mida ma linnas tegin?

 Hommik oli veidi kohutav. Südantmurdev oli koridori treppidest alla minna sel ajal kui Bonni koridoris lohutamatult nuttis, but I did it.
 Bussis sõites avastasin, et Valkla hooldekodu juures peatudes vaatavad kõik bussis olevad inimesed üksisilmi hooldekodu elanike, kes zombie'de kombel aeglaselt bussi poole astuvad, olles bussist ja selles istuvatest inimestest justkui lummatud. Kohati tekkis selline tunne nagu oleksime peatunud loomaaia puuri juures. Ei olnud hea tunne.
 Linnas läksin esimesena Stockmanni, sest mingil põhjusel oletasin, et sealses Seppäläs on rohkem hilpe alles, kui Viru Keskuse Seppäläs. Boy  was I wrong. Enda suuruse leidsin vaevu üles. Ühel hetkel riietasin pmts mannekeene lahti. Proovisin, mis ma proovisin, aga sellest Seppäläst lahkusin ma ainult ühe kaelakee ja lauvärvide trioga. Lootsin, et Viru Keskuse Seppäläs saan ehk parema riietevaliku osaliseks. Seekord oli mul õigus. Soetasin ühe suure valge kampsuni (mis oli soodusega 7 euri odavam), ühe roosa pitsiga kardigani ja ühe pitsist pluuse. Olen väga rahul. Mõtlesin veel soodukaid otsida ja seadsin sammud Terranova poole. Täitsa pooljuhuslikult oli seal talveasjade lõpumüük (?) ja täitsa juhuslikult sain ma asjad, mille esialgsest hinnast oli lahutatud 10 euri! Soetasin ilusad mustriga retuusid hinnaga 2.99 (JAH, TÕSI) ja suure tumepruuni/tumerohelise kampsuni, mis sobis väga kenasti retuusidega, hinnaga 5.99. Mõlemad kampsunid on üli, üli pehmed ja paksud ja soojad ja kõike head.
 Lisaks ostsin ma veel uue ripsmetušši, sest vana oli otsi andmas ja uue peitepulga, mida ma tahaks juba väga proovida. Ahjaa, uue kehakreemi ostsin ka. Ilgelt hea lõhnaga asi on.
 Well, koju jõudes ootas mind juba Bonni. Temale ostsin ma ka ühe mänguasja, mis on vist praeguse seisuga tema lemmik. Selle üle on hea meel. Vast ta siis ikka andis mulle selle päevase kadumise andeks.
 Thank you, come again.

"Opinions are like assholes - we all have them."

 Tänane sisaldas kööki ja karjumise kuulamist. Oli kaunis Vabariigi Aastapäev. :)
 Homne seevastu sisaldab šoppamist. Asi jõudis nii kaugele, sest mu tšintšillal sai hein otsa ja keegi lihtsalt pidi minema. Osutusin valituks, sest soov oli suur ja ka mul endal on paari asja vaja, mida Kuusalust naljalt ei leia. Asjast kujunes suursugusem šoping sellega, et mõtlesin surfata Seppälä koduleheküljel (jah, seda ma tegin) ja mulle jäi paar asja silma, mida oleks tore edaspidi oma riidekapis näha. Põhjus, miks valituks osutus just Seppälä koduleht... hmm, kogu kraam on odavam. Ma olen leidnud päris palju asju, mis mujal maksavad hingehinda, aga Seppäläs on sama asi palju odavam, aga endiselt sama võrratu välimusega. Lisaks Seppäläle tahan veel ka oma ühest lemmikpoest Mohito läbi hüpata, sest ei möödu ühtki linnaskäiku ilma seal poes käimiseta. Sealt saadud teksad on jube, jube head ja ma hoian igaksjuhuks silmi lahti, et saada sealt kasvõi üks hea paar veel.
 Ma ei taha väga homse suhtes mingeid kindlaid käike üles loetleda, sest ma muutun šopates spontaannseks, aga ma olen võrdlemisi elevil ja et end kuidagigi ohjata ja mingitki plaani teha, pidin ma mingeid... plaane tegema. :D
 Praegu teen küüsi. Hakkan kivikestega mängima, järgmine kord võib seda küünteblogis ka näha. Loodame, et ma jõuan veel homme enne bussile minekut pildid oma imelistest küüntest teha.
 Thank you, come again.

