Täna veendus isa, et ma pole siiski üdini loll ja minust võiks saada hea psühholoog. Awesome. Päeva saavutuste alla läheks ka see, et ma püüdsin Chilla kinni kui ta mööda korterit jooksma läks. Peaks veel midagi mainima. Ma läksin öösel magama pool 5. Kell 5 on ema kõpsti mu toas ja hakkas minuga juttu rääkima. Normaalsus. Tuli välja, et me ootame selleks kellaajaks mingit saadetist. Kõik olid kuidagi väga äksi täis seda oodates. Minu pool tundi kestnud uni jätkus peaaegu kohe. Õnneks.Mul tuli täna kohutav ribide isu! Omnomnomnom... ribid. Mmm. Praegu meenus kuidas ma ühel suvel toitusingi ainult grilllihast ja pikkust viskas see suvi ikka ka korralikult. Peaks uuesti täielikult liha toidule üle minema. Äkki paar cm pikkust veel ikka tuleb. Lõuna ajal joodud 2 tassi kohvi hakkasid nüüd mõjuma. Ma olen praegu igalpool. Päriselt.Thank you, come again.
Nüüd oleks küll aeg Rootsi sõita... või Peipsi äärde... või Lätti... Kuskile kaugemale siit igatahes. Üksnes tänasega õnnestus mul läbi mõelda vähemalt üle 2839 asja. Olen nii väsinud. Vahest kuskil mõnda aega turisti mängides ei õnnestuks mul ennast nii ülemõtlemisega piinata. No eks näis millal ma siit jalga lasen. Mulle meenus täna kuidas mul ühel suvel kui ma väiksem olin sai lihtsalt maasikatest küllalt. Ühel suvel oli liiiiga palju maasikaid minu jaoks. Praegu mõtlen ainult kuidas see võimalik sai olla. Ma jäin öösel arvuti taga magama. Ikka kõrvaklapid kõrvas ja selline mõnus muusika käimas jne. Ühel hetkel tunnen kuidas keegi mu jalga togib. Ema. On olemas võimalus, et ta arvas, et ma olen surnud. Kell oli pool 4 kui ta mu nii avastas. Ja ma ei reageerind ka kohe sellele tonksimisele. Pole ime, et ma surnud paistsin olevat. Magasin ka kuidagi imelikult patjade vahel. Tudumiseks kasutan nelja patja. Normaalsus. Ja et kõik need padjad pehmed ja kohevad oleks! Homme ma ei pea ma vähemalt samamoodi passima. See on positiivne. Thank you, come again.
Täna oli mul äratusega täpselt sama asi kui eile. Kohutav. :D Aga lõpuks siiski veeretasin end voodist alla ja see on positiivne. Robin käis ka täna siin. Siis me mõtlesime mu toa remondi peale. Planeerisime missugused seinad võiksid olla jne. Asi seega edeneb kuhugi poole.Tahaks loota, et enne kooli algust on mu tuba siiski värvi vahetanud ja ei kordu eelmine suvi. Eriti tahaks veel, et eelmine suvi ei korduks. See oleks lihtsalt super. Aga see on tegelt juba teine teema ka.Homseks plaanid puuduvad. Äkki olen nii lahe, et istun kella viieni üleval ja siis ärkan millalgi... hilja. Ei. Mõttetu oleks. Aga küll ma tegelt endale homseks ka mingeid plaane tekitan. Õhtu poole leidsid aset veel mitmedki küla draamad... või selle kortermaja draamad, aga see pole minu asi siin rääkida. Ennem pugistasin ma küll selle kõige toimumise ajal naerda. Lihtsalt naeruväärseid olukordi tõmmatakse endale kaela. Tjah. Kohutav uni on praegu, aga mingil põhjusel üritan ma end ikkagi piinata ja natuke veel üleval istuda. See on see mõttetu inimese mõttetult raske elu. Ja see pilt sissekande alguses on lihtsalt jube armas. :DThank you, come again.
Panin hommikul kella kümneks äratuse, et ma hiljem välja ka jõuaks. Ärkasin kell 10 äratuse peale ja ei saanud aru, miks mul üldse äratus oli. Lükkasin äratuse 10 minutit edasi. Ärkasin uuesti ja jälle ei saanud aru miks mul äratus helises. Nii kordus veel paar korda kuni lõpuks äratus enam ei helisenud. Ärkasin kuskil kell 11 ja ei saanud aru, miks mu äratus ei helisenud. Normaalsus. Päeval sain Jannuga kokku. Algul istusime õues ja rääkisime kuidas läinud on jne., aga kuna juttu jätkus kauemaks ja ilm oli rõvedaks muutumaks, siis kolisime tema juurde istuma. Juttu jätkus kauaks. Tõesti kauaks. :D Ilmselt oleks veel kauemakski jätkunud, aga ma pidin koju ära minema. Jutt jätkub siis ilmselt mõni teine kord.
Kodus sain ma pitsat!!! Nomnomnom. Ma pole pitsat like... esmaspäevast saadik saanud. :D Hästi. :D A hommikul käisin jälle naabrikiisuga müramas. See oli päris vahva. Tahaks nüüd õhtul uuesti minna. Midagi paremat mul teha ei paista olevat. Mis seals ikka. Avastasin praegu, et mu juuksed läigivad võimasalt. Whoa! See oli väga vajalik informatsioon muidugi...Homseks on ka plaanid tehtud. Thank you, come again.
Eilne õhtu osutus huvitavaks. Või siis ka mitte... Üksikasju siin ikkagi ma ei jagaks. :DTänane oli ka võrdlemisi ebahuvitav. Töllerdasin kodus ringi, korjasin oma toast mingit jama kokku ja hävitasin ära, muretsesin, naersin ema üle kui ta läbimärjana aiamaalt koju jõudis, käisin naabrite kiisule süüa andmas ja vaidlesin isaga. See vaidlus oli tase. Tema arust ei tohiks minuvanustel mingeid muresid olla nii, et kui mul kuidagi tujust ära nägu on, siis ta keelab selle ära (like wtf?! kuidas sa emotsioonid ära keelad?). See ajas mu naerma juba sellepärast, et kui mul on vääääga hea tuju ja ma keksin mööda korterit ringi seda välja näidates, siis käsib ta mul lõpetada, sest elu on tegelikult sitt ja kõik ümberringi olevad inimesed on pahad ja salakavalad. Sellises olukorras ei saa ma aru sellest, miks ma sellest positiivsusest, mis sellel hetkelgi aset leidis viimast võtta ei saa, sest kui maailm ongi nii kole ja paha, siis peakski ju positiivsuse endasse tõmbama ja selles täielikult elama. Wtf, ma ei saa enam ise ka millestki aru. :D Aga need kes kuidagi aru said, siis - good job! Pärast rääkis ta emale vapsjee, et ma olen temaga kuri ja midaiganes veel. Pole ma kuri midagi. Kui ainult siis kui minuga kuri ollakse ja mul on olemas põhjus kurjustamiseks. Vot sedasi. Naabrite kiisu söötmine. Läksime emaga koos. See kiisu oli nii fcking armas, et me olime seal kuskil kolmveerand tundi ja ma lihtsalt pidin sellest kiisust pilte saama. Neid võib ka varsti näha. Tjah.Praegu leidsin, et oleks hea idee väike makeover oma toale teha. Osta seinavärvi, kappide ja muu mööbliga võiks ka midagi ette võtta ja whoaaa. Mõte on mul iseenesest eelmisest suvest saadik, aga nüüd tahaks tõesti midagi ära teha juba. Nii palju tahaks siin muuta, aga juba mööbli ümbertõstmine pole võimalik. Kõik on lihtsalt nii omal kohal, et mujale poleks seda võimalik pannagi. Tõesti nõme olukord, aga küll ma midagi välja leiutan nagu alati.Kohevarsti tulevad need lõpetamise pildid. Thank you, come again.
