I was 'ugly crying' because of him.

Mõtlesin üle pika aja minna jälle Tallina Loomade Hoiupaiga kodulehele ja vaadata koeri, kes kodu otsivad. Kõik olid nii pisikesed ja nunnud ja Kohtla-Järvelt. Lisaks sellele oli kõigil kindel tahtja olemas (kuigi TLH kodulehel on selgelt kirjas, et loomi broneerida ei saa. WTF?!). Ja puhtalt huvi pärast läksin ka viimastele lehtedele. Muri on ikka veel seal. Mul hakkasid automaatselt pisarad voolama. See on uskumatult abitu ja sitt tunne, kui sa tahad midagi suurepärase looma heaks teha ja sa lihtsalt ei saa, sest arvatakse, et on parem anda ta ära koos oma vennaga. Sest jah muidugi tuleb sinna üks prints valgel hobusel, võtab endale 2 väikest koera, kellest vähemalt üks on suhteliselt hullumeelne, ja kõik on hästi. Elu on siiani näidanud, et need 2 õnnetukest on sinna üksnes sellepärast ainult kauemaks jäänud ja rumal on mõelda, et see ei keera nende psüühikat perse. Fuck you, TLH! And I'm fucking serious. Ühesõnaga lõppes minu jaoks selle kodulehe külastus tunniajalise nutuga. Awesome.
 Koristasin tuba ka, sest selgus, et kui tööruum ei näe välja nagu tööruum, vaid pigem nagu kohutavalt organiseeritud ladu, siis ei taha siin keegi (eesotsas minuga) tööd teha. Praegu näeb tuba väga neli välja. :)
 Ahjaa, ma vist hirmutasin isa selle vaimude jutuga ära. Või siis ta mõnitab mind väga kavalalt... Well... that's that.
 Mis ma homme teen? Ei tea. Äkki sõidan Soome? Äkki lähen peaaegu olematut lund rookima? Äkki hakkan tegema vihaseid kõnesid Loomade Hoiupaika? Who knows. Positiivne on see, et homme on isa kodus, nii et ma ei värise pidevalt hirmust kui ma mingeid kolinaid või krabinaid kuulen nagu nt eile. Õigus, ma ei rääkinudki sellest. Tegin eile õhtul köögis teed. Kuulsin esikust mingit krõbinat. Läksin vaatama (sest, et jah, kui sa kuuled midagi, siis sa lähed vaatama! ma mõistan õudusfilme!) ja kõik oli nagu enne. Oletasin, et krõbin tekkis sellest, et tolle krõbiseva paberi peal (mis krõbises, kui keegi veel sellest aru ei saanud) olev vihmavari liikus kuidagi imelikult. Ei. Vihmavari oli seal peal sama kindlalt kui laud või ükskõik milline suurem mööbliese põrandal. Läksin tagasi kööki ja tegin teed edasi. Kuulsin jälle sama krõbinat, aga seekord kestis see pikemalt ja valjemat. Ilma pikemalt mõtlemata jooksin koos tassi teega oma tuppa ja lukustasin ukse. Istusin oma toas tunni ja ootasin isa koju. Pean tunnistama, et kõik, mis puudutab paranormaalset on minu jaoks ülimalt hirmus ja ma lasen end (vaimselt) täis ühe 'vaimuloo' pärast (mis ei pruugi isegi tõsi olla) terve kuu. Mis puudutab seda, mis mu kodus praegu toimub, siis ma ei kujutagi ette kui kaua ma selle pärast veel põdema hakkan. Ja see eilne deep tekst? Tjah, see oli selleks, et ma sellelt šokilt mõtted mujale saaksin. Awesome stuff.
 Thank you, come again.

"Sa oled 'normaalne'."

