mis asi on seebikas?

 Niisiis. Mu ema on sõltuvuses "Sajandi Armastusest" ja absoluutselt täiesti PEAB seda iga pühapäeva õhtu vaatama. Esimesel õhtul tagasi kodus otsustasin seda koos temaga vaadata (või õigupoolest olin ma liiga laisk, et toast lahkuda ja youtube'i maailma sukelduda) ja kõik tundus ääretult idiootne. Seal oli hulk fancydes riietes naisi, paar meest ja üks paar, kes tahtis koos olla, aga mingil põhjusel ei saanud ja siis oli veel see kiimas punapea... See oli täpselt sama, mis tavalised seebid, aga ajastu oli teine. Kõik seksisid kõigiga, dramaatilised pilguvahetused, lapsed sündisid, keegi üritas end ära tappa, keegi põletas happega teise tšiki nägu, sest tahtis ise ta mehega seksida... Tüüpiline seebikas.
 Kogu selle tralli juures oli kõige häirivam see, kui intensiivselt mu ema sellele jamale kaasa elas. Kõik need kohad, kus muusika pidi sinus šokeeritud emotsiooni tekitama, oli mu ema šokeeritud ja see kõik oli päris naeruväärne. Ma ei kujuta ette, kas on olemas keegi, kes on kõik need aastad elanud "Vapratele ja Ilusatele" kaasa? Nii palju kui mina olen seda juhtunud nägema on seal üks segaduses süütu tüdruk, kes ei tea kas ta saab mehele oma 'unistuste' mehele või mingile teisele võrgutajale, aga ta 'unistuste' mehe ümber tiirleb üks teine tšikk, kes ei ole süütu, ja siis see mees jookseb pidevalt ühe juurest teise juurde ja räägib mõlemale ilusaid sõnu. Kord abiellub ühega, kord teisega ja sel ei tundugi lõppu tulevat. JA SEE ON ALLES ÜKS SELLES SARJAS OLEV SUHTEDRAAMA! Kui ma hakkaks teistest rääkima, hakkaks mul paha.
 Kas need sarjad on realistlikud? Või on need nagu romantilised komöödiad, millest võib ainult unistada? Või on nende kallal veel eriti vaeva nähtud, et need tunduksid eriti tõetruud? Ma pole küll ühtegi seebikat jälginud ja peamiselt sellepärast, et teksti pealelugeja hääl on nii häiriv, aga ma lihtsalt ei suudaks. Miski seal toimuv ei tundu tõetruu mitte vähimalgi määral. See tundub lihtsalt nii tobe, et ühel nädalal avaldatakse ühele noormehele armastust, plaanitakse pulmi, mesinädalaid ja järgmisel võetakse ette juba järgmine, sest mingil veidral põhjusel see eelmine ei toiminud. Seebikates toimuvat petmist ei suuda ma vaadata. Õigupoolest ei suuda ma seda üheski filmis vaadata. Mul hakkavad emotsioonid selle koha pealt lihtsalt üle keema, ma tahan asju loopida, selle tüübi näo täis sõimata, sest tavaliselt on see teine inimene, keda petetakse, meeletult tore. Ma olen kindel, et see ongi nii tehtud just sellepärast, et vaatajas emotsiooni esile tuua, aga minu emotsioonid lähevad liiga üle käte ning ma lihtsalt ei suuda. Targem on mul sellistest filmidest/sarjadest eemale hoida, et oma väikseid närvikesi säästa. :)
 Ma pole kindel, mida ma selle kõigega öelda tahan. Well, ilmselt seda, et seebikad on minu arust äärmiselt tobedad ja tegevustikult väga ülepaisutatud. Vähemalt minu jaoks.
 Tahan siia lisada ka selle, et ma teenisin täna tõsiseid tüdruku-punkte, sest ma tegin täna omale soengu pähe! Lõpuks ometi leidsin ma viisi, kuidas omale väga lihtsalt krunn pähe keerata ilma, et ma peaksin kasutama sadat juuksenõela. Ma vihkan juuksenõelu.
 Thank you, come again.

bubble-knee

 