You know what...

 ... ma jäin kind of Eesti Laulu viimase poolfinaaliga rahule. Minu ainsad 2 lemmikut said edasi ja sellega ongi mul tuju laes. Kõik on väga tore, väga hea.
 Kas ma peaksin oma päevast ka midagi jahvatama? Well, minu ainuke plaan jäi sinnapaika, seega ma passisin kodus perekeskis. Köögis toimus saagimine ja selleasemel, et ma saaksin seal ninapidi juures olla ja mingeid asju arutada, pidin ma Bonniga tema tahtevastaselt mängima. See oli lõbus. Kiisu läks ka hommikul ära ja nii mu päev oli siis sellevõrra uimasem ja nõmedam, aga endiselt mitte midagi ületamatut.
 Andsin täna oma tädile võrdlemisi suure tellimuse (minu jaoks suure) Oriflame'st sisse ja nüüd ei suuda oma 'professionaalseid pintsleid' ära oodata. Olen nende toodete suhtes küllaltki skeptiline, aga pole neid üle pika aja proovinud, seega annan neile võimaluse, mind võluda (+ ma ei tea millal ma linna saan järgmine kord). Ainus asi, mida ma sellest kataloogist enam üldse absoluutselt mitte kunagi ei telli (ja see on lubadus mulle endale), on ripsmetušš. Põhjus on väga lihtne - ma olen enamvähem neid kõiki juba proovida saanud ja miski ei anna neid võrrelda mu praegusega, milleks on üks Maybelline kollases tuubis asetsev imeasi. No küünelakke ma ka enam nii väga sealt tellida ei tahaks, sest paar viimast on mulle ikka paraja pettumuse valmistanud. Uue võimaluse tahan anda jumestuskreemidele ja peitepulkadele, sest mu nahk on võrreldes varasemaga palju muutunud ja samuti see, kuidas ma oma nahka hooldan. Ja veel üks põhjus, miks ma just praegu tahan mõningaid asju uuesti proovida on see, et terve kataloog oli soodukaid täis. Ei tea, kas olekski paremat aega. Kui meeles on, siis annan ka märku, kuidas nende toodete testimine mul edeneb ja kas seekord olen ma päriselt ka rahul. Kui kedagi see teema veel eriti huvitab, siis olgem pai ja tuletage halva mäluga Kärolile meelde. :)
 Homsest oleks peaaegu kujunenud päev, mil me emaga linna ehituspoodidesse šoppama läheme, aga kõik on liiga väsinud. Ise tahaks proovida järgmise nädala sees linna pääseda, sest Chillal on heina vaja + ma tahaks ise ka kangesti kodunt välja saada.
 Thank you, come again.

"See, mida sa tunned, mõjutab ainult sind, kuid see, mida sa selle tundega teed, mõjutab juba teisi."

 Imelik tunne on. Pigem halvapoolne imelik. Oletan, et ühe filmi pärast, mida ma juhtusin vaatama ja jäin siis mõttesse, sest sain end kuidagi imelikult pooleldi samastada ühe peategelasega. Uskumatu tegelikult kuidas inimeste käitumine võib reaalselt iiveldama ajada. Ei tahaks ju tegelikult arvata, et kellegi tegudel võib nii suur mõju su enesetundele olla. Jube mõeldagi. Aga siin ma nüüd olen on kehvapoolse enesetunde ja mõtetega, mida on mu peakese jaoks liiga palju.
 Päev oli kah... Ka päeval enne toda filmi oli mul peas liiga palju mõtteid, mis olid ühtlasi masendavad kui ma läbinisti positiivsed, mis ilmselt niipea ei täituks ja ka see osutus lõppkokkuvõttes masendavaks...  Well, mul on seega kas depressioon või lihtsalt paarteist halba päeva olnud. Lihtsam on need mõtted lämmatada mängides Simsi või vaadates videosi kassidest või laiskloomadest.
 Aga vahet pole, sest keegi ei taha ja lihtsalt ei viitsi seda jama siit lugeda, seega võtan ma end kokku ja hakkan hoopis midagi küüntele valmistama, sest tuleb välja, et seda oodatakse.
 Thank you, come again.