Nuhkisin jälle selles kuulsas kommuunis ringi, kuhu ma ka juhtumisi kuulun ja komistasin ühe postituse otsa, mis oli küll lühike, kuid tekitas minus endas suure arutelu ja tundub, et ma hakkan seda arutelu siin jagama... (Oh god why)
 "Palun lõpetage kiusamine! See, et te teist kiusate, pole normaalne." (Parandasin lauses vead ja lisasin kirjavahemärgid. You're welcome!) Mis on normaalsus? Defineerige mulle 'normaalsus', palun. Kui keegi viitsikski hakata seda tegema, siis laekuks ilmselt palju erinevaid vastuseid. Miks? Sest inimesed on erinevad (jah, jälle see jama) ja kõigil on erinev kasvatus. Sellest tulenebki teiste väärkohtlemine koolis. Kes teab, mis toimub selle noore inimese kodus, kes teisi kiusab? Ehk peksab teda keegi tema vanematest? Ehk ei saa ta piisavalt tähelepanu? Põhjuseid võib olla mitmeid. Niisiis kooli minnes üritab ta ellu jääda. Ta üritab end teiste ees kehtestada, sest kodus ei maksa võib-olla tema sõna midagi. Ta elab enda viha välja nende peale, kes paistavad nõrgemad ja nii õnnestab tal kiitust saada oma sõpradelt või teistelt kiusajatelt (kellest ilmselt saavadki tema parimad semud, nii et vahet pole). Olgem ausad, igaüks meist tahab, et meid tunnustatakse. See, mille eest, on aga kõigil erinev.
 Miks paistab meile kiusamine nii uskumatu ja julmana? Sest meie 'normaalsus' on erinev kiusaja omast. Meie ilusas maailmas on meil toredad vanemad, kes küsivad meilt, kuidas meil koolis läheb, ja tunnevad meie pärast muret ning meile on ka õpetatud, mis on õige ja mis vale. Koolis oskame me tundides peaaegu kõike kaasa teha ja kui ei oskagi, siis me (enamasti) teame, et kõik ei peagi kõike täiuslikult oskama. Ja siis tulevad pahad lapsed. Nad mõnitavad, vahel vehivad ka rusikatega ja ähvardavad meid. See on jube! Kuidas nad aru ei saa, et see pole 'normaalne'?!
 Niisiis, räägime veel normaalsusest?
 Thank you, come again. (Vähendasin postituse pikkust päris jõhkralt, et keegi seda lugeda ka viitsiks. You're welcome!)

Be yourself. Because nowadays, being "different" isn't really different.

suvi

 Tädi sünnipäev oli tore. Kohati hakkas see sarnanema ka mõnele tüütule muusikalile, mis nagu ei tahakski lõppeda ja need laulud... Oh jeerum küll. Ja miski ei ületa seda ülimalt awkward'it ringis püsti seismist, mis venis jällegi nii pikaks, et kellelgi polnud midagi öelda... siis hakati laulma laule, mida ma ei osanud kaasa laulda. Nii ma siis seisingi seal ja trimpasin ebamugavust tundes oma šampust... Aga mul oli ülihea meel, et kiisu ka minuga tuli, sest ma oleksin seal ilmselt lihtsalt surnud... igavusest ja ebamugavusest. Niisiis... Aitäh, Robin, et tulid. :)
 Kiisu läks täna hommikul ära. Niunäu. Päeval aitasin issil arvutis asju teha ja õhtul värisesin kõhuvalus teki all, mängisin Sims'i ja sõin Tõmmu komme (sõin komme, sest ema ei tahtnud mulle igaksjuhuks rohkem Nutellat anda). Ütleme nii, et on ka paremaid päevi olnud.
 Homme ilmub küünteblogisse ka uus postitus. Arvasin vahepeal, et jõuan veel nädala sees ka ühe teha, aga see ununes kuidagi äkki ära. Praegu olen ma kahe vahel: kas ma teen postituse küüntest, mis mul ballil olid või nendest, mis mul praegu on? Oh valikud, valikud...
 Mis ma veel homme teen? Lähen taarat ära viima. Mu energiajoogi sõltuvus on korterisse korraliku järje jätnud hunniku purkide näol. Pean sellest nüüd lahti saama ja otsast alustama. Mitte sõltuvusega, vaid... saate aru küll.
 Ja ma olen kuulnud endast huvitavaid lugusi liikumas. Kuusalu kooli õpetajatetoa jutukesed paistavad väga huvitavad olevat ja on tore, et mind ka meeles peetakse. Väga eeskujulik ja täiskasvanulik käitumine nende poolt, kes peaksid meid, noori ja rumalaid, harima.
 Loodetavasti läheb kõigil õppuritel teisel veerandil hästi või isegi veel paremini kui esimesel veerandil. Edu!
 Thank you, come again.

You asked my name and I almost forgot.

this is me

 Seoses minu jubeda neljapäeva hommikuga... Õhtul käidi siin pendliga vaime otsimas ja ema käis veel kõik toad küünlaga läbi ja tegi mingit voodoo-värki. Nii palju teadis pendeldaja rääkida, et siin kirikusurnuaia aia peal käib vahest üks vanem kaabuga mees. Tuli välja ka, et see mees on rootslane ja kuskilt ilmus mingi rootsi keelne tähtede joru välja ja ma ei teagi mis nüüd saab. Arvati, et ta käib lihtsalt aegajalt siin majas ringi.  See on muidugi ülimalt creepy ja see mõte teeb juba üksinda kodus olemise päris hirmsaks ja raskeks. Ja kui ma olengi inimesi endale koguaeg külla kutsunud, siis ma olen eeldanud, et tegu on ikkagi elusate inimestega.  Vabandan, juhul kui olin selles osas ebatäpne. :)
 Neljapäeva õhtul tuli Jannu siia. Päris fun oli mõne venna 'meistriteost' täiesti maatasa teha. Paha inimese tunne oli vahepeal, aga siis naersin ma uuesti puuduvate kirjavahemärkide pärast, sest lause tähendus muutus täiesti teiseks, kui see originaalis vist pidi olema. khmkhm, welcome to grammar nazi's world. Magama jõudsime vist nelja paiku. See osa on siiani ebaselge.
 Homme on tädi sünnipäev, kuhu ma ilmselgelt ilmuma pean. Oh seda õnne ja rõõmu. Kiisu tuleb ka niiet ma ilmselt seal päris igavusse surema ei hakka. Loodetavasti. Ilmselt mitte. :)
 Thank you, come again.