Ma sain hommikul ärgates aru, et midagi on valesti, kui mul ei õnnestunud normaalselt ringutada. Well, enda jaoks normaalselt. Mul on sellised toredad põlved, mis painduvad ka teisele poole... Kui keegi vaatas Black Swan'i, siis seal võis näha kuidas neiu põlved paindusid teisele poole, kui ta linnuks muutus (btw, väga creepy film). Minu põlved ei paindu muidugi nii jõhkralt teisele poole, vaid... natuke. Kui ma sirgete jalgadega põrandal istun, siis saan ma põlvest alates jalgu tõsta ja see on hirmus lõbus... Ma tõesti ei kujuta ette kui paljud lugejatest praegu mõttes (või päriselt) teevad meeletuid rõvedust väljendavaid krimasse sest, et EWW. IGATAHES. Nii ma ringutan ka. Ma tõstan ringutades natuke jalgu põlvest üles ja hirmus hea on olla. Ma arvan, et ma ei saanudki enne aru kui palju ma nii teen, kui ma täna hommikul seda teha ei saanud. (*mu koer hakkas magades urisema ja haukuma* pidin mainima, sest see on nii armas) Lihtsalt ei saanud ja kui ennast korralikult välja ringutada ei saa, siis jääb selline pooleldi magamise tunne. Umbes nagu mu jalad oleks põlvest all pool veel täiesti maganud. Väga, väga häiriv tunne ühesõnaga. 

 Voodist välja astudes oli kogu olukord veelgi imelikum. Kutsusin ema, sest ema on alati targem. Ema pani mulle paistes põlvede diagnoosi, mille põhjused on siiani ebaselged. Äkki tegi torm seda? Kõik, kelle peale vihma sadas, said paistes põlved? What even is this logic... Ma olen täna terve päev kodus voodis lebotanud, sest kõndimine on niivõrd imelik ja ebanormaalne. Võinoh, praeguse seisuga on kõik nagu korras ja üks põlv on veel kuidagi kahtlane, aga kõik on kõvasti parem kui varem oli. Lisaks sellele kartis ema mind mitte-usaldusväärsete jalgadega maailma lasta. Ma pelgasin ka, sest ma oleksin pidanud koolis pidevalt nelja korruse vahel jooksma ja see oleks lihtsalt... ei. 

 Ühesõnaga. Loif... loif is haaaad. 

 Thank you, come again.

kui mu ees istus narkomaan

Mul oli eile pikk päev linnas. Käisin veel peale kooli Lasnamäe korteris paari oma sinna unustatud asja järel ja igasugune muu ringi hulkumine oli samuti toimumas. Ma jõudsin alles kell 20.40 Kuusallu minevale bussile. Ma tahtsin lihtsalt muusikat kuulates koju jõuda ja siis tudule kerida. Olin sunnitud bussis istuma sellele kõige tagumisele kohale otse vahekäigu ees. Mu kõrval istusid üks vanem naine ja noormees. Paremal pool eespool oleval istmel istus üks mees, kes küsis kõigilt taga istuvatelt inimestelt, et ega keegi neist Loksale ei sõida. Oletasin, et ta sõidab sinna ilmselt esimest korda ja seepärast pole tal õrna aimugi kuhu minna.
 Kohe kui buss sõitu alustas hakkas see mees tõmblema. Ma mõtlen kohe tõsiselt. Ta hingamine oli samuti väga raske ja kahisev. Pikapeale läks see ainult hullemaks. Ta luges vene keeles palvet ja seejärel ropendas kontrollimatult. Ta lõi ennast näkku, ta lõhkus täiesti lampi oma plastpudeli ära ja läks peale seda mööda bussi jalutama. Jalutuskäigult naastes hakkas ta hoolega oma turvavööd inspekteerima. Ta liigutused olid äärmiselt äkilised ja ettearvamatud. Ma kartsin ja mu kõrval olevad inimesed üritasid teha nii suure hoolega sellist nägu, et neid ei huvita. Kuradi hirmus oli veel siis kui ta hakkas oma taskute sisu uurima. Mu mõte jõudis sinnani, et mis siis saab kui tal on nuga taskus. Kes esimesena nuga saaks? Ilmselt mina, sest mu koht oli selline nõme... või siis see mulletiga mees, kes ta ees istus. Mulletiga mehed saavad tavaliselt filmides esimeste seas surma. Mu mõtted jooksid igalepoole ja buss polnud veel linnastki välja jõudnud kui mul juba paanika sees käis. Välja jõudsin ma seda näidata alles peale seda, kui ma bussist väljusin. Ma värisesin üle keha. Ma ei ole veel siiani välja mõelnud kas mind hirmutas rohkem see narkomaan või see, kuhu mu mõtted juba jõudsid. Hirm sõi mind sellegipoolest seest poolt tohutu kiirusega.
 Ma oleksin võinud sellest kogemusest ka pikemalt ja luulelisemalt kirjutada, aga... meh.
 Thank you, come again.