eilsest

 Tjah, kelgutamine. Kuskil kella kahe paiku asusime Triinu ja Bonniga teele koolimäe suunas. Kuna kaugelt juba paistis, et mägi on hõivatud karja laste poolt, siis otsustasime mitte minna, sest ma olin koos Bonniga ja Bonni armastab mängida oma hammastega ja lapsed seda ei mõista ja ma ei taha, et keegi selle mõistmatuse pärast oma näost ilma jääb. :)
 Asusime siis teele karjääri poole. Tee sinna tundus meeletult pikk. Ühendasime kelgud Bonni rihma külge, et me ise neid järgi vedama ei peaks. Bonnile tundus ka see varjant sobivat.
 Karjääri jõudes oli me me tegelikult juba küllaltki väsinud, aga kohe tagasi minna oleks ka mõttetu olnud. Lasime Bonni vabalt ringi jooksma ja ukerdasime ise mägede otsa. Bonni oleks meid justkui mõnitanud, sest selle aja sees kui meie mäest üles roomasime, oli tema juba vähemalt 3 korda sellest mäest üles-alla jooksnud... koos kelkudega!
 Esimene liug oli jube, sest kõik oli ümberringi nii valge, et meil polnud õrnemat aimugi, kui järsu mäega tegelikult tegu on. Tuli välja, et päris järsu. Mulle meeldis see seni, kuni mulle iga liuga lund näkku ei tuisanud. Ahjaa, ma sain peaaegu surma, aga kes sellest ikka kuulda tahaks. :):):)
 Õhtul koju jõudes olin ma täiesti laip. Koju jõudes oli kell juba 6. Mu pea valutas, mu juuksed olid tänu mütsile täiesti pusas ja ka need lihased, mille olemasolust ma enne teadlik polnud, valutasid. Tjah, peaks ka mainima, et too peavalu ei läinudki üle. Võinoh, tänaseks on sellega juba kõik okei, aga nüüd annavad lihtsalt lihased end tunda, mis on tegelikult positiivne. I think.
 Thank you, come again.

Kena Valentini-/sõbrapäeva õhtut!

 Mulle meeldis selle aasta sõbrapäev rohkem kui eelmise aasta oma. Sain pingevabalt oma superhea sõbrannaga juttu vesta ja nalitada. Mul on nii hea meel. :) Ja nagu nüüd peaaegu et kombeks on saanud, siis ei mahtunud meie jutud etteantud aega ära, mis on kind of hea asi, sest nüüd me lihtsalt peame uuesti kohtuma. 

 Ja ka homme on inimkontaktipäev! Homme näen ma Norat üle kuu aja. That should be fun. Näen mingil põhjusel juba ette piljardilaua taga ässamist, energiajooki ja mingi imeliku asja pärast irvitamist. 

 Lisaks sellele meenus mulle täna, et mul on juba kuu aja pärast sünnipäev! :O Ma ei kujutagi ette kuidas see kõik peaks välja nägema või kuidas see välja nägema ei peaks. Mingeid ebamääraseid asju on juba räägitud, aga midagi kindlat pole veel välja kuulutatud. Või tähendab et MINA pole midagi kindlat välja kuulutanud. Eks ma märtsi alguses leiutan. 

 Well, täna said ka kööki töötasapinnad tellitud ja kahe nädala pärast peaks need kaunid asjakesed saabuma. Seni ma ilmselt lihtsalt kilkan ootusärevusest. 

 Bonnile meeldib rääkida ja lisaks sellele on ta ära õppinud sõna 'pall' tähenduse ja kui temalt küsida "Kus pall on?" siis toob ta sulle palli. Ma olen uhke. 