Eile jõudsin koju kuskil pool 2 öösel. Hästi! Kuna me sattusime emaga muljetamisega kuidagi väga hoogu, siis magama jõudsin ma kell 4. Veel paremini. :D Kogu see Kiiu jaanitule üritus oli ka selline nagu ta oli. Ütleks lihtsalt, et seal oli nii häid kui ka halbu momente. Kell 4 jõudsin ma tudule ja siiiis ma tudusin. Mingi kella ühe paiku päeval ärkasin. Korralik uni oli ikka. Ilm oli nii kuramuse und peale ajav, et ma mõtlesin juba uuesti magama jääda, aga mulle meenus siis midagi ja ma lihtsalt pidin ema manguma ja moosima minema, et ma täna kodust välja saaks. Kogu mu üritus oli nii masendav. Algus oli isegi hea. Ja peaaegu oldi juba nõus ja siis tuli isa, kes veenis ema ümber. -.-' Ja halbade uudiste edastamine on üks igavesti nõme asi. -.- Tunnen end kohutavalt sandisti.Lugesin kuskilt, et tänaseks anti tormihoiatus. Ainult paremaks läheb no. Tuul möllab küll võimsalt praegu ja ma loodan, et asi sellega ka piirdub. Ei mingit äikest, ei mingit müristamist ja ei mingit vihma! Mulle piisab sellest olukorrast täpselt nii masendavana kui ta parasjagu on. Õhtu veedan ma seega oma laua all punkris koos teki, padja, arvuti ja oma isikliku mööblilammutaja Chillaga. No head jaani! Thank you, come again.
Ma olen praegu niiiiiii läbi omadega. Mugisin sellel grillipeol ennast liiga täis. Igasugused piirid on praegu väga ähmased ja ma olen vist peaaegu surnud ka juba. Enesetunne on lihtsalt... võimas. Jube elu. Lõpetamine, kus ma täna käisin, oli ka väga armas. Aaga aktuse ajal istus minu kõrval inimene, kellel oli ilmselt närvidega mingi probleem, sest ta kõlistas vahet pidamata võtmetega või siis puhus õhku või lihtsalt tõmbles. Sellise kõrval istuda oli küll võrdlemisi piinarikas. Eriti kui mõtled ükskordki proovida kuulata, mida aktusel räägitakse. Kui aktus läbi oli, siis kobiti välja pildistama. Naljakas oli vaadata kuidas fotograafid oma kaameratega igalpool ässasid. Tõesti oli naljakas. :D Ja siis järgmisel hetkel haarati mu käest minu kaamera, lükati kuskile majaseina juurde seisma ja hakati pildistama. Tulemus oli jällegi naljakas. :D Küll ma näen ikka huvitav välja... :D Aga pilte kogu sellest lõpetamisest topiks siia õhtupoole kui mul väheke rohkem aega on. Suht varsti hakkan Kiiu poole jaanitulele liikuma. Eks näis veel mis seal saab. Tänane grillipidu. Juba päris alguses mainisin kui täis ma end seal mugisin. A ma pean seda ka mainima kui kaua me seda kohta Viimsis tiirutades otsisime. No ikka seda õiget maja. :D See oli võimas. Mööda kõikvõimalike tänavaid pidi sõitsime ja ikka sellest õigest kohast mööda. :D Lihtsalt masendav oli. :D A õnneks see rajoon oli niivõrd ilus, et polnud üldse kahju, et õige koha leidmisega kaua läks. Ümberringi oli lihtsalt nii palju vaadata. Aga söök kohapeal oli ülimalt hea. :D Jutud, mis ringi käisid olid ka võrdlemisi huvitavad ja muusikat tuli taustaks ka. Kui võrrelda eelneva grillipeoga, kus ma käisin, siis tänase istumisega võrreldes jääb eelmine igatahes lahjaks. Aga praeguseks on kõik. Thank you, come again.
Terve päeva veetsin ma tudulandis. Kõik. Tegelt kui ema lõpuks koju jõudis, siis me veiderdasime natuke ja ajasime issi kergelt närvi. :D See oli nii haigelt naljakas. :D Usun, et kui keegi oleks seda kõrvalt näinud oleks ta niisamuti naerust lõkerdanud kui meie või siis absoluutselt mitte millestki aru saanud. :D
Homme liigun Tallinna poole tädipoja tüdruku ülikooli lõpetamisele peale mida on jällegi grillipidu. Sellest mõeldes hakkab juba kõht korisema. Liha ja... liha. Omnomnomnom... Ootan huviga kogu seda üritust. Plaan Kaberlasse maja valvama minna lükkub ilmselt ka edasi. See on jama. Pole enam absoluutselt teada millal ma sinnakanti satun. Kergelt masendav. Ma lihtsalt niiiiiii haigelt tahan sinna. Palju põhjuseid selleks.Thank you, come again.
Üllatusin kui tuim ja rahulik hommik mul oli. Äratus otsustas küll mitte heliseda, aga sellegipoolest sain ma suhteliselt õigel ajal üles. Peale tavalisi toimetusi liikusin bussipeatusesse, kus mul isegi väga kaua oodata ei tulnud. See traditsioon, et meie pere jookseb alati viimasel minutil bussile hakkab vist kustuma. Võiks öelda, et see on positiivne. Kui linna jõudsin tegin kõigepealt kõne emale, kes tegi hiljem kõne isale, et ma olen veel elus ja terve. Tavaline muretsemine, mis on isegi mõistetav. Järgmine kõne oli Robinile, kellega me terve järgneva päeva mööda poode ringi jooksime. Mainiks veel ära, et tal oli kogu selle šoppamisega rohkem õnne kui mul, aga ma olin endiselt õnnest uimane nende teksade pärast, mis ma pühapäeval sain, niiet polnud hullu midagi. :D Kui bussiga koju tagasi sõitsin laiutasin ma kahe istme peal nii palju kui vähegi võimalik oli. Buss oli täiesti täis ja oiii kui paljud tahtsid seda istet mu kõrval hõivata. Manasin ette umbes taolise näo nagu mul oleks mõni surmav tõbi ja ma oleks juba pooleldi surnud ka. Olin edukas. Nägin piisavalt surev välja. Ei pidanud kellegagi kohta jagama. Tubli mina. Kui koju jõudsin oli mul tekkinud jube peavalu. Otsustasin siis pikali visata ja natukeseks tudule jääda. Natukesest sai nelja tunnine uinak ja mul nii niiii haigelt hea meel, et mind üles äratati. Üks variant oleks muidugi see olnud, et ma ärkan öösel kell 4 ja hakkan tegevust otsima, aga see oleks natuke jama variant kah. Selleks nädalaks on mul ka juba plaanid tekkinud. Whoa. Äkki pean minema Kaberlasse maja valvama veel, aga see pole nii kindel värk veel. Kindlamaid plaane on ka, aga mina loomulikult unustasin ära mis see kindlam plaan on ja mis päeval kõik toimub. :D:D Ei, mul läheb jumalast hästi. :DThank you, come again.