lumi sajab

Ma olen 2 ööd järjest näinud kõige imelikumaid unenägusid üldse. Need on muutnud mu ülimalt paranoiliseks ja ma ei tea kas minuga on enam kõik korras.
 Eile nägin ma unes, et ma sain koera ja mul oli see koer ikka juba tükk aega ja siis tuli välja, et see polnudki koer vaid tolmuimeja. No eksole. Mul oli suur koer (aka tolmuimeja), väike koer (aka röster) ja kass (aka digitaalkell). Aitäh mõnitamast, Une-Mati!
 Täna nägin unes, et lähenes maailmalõpp. Ja selle unenäo tegi nii hirmsaks inimeste pohhuistlikkus. Keegi ei saanud vähem hoolidagi sellest, et nad saavad surma. JA KÕIK NAERATASID! Üks tsitaat unenäost: "Ma olen kogu elu ainult koolis käinud ja mitte midagi muud teinud. Mis seal ikka!" *creepy smile* Mida sellest unenäost arvata? Et ma suren täna ära ja kedagi ei huvita see absoluutselt? Nii palju siis täiesti muretust linna minekust... Nüüd on mul lihtsalt surmahirm midagi teha.
 Hommikul oli veel selline imelik tunne nagu ma poleks üksi siin korteris. Ja jah, vanemad on tööl. (Well, siin on Chilla ka, aga see pole see, mida ma silmas pean.) Keegi oleks mind nagu jälginud ja see tegi kõik hommikused toimetused äärmiselt ebameeldivaks. I meeeaan... mu akna taga on kirikusurnuaed. Kõik ei saagi ilmselt teab mis lilleline olla. Ma kardan praegugi, aga ma üritan end kokku võtta, teha kõik toimetused ära ja bussile joosta. Juhtub siis minuga midagi või mitte. Või olen ma lihtsalt ülimalt paranoiline... Mõlemal juhul ma kardan.
 Thank you, come again.

vägagi tänane

Well, hello there.

Tänane päev oli põhimõtteliselt eilse koopia. Põhimõtteliselt.
 Homme hakkan ilmselt küüntega mässama. Loen ka ilmselt rohkem kui täna. Tegelikult pole mul õrna aimugi, mida ma teen. Täitsa häbi kohe enda ees.
 Surfasin selles kiusatavatele noortele mõeldud facebooki kommuunis ja komistasin sellise postituse otsa, kus üks neiu ütles, et tema ei suuda enam seda jama taluda ja narrimine on juba täiesti liiale läinud. Seda postitust oli kommenteerinud üks noormees, kes teatas uhkelt:" Mina usalduskindel isik..." Ja edasi ma ei lugenudki. *huge facepalm*
  Thank you, come again.

"It becomes this thing you learn to live with, like a sadness that doesn't go away."

 Kui su peas on pmts 24/7 "Llama Song", siis see pole hea tunne. Mul on tunne, et ma pean mingite ravimite peale minema ja mind oleks vaja saata pehmete valgete seintega tuppa puhkama. :)
 Ballist rääkides. Ilgelt mõttetu oli. No täiesti igavuse tipp. Kogu üritus oli päris kehvasti korraldatud. Rahvas ei püsinud saalis ja eriti keegi ei tantsinud. Täiesti masendav oli seal olla. Ainus asi, mis oli parem kui eelmine aasta, oli fotograaf ja see, et pildid sai kohe kätte. Pildid tulid ka kusjuures täitsa normaalsed. Sellega olen isegi rahul.
 Aftekale otsustasin mitte minna. Ma oleks seal ilmselt forever alone'inud. Jätsin vahele.
 Eile õhtul toimus midagi tüdrukute õhtu taolist. Rääkisime juttu ja naersime liiga palju. Magama jõudsime vist peale nelja. Ja ma pean tunnistama, et on olemas praeguse seisuga ainult üks diivan, millel ma ainult magada tahaksingi ja ärkamine on täiesti võimatu. Just sellepärast veniski see hommik täiesti lõunasse. Kuramuse diivan...
 Hiljem lebotasin kodus niisama.
 Homme tuleb teise blogisse uus postitus. Ilmselt nendest küüntest, mis mul ballil olid. Eks paistab. :)
 Thank you, come again.