 Egas midagi. 

 Thank you, come again.

Vastlad olid.

miks see mulle küll nii väga meeldib...

 Mu tänane ei sisaldanud paljut. Olime emaga kahekesi kodus, sest ta oli kuskil haigeks jäänud. Ikka korralikult. Palavikuga ja puha. Siiralt loodan, et mulle mingi selline jama külge ei hakka. Seda nüüd küll vaja poleks.
 Homseks arendan ma ka vaikselt plaane. Plaan koosneb inimesele helistamisest ja näpud risti lootmisest, et kellelgi on ehk aega maha istuda ja juttu vesta. Naljakas on see, et koolis käivate inimestega kokku saades ei taheta kunagi koolis toimuvast rääkida ja pigem on tahetud kuulda millega mina olen tegelenud. Well, eriti mitte millegagi, seega on see jutt lühike ja kuidagipidi jõuab ikka koolist rääkimiseni, mida on mul kuidagi väga, väga huvitav kuulata. Põnevam kui tunnistada tahaks.
 Ma pole veel täielikult ära otsustanud, mida oma küüntega teha. I mean, ma olen midagi juba teinud, aga jah... Kuna on tulemas see uhke, uhke Valentinipäev, siis peaks mängima roosade ja punaste toonidega, aga mida täpsemalt nendega teha? Küll ma leiutan.
 Tudule lähen ma ilmselt ka varsti, varsti.
 Thank you, come again.

Täna jõudsin koju.

 Ma ei ole väga varahommikuste äratuste pooldaja, aga kuidagi pidin ma täna koju saama. Niisiis toodi mind enne tööle minekut ilusti õnnelikult koju, kus Bonni mulle tantsis ja laulis (sõna kõige otsesemas mõttes).
 Kelgutamisest nii palju, et see oli tore ja kõik jäid ellu. Ei teagi nüüd, kas mu needus on siis murtud või oli see lihtsalt helgem moment ja järgmine kord murran ma siis näiteks mõne luu. Südamest loodan, et nii see pole. Ahjaa, ma sain veel maitsta küüslaugušokolaadi. Jah, selline asi on olemas. Minu arvates vähemalt oli see võrdlemisi jube ja uuesti sellist asja enam suhu pista ei tahaks.
 Kogu sündmus oli tegelikult päris armas ja mulle ei meenugi millal ma viimati käisin suurema seltskonnaga niimoodi kelgutamas. Täitsa võimalik, et see võis olla veel siis, kui ma olin nii kümne aastane või siis paar aastat ette või taha.
 Kodus üritan ma olla produktiivsem. Korras tuba tekitab heatuju hormooni ja kõik tundub siis ehk lillelisem kui ta tegelikult on. Jään sellele lootma ja hakkan koristama. :)
 Küüntega hakkan ka veel täna tegelema. Ei oska päris täpselt öelda, kas ma veel täna sirgeldan oma küüntele need kaunid, kaunid vuntsid, mida mult paluti, aga midagi ma igatahes teen. :)
 Thank you, come again.

ermagerd

 Ma ei saanud ööläbi normaalselt magada ja hommikul valdas mind lihtsalt jube imelik enesetunne. Umbes, et nagu oleks jama olla, aga nagu ei ole ka. Kõht oli ka tühi, aga nagu ei olnud ka ja millegi isu polnud ka. Well, ma toppisin küll mingit sööki endale sisse, et ma päris maha ei kärvaks, aga see oli ka vastutahtmist. + ma oletasin, et mul hakkab tänu sellele parem ja see imelik vahepealne enesetunne kaob. Tjah, oletused. Just kugistasin ma alla valuvaigisti, mis mu peavalu peaks siis vaigistama. Funfunfun.
 See on jällegi oletus, aga kuradi hea oletus. Ma arvan, et see kõik imelik enesetunne tuleb unepuudusest ja see on mingil määral mu oma süü, sest teki alla sain ma veerand 2 ja äratus oli kell 7. Well, sinna vahele jäänud aeg, mil ma voodis unetult vähkresin vast minu süü pole... kui siis ainult natuke.
 Thank you, come again.