Öösel magasin ma küll jube hästi. Selline 'madratsiga-ühte-sulamine' käis. Mõnus uni oli ja siis hakkas mu telefonis äratus tööle, et ma kooli läheks! Minu mälu... mul lihtsalt pole seda. Hea, et mulle oli tulnud ka sõnum, et kogu selle asja organiseerimine, mida ma oleks pidanud minema organiseerima oli juba... organiseeritud. See oli super. Homseks mul ka juba plaan paigas ja ega ma seda väga muuta ei tahaks, et ma peaksin ennast suvel kooli vedama. Nojah. Päeval sai veits Põhjakeskust vallutatud. Käik osutus lõpuks väga kasulikuks. Ma sain omale need teksad, mida ma olen nii kaua taga ajanud. Mul on uskumatult hea meel. Tunne on umbes selline nagu viie aastasel tüdrukul, kes on 4 aastat poni tahtnud ja nüüd lõpuks selle poni ka sai. Vot nii uskumatult hea meel mul ongi! WHOA! Ma ei oska rääkidagi õnnest no. :D:D Ma oleks nagu 7 poni saanud! :DMa lihtsalt pidin lemmikloomapoest ka läbi käima ja ma nägin ühte tuhkurt, kelle küüsi lõigati. Esiteks: mul polnud õrna aimugi, et lemmikloomapoodides lemmikloomade küüsi lõigatakse ja teiseks: SEE TUHKUR OLI NIIIIIIIIIIII KURAMUSE ARMAAAAS! Need pisikesed silmakesed ja käpakesed ja kõrvakesed... ja kõik see muu ninnu-nännu. Pmts ma lihtsalt sulasin. Jah. Tagasi Kuusallu sõitsime suht vara. Poole kolmeks olin ma kindlalt juba kodus. No ja siis magasin ma pmts kella kuueni. Hurraa unele! Bussis oli mul ka võimalus laiutada ja magada hambad laiali, aga oh ei. Ma olin seekord lihtsalt jobu. Seekord kirun ma ainult ennast. Tjah. Momendil ootan ma, et mõned inimesed end MSNis ilmutaksid, aga tundub nagu ma jääksingi ootama. Ainult natuke jama olukord. -.-' Aaaaga homme olen ma linnas. Nii et on täiesti võimalik mind seal näha... koos selle vihmaga mida homseks lubati. Ilma kallal viriseks ma ikka küll korralikult, aga las see jääb. Thank you, come again.
Hommik oligi täpselt nii hull kui arvanud olin. Oldi närvis ja saadi tühiste asjade peale vihaseks. Hommikune kohv maitses võrratult hästi keset seda kära. Plaan bussis see tunnike magada jäi katki kui nägin, et bussis pole kahte kõrvuti olevat tühja kohta. Masendav. Olin sunnitud istuma ühe vanema naise kõrvale, kellelt ma sain mitmeid valehäireid maha minemise kohta. Igas peatuses käis tal nõks läbi ja ta oleks nagu tõusma hakanud. See oligi põhjus miks ma magama jääda ei saanud. No ja see tädike vaatas mind ka nii nagu ma hakkaks teda röövima või võtaksin koguni terve bussi pantvangi. Nojah. Olen hirmutav siis olen. Kuidas kellelegi. Aga sellegipoolest oli natuke koomiline vaadata kuidas ta oma kotti tugevalt kaisus hoidis ja mind vahepeal altkulmu piilus ja siis jälle üritas nagu põgenemiskatset teha. Naljakas. :DPoleks eluilmaski uskunud, et ainult tunnike unepuudust mõjub nii rängalt. Tädi juures olles hoidsin vägisi silmi lahti ja kallasin terve suure tassi kohvi kurgust alla. Kummalisel kombel see tegi mind veelgi unisemaks. Jama. Ma ei teagi kui kaua me siin olime enne kui sellele n.ö. grillipeole liikusime, mis olid korraldatud lõpetajatele lõpetamise puhul kui ma asjast õieti aru sain. Grillipidu oli selline... grillliha, alkoholi ja inimestega. Nagu ikka? Inimesed tundusid isegi täitsa mõnusad ja asukoht meeldis mulle ka. Selline mõnus ja lage. Ja lehmade karjamaa oli ka kõrval. :D See oli veel eriti vinge kuidas 'tüdrukud' kogunesid vahepeal sinna nurka, kus me neid vaatasime. Armas. :D Eriti armas oli veel see kui mõned poisid palli mängisid ja see sama kari lehmasid neid vaatama tuli. :D Läksid meestesse. :D Päeva üks koomilisemaid lauseid: "Ega ma ei seda joo viina, ma loputan sellega ainult hambaid." :D:D Laivis oli seda veelgi koomilisem kuulda. :D Sealsed lamamistoole ka kiidaks. Alguses ei saanud nendest absoluutselt aru. Et kuidas seljatuge allapoole saab jne., aga lõpuks muutus kogu see lugu nii mugavaks, et ei saanud kuidagi nendest välja. Seljatugi oli täiesti all, jutt jooksis ja naer oli vali. Lõpuks hakkas asi natuke igavaks vajuma, aga siis surfisin ma veits telefoniga netis ja siis oli... ikka igav. Polnud hullu midagi tegelt. Isegi sääsed väga ei purenud. Whoa. No teisi puresid, mind mitte. Ma tundsin end niiii erilisena seal. (A)Homme... mul pole õrna aimugi mis homme saama hakkab. Mul pole isegi õrna aimugi mis kellase bussiga me tagasi Kuusalu poole liikuma hakkame. No ofc tahaks veits Rakvere poodides möllata, aga no eks näis mis saab. :D Gerdile soovin ma siin ka palju õnnne (sünnipäeva ja lõpetamise puhul ikka)! :D Ja siis teistele lõpetajatele ka. :D Vot nii. Nonii, võimalus natuke arvutis istuda on nüüd siis kulutatud. Õhtul olen ilmselt veel ka MSNi vahendusel kättesaadav ja telefon on mul ka alati kõrval. Niiet ära ma kuhugi ei kao. Tjah. Thank you, come again.