Before you "assume", try this method called "asking":

 Hommik oli imelik. Kõigepealt ärkasin mingil ulmekal ajal, sest mul oli liiga palav. Järgmisena ärkasin, sest mulle helistati. No ei meeldi need värdjalikud hommikud, mil ma lambistel aegadel pean ühel või teisel põhjusel üles ärkama.
 Päeva poole sain Noraga kokku. Käisime noortekas jälle piljardit mängimas. Siis kui järjest hakkavad kuulid sisse veerema, siis tekib ikkagi paratamatult ilgelt pro tunne. Ma ei mäletagi mitu mängu me tegime ja kes kui palju võitis. Lõpuks hakkasid igatahes väikesed poisid meie ümber tiirutama ja kogunes juba ilgelt suur järjekord. Lahkusime sõbralikult lehvitades... keskmiseid sõrmi... salaja. :):):)
 Pidime mingit küsimustikku ka täitma. Absoluutselt ei suutnud sellele keskenduda. Küsimusi oli vaja ikka mitu korda läbi lugeda. Sellest küsitlusest sain ma igatahes teada, et Kuusalus on olemas sellised kohad, kus noori nõustatakse. Whaaaaat?! Mul polnud sellest absoluutselt õrna aimugi ja kui aus olla, siis pole siiani... Küsitluse järgi peaksid need kohad ühesõnaga eksisteerima. Keegi Kuusalu noortest on sellega kursis?
 Homme sõidan ma ilmselt linna poole. Jälle. Kleiti otsima. Jälle. Ma kusjuures ei teagi kui 'ballikleidi' moodi kleidi ma soetada kavatsen, aga parem oleks, et ma midagi leiaks.
 Thank you, come again.

Millega sa täna tegelesid, Kärol?

 Hommik algas kell 8, mis oli täielik ulme (jah, koolilapsed, ahhetage). Kiire pesus käik ja kui ka muud hommikused toimetused tehtud said, siis läksin facebooki. Trillalla-trullalla mängisin psühholoogi ja peale seda kappasin kohe bussi peale. Täna tegin ajalugu ka sellega, et mul õnnestus nii 5 minutit lausa bussi oodata.
 Bussis õnnestus veel natuke Noraga rääkida ja šopingu plaane arutada. Leppisime kokku, et saame linnas kokku Stockmannis, sest preilil oli vaja veel omi asju ajada natuke. Nii palju kui ma Stockmannis ringi käisin oli kõik kohutavalt kallis. Ma proovisin jalga kingi, mis olid kallimad kui mu telefon... või pmts ükskõik mis. Ega päris 500 euri kingade eest maksta küll ei jaksaks. See oli lihtsalt... ulme. Ainus asi, mida ma sealt ostsin oli pudel vett, sest seal ringi käimine oli nii väsitav ja masendav.
 Kui semu tuli, siis liikusime Viru Keskuse poole. Ka seal sai ringi tiirutatud. Kaubamajas leidis aset suuremat sorti kleitide proovimine. Kui ma ühel hetkel nägin välja nagu piimatädi, mõistsin, et see plaan ei tööta. But it was fun. :)
 Mohito! Leidsin ühe imeilusa särgi. That's pretty much all. Ahjaa, teksad ka.
 Ma ausaltöeldes ei mäletagi mis poodides me veel käisime, aga midagi väga silmapaistvat me ei leidnud.
 Sõitsime edasi ka Lasnamäe poole otsima. Polnudki sealtkandist varem riideid otsinud, seetõttu tundus väga põnev idee olevat. Tundus mis ta tundus, aga kleiti ikka ei leidnud. Hiljem kui kiisu ka meiega liitus, siis leidsime end lemmiklooma poest ja hiljem ka vallutusretkelt Jysk'ist. Ka sealt ei leidnud me kleiti. Niuks-näuks.
 Vurasime siis tagasi kesklinna poole. Jõudsime käia toidupoes ja siis komistasid meile otsa vanad tuttavad, kellega me paar sõna vahetada saime. Lisaks sellele tegin ma ülima saavutuse leides "Slender"'is 7 kirjakest. Viimase otsimine jäi pooleli, sest oli vaja bussi peale minna. Ületage mind!
 Koju jõudes vaatasin ilusti emmega Süvahavva ära, mis on väga creepy ja samas ka põnev. Peale seda põnevust läksin ma facebooki ja mida imet - nägin esimese asjana, et minu pilt on ühe Postimehe uudise juures. Esimese laksuga hakkasin leiutama, et mida perset ma siis tegin. Avades lingi artikklile oli kõik selge - hea karma. :)
 Thank you, come again.

siis kui sind üle lastakse...

