ma. vingun. palju.

Koolist mäletan palju tantsuproove. Tants on seega seekord olemas ja pole lihtsalt mingi tühja karglemine. Jee. Koolist mäletan veel muusikatundi ja meeletut viha, mille ma sealt tunnist kaasa sain. Kõigepealt tehti õpiku sõnavara peale töö, mida ekoolis tegelikult märgitud polnudki, selles töös kirjutasin ma ühe sõna teistmoodi, mis õpikus oli ja mul võeti selle arvelt terve punkt alla ja tänu sellele sain omakorda nelja. Eriti haige oli veel see, et pmts sama vea teinud klassiõelt võeti alla ainult pool punkti. -.-' Kui hakkasime häält soojaks laulma(?) käskis õpetaja mul suulage tõsta ja keelejuurikas lõdvaks lasta. MISASJA?! Mängigu ise oma juurikatega ja kergitagu suulage... Kogu mu ürituse eest sain kolme. Eriti naljakas on see, et koorilapsed, kellel läheb täpselt samuti untsu, saavad ikkagi viied. Isn't it nice?

Ma sain teada millal mul eksam on! 31 mai. JE! Umm, jeh. Natukene on veel aega õppida seega.

Peale kooli pidin hakkama Valkla poole kõmpima. JEEEE. See oli vinge. Mõistlikum oleks veel olnud see, kui ma oleks otse koolist sinna läinud, aga oh eiiiii ma jalutasin veel Kuusallu ja siis läksin mööda kooliteed pidi veel tagasi ja alles sealt sain hakata Valkla poole minema. Kiiu teel veel mõtlesin, et sinna pole enam pmts midagi jäänud ja krt siis nägin enda ees vahtimas veel meeletult pikka teed. See moment oleks tahtnud pikali visata ja sinna jäädagi. Ahjah, kurega oleks ka vahepeal kokku põrganud. No mis ajast need linnud nii madalal lendavad... Igatahes, kui ma oleks 2 sammu veel edasi läinud, oleks ta mulle otsa lennanud. -.-' Positiivne oli igatahes see, et ma jõudsin lõpuks kohale. Sünnipäeva esimeseks tegevuseks oleksin mina välja pakkunud tudule mineku. Päris ausalt. A õnneks tulid vahepeal mu rattursemud ja võtsid mu koti ära, muidu komberdaks ma arvatavasti ikka seal teel... Nojah. Kui ma kohale jõudsingi, siis taheti kohe jälle jalutama minna. SUPER. Ma ei kujuta ette mis võssa me läksime, aga mina lõpetasin kuskil puu otsas Spiderman'i mängides. AWESOME! Sinna puu külge jäin ma ilusti kinni ka nii, et alla saamisega oli tükk tegu. Lühidalt: oravaks ma sündinud pole. Peale sellist actionit veel kõndimist ja peale seda veel kõndimist ja mõne aja pärast läksingi koju ära. Bussiga seekord. ÕNNEKS!

Praeguse seisuga valutavad mu jalad, ma ise vahin imestusega seda videot, mis tehti siis kui ma mingit 'takistusrada' ületasin jaaaa ma katsun kuidagi ärkvel püsida ka veel. Homme pidin emmele tööle appi minema, aga mingi vingumine seal oli nii, et ma siis ikkagi vist ei lähe. Pühapäeval on mai laat. Kolan seal ka natuke ringi ja eee... nii ongi.

Thank you, come again.

ramalama bang bang, flash bang, big bang, bing bong, ding dong, dum dum d' dum dum

Haigelt hea oli täna koolist nii vara pääseda. Pidi olema ainult kolm tundi ja 2 neist olid tantsuproovid. Üha enam saan kinnitust sellele, et ma ei oska tantsida. Kusjuures tahaks vahelduseks ikkagi mõnes matemaatika tunnis olla, sest päris ausalt ma arvan, et see annaks mulle rohkem kui kuskil laval teiste ees vehkimine.

TTHK-s oli lahe. Imestama pani ainult sealne orienteerumine. Ma oleks momentaalselt eksinud. Sealsed õmblusklassid meenutasid natuke Kaberlat. Ainus vahe oli selles, et sealne põrand oli ühestükis... Inimesed tundusid ka huvitavad olevat ja... üldse tundus kõik huvitav. Moeshow oli awesome. Lemmiku kollektsiooni valimine läheks keeruliseks, sest kõik oli tõsiselt hästi tehtud ja organiseeritud. + meil oli võimalus näha Getter Jaanit laivis oma laulukesi laulmas (sealhulgas ka selle aastast Eurovisiooni laulu). Ahjah, mulle tegi õudsalt nalja sealsete showtantsijate tants. Hoidsin vägisi naeru tagasi. :D Natuke ajas turtsuma vb ka see, et esimese kollektsiooni saateks mängis sama lugu, mille järgi me tantsu teeme. :D Tjah, sedasi siis.

Kui koju jõudsin, siis otsisin ma tükk aega tegevust. Ma ei tahtnud kohe netti ka minna, aga ma ei osand ka midagi muud teha. Vahepeal käis haige mõtete plahvatus peas, aga mõne aja pärast oli see kõik minevik ka. Kuna see kõik väsitas, siis mõtlesin end kerra tõmmata ja tudule minna. Ärkasin karjumise peale, mis köögist tuli. Andes märku oma ärkvel olekust tuldi minuga karjuma. Emm karjus, et ta on nii suures stressis ja tööd on nii palju jnejnejne. Palju õnne, kutsu siis abilisi (NT. MIND! Kusjuures laupäeval lähengi vist). Siis tuli iss minuga karjuma, sest ma magasin... See koht jäi mulle täiesti arusaamatuks ja kui üritasingi aru saada, miks ma magada poleks tohtind, siis tuldi mulle rääkima jälle stressist ja sellest kui palju tööd nüüd järsku on. Pmts bitchin', moanin' & complainin'. Nice.