Täna oli jube mõnus päev. Sai lihtsalt olla. Homme on veerand 9 äratus ja tunni aja pärast Rakvere bussile jooksmine. See peaks lõbus olema. Ilmselt päris kindlasti jätkan bussis oma unekest. Niisiis, nädalavahetusel olen ma Rakveres ja esmaspäevaks ka plaanid tehtud. Novot siis. Kuigi väga ei taha küll ette kujutada kuidas homne hommik välja nägema hakkab. Ilmselt see väga meeldiv pole. Kõik on närvis, kõigil on niiiiii kiiiiire ja kedagi ei koti mida keegi ütleb. Jamaks läheb. Alati kui kuhugi jõudma peab, läheb lõpuks kõik metsa. Lõpuks on kõigil paha olla ja viha sees keemas. Jama on nii. Aga las ta olla. Ei ennusta väga ette igaksjuhuks. Praegu muretsen kergelt ja tuju on ka alla läind, aga usun, et see taastub peagi. Tjah.Thank you, come again.
Kõvasti tühja passimist päeva algul. Huvitava sõnumi sain ma ka klassijuhatajalt hommikul. Tuli välja nagu poleks ma vene keele õpikut ära viinud. Esimene reaktsioon - WTF?! Ma mäletan seda nii selgelt kuidas ma selle peale eksamikonsultatsiooni ära viisin. Enne selle ära viimist viisin ära keemia õpiku, siis vene keele õpiku ja peale seda veel ajaloo oma. No ma tõesti mäletan seda selgelt ja nüüd selline sõnum. Ja ma nii lootsin, et ma ei pea enam meie koolist midagi kuulma kuni esimese septembrini. Oeh.Õhtul käisin jälle Mariliga chillimas. Seekord jõudsin ma varem koju. Agano ma poleks väga lootnudki kauemaks. Kogu see Konsumi ees istumine tegi juba tagumiku kangeks. See on see Konsumichillerite raske eluke. Sääsed ka nosisid isuga + endiselt oli märg ja rõve ilm. Ja siit tuleks järjekordselt palju, palju vingumist. A ja Kuusalus oli täna näha kuidagi väga palju uusi nägusid. See oli selline... huvitav asi. Tjah.
Ja nüüd lasen ma oma väikese oravakese puurist välja niiet praeguseks on minu poolt kõik. Thank you, come again.
Päev möödus iseenesest kuidagi väga tegevusetult, a õhtul mingi kella kuue paiku helistas Marili ja kutsus välja chillima. Kuna mul tõesti midagi muud teha ei paistnud olevat siis läksin. Kõigepealt nagu ikka üks kiire käik Konsumisse ja siis edasi jalutama või kuskile istuma. Jutt jooksis päris vahvalt isegi. Paar minutit tagasi jõudsingi just koju. Sääsed puresid aint meeletult, aga polnud väga hullu isegi. No lisaks viriseks veel selle üle kui külm on, aga varsti läheb nvn jälle soojaks ja päiksepaisteliseks. Seega on mõnus vaheldus olemas... kuigi selle kallal on nii hea vinguda. Jah. Täna muretsesin ma ka päris vahvasti. :D See oli... ebatore? ebalahe? :D Midagi sinnakanti. Aga mis teha - ma olen tegelikult suur muretseja. Novot siis.Homseks loodan ka natuke plaane tekitada. Nädalalõpuni on mul seega plaanid olemas, mis on tegelt väga hea. Aga samas tahaks vahepeal midagi natuke ka muuta. Las see olla. Thank you, come again.
Hommikul kell 6 üles ja sättima. Ma ei hakka isegi pikalt rääkima kui lõbus see oli. Kõik olid närvis ja karjusid üksteisega. Iga küsimusega saadi kaela sarkastiline vastus. Kohvi ei jõudnud keegi juua ja ma usun, et see oli üks sellise käitumise põhjustaja. Kõige esimesena läksime ema poolsete vanavanemate hauale. Nagu selgus algab surnuaial juba kell 9 hommikul tihe liiklus. Inimesi oli tegelikult juba siis päris palju kui me sinna jõudsime... ma usun et oli. Ma olin ise alles tudulandis seiklemas sel ajal. Ja lõplikust tulemusest on pildike ka. See esimene siis. Ahjah, mu vanavanemate haua kõrval oli ühe lapse haud, kes oli elanud ainult kaks nädalat. See oli päris kurb. Imelik, et ma polnud varem märganud kõrvalolevaid haudasid vaadata. Tjah.
Järgmisena sõitsime mööda Kohtla-Järvet ringi, et mu isapoolne vanatädi peale võtta ja koos temaga isapoolsete vanavanemate haudadele minna. Selle tädi naer... oh issver. Miks see ainult mulle nii närvidele käib? Jubeda inimese tunne on seda öeldes. Fuh. No natuke istusime selle tädi juures. Ma sain taaskord mingi voldiku Kohtla-Järve kohta nagu absoluutselt täiesti alati. Isegi raamatuid olen vist saanud. Väga vahva. Sain lisaks teada ka seda, et mu vanatädile meeldib kollane värv nagu ka mulle (tal olid pmts kõik asjad kollased :O). Lisaks sain teada, et talle meeldib kui ta saab hiljem külaliste järgi nõud ise ära pesta. Sellega oli mingi huvitav jutt, mida ma siia kirja panna lihtsalt ei viitsi. :D No ja siis vurasime mu vanavanaema hauale ja sealt veel edasi vanavanemate haudadele ja ühe kunagise naabri haual käisime ka. Mul oli nii kahju vaadata haudasid, mille eest polnud keegi juba aastaid hoolitsenud. Kõik oli rohtu kasvand, puust rist mädanes jne. Jube kahju oli lihtsalt. Seega jah - surnuaiad mõjuvad masendavalt. Viisime mu vanatädi ta koduukse ette ja vurasime ise oma vana kortermaja juurde, et minna vaatama meie kunagist naabrimeest, kes oli mulle pmts vanaisa eest. Ta elukaaslane kellega ta oli terve igaviku koos olnud suri aasta eest nii, et see oli esimene kord kui me sinna läksime ja meile tuli vastu ainult Emil. Kurb. Kurb oli ka see kui kaua tal läks aru saamiseks, et keegi koputab ukse taga. Me klopsisime vastu ust kuskil 10 minutit. Ilma naljata. Kui ta lõpuks tuli oli näha kui viletsaks ta tegelikult jäänud oli. Asi oli täpselt nii hull, et me pidime talle kõrva karjuma, et ta midagi kuuleks. Mul oli nii masendav seal olla. Kui algul küsida selle kohta kuidas läheb ütles ta hästi, aga kui lähemalt uurima hakata, tuleb välja, et midagi pole hästi. Ma ei kujuta ette kuidas mul õnnestus selle tunnise külaskäigu ajal naeratust näol hoida. Ahjah, see samane 91 aastat vana mees ristis mu Kõrsikuks. :D:D See oli jube armas. :D Üldjoontes oli ikkagi tohutult kurb seal. Inimene on juba nii vanaks ja väetiks jäänud. Ma mäletan kui ta oli minust peajagu pikem ja nüüd on asi vastupidi. Kurb, kõik oli kurb tegelikult. Aga siis pidime me ära minema. Terve selle külaskäigu ajal oli mul tunne, et ta elukaaslane oleks nagu ikkagi seal. Talle elukaaslane, abikaasa ja mulle nagu vanaema. Hiljem tuli välja, et urn mu n.ö. vanaema tuhaga oligi seal korteris. Oligi tunne nagu oleks neil kahel külas käinud. No ja siis tegin ma meie kunagisest majast pilti, kus ma ise elasin vist 4 aastat ja millest mul ulmeliselt palju mälestusi on. Tiirutasime veits mööda poode ringi ja läksime siis mu tädi sõbrannale külla. Seal sai igast põnevust kuulda. Järjekordselt küsiti mitmenda klassi ma lõpetasin, kuidas lõpetasin ja kas ma olen ise enda üle uhke. Mingil põhjusel küsitakse veel seda kas ma olen oma emast pikem. Meil on emaga pikkusevahe kuskil 10cm ja seda veel küsitakse. Imestasin natuke. See külaskäik oli meil Kohtla-Järvel viimane. Jõudsin järeldusele, et see koht laguneb iga korraga üha rohkem. Mul on niii hea meel, et ma sealt nii varajases eas tulema sain, aga mul on nii paha tunne seda öeldes, sest palju olulisi inimesi elab veel seal. Ma mäletan, et teel lasteaeda oli üks lagunenud maja, mida kasutasid ilmselt narkarid oma kogunemisteks, sest süstlaid vedeles kõikjal maja ümbruses. Niisiis, lähme lasteaeda? Okei, ma emon nüüd kuskil vaikselt omaette edasi ja katsun mitte ülemõelda. Thank you, come again.