 Ma võiks siia pika, pika jutu kirja panna pealkirjale vastaval teemal, aga ma jätan vahele. Kes teab, see teab.
 Täna tuli mul järsku päeval selline huvitav tuju. "Kleebi-jama-näkku-ja-võõpa-huuled-punaseks" tuju. Selle tuju tulemust on võimalik ka piltidel näha. Kas mul oli igav? Absoluutselt. Kas ma leiutasin midagi, et seda igavust peletada? Absoluutselt. Kas ma hakkasin mõttes laulma HU? lugu "Absoluutselt"? Absoluutselt. And don't mind my super sexual-looking gallery.
 Õhtupooliku olen veetnud tehes blogipostitust ja olnud agar psühholoog ühes facebooki kommuunis, mis on pühendatud inimestele, keda kiusatakse. Mis mind selle kommuuni juures nii närvi ajab on see, et on kamp lapsi, kes lihtsalt uluvad seal kui sitt elu neil on ja that's all. Vabandan väga, aga halamine mõnes facebooki kommuunis ei tee imeväel midagi paremaks. So get your shit together and do something about it (ja ma ei mõtle enesetappu)!
 Homme olen vist teel linna poole ballikleiti otsima. See tõotab huvitav tulla. Jumal tänantud, et ma kingi ei pea otsima minema. Ma ilmselt nutaksin lõpuks.
 Thank you, come again.

"Sleep is for people without internet access."

 Otsustasin praegu, et ma ei saakski homsest vähem hoolida. Ma ei tea midagi kindlalt, ma pole saanud kindlaid vastuseid ja tuletades meelde minevikku, olen ma saanud mitmeid kordi vastu vahtimist. Seega jätan ma homse ära. Jätan ära enda poolse jooksmise teadmatusse. And I mean täiesti teadmatusse. Kui ikkagi mind nii hirmsasti näha tahetakse, siis see võimaldatakse. Või siis võimaldatakse mulle mõned olulised ja täpsed vastused paari lähima tunni jooksul enne seda kui ma magama lähen. Case closed! :)
 Tegelikult on üks asi veel millest ma tahtsin rääkida. Amanda Todd. Terve facebook on teda täis, elu24, delfi jne. Võtan sõna sellel teemal, sest mul on juba kopp ees. Jah, ma saan aru, et see, mis temaga juhtus on kohutav ja ma ei taha midagi pahasti öelda (tegelikult ma ei tea veel kuidas see välja kukub). Põhjus, miks mul sellest kopp ees on see, et ta ei ole ainus noor inimene, kellega nii juhtunud on. Samasuguse saatusega noori on nii palju tegelikult. Ja nii kuradi palju on hakatud ka enne üles puhuma mõnd "stop bullying" kampaaniat. Ja mis on muutunud? Mitte sittagi. Niiet teinekord kui keegi teist hakkab rääkima, et kiusamine on paha ja seda ei tohi keegi teha jnejne., siis võiks ta kõigepealt enda käitumist. Kas sa oled kellegi möödudes poetanud mõne õela kommentaari kas ta riietumisstiili või ükskõik mille kohta? Kui jah, siis lõpeta. Sa oled silmakirjalik.
 Thank you, come again.

"Today I'm wearing my good pants. Watch out, World!"

 Minu hommik algas kell 15.05. Sest why not. Tegelikult olin ma ise täiesti šokis ja karjusin teiste peale, et mind üles ei aetud. Tuli välja, et ema oli läinud otsima asju, millega mind ära pasteerida. Awesome.
 Niiet minu hommik/lõuna/õhtupoolik möödus oma hommikusi toimetusi tehes, mis oli imelik. Kell 5 õhtul on imelik hommikusööki süüa. See lihtsalt ei tundu õige.
 Kell pool 6 tuldi mulle järgi, et mind Kaberneeme viia. That was fun. Seis lahkudes oli äärmiselt kaootiline. I meeaaan... see oli kaootiline. :)
 Siia jõudes oli nii suvine tunne kuidagi. Kuigi sadas mingit uduvihma ja väljas oli päris jahe. Miat oli väga hea meel näha. Kõiki oli jube hea meel näha. Väga hea meel oli siia üle pika aja (khmkhm kuu aja khm) tulla.
 Seni oleme vaadanud filme ja nüüd korraldas mulle kiisu kitarrikontserdi. Väga armas on. :3
 Homse kohta ei oska kommentaare jagada.
 Thank you, come again.

you know what? - it ain't so bad.

Hommikul end voodist välja lohistades jõudis kohale, et paar tundi jäi seda unekest veel puudu. Kuskil tund aega võttis mul üldse magama jäämine. Ei, see pole hea. See on kohutav, kui sind 100 mõtet korraga hakkab pommitama! Seejärel langed sa sellisesse ebamäärasesse unne, kus sa ei saa isegi aru, et sa magad. Õudus, õudus.
 Bussile jooksin nagu tšempion. Kohe kui istuma potsatasin, hakkas buss liikuma. Armastan seda ebamäärast täpsust, mis minus aegajalt tekib ja siis end täiesti ära kaotab... võib-olla ma siis ei armasta seda nii palju. Aga see on üks meeldiv asi. Kui ta olemas on muidugi...
 Linna jõudes pidin veits kiisu järgi ootama. Kui ta tuli, siis käisime kõigepealt tema asjadel järgi ja siis läksime niisama sihitult šoppama. Kuidagi jõudsime me Kaubamaja kodumaailma, kus on alati kõige lahedam unistamas käia. Seda me ka tegime.
 Bussis koju loksudes oleksin ma peaaegu magama jäänud. Ilmselt ka oma peatusest mööda sõitnud... aga mis sa ära teed. Jõudsin õnneks koju. Kell saab kohe 3 ja mis asi on uni? Mis juhtus? :(
 Homme lähen kiisu juurde. miumäu. Ja esmaspäeval lähen siis vist Loksale. Kah sündmus.
 Thank you, come again.