Thank you, come again.

sinine tuli

Koolist mäletan tantsimist, palju tantsimist. Minu jaoks palju ja ehk isegi liiga palju. Hakkab juba ilusti minema ja seni pole veel mingeid tülisi olnudki. No nii palju kui ma olen proovides olnud... :D Aga jah. Läheb. Lihtsalt... ma ei oska tantsida. :D Proovides vehin loomulikult kaasa nii palju kui jõuan, aga... ei oska. Ma ei oska tantsida, ma ei oska laulda ja ma ei oska pannkoogi taigent kunagi õieti teha. Siit edasi tuleks ainult vingumine, niiet ma jätan siit nüüd mingi suure osa vahele.

Peale tunde kiirustasin koju. Käisin veel kähku poes ja passisin natuke kodus vahepeal end samaaegselt minekule sättides. Etendus oli "Kas sulle meeldib porno?". See oli kindlasti teistsugune etendus kui ma muidu näinud olen. Pmts kahe inimese arutelu kuulamine tund ja 15 minutit. Aga kusjuures oli huvitav. Ma pole kindel kas ma saan öelda, et meeldis, aga oli huvitav midagi erinevat näha.

Praeguse seisuga on mul igav ja ka uni juba käeulatuses. Kui keegi põnev inimene praegu end msnis ei ilmuta, siis hakkan ilmselt jälle ülemõtlemisega tegelema. Mitte tahtlikult loomulikult. No eks näis. Äkki sodin lihtsalt miskit paberile ja kuulan paljupaljupalju mõnusat muusikat.

Thank you, come again.

what a day

Koolis oli kuidagi väga tavaline. Alustades sellega kuidas ma hommikul kooli rühkisin ja... noh sellega kuidas ma sealt tagasi tulin. Olgugi, et oli 7 tundi tundus mingi ime läbi, et on lühike päev. Esimene tund tundus kuidagi täiesti olematu olevat miski pärast, keemias otsisime terve klassiga mu vihikuid, geos toimus kindlasti ka midagi, matemaatikas harjutasime tantsu ja rääkisime veel igast asju läbi, inkus täitsime täitsa niisama mingit kontrolltöö lehte, biukas tegime kindlasti ka midagi ja ajaloos saab hakata jälle mingit tööd tegema (mingi powerpointi esitluses või kirjalikult paberile, mis näeb umbes välja nagu powerpointi esitlus). Tavaline päev.

Peale kooli läksin semuga rulluisutama. Jällegi sörkisin ta kõrval Kiidu välja ja seal vahetasime. Seekord polnudki vist sellist koomilist momenti, rohkem nalja pakkusid jutud, mis me rääkisime. :D Vahepeal oleks tõesti tahtnud pikali variseda ja lihtsalt naerda. :D Kui koju jõudsin olin ma nii haigelt väsinud, et jäin vist magama (ma ei oska kindlalt öelda, sest... noh, ma ei tea ju kindlalt). Unest jäi ilmselgelt väheks ja täna plaaniks tõesti varem magama minna ja hommikuse äratuse lükkan ma ka ilmselt väheke hilisemaks.

Homme lähme klassiga teatrisse! Ja homme on Kirke sünnipäev. Ja ülehomme lähme TTHK-sse. JE.

Thank you, come again.

Don't ask.

Olen täna nii osavalt kõnesid ja sõnumeid ignoreerinud. Pesitsesin täna teki all, mille ma ehitasin diivanipatjade abil 'telgiks' ja lugesin seal läbi viimase kohustusliku kirjanuduse raamatu ja õppisin kõik homseks ära. Muusikat kuulasin terve see aeg ja peale seda veel edasi. Ma ei tahtnud täna endast kuidagi mõelda. Ma ei tahtnud kellegist teisest ka mõelda. Ma ei tahtnud isegi, et minust midagi mõeldakse. Tahtsin lihtsalt rahus olla. Rahus oma valutava peaga (nii rahus kui sellega vähegi olla saab I mean). Ma lihtsalt ei salli seda, kui peale kooli keegi mulle helistab ja hakkab mind üle kuulama miks ma koolis ei olnud, kas ma homme lähen jne. Kui ma puudusin, siis järelikult oli põhjus ja kui seda põhjust enam homseks pole, siis ma järelikult lähen. Võiks ju lasta mul lihtsalt olla. Nojah. Loodaks homme paremale meeleolule.

Thank you, come again.

khihi

Nii haigelt ilus ilm oli täna. Päeval läksin emaga aiamaale ja samal ajal kui ta peenarde vahel toimetas lebotasin ma päikse käes. Jube mõnus oli lihtsalt värskes õhus pikutada, kuulata mõnusat muusikat ja oma ajud ülemõtlemisega läbi kärsatada. Mul on nagu mingi haigus see mõtlemine. Kui ma alustan mingi asja analüüsimist, siis ei taha see analüüsimine enam lõppedagi. Terve eelmine suvi käis mu peas selline analüüsimine, täiesti mõttetu asjade ülemõtlemine. Jube asi, tegelt ka. Ja kusjuures tänane ülemõtlemise teema oli sama nii, et ma mõtlen veel topelt asjadest üle. Jobu.