Ma lähen homme Kohtla-Järvele. JESSS! Ma üldse ei viitsi sinna minna, agano sugulased ja tuttavad ja mul-pole-õrna-aimugi-kes ootavad. + surnuaedadel vanavanemate haudadel tuleb käia. Ei, see ei tule ju üldse masendav. Olgugi, et ma nii ema kui ka isa poolseid vanavanemaid kunagi ei teadnud, on nende haudadel käimine piisavalt masendav. Surnuaiad lihtsalt on masendavad. Tjah. Äratus on ka toredal kellaajal - kell 6 hommikul. Lihtsalt võimas. Ja nüüd uudistes räägiti, et mingi prügimägi läks seal põlema ja ei soovitata inimestel seal ringi liikuda jnejne. Võiks ju arvata, et sellepärast sahmimine ja sinna mineku sättimine lõppes seda kuuldes, aga eiiiiiii. Pmts pöidlad pihku, et ma elusana tagasi tuleks. Ja nüüd ma lõpetan selle vingumise.
Täna tegelesin kergelt ülemõtlemisega. Iga asja läbi analüüsimine ja igast olukorrast vähemalt 100 erinevat pilti luua ja mõelda 'mis-oleks-kui' mõtteid. Lollus. Täielik rumalus. Ja ometi ma teen nii. Mingil põhjusel on mul tunne nagu oleks juba juuli keskpaik. See on põnev. Kalendrist õiget kuupäeva nähes läheb igatahes suu kõrvuni. Veel rohkem suve on veel ees. Thank you, come again.
Hetkel olen natuke hämmastunud kuidas üks inimene võib lihtsalt kuid venitada ühe asja välja ütlemisega ja teine lihtsalt... ütleb kohe. Ma ei salli seda 'tagavara variandi' tunnet. Selline tunne on mul juba väga pikalt olnud. Juba kuid nagu ma mainisin. See on hea, väga hea kui kõik lihtsalt kohe välja öeldakse. Ilma igasuguse venitamiseta. See on hea. Tagavara variandi tunne see enam pole. Käisin Kaberneemes kella järgi juba eile. Niiet seal sai Robiniga veits ringi käidud. Aeg läks ka kuidagi imeliku kiirusega ja järgmisel hetkel olin ma juba Kaberlas. Oi seal oli mul lõbus. Helistasin emale, et uurida kas oleks okei kui ma ta töö juures natuke istuks. Polnud ilmselt mu parim mõte, sest ta läks natuke paanikasse selle pärast. Aga kõik põhjused olid arusaadavad nii, et ma seadsin end kuskil keset põldu päikse kätte pikutama. Putukatele tundus täitsa meeldivat mu otsas ronida. Ja kusjuures esimene tund läks päris kiirelt. Küllap jäin ma tukkuma või midagi, aga järgmised 20 minutit (?) lihtsalt venisid meeletult. Ja kui kell sai 8 ja buss võis juba tulla... See ootamine oli niiiiiii valus. Bussi õige saabumisaeg oli 20.16, aga aeg venis ja venis ja venis jnejnejne ja lõpuks kui oli möödunud pool tundi sellest ajast, millal buss oleks pidanud peatuses olema, vuras ta rahulikult kohale. Ma ausalt ka ei kujuta ette kas see bussijuht jäi vahepeal magama või mis seal ka ei juhtunud, aga kui peatuses on antud aeg 20.16, siis peaks buss ka sel kellaajal seal peatuses olema ja mitte pool tundi hiljem! Ja kui ma vihasena bussi jõudsin ja juba istusin hakkas üks tädikene mind häirivalt palju passima. No põhiliselt mu jalgu ja siis piilus vahepeal mind ka. Selleks ajaks olin ma tänu sellele pooletunnisele ootamisele nii kehvas tujus, et ma lihtsalt pöörasin end tema poole, ajasin silmad võimalikult punni ja hakkasin vahtima. Vot täpselt nii viisakas või ebaviisakas ma olingi. Vabandused. Homseks või noh.. tänaseks mul plaanid puuduvad. Passin siin ja... passin. Loodan endiselt elus püsida. Sellega seoses... peaks Triinut ka teavitama, et ma ei hakka veel testamenti kirjutama, kuigi ta arvas, et selleks oleks nüüd hea aeg. Nojah. See selleks. Kuna mul on hetkel tuju jube hea jajajaja jahhh, siis ma püsin veel ilmselt ärkvel nii umbes... viieni (?). Ehk õnnestuks kauem, aga siiski väsimus piinab veits ka. Thank you, come again.