ma muutsin oma blogi väljanägemist!

 Mul tuli eile magama jäädes selline tore mõte ja täna muusikaajaloo kontrolltööks õppimise asemel mõtlesin ma selle toreda mõtte ellu viia. YOLO ju eks?
 Ma kostitan teid ilmselt ühe pikema jutuga veidi hiljem, aga praegu ronin ma vanni.
 Thank you, come again.

ask.fm

 On jälle kättejõudnud see imekaunis hilisõhtu, mil ma saan inimeste peale kurjaks ja küsimus "Miks?" heliseb kõrvus väga valjult.
 Stalkisin täna erinevaid inimesi sellisel toredal ja kohe üldse mitte vähetuntud leheküljel nagu ask.fm. Seal on kõvasti meeldivaid inimesi, kes küsivad meeldivaid küsimusi ja su arvamusi erinevate sündmuste/ ürituste/ kogemuste jne. kohta. Kõik on mõistlik. JA SIIS ON SEAL NEED TEISED... Need teised, kes küsivad nii piinlikult isiklikke küsimusi, et neid ei saa isegi tõsiselt võtta. Kas see teeb sind rohkem meheks/ägedamaks kui sa küsid 13-aastaselt tüdrukult, kas ta on süütu? Kas sellest hakkas kuidagi parem? Kas olenevalt tema vastusest on sul nüüd mugavam mõttes teda tembeldada kas litsiks või pirtsakaks piigaks? Tõuseb ainult küsimus: "Mis sul viga on?" Küsimus ise mind ei häirigi nii palju, kui fakt, et tegemist on äärmiselt isikliku asjaga ja see pole mitte kellegi teise asi peale tolle sama inimese. Kui kuradi väike mõttemaailm peab inimesel olema, et ainus küsimus, mis pähe tuleb, on: "Süütu?" See pole isegi küsimus! See on sõna, mille taga on küsimärk! Mõelge ka mida te küsite ja seda enam, kui antud inimese vanuseks, kellelt te seda küsisite, on 11.
 Kusjuures ka minult on seda küsitud. Ma ei vastanud sellele ja seda küsinud inimene sai mu peale vihaseks. Mu peale saadi vihaseks, sest ma polnud nõus jagama ülimalt isiklikku informatsiooni oma elust. Oma elust! Sellest tekkis veel omakorda täielik shitstorm ja mul ei olnud meeldiv sellega tegeleda. Kas tõesti ei taju enam inimesed mitte mingisuguseid piire? Kas mitte keegi siis tõesti enam ei peata end enne mõne sellise "mahlaka" küsimuse küsimist mõttega: "Kas see on ikka minu asi?" Ma olen inimestes pettunud.
 Teine ask.fm'i külg on kommentaarid. Kuigi leht on mõeldud küsimuste küsimiseks ja uudishimulik olemiseks, siis jäetakse sinna ka kommentaare. Alustades positiivsetega ja lõpetades ääretult inetutega. See teeb mind hirmus kurvaks tegelikult. Täpsemalt siis need inetud kommentaarid. Jällegi on ohvriks 13 aastat vana tüdruk ja keegi anonüümne netihero kutsub teda litsiks põhjendusega "aga ta on ju". I don't even... Mulle valmistavad juba omaette peavalu inimesed, kes pole eelnevalt sõimusõnade tähendustest teadlikud ja tulevad neid niisama netiavarustesse pilduma, sest olid kuulnud kuidas keegi Peeter ükskord seda sõna ütles. See on lihtsalt nii rumal ja see on veel jubedam, et inimesed sellest ise aru ei saa kui kuradi rumalad nad seda tehes paistavad! Jätkatakse tegusalt 13 aastat vana neiu enesekindluse uuristamist ja oodatakse huviga ta reaktsiooni. Kui tüdruk otsustab küsimusele mitte vastata ja selle kustutada, siis ei jäeta teda ka rahule ja jätkatakse laus-sõimuga, olles ise anonüümsed ja endaarust hirmus vaimukad. Julgeks siis keegi oma nime selle sõimu alla märkida enne kui hakatakse 13-aastast mõnitama ja araks kutsuma. Kes siin tegelikult arg on?
 Ma võiksin siin jätkata seda meeletult pikka vingumist ja vihane olemist, aga tõsiasi on see, et mu peavalu see ära ei võta ja lollid ei tunnista nii või naa oma lollust. Kurb on elada teadmisega, et mind ümbritsevad nii külmad ja kalgid inimesed, keda ei huvita absoluutselt see kahju, mida nad teistele inimestele oma käitumisega tekitavad. Kurb on ka see, et see sama inimene, kes sind anonüümselt sõimab, võib sinu kõrval su parimat sõpra teeselda. Hirmus on elada kahepalgeliste inimeste keskel, teadmata kes keegi päriselt on.
 Lähen neelan nüüd peavalutablette, sest mingi veresoon võis mu peas plahvatada.
 Thank you, come again.