Mingi aja eest oli mul jälle haigelt paha olla. Pea valutas hullult, süda oli paha, pildi viskas peaaegu et eest jne. Nojah, nüüd on õnneks palju parem. ÕNNEKS! Nii jamast tundest on juba tõesti niinii kõrini. Ema arvas, et põhjus on vererõhus või midagi sellist. Nohjah. Selge.

Thank you, come again.

jesjes

Lõpuks sain ennast tühjaks rääkida. Lõpuks! Hommikul (minu jaoks hommikul) helistas Jannu ja kutsus välja chillima. Tunni aja pärast olin väljas. Birksuga sai ka veits juttu aetud siis, aga siis niunäu pidi ta ära minema. Jannuga liikusime edasi lasteaia juurde kordekale. Seal oli nii haigelt soe. Tuult polnud üldse tunda ja päike paistis täpselt peale. Nomnom lihtsalt. See on müstika kui palju inimesed saavad rääkida ja veel rohkem müstika millest. Alustades mingite haigete draamadega ja lõpetades lendavate röstritega. Lihtsalt võimas. No ja lõpuks ilmus tuul ja me jalutasime minu poole. Kusjuures seal jätkus jutt. Jällegi võimas.

Kui ma olin Jannu ära saatnud, helistas mulle Marili ja kutsus välja chillima. Kusjuures läksin ka. Ta rääkis oma mingist sugulasest ja ma lihtsalt naersin terve see aeg. Pmts tüübi tutvustus oleks selline: "Tere! Mina olen Senni, ma elan laudas, ma joon seaverd, mu isa on kannibal ja ma käin mööda vett." Kui selline vend vastu tuleks, siis ei oskaks ma lihtsalt midagi öelda. Päris ausalt.

Kodus teleka ette maandudes ei jaksanud ma enam midagi teha. Rääkida ei jaksanud, liigutada ei jaksanud ja midagi kuulata ei jaksanud. Lõbus seisund selline. Praeguse seisuga istun msnis ja üritan aru saada kirjast, mida kirjutatakse ilmselt peaga. Ütleks, et osa tekstist on mulle isegi arusaadav õnneks. :D

Thank you, come again.

ei noh muidugi

Hommikul ärkasin üles ja vaatasin, et super ilm on väljas. Ronisin siis käbedalt voodist välja, sõin miskit ja hakkasin välja sättima. Lõpuks kujunes kogu lugu välja nii, et kogu selle sahmimise keskel õnnestus mul magama jääda ja keegi ei raatsinud mind üles ka ajada. Super. Ilus ilm läks raisku. Peale ärkamist ei viitsind välja ka enam minna.

Mõtlesin täna suvest hästi palju. Meenutasin eelmist suve, vaatasin pilte jne. Täitsa lõpp kui haigelt ma seda suve juba ootan. Mäu. -.-

Thank you, come again.

oink oink

Päeva tipphetk oli see, et viimane tund jäi ära. Peale seda kobisin lihtsalt koju magama. Algul olid küll natuke teised plaanid, aga kõik ju muutub.

Ma nägin väga kahtlast und. Nägin, et olin oma toas ja istusin netis, toauks oli kinni ja ma kuulsin köögis mingit kolinat. Tulin siis oma toast välja ja läksin asja uurima. Köögis avastasin, et laua all istub irvitades üks väike poiss, kui hakkasin tagasi oma tuppa minema, siis nägin ka vannitoas ühte väikest poissi istumas. Lõpuks avastasin igast toast peale enda oma ühe sellise väikese veidras kombekas poisi istumast. Ma läksin päris paanikasse ja hakkasin neid välja kamandama. Selle peale ei liigutanud aga keegi ja mulle ainult irvitati vastu. Irvitamine ajas mind veel rohkem paanikasse ja lõpuks ma lihtsalt tassisin nad ise korteri ukse taha, kus nad mu üle endiselt irvitasid. Keerasin ukse lukku ja tulin tagasi oma tuppa arvutisse ja helistasin emale, et juhtunust rääkida. Lõpp. Kui üles ärkasin tundus kõik väga segane. Mis pärast ma neid pöialpoisse nüüd siis unes nägin?! Lihtsalt imelik.

Thank you, come again.

mitte väga jube

Koormasin end päeva lõpuks ikka väga jõhkralt üle, aga miskipärast on mul tunne, et seda oligi vaja. Hommikul kooli pmts joostes polnud isegi väga hullu. Esimesed 2 tundi olid tööõpetused ja ma sain LÕPUKS oma padja valmis. Kirjanduses vaatasime filmi ja kehalises jooksime murdmaad. Sellega oli naljakas lugu. Kohe alguses läksid mul jalad nõrgaks, jooksu keskel hakkasin meeletult hingeldama ja pilt kiskus eest ära. Õnneks sain ma ikkagi jooksu lõpuni joosta, aga pilt kadus ikkagi eest lõpuks ära. Peale natukest põlvitamist nägin jälle enamvähem toimuvat. Imestan, et peale sellist jama õnnestus mul matemaatikas veel asjadest natuke aru saada. Plaks-plaks mulle! No ja füüsikas andsin ma lihtsalt alla. Siis ei jaganud ma enam midagi ära ja kirjutasin lihtsalt täiesti suvalt neid numbreid sinna. Lõpuks lehe allaäärde lisasin seletuse: "Kirjutasin nii palju numbreid, et targem paista." Tjah. Arukas mina. Peale tunde jäin veel kooli passima. Tahtsin minna biukat tegema, aga ma ei viitsind enam rohkem infot oma pähe mahutada. Jäin siis niisama sinna Kirkega lobisema.

