fashionblogger: how do i casual?

onesie - ebay

Thank you, come again.

"Neelan rohkem ohvreid kui Bermuda kolmnurk."

 Kell saab kohe pool 2 ja ma pole veel magama vajumas. Ma ei võtnud täna tabletti. Ma ei võtnud seda tabletti, sest ma võtsin valuvaigisteid, sest emake loodus on valus värdjas ja on õnnistanud mind kõige valulikuma nädalaga ever. Valulikud nädalad on mitmekümneks aastaks kindlustatud. Kui vahva.
 Ma sisustasin tänase valuliku päeva voodis teki all ebayd lehitsedes. Tunnen jälle, et vajan asju. Rumal. Ilmselt tunnen end nii valusa luuserina, et on vaja mingit lohutust. Samas ma ei imesta, arvestades keskkonda, kus ma iga päev pean olema. Ainuüksi keskkonda on ka nõme süüdistada, aga ma jään selle juurde. Ma ei süüdista oma mõtlemist, sest leian, et iga inimene peaks kord elus oma eksistentsi küsimärgi alla seadma. Asi on muidugi selles kui kaugele sa selle lased ja kas sulle peab lõpuks antidepressandid peale panema või pääsed sa elektrišokk raviga. Mõtlemine on hea. Mõtlemine on terve mõistuse tunnus. Lihtsalt ühte mõttesse liialt kinni jäämine on vähe ohtlik.
 Ma olen tegelikult tahtnud ask.fm-i arutada. Ma tean, et ma olen siin sellest juba omajagu vingunud ja kõigil on kopp ees, aga las olla. Vingun veel. Lihtsalt mis kuradi komme on küsida tüdrukutelt tissipilte??? Ükskõik kui vana neidis ka poleks, küsitakse neid pilte veel rohkem kui küll. Nii, nii kohutavalt rumal.
 Mind ajavad tegelikult närvi ka lihtsalt pildi küsijad. Sellised "hellitussõnad" nagu "kenake" ja "ilusake" ajavad mind tõsimeeli öökima. Eriti kui sinna taha pannakse silma tegev smail. Rõve. Mul on nimi. Kasutage minu poole pöördudes mu nime ja jätke see kuradi perse pugemine sõnadega "kenake", "kobedus" ja mida iganes te veel välja ei leiuta. ("mu seksikas" öäk) Minu jaoks on suurem kompliment, kui mu nimi õigesti välja öeldakse või kasvõi kirjutatakse. Tuleb välja, et "Kärol" on mõne jaoks nagu raketiteadus, millele kohe mitte kuidagi pihta ei saada. Kord olen ma Karola ja siis jälle Karoliina. Kõige hullem möödapanek on Kerli. Ma ei oska seda muudmoodi välja vabandada kui tähelepanu puudumisega. Keegi vist uppus jälle mu silmadesse. Neelan rohkem ohvreid kui Bermuda kolmnurk. Kui me Liisaga veel pubis MM-i vaatamas käisime, siis tuvusime me kolme noormehega. Muidu purjus ja talutavad inimesed, aga üks neist hõõrus end mulle veel eriti nina alla pöördudes mu poole terminiga "ilus tüdruk" (nt. "Kuule, ilus tüdruk, räägi mulle kelle poolt sa oled?"). Palusin tal iga kord kasutada mu nime või kasvõi seda öelda. Tema jaoks olin ma Karola Vist. 7 möödapanekut oli minu piir ja noormees sai minu poolt kõva peapesu sellest, kuidas teda tegelikult absoluutselt ei huvita minu puhul miski muu kui mu tissid ja kena näolapp. Härra mulle eriti vastu ei vaielnud, jõi end veel rohkem täis ja pelgas minuga suhtlemist õhtu edenedes. Ma lihtsalt ei salli absoluutselt taolist pugemist ja askis tuleb seda ette küll ja küll. Alati sinna minnes ja oma küsimusi nähes tekib tunne nagu välimus olekski absoluutselt kõige olulisem asi maailmas, mis on täielik bullshit. Küsitakse pilte ja veel pilte ja siis tehakse selline rõve ja igavesti libe kompliment ning mina peakski sellega rahul olema. Mis mõttes?! Ma olen palju enam kui mu nägu. Ma olen rohkem kui mu kest. Ma oskan palju enamast rääkida kui lihtsalt "aitäh komplimendi eest". Kiidaks siis mu saavutusi, huumorit või viletsat söögitegemisoskust... Vahet pole. Ärge kiitke millegi eest. Pole vaja. Küsige edasi tissi ja tagumiku pilte ning pilte minust bikiinides. See on ju kõik mis loeb. Eks?
 Surmani pettunud Kärol tõmbab nüüd vaikselt otsad kokku. Mul on muide plaanid vähe rõõmsamateks ja vaimukamateks postitusteks, nii et te ei pea mu nutufeste siia lugema jääma. Ma arvan, et see on hea uudis. Või mis?
 Thank you, come again.