what is this human?

 Heeeeei. Kell saab kaks. Ma tahaks siia hirmsasti midagi vähem masendavamat kirjutada. Hirmsasti tahaks, aga ajad on masendavad. Me võiksime küll mängida, et kõik on korras ja ma räägin teile oma lollakast päevast, mille jooksul mul õnnestus oma koer ära pesta, toad ära kraamida ja nõud puhtaks küürida, aga ma ajaks teile jama. Ma ajaks endale jama. Mu koer on veel pesusse mineku järjekorras, mul pole eriti kuhugi oma asju koristada ja meil on nõudepesumasin. Lisaks sellele pole mul mingit tuju nimetatud asjadega tegeleda. Ma peaksin tegema ära ka ühe Powerpoindi esitluse mehaanika ajaloost ja tänapäevast, aga... meh. Mul on vaja reaalselt 3 slaidi sinna juurde lisada, but I can't be bothered. Ma isegi ei saa aru kas selles on süüdi see rusuv meeleolu või tuli mulle lihtlabane laiskus kallale. Mis iganes see ka poleks, ei soovi ma ikkagi millegagi tegeleda.
 Mul on probleem söömisega. Ei, mul pole toitumishäireid ja ma ei arva, et ma olen paks. Ma ei suuda end lihtsalt kokku võtta ja endale midagi korralikku kokku keeta. Antud juhul on tegemist laiskusega... samas ma ei taha üldse mitte midagi teha, nii et raske on öelda kust kohast see piir siis õieti jookseb. Hommikuti ma vabandan end välja sellega, et ma just ärkasin ja on liiga vara veel endalt nõudagi, et ma midagi praeks, küpsetaks või keedaks. Õigupoolest ei suuda ma end ka nii palju kokku võtta, et võileib kokku keerata. Hommikusöögi helbed käravad kah. Nälga ma end ikka ei jätaks.
 Ma ei tea miks ma kirjutama hakkasin. Ma olen väga segaduses. Mu orav vaatab mulle otsa ja kell on kaks läbi ja ma lihtsalt ei suuda funktsioneerida. Ehk on homme parem päev?
 Palun vabandust selle täiesti mõttetu möla eest. Kahjuks ei saa ma sulle seda aega kuidagi tagasi anda, mis sa kulutasid selle jura lugemisele. Ma vabandan.
 Thank you, come again.