Koju kõndides sain Jannuga paar sõna juttu rääkida. Homme saab õnneks vähe pikemalt lobiseda. :) Juba kodus diivanil pikutades meenus mulle, et pean minema semuga rulluisutama. Peale paari lasanjeampsu läksingi. Sõitsime meeletu ringiga Kiidu välja. Võinoh, üks sõitis ja teine jooksis kõrval, Kiius vahetasime. Peaks nimetama selle kõige koomilisema momendi rullikatel. :D Kõige järsem mägi teel ja ma poleks tõesti julgenud mitte mingit muudpidi sealt alla tulla kui mitte täiiielikult semule toetudes. :D See võis olla tõsiselt koomiline vaatepilt teistele, aga mul oli lihtsalt surmahirm. :D Suured tänud mu semukesele, kes sellisele koormusele vastu pidas. :D:D Siiski see moment ei ületa eelmise kevade oma, kus ma lõpetasin kuuse all pikutades. Vot see oli võimas. :D:D

Homme on like 10 tööd seega lähen ma nüüd kiiremas korras õppima.

Thank you, come again.

Kodus, ikka kodus. Aga homme juba koolis. Homme tundubki selline lühike ja suht kerge päev olevat nii, et kõik peaks rahulikult minema. Loodaks vähemalt. Täna on mul igatahes parem kui eile oli. Pea enam nii hullusti ei valuta ja pilti ka eest pole siiani visanud. Ühesõnaga palju parem on olla.

Suve tahaks jubedalt juba. Täna mõtlesin ja planeerisin nagu hullumeelne, mida kõike teha võiks. Mõned plaanid on juba eelmisest aastast paigas olnud, aga veel rohkem on selliseid plaane ja igalpool käimisi, mille aega pole lihtsalt kuidagi võimalik ette näha. Tahaks veel loota, et see suvi tuleb mul natuke positiivsema meeleoluga kui eelmine ja, et ma oskaksin sellega midagi rohkem peale hakata. Rohkem randa, rohkem sõpru, rohkem igalpool käimist - nii mulle meeldiks.

Thank you, come again.

jube

Niisiis. Pea lõhub nagu ma ei tea mis, pildi viskab aegajalt eest ära ja süda on pidevalt paha. Ei, kohv ei aita enam. Nagu mis asja. -.-' Siin perearstil käimisest pole ka kasu. See sosistab midagi enda ette ja lõpuks kirjutab välja rohud, mis maksavad väääga palju ja karbis sees on ainult 3 tabletti. Lõpuks ei aita need rohud ka absoluutselt. Jah, nii on olnud. Ja nüüd tahetakse vist perearstil käimise eest ka visiiditasu nõuda... Tõsiselt, mida veel?!

Täna oli mul ikkagi päris lõbus. Esimest korda lasin Chilla terve korteri peale ringi jooksma ja nagu hiljem selgus valisin ma selleks täiesti vale päeva. Selle kõige tulemus oli see, et mu pisike kappas nagu pöörane toast tuppa ja mina ajasin teda taga lootuses, et mul pilt eest ei lenda. Võimas. Positiivne on see, et tal õnnestus mu tuju natukenegi üleval hoida. Mu pisike ninnunännu. :3

Homme kupatan ma end ikkagi kooli. Endal juba imelik nii koguaeg puududa. Loodaks lihtsalt, et pilt ees püsib ja et mul on kõvasti parem olla kui täna.

Thank you, come again.

u have no idea

Täna polnud nii masendav tänu päikesele. Tänu sellele sain ma väga edukalt ilma mossitamata väljas jalutada jaaa tänu ühele semule, kes mulle mu tuju tõstmiseks helistas. Aitäh selle eest! :) Peale väljas lonkimist läksin koju, et midagi kasulikku teha. Hakkasin siis oma tuba koristama. Olin edukas. Ahjah, vahepeal kirjutasin mingi üli pika kirja ka. Lasin auru välja või nii. See kirjake lõpetab siiski prügikastis nagu eelnevadki taolised. :D

Praegu sain teada, et homsest hakkan ma jalgsi kooli minema nii, et hilinemised saavad kena lükke siitpoolt. Ratast ma keldrist välja vedada lihtsalt ei viitsi ja kuna Kuusalus on mõned nii toredad inimesed, et lõhuvad pidevalt teiste rattakumme, siis on see ilmselt ka mõnevõrra parem variant.

Thank you, come again.

You make me sad. :(

killer igavus

Täna ei läinudki ma kuhugi. Istusin Kuusalus. Üritasin siis siin inimesi välja saada, aga kellelgi polnud võimalik ja nagu selgus olid mul mõned valed numbridki käes... Nojah, läksin siis üksi välja. Oi see oli ikka ääretult põnev. Istusin üksi kiigel ja vahtisin nagu lollakas ringi. Võimas. Kuusalu tundus igatahes täiesti väljasurnud olevat. Peale poole tunni möödumist jalutasin tuppa ja pikutasin järgmised pool tundi kodus esiku põrandal. Tekitasin kõigile sellega masenduse ja mind lükati oma tuppa, et ma jalus poleks. Lõpuks jäin ma lihtsalt magama. Praeguse seisuga tahan ma hirmsalt kohvi ja lihtsalt midagi teha.