kõik pastakad olid tühjaks imetud

Ajades meeleheitlikult jama, mida ma ise ka uskuda ei suuda, püüan ma hoida endale olulisi inimesi elus ja edasi liikumas. Rääkides ilusast elust ja sellest, kuidas kõik aina ilusamaks läheb, ei suuda ma ise mitte poolt sõnagi uskuda. Ma pole ilmselt õige inimene neid asju rääkima, aga samas olen ma küllaltki meeleheitlik olukordades, mil keegi lajatab mulle "ma ei taha elada" vastu vahtimist.
 Üks variant on muidugi pakkuda välja võimalus käsikäes kaljunukilt alla hüpata ja surma loota. Surm ei tundu, aga samuti kuigi ahvatlev. Sealt edasi tekib küsimus: "Mida ma siis õigupoolest tahan?" Ma ei oska vastata. Ma panen selle küsimuse kirja ja jään sellele tuima näoga otsa vahtima. Tunnen, nagu oleksin jälle koolis ja pean üllatustesti tegema. Ma tahan kõike ja mitte midagi. Mul pole midagi vaja ja materiaalsed asjad on tegelikult mõttetud. Uute asjade saamine tekitab lihtsalt sellise tunde nagu sa oleksid midagi võitnud. Sa oled selle üle mingi aeg rõõmus ja liigud siis edasi, sest emotsioon kulub. Lõpuks tunnen end jälle luuserina ja unistan kasututest asjadest, et tunda midagi muud peale tuimuse ja kurdistava mõttetuse.
 Räägitakse, et uppudes kuuldakse kellahelinat. Ilusat kellahelinat. See võib olla ilus viis surra, aga ma kardan, et ma olen selle mingis elus juba läbi elanud, sest ma kardan paaniliselt igasugust sügavat vett. Veenide läbilõikamine tundub nii kuradi valulik ja ma ei tahaks nii suurt segadust tekitada. Ma satuks ise vere pärast paanikasse. Ma ei talu selle jaoks piisavalt hästi nii verd kui valu. End üles puua seevastu... tuleb loota kaelalüli murdumisele, sest õhupuudus tundub piin olevat. Enda maha laskmine jätaks ka liiga suure segaduse. Ma pole eriline korraarmastaja, aga minu jaoks on ilmselt oluline lahkuda endast erilist segadust maha jätmata.
 See, et ma sellest siin räägin on rõve ja äärmiselt ebavajalik. See on lihtsalt üks selliseid asju, mida ma arvan, et kõik inimesed on korrakski mõelnud. Kuidas sa end ära lõpetaksid? Ma olen sellest mõnikord mõelnud. Mõtlemine pole keelatud. Mul on hea meel, et mu teele pole sattunud inimest, kes otseselt mu mõtteid loeks. Ma olen kindel, et ma saaksin ta võimest tema näoilme järgi aru. Ma mõtlen vahel imelikest asjadest ja seetõttu poleks seda mõtteid lugevat inimest mu elus ilmselt kaua. Võib-olla päev või viisakusest kaks. Mul on hea meel.
 Inimesed on minu jaoks hirmsad. Ma pole harjunud rääkima väga palju sellest, mida ma mõtlen või millestki arvan. Mulle ei meeldi väga inimesed ka. Ma saan vaevu endaga hakkama, kuidas ma veel teistega käituma peaksin? Mul on selles vallas endiselt raskuseid. Üksindus on mugavam, aga kuna inimene on mingil põhjusel sotsiaalne olend, siis tahan ma peale pikka üksindust palju tähelepanu, mis on võõras ja mille tagajärjed on segadust tekitavad. Minuga tahetakse peale seda suhelda ja veel mu halbu nalju kuulata. Ma olen uskumatult sitt sõber ja suhtleja kui mu tähelepanuvajadus on rahuldatud. Ma tunnen end väga sita sõbrana ja mul on kahju. Andke andeks, sõbrad.
 Ma isegi ei tea mis sellest siin saama pidi. Ajasin lihtsalt hunniku jama kokku ja tahtsin siia midagi kirja panna. Ma kirjutan liiga vähe. Ma pean rohkem kirjutama.
Thank you, come again.

"And when I'm lying in my bed, I think about life and I think about death. And neither one particularly appeals to me."