cold hands, warm heart

 Sain täna lõpuks Noraga kokku. Käisime burksi söömas ja siis läksime vist otse noortekasse. Alguses istusime lihtsalt mingis üliebamugavas ruumis ja muljetasime. Kui ülemine korrus tühjenes, siis kolisime sinna ümber. Mingil imelikul momendil leidsin, et mu aku tühjeneb. Päris vinge avastus oli see, et ma sain oma telefoni (Samsungi) laetud Sony Ericssoni laadijaga. Lõpuks leidsime end piljardit mängimast ja energiajoogi purke hoogsalt tühjendamast. Meie 2 mängitud mängu lõppesid päris rõõmsa noodiga. Mõlemad võitsime korra. Tegijad! Lõpus läksin mina igatahes täiesti hasarti. Mingil hetkel tuli üks väike poiss meie juurde tiirutama. Minu nimi olevat ilus, aga vastik. Okei siis...
 Ja praegu tegin ma järelduse, et ma olen liiga palju energiajooki joonud. Ma värisen ja jooksen mööda korterit edasi-tagasi.
 Homme lähen linna. Yaaay for me!
 Ja Honey Boo Boo Style? Seda nägin ma unes. And now I'm obsessed. Awesome stuff.
 Thank you, come again.

I'd shave my legs for you. It might not seem like much, but believe me - it's a lot.

 Täna kukkusid kõik plaanid ära. Jama oli natuks, aga tuleb mõista.

 Emme on jube haigeks jäänud. Palavik, nohu, kurguvalu. Joob teed, millel on selline lõhn nagu keegi oleks ära surnud. Ühesõnaga - haige on jube olla! Imestan, et ma ennast veel ära külmetanud pole. Mingeid selliseid päevi on küll olnud, mil tahaks numbrile 112 helistada, aga neid tekib kuidagi imelikult koguaeg... Jah, ma olen enda pärast mures. 

 Mul on üks küsimus ka. Teise blogi tarbeks. Kas ma olen ainus, kes vihkas täiesti ja täielikult sädeleva küünelaki eemaldamist küüntelt? Vatt jäi nende sädelevate osade taha kinni ja läks katki ja see kõik võttis 100 aastat aega ja oli nii hirmus... Mõtlesin teha veel täna õhtul sellise õpetava photoshoot'i, mis teeks tüdrukute (või poiste! I won't judge!) elu natuke kergemaks. Well, see oleks alles photoshoot, aga postitus ise ilmuks järgmine nädal ilmselt. Kui mul just südametunnistus ühe vahelejäänud nädala pärast väga hullult piinama ei hakka...

 Homme... ma ei kujuta ettegi, mis ma teen kui aus olla. Ma tõesti ei tea. Tahaks burksi süüa. Niiet äkki muutun ma nii kurvaks, et lähen üksi seda nosima. Ja eriti vinge on veel see, et homme on terve pere kodus. Ema on haige ja isa oli tööl tubli. Mina hakkan ilmselt homme surema. Kodust tahaks seljuhul kindlasti ära saada. Äratus kella üheteistkümneks ja paari tunniga lendan ise ka kodunt välja. Tore, tore. 

 Neljapäeval üritan elueest linna saada. Loodetavasti on tädi Sirje kuukaart vaba. I meaaan... "Hullud päevad", "Osturalli" ja paljud teised ettekäänded, mis mind tegelikult ei koti, aga võivad toimida nurumisprotsessis. :)

 Nädalavahetuseks on ka plaan olemas. Vist. Teine osapool vaatab filmi, aga küll see täiesti kindel kinnitus ka tuleb.

 Ja mu tšintšilja on hakanud oma toidukausist krõbinaid välja kaevandama. Minu mini-urukoer. Awesome. 

 Thank you, come again.

Little things.

 Kuulan siin mõnusasti keras olles Adele vana albumit "19" ja kõik on ikka ilgelt mõnus. Mul on no niii hea meel, et ma sain lõpuks selle postituse küüntest tehtud sinna teise blogisse. Need postitused võtavad ikka jõhkralt palju aega. Poleks uskunudki eks...
 Täna käisin veel vanapaberit välja viskamas ja homme viin ilmselt taara ära jajajaja saan Noraga kokku. Lähme ilmselt jälle burksi sööma ja joome liiga palju energiajooke. Õhtul kui peaksin magama minema on seis selline, et ma värisen teki all ja tahan maratoni joosta. Pole just parim lahendus. Sellegipoolest ma tean, et nii see läheb...
 Thank you, come again.

suhe eluga on complicated

ma tõesti mõtlesin, et olen juba kõige nõmedamat asja elus näinud. eksisin. (ja  ma ei suuda ka kirjavigadest mööda vaadata: pildi*, kaanepildiks*, tüdrukuteõhtu*, suure musi põsele/suure põsemusi* [mis mõttes suure musi?])