Kas keegi minuga kohvi tahaks juua? :)

Thank you, come again.

no JÄLLE -.-'

Hommikul ärkasin nagu ikka äratuse peale ja mõtlesin veel 2 minutit pikutada. Tulemus oli selline, et ärkasin üles pool 12. Kas pole mitte tore? Mu unenäod on liiga huvitavad nii, et ma ei saanud lihtsalt pidama. No ja kõik 10 äratust, mis mul kunagi pandud olid võtsin ma ära, siis kui ma haige olin. Ma olen endale ikka jõhker pettumus vahepeal. :D ... kuigi raamatu ära lugemise eest teen endale ikkagi pai.

Raamatukogus käisin täna ka. Olgugi, et viimasel minutil enne sulgemist, aga jõudsin ikkagi. Võtsin täitsa suvalt midagi, mitte midagi kohustuslikku. Triinult peaksin saama selle muinasjuturaamatu kätte nüüd peale nädalavahetust. Blah. Olgu, aitab raamatutest. Täna õhtuks on plaanis minna kas siis varem magama või üldse mitte minna. Eks veel näis mis saab. Laupäeval ma kodus olla ei tohiks jaa noh pühapäeval... tulen koju. Mõistagi. Eilsest peale olen ringi karates mõelnud, et järgmine nädal on üks koolipäev vähem (kui ma juhuslikult jälle sisse ei maga). Väga superluks. Dvj, ma lähen piilun nüüd, mis õues toimub.

Thank you, come again.

pailaps

Uskumatu kiirusega läks tänane. Olgugi, et koolis olin ma päris hull toriseja ja nähvasin vahepeal päris hullusti... Tegelt läks päris ilusti. Peale tunde käisin vene keelt järgi tegemas ja esmaspäeval lähen jälle, siis peaks hinneteseis korras olema. Mind hämmastas natuke see, et mul õnnestus venku töö ilma spikrita ära teha, sest vene keelt ma tõesti ei oska (ja kusjuures vahepeal ei taha ka osata, aga see on jällegi teine teema). Kui sain töö tehtud kappasin mata klassi Triinut ootama. Sel ajal jõudsin ka päris palju õpitud ja nüüd peaks kodus natuke kergem olema. No peale kooli polnud midagi muud teha, seega võtsin kõrvale ühe suure kohvitassi ja hakkasin lugema. Kusjuures raamatu sain läbi ka. Praeguse seisuga on mul lugeda ainult üks raamat ja sellega erilist probleemi mul tulla ei tohiks (ÕNNEKS!!!). Kuulsin natuke positiivseid sosinaid tantsupäevast ka nii, et juhhei lihtsalt.

Ahjah, õpetajatele makstakse ju ikka õpetamise, mitte õpilaste mõnitamise eest eks? Või olen mina midagi valesti aru saanud...?

Thank you, come again.

Mmm...

Niisiis. Homme olen ma juba koolis. Neljapäevad on toredad ju. Tuleb see 'varsti-on-juba-reede' tunne. Parem kui 'oh-ei,-neljapäev-on-ju-veel-ka' tunne. No sellise tundega õnnestus mul täna väga, väga palju kohvi juua (seriously, täna öösel ma magada ei saa), õnnestus tohutu suurel kiiruselt tuba ära koristada ja raamatukogust uus raamat laenutada. Ütleks, et edukam päev kui eelmised ja et kohv on asendamatu sõber. Miks ma üldse temast nii kaua lahus olin? :(

Thank you, come again.

Selgus, et kohv peaks mu enesetunde normi ajama, probleem on selles, et mul pole mitte mingit kohvi isu ja millegi muu isu ka pole. Isutu olen.

Thank you, come again.

mörr mörr

Võimas. Lihtsalt võimas. Terve päev teki all värisemist, peavalu ja kõike muud jama. Võimas.

Aitüma tulemast or smth.

oeeeeehhhhhh

Käisingi Perepoes kõrvaklappe tšekkimas. Sain ka mingid ja ma olen veendunud, et sulotümm nendest üle ei põntsu (jumal tänatud). Pärast jooksin veel väljas paari tuttavaga kokku nii, et natuke juttu sain aetud ja siis kohe koju ära ka. Lõpuks sain ma raamatu läbi. Frankenstein on seega alistatud. Triinu lubas mulle homme anda mingi muinasjutu raamatu ka ja selle peaksin ma saama nüüd sel nädalal läbi. Vähemalt mulle meeldiks see nii ruttu läbi saada. Peale seda on veel üks raamat omal valikul. Sellega ei tohiks probleemi olla nii, et jah. Hästi läheb. Tegelt huvitavalt, aga see on juba teine teema. :D

Mida lõpupoole ma raamatuga jõudsin seda halvemaks mu enesetunne muutus. Tulid räiged külmavärinad, lisandus üsna kähku peavalu ja kui püsti tulin, et kuhugi minna, siis selgus, et ka pea käib ringi. No krt mis mul nüüd veel viga on?! See on juba naeruväärne ju. Koguaeg on midagi viga. Praegu üritan endale ikkagi sisendada, et kõik on okei. Kooli pean ma ju homme ikka minema. Hetkel on enesetunne endiselt kehva poolne ja lihtsalt lösutades on veel vaevu tunda peavalu. Püsti tulla väga ei tahaks, äkki läheb hullemaks või miskit.