80's post-punk helps

 Kas kellelgi on tekkinud järsku tunne, et ta peab lihtsalt kellelegi helistama? See tunne tekib nii äkki ja seda on pea võimatu maha suruda. Seda maha surudes hakkab lausa füüsiliselt halb. Sa lihtsalt pead helistama. Isegi selle soovi põhjus on ebaselge, aga sa lihtsalt pead. Su käsi elaks justkui oma elu, kui ta juba telefoni poole ulatab. Midagi ei jääks nagu üle.
 Kuuldes telefoni kutsuvat tooni hakkad sa oma teo üle sügavamalt järgi mõtlema. "Kell on juba palju, ta raudselt magab." Selle hirmuga lõpetad sa ka kõne. Kõige nõmedam on ilmselt see, et see tunne ei kao enne, kui sa selle inimese häält ei kuule. Sõnum või asi... Kui see inimene ka vastab telefonile ja saadab su perse, sest sa oled haige värdjas, et sa ta kell kuradi pool 3 üles ajasid, teeb see kuidagipidi meele heaks. Sul on jälle hea olla. Sa tunned end normaalselt. See polnud küll teab mis pikk kõne ja too inimene ilmselt vihkab sind natuke, aga vähemalt sa kuulsid ta häält.
 Kas see on igatsus? See on ilmselt mingit sorti igatsus. Kuhugi sinna alla saab selle vist liigitada küll. Minu jaoks on see müsteerium, kust see tunne nii äkki tuleb. Kõik on ju korras. Sa vaatad nt Pewdiepie videot, naerad ja kõik on suurepärane ja siis järsku... "Ma pean talle helistama."
 Rõve on see kui sa tegelikult justkui ei tohiks enam sellele inimesele helistada. Nende kõnedega peaks justkui juba ühelpool olema. Ja kõik ongi hästi olnud! Pole olnud soovi helistada, pole olnud soovi interneti avarustes stalk'ida ja kõik on nii kuradi okei olnud. Ja siis järsku... Ma süüdistan teisi inimesi, kes on soovinud minuga sellel teemal rääkida ja põhimõtteliselt nõudnud vastuseid, sest mul on sedasi lihtsam endaga elada. Mul on praegu lihtsam teisi süüdistada. Alati on lihtsam teisi süüdistada.
 Ma isegi ei tea miks ma seda siia kirjutama hakkasin. Tõesti ei tea. Ma teen end kurvaks. Ma teen end kurvaks, sest mida rohkem ma olen hakanud kõigele sellele mõtlema, seda rohkem hakkan ma end nii kuradi üksinda tundma. Asi pole üldse selles, et pole inimesi, kellega kokku saada... oh ei. Ma saan peaaegu iga päev sel nädalal kellegagi kokku. Asi pole üldse selles. Asi on pigem selles, et on olemas ainult üks inimene, kellega koos ma nii hirmsasti olla tahaks ja kellega koos ma tunnen, et ma olen n.ö. kodus, kus kõik on mugav ja mind ei mõisteta salaja mingi lolli näo või teo pärast hukka. See on raske, sest ma ei näe praegu kedagi teist, kellega ma nii väga aega tahaks veeta. Ja ma kujutan ette kui raske on see inimene olla.
 Ma parem lõpetan selle sissekande enne, kui mu kraanid lõplikult lahti lendavad.
 Thank you, come again.