Tuleb välja, et kui mängida Simsi kella kuueni varahommikul, siis esimese asjana hommikul mõtled kuidas üldse üles ärgata või mida näitajate põhjal esimesena teha oleks vaja. Täiesti debiilsed mõtted tekivad kui tegelikult peaks lihtsalt püsti tõusma ja asju tegema.

 Kuidas ma end tunnen? Mis tuju mul on? Tühi. Kui aus olla, siis pole ma siiani kindel. Ma hakkan lihtsalt Simsi mängima. Ühest elust teise. See teine variant tundub palju lihtsam.
 Armastus on see, kui lastakse teisel inimesel end kohelda nagu täielikku saasta puhtalt sellepärast, et teise inimese heaolu on tähtsam. Siia lisaks veel selle, et keegi ei kohtleks eluilmaski armastatud inimest nagu saasta. Ma arvan, et ma jätan selle nüüd nii...
 Thank you, come again.

tumblr on maas, suren vaikselt

 Mul on viimasel ajal selline tunne, et pean oma sõpru täiesti tikutulega taga otsima. Kõik on no nii ära kadunud ja nii kaugetesse maailmanurkadesse rännanud. Kõigil on omad toimetused ja värgid. Siinkohal muutun ma vanainimeseks ja ütlen: "Ma igatsen seda, kuidas asjad vanasti olid." Täiesti debiilne tunne on siin mälestustepilves istuda. Tunne on selline nagu oleksin 90.
 Emme on Rakveres niiet olen issiga kahekesi kodus. Päris awkward on olla. Me eriti ei suhtle ja midagi möödaminnes ainult ühmame üksteisele. Well, pelmeene kutsus ta mind ka sööma. Kiitsin kokka ka. Rohkem sellist konkreetset vestlust pole olnud.
 Ja ma ei suuda ka otsusele jõuda selles, mis tuju mul parasjagu on. So that's fun...
 Thank you, come again.

hingelt olen rebane, sõbrad.

 Mida ma täna tegin? Well, päeval hakkasid vanad klassiõed minu poolt läbi astuma. Hiljem istusime siin ja tegime oma küüsi õhtuks korda. Väga armas oli. Päriselt. Rääkisime juttu, irnusime jõhkralt ja väga tore oli. Ei puudunud ka vanade aegade meenutamine, sest olgem ausad - me oleme kõik juba hingelt pmts 80. Jutu järgi vähemalt tundus nii.
Hiljem rebaste peol olles oli nii hea meel teisi vanu klassikaaslasi näha. Ma sain seal olles aru kui kuradi palju ma neid kõiki igatsesin. Niisiis kannatasin ära ma selle kohutava muusika (vabandused, minu muusikamaitse on lihtsalt slightly different) ja inimeste jookide kallamise minu peale. Ma igatsen oma vana klassi. Väga. Naljakas on see, et koolis käies ma eriti paljudega neist ei suhelnudki ja mõtlesin alati, et kui kool ükskord läbi saabki, siis pole mul neist kindlasti sooja ega külma, aga kurat küll... nüüd ma igatsen seda klassi. Täielik debiilsus, eks?
 Kõige üllatavam hetk oli see kui ma nägin peol oma kiisut. Täitsa lõpp. See oli viimane asi, mida ma ootasin. Südamest käis meeldiv värin läbi.
 Peol oli veel tegelikult nii mitmeidki üllatavaid faktoreid. Nägin ja kuulsin paljut, mida ma oleks eelistanud mitte näha ja kuulda. Ja mis peo lõpp see on ilma pisarateta eksole?
 Kuna ma ise olin seal olles kaine, siis oli mul tegelikult ülimalt naljakas. Purjus inimesed on üks kõige meelelahutuslikumaid nähtuseid vist. Nad arvavad olevat kõige targemad inimesed üldse, kuid tegelikkuses näevad nad kurja vaeva puhtalt püsti seismisega ja jutust on vaevu aru saada. Mina naersin enda kõhulihased krampi.
 Ma tahaks tegelt väga loota, et ma näen oma klassi (ja ka paralleelklassi) rahvast veel millalgi kuskil mõnusal koosviibimisel.. kuskil.. millalgi. Saadan siit väikse vihje lendu. ;)
 Muide, tuleb nüüd nii välja, et ma ei lähegi homme Rakverre. Mitte, et kedagi kotiks, aga... just sayin'.
 Ja kui mainimiseks juba läks, siis ma leidsin inimese, kelle BFF ma tahaks hullult olla. No mis mul viga on eksole...
 Thank you, come again.

Mis sa teed?