Thank you, come again.

kitarre kuulamas

Jüris oli mõnuuus. Peab mõningase häbiga tunnistama, et algus polnud kõige parem, sest me ei leidnud kohe õiget ust üles. :D Muidu olime päris edukad. Well, semu oli. Mina lihtsalt passisin kõrval ja kuulasin, mis tehakse. Kusjuures väga hästi mängiti ja tõesti jube mõnus oli kuulata. Mõnevõrra mõnusam oleks olnud samaaegselt kuskil pikutada, sest uni kippus vahepeal peale (umbes tunnike jäi hommikul unest puudu). Aga ma sain seal oma raamatukest ka lugeda vahepeal. Aprilli lõpuks peavad olema kõik vastatud ja ma pean selle kiiremas korras läbi saama, et siis veel 2 raamatut läbi lugeda ja ruttu! Vaheaeg enne autasustamist oli ülimalt lõbus. :D Jooksime semuga terve koolimaja läbi ja jõudsime järeldusele, et see on võrreldes meie kooliga kuramuse imelik. :D Asi on harjumuses kinni i know, aga iga korrus oli eelnevaga pmts identne ja meie koolis sellist asja pole. Imelik oli kuidagi lihtsalt. That's all.

Täna märkasin esimest korda, et tõesti kevad on. Muidu kuulsin küll teisi rääkimas sellest kui ilusad kevadilmad praegu on jnejne, aga tõene ei tundunud ükski neist väidetest. Välja vaadata oli lihtsalt masendav. Tänane päike parandas asja kõvasti. Sain kusjuures esimest korda üle pika aja otse Triinu maja juurest enda omani kõndida. Muidu läksin ikka päris julma ringiga, et jalad märjaks ei saaks. Tjah... kodus tatsasin ma tükk aega toast tuppa üritades mõista, mis mu kõrvaklappidel viga on. Üks pool plärises julmalt ja nii mehhaanik ma veel pole, et oleksin osanud mõne hea lahenduse sellele välja mõelda... kahjuks. Homme lähen ma seega perepoest kõrvaklappe šoppama. Hurraa mulle, kellel on praeguse seisuga 6 paari puruks kõrvaklappe ja mul pole õrna aimugi, miks need kõik mul veel alles on...

Thank you, come again.

ok

Olingi täna kodus. Enesetunne oli kõvasti parem. Isegi öösel sain magada nii, et homme lähen päris kindlalt semuga kaasa. Täna pean vist varem magama ka minema, sest 9.50 on siit minek ja ma pole veel päris kindlalt välja mõelnud, mis kell ma ennast äratama peaks, aga jõuab veel. Praegu toimetaks ma hea meelega edasi, et mul veel õhtul natuke vaba aega ka jääks.

Thank you, come again.

Midagi armast kah valu kõrvale. Praeguse seisuga on valu hullem kui enne. Lihtsalt täiesti lakkamatu. Levib juba ilusti jalgadesse ja tuimestab ka need ära. Ilus elu eks? Ma olen nagu... ma ei tea mis (kasutage siin oma fantaasiat valutavatest inimestest või mdea millest). Praegu avastasin, et mu käe veresooned on nagu õhupallid ja mul on külmavärinad ka. Ainult toredamaks läheb. Hurraaa!

Thank you, come again.

hello, i'm in pain.

Koolis oli... hästi vist. Inimeseõpetus oli lõbus. :D Pidime siduma 'haavu' kinni. Mul oli midagi kahel näpul viga ja Triinu pidi need kinni siduma ning pärast oli mul kahest näpust nagu üks suur miki näpp. :D Pärast pidin ma siduma Triinu silma ja ta nägi välja nagu piraat. Ma olin sidumise ajal täiesti naerukrampides. :D:D Väga haigelt lõbus.

Otsustasin nüüd päris kindlalt ära, et teen inku eksami. Enne veel natuke kahtlesin, aaaga nüüd täiesti kindel. Tunnis sain järgi teha selle KT ka mille ajal ma puudusin niiet väga hästi läks... no kui mitte seda arvestada, et mu kõht hakkas haigelt valutama enne tundi. Praeguse seisuga läheb ainult hullemaks. Eriti lahe on veel see, et see pole esimene kord ja ma tean, et see saab veel hullemaks minna. Kõige hullem on olnud siis kui mu jalad on valust täiesti tuimad ja valu ajab juba öökima. Hurraa mulle, täna öösel ma piinlen. Kui öösel selline haige valu ikka on, siis ega ma ennast homme kooli vedama küll ei hakka. Milleks ennast veel rohkem piinata? Loodaks siiski, et laupäevaks läheb üle, et ei peaks semu alt vedama. Pärast oleks veel jamam olla...

Praegu mõtlesin mingit filmi vaadata või midagi kasulikku teha.. No midagi sellist mida valudes inimene teha saaks mõistagi. Küll ma midagi välja leiutan.

Thank you, come again.

seriously?

Peale kooli magasin 5 tundi jutti ja magaks veel 15 pealegi. Nii ongi. Hommikust peale oli tegelt haige uni ja ma sain väga lihtsalt igasugu asjade peale kurjaks. Otsustasin siis esimesed 2 tundi rahulikult tööõpetusega tegeleda ja üritasin inimestega suhelda ainult siis kui väga vaja. Iga väiksemgi kommentaar ajas mu tõsiselt närvi. Oleksin eelistanud muusikat kuulata see aeg. Päriselt. Tööd sain vähemalt ilusti teha.