"You'll never understand until it happends to you."

Praeguse seisuga olen ma täiesti terve ja valmis inimesi nägema ja mitte neid mõne surmanakkusega nakatama. Mul ei saakski parem meel olla.
 Ma ütlen ausalt ära, et pole möödunud päevadel millegi äärmiselt olulisega hakkama saanud. Koristasin veidi ja mängisin Bonniga veidi rohkem ning vahepeal jõudsin veel köögitööpindu ka uurida, millega nüüd jälle mingi jama vist on. Kui meeldiv. Me oleme vist juba kuu aeg mingil ebamäärasel pinnal süüa vaaritanud ja köök näeb ka välja rohkem nagu kolikamber. Ei jõua ära oodata juba neid tööpindu. Ma ei jõudnud neid kuu aega tagasi ka ära oodata...
 Ma siis nosin kommi edasi ja uurin, mis Tumblr'il mulle pakkuda on. Ja mulle tõesti, tõesti meeldiks mingi tagasiside mu küünteblogi kohta, ma tahaks ka teada, mida seal näha tahetakse. :)
 Thank you, come again.

oeh.

Mis kuradi põhjusel ma neid südantsoojendavalt romantilisi filme vaatan? MIKS?! öäk, kui armsad need on. Tahan veel...
 Ja siis ma muutun sügavamõtteliseks või mu mõtted vajuvad lihtsalt liiga sügavale ja ma olen ka kuskil seal... khm. Ma muutun mingil põhjusel kuidagi kurvaks, kuidagi veidralt sarkastiliseks ja ma ei mõista miks. Ma tõesti ei mõista miks. Mul pole selleks ju mingit põhjust, aga ma muutun endale talumatuks. Ja siis ma olen endaga sisemises sõjas. That's always fun.
 Las ma siis olen praegu natuke kurb mulle endalegi arusaamatul põhjusel. Las ma olla.
 Thank you, come again.

Aeg pole päris nii hiline...

Homme tuleb ilmselt postitus mu küünteblogisse ja jah, mu praegustest küüntest. Lakk pole mitte kuidagi mitte kuhugi pragunenud ja ära lagunenud, aga see on mind juba kind of ära tüüdanud, niiet ma hakkan homme lammutama... lakki küünte pealt siis.
 Lisaks sellele on mul jube, jube hea meel, et mu juuksed on jälle ilusad paksud ja pikad ja millega oma rõõmu paremini välja näidata, kui nende lühemaks nüsimisega. Õigupoolest üritan ma midagi oma tukaga teha. Rahustan teid maha ka sellega, et tukka ma endale ette lõigata ei plaani (kuigi see oleks päris armas), aga kuna mul igasugune tukalaadne asjandus on täiesti ära kadunud, siis üritan ma seda mingiski osas tagasi tuua. Rõhk sõnal 'üritan'.
 Nohu on endiselt sama õudne. Ninas on vahepeal selline naljakas aevastama ajav kihelus, aga see ei aja mind aevastama, vaid ühest silmast nutma, so that's awesome. Minu tänane päev oligi selline mõttetu: nutsin ühe silmaga ja nuuskasin halastamatult. Vähemalt mu Simsi perekond on õnnelikum kui mina.
 Ja hei, sina, ma armastan sind.
 Thank you, come again.

Aeg on jälle hiline.