Olen sõltuvuses mängust Sims 3. Mängisin eile öösel poole neljani. Ja siis ma surin ära... mängus. I need help.
 Homme saan inimestega kokku. Kuulen ilmselt retsimismuljeid. Piltide järgi otsustades ei kartnud keegi, et vildikad võiksid tühjaks saada... Jõhker.
 Homme päeval või millalgi nii kui ärkan postitan ka küünteblogisse midagi uut. Kuulsin kuskilt natuke, et neid postitusi ikka oodatakse väga. See teeb mind ainult rõõmsaks. :) Sellegipoolest otsustasin, et "How To"-postitusi ma väga palju ei tee. Vahest lihtsat jahun midagi kokku. We'll see. :)
 Thank you, come again.

That moment when you need to just break down, but have no where to go.

 Täna sain teada, et Muri ei oldagi nõus üksinda ära andma. Kui siis ainult Robiga (kuigi, kui me kohal käisime, räägiti teist juttu). Olin täiesti murtud. Veekraanid plahvatasid täiega.
 Mängisin Chillaga täna. Ta puur on nüüd nii kõrgel, et iga tema liigutust on täiesti võimatu ignoreerida ja iga tema liigutus on nii armas, et talle peab minema pai tegema. Ilma naljata.
 Üritasin veel natuke koristada ka. Ma pole päris kindel selles, et ma saavutasin soovitud tulemuse, aga ma üritasin. :)
 Homme on tegemist.
 Laupäeval lähen vist Rakveresse tädi poja ja mehe sünnipäevale. We'll see.
 Thank you, come again.

mul on paha olla

 Olen endiselt Muri pärast liimist lahti. Ma ei suuda lõpetada mõtlemist tema suurtest silmakestest, mis mind vaatasid. Ma ei saa ju oma koera maha jätta. Ma ei teeks seda eluilmaski. Ma pean ta sealt ära saama.
 Tõstsin täna jälle mööblit ümber, et oleks a) rohkem ruumi ja b) koht kutsu aseme jaoks. Ruumi tuli tegelikult jõhkralt juurde. Miks ma varem seda juba ära ei korraldanud...
 Avastasin täna hommikul facebookist ühe ülimalt vajaliku teate ühest castingust, kus ma eile õhtul oleksin pidanud olema. Täiesti pekkis, kuidas ma varem seda ei näinud?! Kes käis mu fb postkasti lugemas ja unustas mulle sellist asja mainida? omfg, kill me. -.-'
 And I keep, keep bleeding... jee. -.- fml.
 Homme viskan jama korterist välja.
 Ja vinget retsi Kuusalu kk kümnendikele! Jääge ellu, tahaks teid veel näha! :)
 Thank you, come again.

ow god why..

my baby...

 Panen siia kirja ühe nutuse loo nüüd.
 Nimelt eelmise nädala kolmapäevast oleme emaga planeerinud ja valmistunud laupäevaks. Sel päeval pidime varjupaika koerale järgi minema. Mina olin hullult ettevalmistunud. Koristasin, viskasin kola eest ära, muretsesin kutsule aseme, organiseerisin absoluutselt kõike. Olin ääretult põnevil ja rõõmus. Soov, mida olin nelja aastasest saadik soovinud oli täitumas.
 Laupäeval ärkasin kell 6 üles. Oli aeg siis kutsule järgi minna. Mul oli veel 2 tundi asju sättida. Kell 8 istusime emaga bussile ja hakkasime linna sõitma. Ostsime juba koeratoidu ja mänguasja ära. Mõtlesime, millega kutsule rohkem kojusõidul mängida meeldiks.
 Hoiupaigas läksime kohe Robiga jalutama. Temaga saab semuks siis kui sa temaga jooksed. Mõtlesime huvi pärast Muriga ka jalutamas käia. Issversussverjussver! See pisike semu vaatas mulle silma kui ma temaga jalutasin või jooksin ja kui me ta aedikusse lahti lasime, siis tuli ta peale jooksuringi kohe minu juurde, istus mu ette ja tegi mulle musi. Samamoodi mu emale. Ja nii armutaksegi. Kui me ta tagasi sisse viisime ja seal veel natuke ringi jalutasime ja mõtlesime, vaatas pisike Muri koguaeg meie poole. Umbes, et: "Kas te jätategi mind nüüd siia?"
 Olime emaga juba pmts pabereid vormistama minemas. Ja siis lõi ema põnnama, tõi vabandusi jne, jne. Lahkusime hoiupaigast ilma Murita. Terve see aeg oli mul linnas olnud selline tunne nagu ma oleks oma koera maha jätnud. Ma ei suuda siiani unustada selle kutsu nägu ja seda kuidas ta mind puuri võre vahelt vaatas. Ja jällegi tulevad mulle pisarad silma. Ma jätsin oma koera maha. Tunne on täpselt selline. Ja veekraanid on jällle valla...
 Awesome oli see, et kiisu tuli reede õhtul siia. Täna läks ära. Niunäu.
 Thank you, come again.