma tooli kõrgemaks ning seadsin end mugavalt istuma. Kätte võtsin oma uue pastaka ja vana veekahjustusest taastuva märkmiku ning kirjutasin kaks esimest lauset. Playlistist tuli lugu, mida ma kunagi jumaldasin. Tean siiani kõiki sõnu peast ning tundus ainuõige sellele kaasa laulda ning rütmi lüüa. 
 Jõudsin peale loo lõppu tagasi oma kirjutise juurde. Lugesin oma 2 lauset üle ning leidsin, et... et ma peaks küünla põlema panema. Oleks nagu kuidagi hubasem ja kõvasti artsy'm. Niisiis, valikus on mu armastatud küpsiseküünal, rohelise õuna lõhnaline küünal, aaloe lõhnaga küünal ja marjaküünal. Pigem tõmbab õuna küünla poole. See on kõige lähemal ka, ma ei pea oma mugavast kirjutamise asendist tõusma, et näiteks marjaküünlani ulatuda. Mugav. Aga kus on tikud? Eeee.... ah jaa, teine riiul. Tikk ei taha põlema minna. Murdus ära. Võtsin uue. Ka see keeldub süttimast. Vaatan abiotsivalt taaskord teise riiuli poole. Kas mul polnud mitte kuskil tulemasinat? Vist oli isegi sinine. Jep, pliiatsitopsi taga. Nice. Nüüd on mul põlev küünal. Kirjutan edasi. 
 Mul on janu. Tahaks tegelikult veini, aga jõle nukker on üksinda üks pudel ette võtta. Savi, võtan ühe õlle. Kus ma avaja panin.... Leidsin, olemas, kõik on korras. 
 Vaatasin aknast välja ja olin valmis paberile terve maailma ehitama ja siis... Aken tundus kuidagi väga must. Nagu oleks tänavalt tolmu tulnud, nagu oleks veel õietolmu jääke ja vee triibud. Mõnes kohas on näha Bonni märja nina jälgi. Mida rohkem ma klaasile keskendusin, seda raskem oli midagi muud üldse näha. Väljas vist sajab... või on mu aken lihtsalt nii must, et tundub. Panin korraks muusika kinni, et kuulda potentsiaalset vihmasabinat. Midagi polnud kuulda. Pidin oma mugava asendi ohverdama, et aken avada ja sadu kontrollida. Jah, tõesti sajab. Tundub, et ma ei saagi siis Bonniga pikemat Pokemon Go ringi teha. Jama. Samas äkki jääb veel järgi. Loodan, et ma näen seda läbi oma musta aknaklaasi...
 Kui kaua tegelikult akna pesemine ikka võtaks? Kui ma praegu alustaks... Ainult, et kuidas ma ulataks sinna akna teise otsa? Kus meil üldse aknapesu asjad on? Esikukapis vist. Ma pole kindel. Peaksin valmis otsima. Oota, kas ma mõtlen praegu tõsiselt hakata akent pesema? Mul põleb siin küünal, mängib rahulik muusika, vihma sajab... Mul on uus pastakas isegi! Praegu oleks õige aeg kirjutada. Vähemalt seni, kuni enam ei saja.
 See on nii naljakas kuidas ma prokrastineerin... Peaksin sellest blogis kirjutama!
 Thank you, come again.

ruff weekend

 Is there even such thing as "too many dog posts"? Juuli viimasel nädalavahetusel oli mul jälle võimalus neid "pisikesi" hoida ja noormees Elmo püüab mulle jätkuvalt sülle ronida. Nii palju armastust korraga, et teeb füüsiliselt haiget, aga vahel võib ka nii ma arvan.
 Eelmised pildid kutsudest leiab siit.
 Thank you, come again.