Kuna jälle tuleb iga-aastane nuhtlus nimega Tantsupäev, siis terve kehalise tunni istusime inimeseõpetuse klassis ja kuulasime kõiksugu võimalikku muusikat, mille järgi midagi võiks teha. Võin vabalt öelda, et see aasta tulevad meil samasugused suhtlemisraskused nagu eelmisedki aastad ja lõpuks tantsib ainult väike osa tüdrukutest, sest teistele nende ideed ei sobinud jne. Jube asi lihtsalt. See aasta on juba praegu toimumas ideede ülekaal. Ideid on rohkem kui me teostada suudaks (see on minu arvamus). Nagu eelnevadki aastad miksitakse kokku 20 lugu ja siis täidetakse vaevu üks neist ära. Pole kuigi arukas. Saaksin sellest aru siis kui me saaksime tantsu juba kokku ja oleks veel aega midagi juurde mõelda, aga ei... Ideid on rohkem kui tantsu kokku tuleks. Minu arvamus.

Homme võiks peale kooli midagi teha. Võiks. Nii tüdinud sellest koheselt magama jäämisest kui ma diivanile vajun. Samas väljas on ka lihtsalt masendav olla. Kõik sulab ja on porine, pilvine (enamasti on pilvine). Aga mida ma siis teeks? Mõttetu üritus midagi välja mõelda. Nädalavahetuseks on natuke plaane küll. Laupäevaks täpsemalt. Semu läheb kuskile konkurssile Jüril ja tahtis, et ma kaasa läheks. So... kui midagi ei muutu siis ma lähengi. Vähemalt natuke tegevust. Ja pean mainima, et praeguse seisuga on minu arust kõige mõtekam koolipäev olnud esmaspäev. Jah, seesama päev kui ma kodus olin. Jõudsin rohkem asju tehtud kui ükskõik millisel koolipäeval. Kusjuures mul on sellest hommikust siiani painajad. :D Ärkasin täna kella 8 või 9 aeg õhtul ja ehmatasin, et olen kooli hiljaks jäänud. :D:D Jube. :D

Thank you, come again.

astaat - asiaat

Täna õnnestus mul kooli jõuda. :D Tunnid läksid kusjuures päris kiirelt ja selle juurde käisid ka pidevad naerukrambid. Kõige haigem oli keemia. :D Ja ilmselt sellepärast, et õpetajat polnud peaaegu üldse klassiski. Sel ajal õnnestus mul ikka päris korralikult asju valesti näha, kuulda ja öelda. :D Lugesin astaadi asemel asiaat ja joodiga oli ka mingi teema. :D Uskumatu mis mind ka naerma ei ajaks. :D Ja kusjuures samaaegselt sai ka töövihik enamvähem täidetud, nii et hästi.

Tegin täna ka avastuse, et matemaatika teeb inimesed kurjaks. Mu pinginaaber muutus kurjaks, panin tähele kuidas inimesed mu ümber kurjemaks muutusid ja lõpuks olin ma ise ka kuri ning sööklas polnud midagi head ka süüa, et tuju heaks läheks. -.- Haribo oleks kasulik olnud.

Biukas oli KT. Ma ei usu, et väga hullusti läks, kuigi ma sain teistel eile õpitud peatüki alles täna koolis vahetundides läbi loetud. Töövihik oli küll suhteliselt hullus seisus... Oeh, eks näis. Loodaks parimat. Homseks oli kirjanduses mingit omaloomingulist jutukest vaja ja ma peaksin nüüd ühe mitu aastat tagasi kirjutatud asjakese üles otsima, seda natuke korrastama ja olekski vist siis olemas. Küsimus on ainult selles kuhu ma selle jutukese peitsin. -.-' Edu mulle.

Thank you, come again.

krdi uni

Ja minuga juhtus täpselt samuti nagu pildil... Mul oli lihtsalt super hommik. -.-' Ärkan üles ja vaatan, et kell on 5. Ilmselgelt oli natuke liiga vara end veel voodist välja kupatada ja seega magasin edasi. Unes nägin, et ärkasin ja sättisin end kooli valmis ning läksin juba autole ja olingi kohe, kohe koolis ja siis... siis ärkan ma üles ja ehmatan ennast ogaraks. Kell oli juba kolmveerand 12! Kirusin ennast mõttes ja sain oma telefoni peale kurjaks, et see mind ei äratanud... lõpuks selgus, et ma polnudki äratust pannud, kuigi see on väga ebatõenäoline (mul on automaatne äratus, mis heliseb iga tööpäeva hommikul). Kes kurat mu äratuskella näperdas?! Nohja peale sellist ehmatust ma ei suutnud enam normaalselt funktsioneerida ja ei hakanud enam kooli poole rabelema. Selle asemel hakkasin siin lugema ja juba järgmiseks koolipäevaks tasapisi valmistuma ning seda selleks, et mind koolist puudumise pärast kodus maha ei löödaks. Well, raamat hakkab juba lõppema. Olekski juba ilmselt läbi kui ma poole lugemise pealt uuesti magama poleks jäänud... Kevadväsimus... -.-' Homeseks panen ilmselt 10 äratust ja kangutan ennast kuidagi ikka voodist välja.