 Viimane postitus lõppes nii armsa positiivse noodiga. Mina erinevates kohtades naeratamas. Nunnu.
 Ma käisin psühhiaatri juures ja mul diagnoositi sügav depressioon. Kirjutati ka rohud. Ikka need kõige tugevamad. Ma proovisin sellest siin kuidagi läbi lillede ja ilusate sõnadega rääkida, aga otsustasin, et see on saast ja prahi silma ajamine, nii et lähenen teemale vähe otsekohesemalt.
 Ma olen antidepressantide peal olnud nüüdseks 3 nädalat ja kui midagi on muutunud, siis ainult, see, et ma ärritun jube kergesti. Keegi käib kuskil liiga palju kordi edasi-tagasi ja ma olen juba valmis asju lõhkuma. Ma küll ei lõhu midagi ja otseselt ka ei näita välja oma närvis olekut, sest ma ei viitsi tegeleda sellest tuleneva draamaga, aga ma ärritun hirmus kiiresti. Ärge minuga jamage.
 Teine asi on see, et ma olen väsinud. Meeletult väsinud, aga mitte piisavalt, et ma päriselt ka magama jääksin. Niisiis on mu sõber kohv, et ma haigutamise saaks lõpetada. Psühhiatrihärra jaoks oli probleemiks ka mu öine eluviis, MIS MULLE MEELETULT MEELDIB, SEST SEE ON AEG, MIL MA KIRJUTAN. Need rohud uinutavad mu "inimlikul ajal". Ma norskan rahulikult juba pool 2. Ilmselt saaks ka varem, aga ma üritan elu eest ärkvel püsida.
 Ma olen siin nii palju kirjutanud sellest rusuvast emotsioonist, mida ma ei oska tegelikult õieti kirjeldadagi. See on lihtsalt seal ja ma tean, et see ei meeldi mulle. Mul on olnud kohutavaid õhtuid, mil mu mõtlemine mind hirmutab. Kõik mis peas vasardab on olnud see, et elu pole ilus ja ahvatlev ning seda vaeva väärt. See "it gets better" tundub liiga kauge ja tühja lubadusena. Mu mõtted hirmutasid mind väga. Siiani hirmutavad, sest need pole otseselt läinud, aga ma tegelen sellega. Ma püüan jõuda punkti, kus ma olen midagi õnneliku-laadset. Ma olen sellega liiga kaua ise hakkama üritanud saada ja elu on näidanud, et see ei õnnestu mul sedasi.
 Ma lugesin paar nädalat tagasi oma vanu blogipostitusi. Nii 2 aasta taguseid ehk? Jama oli. Kurb oli. Vähe sellest, et mu kirjastiil oli kole, oli ka mu meeleolu hirmus kole ja ma tean, et ma ei pannud veel päris kõike kirja. Ma ei pane tegelikult siiani päris kõike kirja, aga kindlasti rohkem kui tol ajal.
 Nüüdseks olen käinud psühhiaatri juures juba 2 korda. Esimene kord oli hirmus. Olin kabinetis rahulikult 2 minutit rääkinud ja puhkesin siis nutma. Kokku istusin seal umbes 45 minutit, millest 43 ma nutsin. Kordus põhimõtteliselt see, mis klassijuhatajaga rääkima minnes juhtunud oli, aga hullem versioon sellest, sest tuld toideti uute küsimustega. Küsimustele läbi pisarate vastates sain ma aimu kui katki ma seest olen. Iga teema, mida puudutati, lahvatas minus uue negatiivsete mälestuste leegi ja pisarad said hoogu juurde. Arstionu tegi pidevalt märkmeid ja kiikus oma krigiseval toolil, hoides oma üleolevat hoiakut. Nahast roheline tugitool, millel ma istusin oli nii kole ja mulle vastu vaatav diivan ei erinenud sellest absoluutselt. Mulle ei pakutud 43 minuti jooksul kordagi salvrätikut. Peale mind pidi ema sinna minema. Kui ta välja tuli, siis küsis ta esimese asjana, miks ma varem ei öelnud, et mul on vaja minna. Seepeale tegin enesetapu nalja ja ema ei teadnud kuidas reageerida. Pärast tegin veel 4 ja ema arvas, et ma räägin tõsiselt. Ta ostis mulle rämpstoitu ja tundis piinlikust, ega osanud minuga enam rääkida.
 Käisin esmaspäeval teist korda tohtrihärra juures. Ta kontrollis ega ravim midagi tuksi pole keeranud ja kas see ikka sobib mulle. Mulle pandi kirja ka number psühholoogi juurde. Ma järjekordselt pelgan seda. Ilmselt hakkan jälle vesistama ja ei saa seetõttu paljusid oma vastuseid põhjendada, mille tõttu ma paistan jällegi nõrgem kui ma tegelikult olen. Võib olla.
 Lisaks kõigele kardan ma ära kaduda. Ma kardan, et antidepressandid kaotavad minu ära. Ma kardan muutuda täiesti teistsuguseks inimeseks. See oli üks põhjus, miks ma mõtlesin nädala kas ma ikka tahan neid tablette neelama hakata (lisaks sellele oli kõrvalmõjude list kaunis õudne). Ma kardan seda siiani paaniliselt. Kui füüsiliselt end ära ei tapa, siis ehk vaimselt. Mine tea. Ma lihtsalt kardan.
  Jagan seda teiega, sest leian, et see on mu vingumistele loomulik jätk. Ma tegelen oma probleemiga. Ma tean, et sama hädaga inimesi on paljusid ja kui keegi mind sellepärast hukka mõistma tuleb, siis on tegemist ikka päris nõrga inimesega. Lüüa inimest, kes on niigi maas ja üritab end püsti ajada... nõrk.
 Thank you, come again.

10 asja, mida ma oleks Positivusel teinud: #10 Naeratanud kõikjal

Loodan, et teile meeldis taoline postituste seeria. Ei oska veel öelda, kas selliseid on veel tulemas, aga eks paistab kuidas ideid lendab. Millise numbriga postitus teile muidu kõige rohkem meeldis? Huvitav oleks teada. :)

Thank you, come again.