Kõigepealt kolmapäevast. Ilmselgelt tulid vahele mingid arusaamatused ja ma pidin minema bussiga. Positiivne on see,et nägin oma Rakvere tädi. Tjah. No ja siis ajasin ma ns bussiaegu segi niiet pidin veel pool tundi bussi ootama. See oli tore. Sain veits sugulastega koos istuda. Taaskord mainiti sarnasusi nukuga, mida mina mingil põhjusel kuidagi ei näe. No las see olla. Siis jooksin bussi peale ja andsin vanematele märku, et olen veel elus ja kui linna jõudsin tegin niisamuti. Kohati kahetsesin väga, et rääkisin sellest, mida unenägude seletajast olin teada saanud. :D Nojah. Natuke chillisin ma linnas nagu täielik loner. Käisin poes, saatsin issi bussile ja jäin peale seda parki istuma. Mu vastas istusid kaks hallipäist vanameest ja ma poleks eluilmaski usunud, et need kaks jäävad mind suud matsutades üksisilmi passima. Kuna mul hakkas üsnapea väga imelik liikusin järgmise pingini, aga üks vanameestest tuli mulle veel järgi ja passis edasi. No mida muud mul üle jäi kui hakata lihtsalt vastu passima. Ma põrnitsesin nii intensiivselt, et tal hakkas endal imelik ja ta läks ära. Super. Natukese aja pärast tuli Robin, kellega me tükk aega mööda linna ringi tuiasime ja hiljem Saku Suurhalli Jamiroquai kontserdile läksime. Ma jäin kontserdiga rahule, kuigi me sealt varem ära läksime. Oli huvitav kuulda natuke teistsugust muusikat kui ma ise tavaliselt kuulan. Niiet jah, mulle meeldis. Hiljem tulid mulle sugulased järgi ja ma jäin linna nende juurde ööseks. Nüüd juba neljapäevast. Hommikul oli kell 7 äratus, sest inimesed pidid tööle minema. Kuna mul lõpuks õnnestus kuskil kella kahe paiku magama jääda vist, polnud uneaeg mulle piisav, aga las see olla. Sugulased sõidutasid mu kesklinna, kust ma ilusti bussi peale sain. Buss tegi Valkla hooldekodu juurdes mingi kahtlase pöörde ja sõitis läbi Salmistu nii, et ma läksin siis natuke paanikasse, sest ümberringi oli pidevalt mets ja kui ma ei eksi nägin isegi merd. Kerge paanika tekkis, aga see kadus ka kohe kui kool nähtavale tuli. Hakkas kergem kohe. Niisiis, koju sain ma ilusti. Kodus vajusin ma kohe magama ja kuna päeval ma end lihtsalt liigutada ei viitsind pikutasin ma kella kolmeni voodis. See oli lõbus. Edasi ma ei mäleta mida ma tegin. :D Super. :D No ja nüüd tšekkisin mailbox'i üle ja sain teada, et ma saan linna oma passi järgi minna juba niiet nüüd millalgi jälle linna. Homseks mul vist plaane pole veel. Äkki tekitan neid natuke, aga eks näis. Thank you, come again.
Käisin täna Triinuga sulgpalli mängimas (pildid sellest tulevad ka varsti :D). Kuna varsti peale seda rahmeldamist oli igasugune jaks kadunud, siis suundusime ta ema tühja korterisse. Seal uurisime unenägude seletajat, et teada saada, mida mu kahtlane uni oli tähendanud. No pmts soovige mulle edu ja lootke, et ma ellu jään. :D Kõik oli nii hull lihtsalt. Ja kui ma mingi juhuse läbi ellu jään tulevad mul ikkagi mingid jõhkrad probleemid ja hädad ja ma ei tea mis kõik veel. :D Seega tõesti edu mulle. :D No ja kui see kõik mind juba masendusse viinud oli hakkasime sirvima mingeid eneseabi raamatuid, jooga raamatuid ja mingeid rännaku raamatuid. Rännaku oma võtsimegi ette. Kõigepealt rännak täiskasvanutele: Algus oli kohutavalt naljakas. "Mine, ole selles hetkes täiesti. Ole selles kogu ihu ja hingega. Hinga seda sisse... ja välja." No ja siis hakkasin ma kohutaval kombel naerma. :D A ja raamatus oli veel sulgudes, et rännaku läbi viija ei tohiks lasta rännaku tegijal selles hetkes püherdada ja täpselt seda ma tegingi - püherdasin naerdes. Läksin ilmselt liiga 'sellesse hetke'. Kuna see rännak ei tundunud midagi peale naerukrampide tegevat võtsime järgmise rännaku raamatu, mis oli lastele. See oli huvitav. Algus oli küll samasuguseid naerukrampe tekitav kui eelmises raamatus, aga no jah. Mäletan sellest seda, et juttu oli kosmosesüstikust, hambaaugust, sädelevast kümneastmelisest trepist ja sädelevast uksest ja sellest kui palju armastust ja tuge jnejnejne sealt kiirgub. Kui see 'rännak' läbi olin jäin ma pmts magama. Haige uni tuli. Läksingi siis edasi koju sööma ja magama ja siin ma nüüd olen. Homseks on mul natuke plaane ka. Peaksin linna minema vot. Loodaks siis unenägude seletaja põhjal, et jään ellu. Vot. Thank you, come again.
Nagu meie pere puhul normaalne on jõudsime emaga viimasel hetkel bussile. Aga jõudsime! Vahepeal hakkas emm mind milleski süüdistama ja ma ei saanud täpselt arugi milles, mõtted olid totaalselt mujal ja edasi hakkasin ma lihtsalt külmalt ignoma. Selle asemel, et kedagi süüdistada, võiks ju lahendusi välja mõelda. Mõne aja möödudes sikutati mult kõrvaklapid kõrvast ja küsiti miks ma midagi ei vasta. Ma lihtsalt ei leidnud mõtet hakata bussis kisama. Ma saan ju samahästi vaikselt kõiges süüdi olla, täiesti ilma igasuguse kisata. Kui olin seda öelnud nägin natukse aja pärast oma süles väikest vabandavat kirjakest. Bussilt maha saades läksime jooksuga migratsiooniametisse passi asju korda ajama. Oligi täpselt nii naljakas kui olin ette kujutanud. :D Ei pidand pettuma. :D Seal läks meil isegi päris kiiresti. Pool tundi kuskil. Imestasin, et me veel pool tundi ootama ei pidanud. Vedas isegi. Mu klienditeenendaja arvas vist, et ma olen 10 aastat noorem kui tegelikult. Minuga rääkis ta igatahes küll nii. Kuna kodus süüa ma ei jõudnud oli järgmine sihtpunkt kohvik. Seal kugistasin kiiresti mingi prae alla ja panin jooksu juba mingisse trolli või trammi peatusesse. Sellega jõudsin Ülemiste Keskuse juurde ja seal läks möllamine lahti. Kõigepealt käisime ühes lemmikloomapoes Chillale uut puuri otsimas. Õnne meil polnud. Ainus chinchillade puur oli meie korteri jaoks liiga suur. Kahju oli küll, sest puur ise oli väga korralik ja ilus ja mis kõige tähtsam - ei sisaldanud plastikut, mille Chilla oleks saanud kohe ära närida. Kahju oli seda sinna jätta. Aga selle eest saime me sügavkülmkirstu!!! Tegelt pole ma sellest erilises vaimustuses. Hirmutab veel külalised ära sellega. "Kui te hästi ei käitu olete te õhtuks selle sees." Umbes nii. Kui koju jõudsin vajusin tudusse ära. Üks asi oli see, et linnas jooksmine väsitas ja teine see, et öine uni polnud piisavalt pikk. Tjah. Ahjah. Ma proovisin linnas ühte kleiti, millesse mul kuidagi väga kiinduda õnnestus. Tavaliselt pole ma kleidi ja seelikuinimene, aga krt see kleit oli lihtsalt jube armas. :D Olgu nii, ma lähen keksin nüüd mööda oma vikerkaart koos valgete küülikute ja ükssarvedega uutele rohuväljadele. Thank you, come again.