Thank you, come again.

blah

Peaaegu terve tänase päeva oli mul kuidagi imelik enesetunne. Pigem väga rõve enesetunne ja seega vedelesin teki all ja lugesin natuke ning vaatasin kuidas Chilla ringi kappab. Põnev.

Homme on jälle vaja end varakult üles peksta, et kooli minna. -.- Üldse ei taha. Lõunani tudumine on rohkem minu rida. Ja emme küünistas mind ka väga rõvedalt ennem. :( Nüüd on mu pöidlas auk. Niunäu. :(

Thank you, come again.

OEH

Hommikul kell 9 peksti mind voodist välja öeldes, et ma end linna minekuks valmis paneks. Algul ei saanud ma millestki aru, aga siis meenus mulle eilne vestlus emmega, milles mainisin, et esmaspäeval on ujumine ja mul on trikoo väikseks jäänud. Seega linna mineku missiooniks oli trikoo. Leidsime selle Ülemiste Sporlandist. Kusjuures peaaegu iga linnas käik algab mul Ülemistest ja lõppeb Kunstiakadeemia juures bussipeatuses (lihtsalt mainin). Ainuke hetk vabaajaga oli 20 minutit kui ma ootasin bussi (või trammi või mdea mis see oli) kesklinna. Ma pidin terve sõidu mingi vene parmu seljataga seisma, kes mind vahepeal täiesti rahulikult passis ja siis rusikaga täitsa rahulikult vastu esiistet lõi. Tore oli. Kui bussilt maha tulime tahtis emme Humanasse minna. Kolasin siis ka seal ringi. Ma pole siiani sellest kohast väga suures vaimustuses. Jälgisin täna seal ringi kolavaid inimesi. Nad tundusid kuidagi väga, väga masendunud ja kurvad olevat. No vb mulle ainult tundus. Aga jah. Raamatupoe pärast oleksime jäänud bussist koju maha. :D Kui mind raamatupoodi viiakse, siis kolan ma seal tükk aega ringi. Jah. Like a total nerd. :)

Praegu olen päris väsinud seega on plaan kaua, kaua voodis pikutada. Homme siis äkki teeks ka midagi. No seda näeb alles homme. :D

Thank you, come again.

1. aprill/ "Libahunt"

Tünksi sain ma täna korra, sest olin unustanud mis päev täna on ja peale seda, ei uskunud ma enam midagi. Tõsiselt.

Vene keele etteütluse sain nelja plussi. Ma ei jaga neid plusse ja miinuseid seal lõpus kunagi ära. Kui keegi saab 5 miinuse, siis miks minu 4+ ei võiks olla 5-? Ekooli läheb ikka ju 4 või 5. Kunst oli tore tund. Algul üritati meile tünksi teha, aga sellest ei tulnud mitte midagi välja. Mitte keegi ei uskunud. Keemias puhus mu peas udutuuleke, mitte midagi ei jõudnud kohale. Hakkasime siis Triinuga õpetajatest vinguma. Vingumist oleks veel olnud, aga töövihikusse pidi midagi ikkagi ilmuma seega lasime inspiratsioonil lennata. Muusika tund oli päris jube. Kuulasime mingit... ma isegi ei tea mis asi see oli, aga mingi naine rääkis/laulis/räppis seal midagi saksa keeles, vahepeal karjus ja igast sellist. Päris jube oli. Ja söögiks oli hakklihaüllatus. Mina ei üllatunud, pettusin rohkem. Matemaatikas saime teha kolmanda klassi tasemetööd. See oli lõbus. Tundsin end ääretult intelligentsena värvides kuupi siniseks. Jah. Kirjanduses... tahtsin ma väga, et see tund juba läbi saaks. :D

Marsaga linna jõudes jooksime kiiresti trammile, et kuidagi Nukuteatri juurde jõuda. Jõudsime. Väga käidud tee juba ka. Kohale jõudes oli mõnus maanduda pleedide otsa, mida me emmega toolidele kuhjasime. Nii oli palju parem vaade kusjuures. :D Etenduse kostüümid olid ülikõvad. Muusika oli ka mõnus. Lugu ise oli ka haarav. Pmts kõik meeldis. Aga kui etendus läbi sai ja me pidime minema riietuma oli lihtsalt jõhkralt palju rahvast ees. Pidime päris kaua ootama, ootasimegi. Emme sai kuidagi kuskilt mööda, ma jäin mingi tumba taha seisma ja kahel pool oli rahvas täiesti puntras ees. Järsku tullakse minuga karjuma, et miks ma ei liiguta. Kas ma näen välja nagu ma oskaks lennata?! Kust persest ma mööda oleks pidanud saama? Rahvast oli paksult kõik kohad täis. Kui ma lõpuks liikuma sain, siis kuulsin kuidas ähvardati juba kõik mu asjad maha visata ja ees ära minna, sest ma jokutan nii kaua. Ma tõesti ei oska lennata. Kuni minu kallal veel bitchiti ootasin ma juba kannatamatult seda, kuna ma koju saan. Õhtu muutus minu jaoks juba jubedaks. Autos päriti minult miks ma nii mossis olen ja pandi Sulo tümm põhja nagu see mu viha minema ajaks. Sealsamas tegin ma avastuse, et mul on vaja paremaid kõrvaklappe, et Sulost võitu saada. Vot nii.

Thank you, come again. (kuradi pikk postitus tuli :D)