ma käisin peol

 Reedel tõotas tulla tegus päev. Pidin tegema kolmele inimesele õhtuks ballimeigi ja peale seda olin otsustanud võtta osa balli aftekast.
 Meikidega läks lõpus isegi täitsa kiiresti. Oma esimese ohvriga venis kogu see jama, sest kasutusel olid tumedad värvid, mis pudenesid hirmsasti. See selleks, kõik sai ikkagi tehtud. Järgmise kahe ohvriga läks asi kiiremini ilmselt minu tootevaliku pärast + ühe meigi olin ma juba eelmine päev enda peal järgi katsetanud. Kõik jäid rahule ja ma sain kooki. :)
 Peale külaliste lahkumist lubasin ma omale väikse tudupausi, sest Une-Mati oli otsustanud mardisanti mängida, aga herneste asemel viskas ta uneliiva. Mu tudupaus polnud muidugi kuigi edukas. Hea kui ma pool tundi magada sain. Tunne oli küll selline nagu ma oleks lihtsalt silmad kinni lamanud.
 Mulle tuldi järgi nii kella poole ühe ajal vist. Ma sain oma outfit'i 10 korda uuesti valida. Lõpuks muutus strateegia "mis oleks khuul"-ist, "mis oleks mugav"-aks. You know what, mulle sobis.
 Peole jõudes tundus nagu me oleks liiga hilja kohale jõudnud. Uksel tervitas kõiki kallistades 16-aastane laksu all ja kenasti joobes olev tütarlaps. Ruum oli inimesi täis. Paksult. Ma kahetsesin otsust sinna minna momentaalselt. Tahtsin inimesi näha. Tore, kõik sai nähtud, lähme koju tagasi! Otsust sinna minna kahetsesin ma veel mitu korda. Nagu näiteks siis, kui inimesed minu najal amelesid ja näiteks siis kui 16-aastane laksu all tüdruk oma siidripudelit mul nina all lehvitas ja mul sealt juua käskis jaaa näiteks siis kui minu jaoks täiesti võõrad noormehed käisid minu juures ja toppisid mulle kurbust sisse. You know what. Minuga oli kõik isegi korras. Ma olin oma otsusega rahul, sest ma sain aru, et vastasel juhul oleks kõik ainult hullemaks läinud. Ja siis... ja siis tullakse minu juurde ja hakatakse rääkima, et kogu see lugu on ikka hirmus kurb ja sa oled ka raudselt hirmus kurb. Esimese asjana tundsin ma segadust. "Nii et ma ikkagi peaks kurb olema? Nii et see, et ma oma otsusega rahul olen ja otsest rusuvat kurbust iga päev ei tunne, on halb? Ma olen halb inimene?" Thanks, guys! Isegi kui te mind kurvaks teha ei mõelnud, tegite te mu ikka kuidagi kurvaks. :)
 Purjus lapsed. Esiteks on naljakas see, et minust aasta nooremad inimesed on kohe minu silmis 'lapsed'. Well, tegelikult on see ilmselt sellepärast, et kui ma veel Kuusalus koolis käisin, olid nemad minust kaks klassi tagapool... I guess that kind of makes sense. Teiseks, lapsed olid omadega lappes. Ma isegi ei julge mõelda kui paha neil järgmine hommik olla võis, but holy shit, it was so awkward to watch. Üks neiu arvas korduvalt, et on VMA-d ja ta on Miley Cyrus. Mul oli seda sama ebamugav vaadata kui seda päris VMA-de esitust koos päris Miley Cyrusega. Ehk isegi ebamugavam, sest ennast hõõrutati reaalselt nii paljude noormeeste vastas kui võimalik oli ja kui ühel hetkel sattus ette temast nii 10 aastat vanem härra, siis polnud ka neiul sellest ei sooja ega külma. Mul hakkas füüsiliselt paha. Ja ma tõesti ei joonud ise nii palju, et mul sellest paha hakkaks. Ma olin koju jõudes täiesti selge ja hommik oli ka ilus ilma igasuguse valuta. Kuigi kuna ma läksin kell 5 magama, siis polnud kell 2 ärgata just eriti hommik...
 Ma pole siiani otsustanud kas ma kahetsen oma sinna minemist või mitte. Well, ma olen kurb. Või õigemini kurvem. Ma nägin asju, mida ma näha poleks tahtnud ja kuulsin asju mis panid mind endale viit viskama... sest mul on alati õigus. Jep. A L A T I. Muidugi...
 Thank you, come again.