 Olen täiesti söögiisuta, nohune, veidi köhane ja oman sellist rõvedat "mu pea on paks" tunnet. Lisaks sellele on tekkinud sellised imelikud peapööritused, kui ma kasvõi lihtsalt kõnnin või pead pööran või teen mida iganes ma teen... Minu jaoks on seega ka selline lihtne ja tavaline asi nagu vetsu kõndimine, täielik kosmosereis. Ebameeldiv kosmosereis. Peaaegu oleks justkui selline tunne nagu oleks purjus, aga siis jälle nagu ei oleks. asdfghjklö... Kõik on nii ebameeldiv ja paha ja kõikuv. Just make it stop. Positiivne on see, et palavik on lännu.
 Mu tervisliku seisundiga oleks justkui selline naljakas "saba kinni, nokk lahti" seis pidevalt. How annoying is that?
 Tegelikult tahtsin uuest tulevast küünteblogi postitusest rääkida või õigemini sellel teemal arutleda, sest mul on mitmeid valikuid mida teha. Kuna ma sain tagasi oma välisekõvaketta koos kogu selle kuldaväärt sisuga ja mul on seal mitmeid huvitavaid asju, mida ma oma küüntega tegin, siis on võimalus, et ma kasutan blogis midagi, mille ma olen juba palju varem valmis vorpind või siis teen sissekande oma praeguste küünte kohta. Praegu katab mu küüsi üks huvitav kombinatsioon vanadest Oriflame lakkidest, mida pole enam kataloogis müügiski, aga küüntel istuvad need suurepäraselt. Kui ma teeksingi postituse oma praegustest küüntest, siis ma ilmselt hindu ära ei märgikski ja seda kahel põhjusel: neid lakke pole enam müügis ja ma lihtsalt ei mäleta neid hindu. Mingil põhjusel ma isegi ei oota siia postituse alla mingeid nõuandvaid kommentaare, 'cause nobody gives a shit apparently. Miks ma üldse nende blogidega vaeva näen... oeh.
 Lugesin oma varasemaid postitusi nii aastast 2011. Avastus: mul olid koguaeg plaanid (või ma tahtsin meeleheitlikult näidata, et mul on plaanid)! Praeguse seisuga on mu olek: "Tule ja võta mind ja tee koos minuga asju!" Well, päris hetkeseis on: "Tee mulle teed ja too apteegist Sudafedi." Peale seda... ma olen justkui sellises nõmedas ooteseisus ja kõik päevad on hallid. Ilmselgelt olen ma teinud meeleheitlike kõnesid ja sõnumite saatmiseid, et oma päeva mingeidki värve sisse visata, aga asjad on ainult halliks jäänud. Aga oluline on see, et ma üritasin, eks?
 Kunagi võrdlesin ma oma elu ka jubeda filmiga, mis on nii ettearvatav, et paha hakkab. Well... Seal "ettearvatava" kohal juhtus mingi muutus. Mul pole absoluutselt õrna aimugi, mis praegu toimub. Jälle. Kohtati on kõik "haha, that's great" ja siis jälle "what the actual fuck was that" ja laskudes ekstreemsustesse "OH GOD MAKE IT STOP, THIS IS HORRIBLE". Ainuke asjakohane küsimus oleks: "What is my life?"
 Praeguseks lõpetan ja lähen tudule ära. Või siis kirjutan veel midagi, sest mul on kohati selline huvitav kirjutamistuju. Tjah.
 Thank you, come again.

Aeg on hiline.

absoluutselt täiesti pidin selle siia panema

 Mul pole The Vaccines'i albumi vaimustus endiselt üle läinud. Kahjuks või õnneks. Igatahes.
 Tumblr oli täna mu buddy. Lisaks sellele kaisutasime Bonniga ja vaatasime helikopterit akna peal ja jah, mu koer on minu jaoks raske. Teda see ilmselgelt ei koti, sest ta ronib mulle pidevalt sülle. See on armas umbes selle hetkeni, mil ta ekslikult arvab, et me mängime ja hakkab mind hammustama. And that escalates quickly.
 Kuna ma pühendasin päeva oma suurele neljajalgsele sõbrale, siis loovutasin ma õhtu oma pisikesele oravale. Nendega mängides on vahe nimelt selles, et sa saad aru kuhu koer järgmiseks liigub ja millal ta täpselt liigub. Tšintšilja on enamvähem siin ja jumal teab kuidas, aga järgmisel hetkel on ta seal, kus sa kõige vähem arvasid, et ta on.
 Mu päev oli võrdlemisi sündmustevaene, aga õhtul tuli onu Nohu külla ja tont teab kui kauaks ta jääb. Ma vajan oma Sudafedi.
 Thank you, come again.