this is what dreams are made of: vol 3

 Tjah, ma näen jätkuvalt veidraid unenägusid. Enjoy!
 Esimene, millest räägin, toimus mul kodus. Ma hängisin koos oma tädi, ema ja ta sõbrannaga köögis. Vestlused tundusid suhteliselt tavapärased sellele seltskonnale, kõik tundus väga realistlik.Ühel hetkel teatas ema, et ta pani mulle hambaarsti aja kinni. Muutusin naljatades dramaatiliseks kuue aastaseks ja mõtlesin, et oleks ilgelt naljakas end riidekappi ära peita. Ronisin esikukapi ülemisele riiulile ja jäin sinna lamama. Ühel hetkel muutusin jõle uniseks ja keegi ei paistnud mind otsivat. Silm vajus nii julmalt kinni. Järsku tundsin, et hakkan riiulilt alla veerema, nii et nihutasin end kiirelt rohkem seina poole ja hoidsin veel mingist toestustalast kinni. Jäin lõpuks magama. Kui ärkasin (unenäos), siis lamasin ma juba oma voodis ning kõik, kes viimati külas olid, istusid mu voodi ümber ja rääkisid juttu nagu midagi polekski vahepeal juhtunud. Küsisin luugid lahti saades esimese asjana: "Kuidas ma siia sain?" Ema ütles nagu muuseas: "Sa kukkusid kapist välja ja magasid 2 päeva." Kui ma sellest nüüd päriselt ärkasin, olin ma nähtust suhteliselt segaduses. Lahe, et mul 2 päeva magada lasti ja ei mõeldud kiirabi kutsuda. Cool. Thanks guys!
 Järgmises unenäos olin ma ema tööjuures keldrikorrusel tal abis. Isa tuli sinna parasjagu emaga rääkima kuni ühel hetkel kuulsime kõik kõrvalruumist kõva kolinat. Läksime vaatama ja nägime laual ümber kukkunud ja väikesteks tükkideks purunenud Jeesuse kuju. Vanemaid valdas koheselt paanika ja ema kiirustas isa piiblit haarama. Kui isa oli piibli kätte saanud ning seda parasjagu emale ulatamas, lõi mingi nähtamatu jõud tal selle käest. Piibel lendas ruumi teise otsa. Ema karjus, et me treppide poole jookseksime. Kõik paistsid meeletult hirmunud olevat. Jõudes ukse juurde, paiskus see meie nina ees kinni... Ärkasin, vaatasin tükk aega üleni segaduses olles lage. Vist nägin deemoneid unes. Cool.
 See unenägu oli ilmselt pikem kui ma mäletan, aga ma olen selle jupikesega ka päris rahul. Nägin, et toimetasin vannitoas ja jäin vanni äärele istuma, telefon käes. Lugesin oma twitteri feed'i ilmselt. Ühel hetkel suunasin pilgu peegli poole ning nägin peegelduses seismas üht väikest valget kassi. Paistis nagu ta tahaks peegelpildist välja astuda ning otsis kohta, kuhu täpselt oma käpp sättida. Kui ta juba poolenisti peeglist väljas oli, võtsin ta sülle ning panin põrandale maha. Kiisu tundus täpselt teadvat kuhu ta edasi läheb. Ma küll ei näinud teda täpselt sinna minemas, kuid teadsin kuidagi, et ta läheb just minu tuppa. Kui pilgu uuesti peeglile tõstsin, nägin seal järgmist valget väikest kassi. Aitasin ka tema läbi peegli ning panin maha. Kiisu võttis sama suuna kui tema semu. Seekord järgnesin talle. Tuli välja, et mul oli eelnevalt õigus olnud ja kiisud tõesti läksidki minu tuppa. Kohe kui ma ise üle ukseläve astusin, ärkasin üles. Ühtegi kassi polnud. Huvi pärast sirvisin unenägude seletajat, et teada mida too unenägu tähendada võiks. Lootsin midagi nunnut. Nope! Pettumust, halba õnne ja muud taolist. Kas ma olen üllatunud? Ei. Unenägude seletajate järgi peaksin ma juba 7 aastat surnud olema. Mis mul muud enam neist ikka loota on?
 Thank you, come again.

käisin Haapsalus

real mature

 Ahjaa, see juhtus... Mõtlesime emaga ta sünnipäeva puhul veits ringi trippida ja kohti avastada.
 Algselt oli plaan minna Soome, käia akvaariumis ja loomaaias. Poole planeerimise pealt selgus aga, et ma olen kohutav planeerija. Ema tahtis ka midagi rahulikumat. Järgmine plaan oli niisiis Saaremaa. Oleks teinud mingi spa peatuse ja käinud Muhul jaanalinde vaatamas... Tore plaan, aga peaaegu, et nõudis oma autot. See jäi seega katki. Kuidagi pooljuhuslikult jõudsime Haapsaluni. Polnud ammu käinud ja kohti, mida uudistada nagu jagus.
 Peatusime 3 päeva spahotellis. Lõõgastuspakett kõlas no nii hästi ja me mõlemad olime küllaltki elevil. Vähem elevust tekitas varahommikune äratus, et bussidele jõuda ja kohvritega linna koliseda... Omamoodi naljakas oli end mitte välja puhata, et saaks sõita puhkama. Õppisin sellest kogemusest, et ma pole jätkuvalt hommikuinimene.
 Esimesse päeva jäid raudtee muuseum ja pikad jalutuskäigud promendaadil (ehk Pokemonide jaht). Ilm oli ka õnneks meie poolt. Enamus pilte saigi tehtud esimesel päeval. Soovin, et oleks kaameraga võib-olla natuke rohkem vehkinud, aga samas annab see mulle suurepärase põhjuse tagasi minna.
 Pikka juttu ma tegelikult siia jätta ei tahtnudki. Tore mini-puhkus oli. Sain teisel päeval kokku 3 jalamassaaži, mida ei teinud inimene, vaid tugev veesurve. Absoluutselt kõik mida ma vajan. 10/10 teeks veel.
 Thank you, come again.