my self-respect is gone

 Ma mõtlesin eile teha siia sellise deep shit postituse sellest kuidas ma tagasi Kuusallu kolisin ja jätsin seljataha oma linnakodu. Ma võin mainida, et mu silmist tibutas, Bonni ei saanud aru mis toimub ja ma võisin oksendada... aga võisin ka mitte nii et arvakem mida soovite. Juba nii vähese aja jooksul mil see "uudis" on väljas olnud olen juba märganud kuidas inimesed, kes mind õieti ei teagi... või õigemini üldse ei tea, tahavad sellest tekitada ilmatuma suure draama ja nuhkida välja nii palju kui võimalik. See on tobe. Milleks toppida oma nina kuhugi, kuhu sa seda toppima ei peaks?
 Igatahes, ma tahtsin teha selle deep shit postituse, aga kuna ma eriti ei viitsi ja ma tõmbasin just uue youcam'i, kuna vana versioon keeldus tööle minemast, siis ma mängisin sellega. Ma annan teile loa enda üle naerda. Enjoy!

balls to you

kui ask.fm-is küsimusi sadas

ema, mul on kollatõbi

ema helistas

ema ei jäänud vait

 Kui ma tahan, võib mul ka 2 lõuga olla ja ühe pildi peal tundub nagu mul oleks ainult 1 suur kulm. Vau, ma üllatan vahel ennastki...
 Thank you, come again.

Mu koer on armas. Ja Ilu Sõnum 2013 ostud ka.