Nii armas kui kaks kõiiige nunnumat kutsut hommikul nagu pöörased tervitama tulevad. Lihtsalt super armas. Kahju, et kolmas on nii vanaks ja viletsaks jäänud. Temaga istusingi sellepärast rohkem koos ja rääkisin juttu (ükskõik kui imelik see rääkimise osa ka ei tunduks). Ma lihtsalt nii kardan, et veel üks lapsepõlve parim neljajalgne sõber pole enam kaua meie seas. Vahepeal rippusin ma kuskil tund aega telefoni otsas, mis oli ka muidugi väga... tore. Oligi. Peale seda kõne tegin veel semuga plaane ja hakkasin kähku maja pealt oma asju otsima. Oma päikseprillid avastasin garaažist. Whoa. Kas ma üldse käisingi seal. :D Kui enamvähem kõik pakitud sai kõmpisin putka juurde ja hakkasin semuga igast põnevust rääkima. Jah. Plaan kõige hilisema bussiga minna muutus kui majaperemees tahtis meid ise ära viia. Kui ta mu putka juurest peale oli võtnud muutus kiirus väga suureks. Täiesti ebanormaalselt kiiresti jõudsin koju. Küllap tahtis ta meist siis väga kiiresti lahti saada. :D Nii igatahes paistis küll.Kodust avastasin täieliku seapesa. Keegi oleks mu toas... ma isegi ei tea mida teinud, aga see on niiiiii segamini et jube. :D Ruumi ei tundu ka nüüd üldse siin olevat. Harjusin liiga ära selle suure majaga seal. Homme emmega linna. Jeeeee. je. Ja pildid mu nv-st tulevad ka siia varsti vist. Ahjah, ma lähen homme uut passipilti tegema. :D See tõotab naljakas tulla. :D Don't ask. :D
Thank you, come again.
Mingil teadmata põhjusel on mul praegu raskusi hingamisega ja iga sügavam hingetõmme ajab köhima. Natuke jube. Lisaks kõigele lõin ma käega võimalusele nüüd öösel teleka ees passida. Kodus ei õnnestuks see kuidagi. Liiga palju põhjuseid. Igatahes, kobisin nüüd siia oma nurka ja lõpuks olin ikkagi sunnitud 6 korda maja peale oma asju otsima minema. Kord olid kõrvaklapid kadund ja kord otsisin veepudelit. Palju põhjuseid. Hakkasin mõtlema tutvumiste ja sellise jama peale. Nt tutvused neti kaudu. Alustad kellegagi suhtlemist mõne naeruväärse suhtlusportaali kaudu, toon näiteks rate.ee, kuna sealt olen isegi palju tuttavaid saanud. Tutvud seal kellegagi, hakkad temaga edasi läbi MSNi rääkima, lõpuks jagad oma telefoninumbrit ja vahest saad isegi kokku kui võimalik ja kui kõik hästi läheb jääb see sõpruselaadne asi püsima. Teisel juhul piirdub asi MSNi või numbri jagamisega ja paari kuu pärast saadad sellele samale tolleaegsele super semule kirja: "Kes sa oled? Kust ma sind tean?" Seda viimast varianti juhtub paraku rohkem. Minul vähemalt küll. Kurb. Mul on kohutavalt igav. Ja praegu meenus, et ma pidin paar filmi ära vaatama, et end väheke harida, aga minu mälu... krt, mis filmi ma vaatama pidin?!?! :D:DPraegu on mingil põhjusel kiusatus hakata voodil hüppama samaaegselt lauldes mingit jaburat lugu. Don't ask why. Keegi ütles midagi... nüüd sai juba liiga palju öeldud tegelt. A las ta olla. Tekkis soov minna külmkappi rüüstama. Nomnommiks ikka isuga. Tegin täna (või noh, kella järgi juba eile) avastuse, et selle suhteliselt pisikese külmetuse tulemusena olen ma veel kondisemaks jäänud kui enne olin. Enne... enne polnud mul kondid nii jõhkralt väljas... enne polnudki need väljas, aga nüüd... mul hakkas enda peegelpilti nähes paha. Päris ausalt. Jäi mulje nagu ma poleks toitu näinudki. Lihtsalt õudne. Selgroog väljas, ribid nähtaval. Jube, õudne, kole. Nüüd hakkan lihtsalt toitu alla kugistama. Sellist peegelpilti ma enam küll näha ei taha.Thank you, come again.
Ärkasin suht lõunal. Igast huvitavad toimingud toimetasin ära ja läksin siis rõdule päevitama aka maja valvama. Vahepeal käisin kutsusid ka märjaks kastmas. Lõpuks olin ma sama märg kui nemadki. Tore. Siis oli vahepeal veel igast toimetusi peale mida läksin ma semuga jalutama. Päris tase oli kõndida kõigepealt läbi kellegi koduõue ja edasi kuskile täiesti võssa. :D Edasi minnes olid kõrvenõgese väljad ja kraavid. Lõpuks läbi järjekordse metsatuka minnes jõudsime asfaltteele, mida mööda kõndisime Kaleviliivale. Asfaltteed oli küll hea näha. :D Homme olen ma viimast päeva siin... selle nädala jooksul. Tahaks loota, et ka järgmisel nädalal sõidab maja peremees kuskile ära nii, et ma saaksin emaga siia tulla. Ilmselgelt on see mu lemmik koht alates lapsepõlvest. Ilmselgelt.Üllataval kombel pole ma jõudnud eriti pilte teha siin. Niunäu.Ma lähen vb juba sel kuul Rootsi. Whoaa. Aint et seekord tahaks kauem ära olla kui tavaliselt. Tavaliselt on asi olnud täpselt nii igav, et jooksen paar tundi mööda poode ja siis vean ennast tagasi laevale. Seekord võiks kasvõi paar päeva seal olla. See oleks awesome. Esmaspäeval võib mind näha Ülemiste Keskuse Euronicsis ja ilmselt üldse... Ülemiste Keskuses. Kui aega üle jääb siis ilmselt kesklinnas ka. Jah. Keijole saadan ma siis õnnesoove siin ka. Paljuuuu õnnee!!! Thank you, come again.
Hommik kulges aeglaselt. Ärkasin oodatust varem. Minnes magama kahe paiku öösel lootsin hiljem ärgata, et siis suht kohe bussi peale joosta, aga läks vähe teisiti. No bussile jooksmine oma suure kotiga oli täielik naljanumber, aga tulin toime. Tükk tegu oli bussilt maha saamisega. Vaatasin, et eespool olev vanem meesterahvas hakkab ka maha minema, kui ta oma tohutu paki keset bussikoridori pani ja ennast ettepoole istuma nihutas, aga oh ei. Buss sõitis juba peatusest kergelt mööda kui ma sain aru, et vanamees tahtis lihtsalt laiutada. Ja krt mööda mind ka ei lasknud. Kui lõpuks sealt läbi sain ei saanud bussijuht aru, et ma tahan maha minna niiet sellega oli ka tükk tegu. Tore noh. Lõpuks sain ma tükk maad plaanitust kaugemal maha ja pidin päris pika maa veel tagasi minema. Lihtsalt super. Ja seda sellepärast, et üks vanamees oma kotti vahekäigust kuskile mujale nihutada ei viitsi. Praegu ootan, et majarahvas siit kiiresti ära läheks ja ma saaks midagi suvitamise laadset teha. Võrdlemisi kehv variant on praegu siin istuda, aga noh, las ta olla. Õhtuks on natuke plaane ja öösel passin ma arvatavasti ka üleval. Esmaspäevaks planeeris emme ka miskit juba niiet.. Jess, mul on plaane!!!!Thank you, come again.
Lõpuks on see läbi. Ilmselt pole mul siin mõtet hakata kirjeldama sellega kaasnevat kirjeldamatut rõõmu, sest see on... kirjeldamatu.. Päev oli suhteliselt mõttetu. Kella kaheksaks kadusin kooli, koolis oli aktus ja peale aktust lootsin saada võimalikult ruttu tunnistuse, et siis võimalikult ruttu sealt jalga lasta, aga tuli hoopis klassijuhataja tunni teema. Räägiti midagi klassiga jalgrattamatka tegemisest, mis minus erilist ärevust ei tekitanud. Tekitas ainult ette hetkepildi sellest kuidas üks osa inimesi on juba pmts lõpp-punktis ja osa inimestest pole veel niipea sinna jõudmas. Lihtsalt, see klassi jalgrattamatk minus erilisi sooje tundeid ei tekitanud. No ja siis saime tunnistused ja kõik kadusid ise suundadesse. Mõtlesin peale kooli miskit põnevust kellegagi ette võtta, aga kõik kadusid vanaemade juurde. Masendav. Kadusin koju kui avastasin peavalu ja jäin magama. Nägin ühte kõige kahtlasemat unenägu oma unenägude ajaloos. Pmts meil oli koolis just kehaline lõppenud ja järgmine oli tund oli mingil põhjusel arvutiõpetus ja tunnikell helises juba tundi. Läksin koos ühe oma klassiõega oma kehalise asju ära viima, aga kuidagi sattusin ma juba õue ja klassiõde ütles, et sealt kaudu saab kiiremini arvutiklassi, mis ei oma loomulikult mitte mingisugust loogikat... aga ma läksin ikkagi. Sattusime kuidagi metsa. Meenutas natuke seda metsateed lasteaia juurest kooli juurde. No seal teel tuli mingi joodik meiega mölisema, et jooksime nii kiiresti või midagi. Ilmselgelt oli see suht creepy. Jooksule tempot lisades jõudsime juba tunneli juurde, kus oli mingi kraavi sõitnud veoauto ja selle juht, kes oli sellise... ee.. potensiaalse vägistaja ilmega. :D Jõudsime tunneli nurga taha ja teiselpool tunnelit olevate kuuskede vahel nägin ma mingi väikse sarvilise mehikese kujutist. Siis mulle aitas ja ma tahtsin tagasi minna. See veokijuht oli juba mesiselt suud matsutades meie poole tatsanud. Ma leidsin kuskilt mingi labida ja virutasin talle vastu vahtimist nii et ta kukkus. Kuna see üks löök talle muud peale tasakaaluhäirete ei teikitanud lõin veel korduvalt (see oli mu teine uni, kus ma kedagi nii jõhkralt peksin). No ja siis ilmusid igalt poolt kaameramehed, valgustajad ja ma ei tea kes veel. Lõpuks ma nägin intervijuud (mul pole selle sõna õigekirjast õrna aimugi ilmselgelt :D:D) sellest kuidas üks mees rääkis kogu sellest kooliteest nagu arvutimängust, kus on igasugu levelid ja see kui ma oleks läinud läbi tunneli vist neljandasse ja seega viimasesse oleksin ma peaaegu täiesti kindlalt surma saanud. Vot sulle ilusaid unenägusid!Aga nüüd ma pakin.Thank you, come again, kuigi see sissekanne on pikk ja mõttetu ja tüütu (ja ma olengi nii hea reklaamija).
Mul on tunne, et köha on kadunud. See polnudki väga hull köha, aga siiski... köha. Nohu on endiselt olemas ja mul pole õrna aimugi kuidas sellest lahti saada. Tjah. Homme on see päev, mida ma olen oodanud esimesest septembrist alates. Homme saan lõpuks tunnistuse kätte, millel on nelja veerandi hinded ja homsest algab uus suvevaheaeg. Peale homset ei pea ma enam ärkama ulmeliselt varajastel hommikutundidel ja end kooli vedama, et õppida asju, millest pole siiani eriti muud peale peavalu, stressi ja hunniku vanapaberi olnudki. Tõsiselt, täna sain kolm prügiämbritäit jama kokku ja kusjuures need tundidest saadud töölehed jätsin ma alles. Kui oleksin ka need pooleks rebinud oleks ilmselt veel 3 ämbritäit sodi olnud. Päris jube jah. Reedel saan nv-ks Kaberlasse. Täääiiiitsa lõpp kuidas ma enam oodata ei suuda. Seal ongi nagu see täiesti suve tunne. Eelmised 2 korda seal käies olid ikka kuidagi asjasse segatud kool või õppimine, aga seekord minnes... pole. Nüüd ongi suvi. Avastasin täna, et see mändide õitsemise jama kestab ja mu silmad olid täna pmts kinni paistetanud, seega mõtlesin, et kuna ma nvn eriti midagi ei näe ja ei jaksa silmi pingutada, et neid lahti hoida, jään ma jälle magama. Uni kestis 3 tundi ja ärkasin puhtalt palavusest. Nüüd pole õrna aimugi kuidas ma magama jään. Elevust polnud eksamile minnes, elevus on selle kooliaasta viimast päeva oodates. Thank you, come again.
Täna veendus isa, et ma pole siiski üdini loll ja minust võiks saada hea psühholoog. Awesome. Päeva saavutuste alla läheks ka see, et ma püüdsin Chilla kinni kui ta mööda korterit jooksma läks. Peaks veel midagi mainima. Ma läksin öösel magama pool 5. Kell 5 on ema kõpsti mu toas ja hakkas minuga juttu rääkima. Normaalsus. Tuli välja, et me ootame selleks kellaajaks mingit saadetist. Kõik olid kuidagi väga äksi täis seda oodates. Minu pool tundi kestnud uni jätkus peaaegu kohe. Õnneks.Mul tuli täna kohutav ribide isu! Omnomnomnom... ribid. Mmm. Praegu meenus kuidas ma ühel suvel toitusingi ainult grilllihast ja pikkust viskas see suvi ikka ka korralikult. Peaks uuesti täielikult liha toidule üle minema. Äkki paar cm pikkust veel ikka tuleb. Lõuna ajal joodud 2 tassi kohvi hakkasid nüüd mõjuma. Ma olen praegu igalpool. Päriselt.