what have i done

Viskan kõik tehtud blogipostituste plaanid aknast, sest see on minu blogi ja ma võin teha siin mida iganes ma tahan. Ehk olengi ma viimasel ajal vähem bloginud, kuna ma pole tundnud, et teen seda enda jaoks ja ainult enda jaoks. On pidevalt tunne, et minult oodatakse siin midagi ja ma pean mingis kindlas graafikus asju tegema, mitte siis, kui ma tahan.
 Praegu algab mul siin vist südamest-südamesse vestlus endaga, mida teised lugeda saavad. Naljakas on see, et ma teen neid vestlusi endaga pidevalt, aga kirjutan need oma väiksesse helesinisesse kaustikusse ja mitte teistele näha. Ma tunnen, et ei tohiks kogu oma sees toimuvat siia ka kirja panna, nii ei üritan olla mõistuse piires ja kui sulle üleüldiselt sellised deep-shit emotsioonide väljendamised ei istu, siis sa ei pea seda lugema. Ma ei pahanda, vastupidi paneb see mu vähema pinge alla.
 Ma olen õnnetu. Ma olen olnud õnnetu juba pikka aega. Ma olen väsinud ja pettunud kõiges, aga kõige hullem on see, et eelkõige endas. Ma kadestan inimesi, kes tunnevad, et nad tahavad põgeneda. Nad veel vähemalt jaksavad. Mina seevastu tunnen, et olen siin kinni. Ma olen siin juba nii pikalt olnud. Selles kuradi üksildases augus. Sitt lugu on see, et lõpuks harjub ära ja see tundub isegi mõnus. Kui see tundub mõnus, siis kõik august väljaspoole jääv on juba mõttetu. Tegelikult... ma ei ütleks mõttetu. Ma ütleks, et isegi ebameeldiv. Ma harjusin endaga. Ma sain endaga sõbraks ja ma jäingi endaga rääkima. Ma kardan, et ma jäin seda ainult liiga kauaks tegema. Endaga rääkimine on hea. Endaga üksi olemine on vajalik, aga ka sellel on omad piirid. Ja kui ma räägin sellest kui kaua see kuradi õnnetu olemine on kestnud... ilmselt aasta. Ehk natuke vähem või rohkem, aga ligikaudu aasta. Kusjuures naljakas on see, et mul võttis kaua aega mõistmaks, et ma olen õnnetu. Mul polnud õrna aimugi. Õnneks või kahjuks olen ma praeguse seisuga endale tunnistanud, et ma olen kuradi õnnetu. Nagu ma mainisin juba varemalt, kadestan ma inimesi, kes tahavad siit põgeneda. Ma tahaks olla teie nahas, põgenejad. Te ei kujuta ette kuidas tahaks. Ma imetlen teid, sest te teate, et tahate sellest pääseda, aga mina ei tea kas tahangi, sest mul on siin juba omamoodi mõnus. Mulle ei meeldi seda tunnistada ja see ajab mu silmad märjaks, aga kurat küll, ma ei tea enam mida ma tahan! Ma olen õnnetu. Ma olen väsinud. Ma olen pettumus.
 Ma olen päris kindel, et keegi ei näinud seda tulemas. Ma olen seda osavalt peitnud oma sarkastiliste naljade ja asjade kokku ostmise taha. Ma hakkasin linna kolides massiliselt asju ostma. Kohati isegi asju, mida ma võib-olla ei vajanud. Keegi mu Nacho Cheese särki mäletab? See tegi mu antud hetkel rõõmsamaks. Ma avastasin, et asjade saamine teeb mind õnnelikuks ja seega hakkasin ma asju ostma, et saada see kuradi väikene sõõm positiivset meeleolu. Sitt lugu on see, et see saab otsa ja sa pead minema poodi uue asja järele. Mul ei ole selleks raha. Ma ei saa sellist eluviisi endale lubada, aga ma kardan, et ma ei oska enam teisiti, sest sellest on saanud omamoodi harjumus. Sitt harjumus ja see paneb mind veel omakorda endas pettuma.
 Ma olen kurb ka teistel põhjustel. Ühe inimese pärast. Ma ei nimeta nimesid, aga osutan uduse näpuga tema poole. See inimene teab mind kõige rohkem, aga samas ka kõige vähem. Ma võtan tema öeldut ilmselt rohkem südamesse kui peaksin, sest tal on väga fucked up huumorisoon, mis pole ebakindlatele neiudele meeldiv. Siit järgmine asi: "MILLAL SAI MINUST EBAKINDEL INIMVARE?!" I was fine! Kõik oli fucking suurepärane ja täis päikest, millal kurat see kõik kadus. Ja jah, ma üritan kindlat kuupäeva paika panna, et teada, mis kuupäev mu kuradi enesekindluse hauakivile kirja panna.
 Tagasi inimese juurde. Ma ei võta tavaliselt teiste öeldut tõsiselt. Mind lihtsalt ei huvita. Ma olen seni teada saanud, et ma olen kuradi hea näitleja. Kui keegi räägib millegi kohta, siis küsi paar küsimust ja vaata talle keskendunud ilmega otsa ja automaatselt näib nagu sa oleksid siiralt ta räägitust huvitatud. Sellised väikesed asjad teevad mind kurvaks ja panevad mind endas veel rohkem pettuma. Ja kuna ma enamus inimestest lihtsalt hoolida ei suuda, teeb mulle eriti haiget, kui inimesed, kellest ma tõesti ja täiesti siiralt hoolin, seda iseenesest mõistetavana võtavad. Kui ma tõesti ja täiesti siiralt tahan aidata ja panna neid nägema põhjuseid, miks ma muretsen ja mida ma kardan nendega juhtuvat, siis mulle ei tee miski muu rohkem haiget, kui nende ükskõiksus. See kui nad ütlevad "midaiganes" ja kõnnivad ära on võrreldav sama valuga, kui keegi mind pussitaks ja nuga mu sees keeraks. See kõik on ääretult kurb, sest ma pole kindel, kas ma hoolin isegi endast niivõrd palju. Ma tean, et see ei tohiks juhtuda. Ma tean, et mitte kunagi, ei tohiks kedagi teist, rohkem armastada, kui ennast. Jah, täpselt nii isekas tulebki olla ja ma olen seda endale liiga palju korrutanud. Ma loll isegi uskusin, et olukord pole selline. Kõige rohkem teebki haiget see, kui inimene, keda sa armastad rohkem kui ennast, sulle lihtsalt näkku naerab ja keskmist sõrme näitab. See on nii valus. See on põrgulikult valus ja ma olen selles ise süüdi, et lasen endale pähe istuda ja näkku sülitada ning nimetan seda veel armastuseks ka.
 Ma ei tsiteeri siin ühegi laulu sõnu või ühetegi luuletust, sest mul on endal piisavalt palju sõnu, millega end väljendada. Ma saan hakkama oma sõnadega, kuigi seda kõike on ilmatuma raske väljendada ja omale tunnistada. Tegelikult ma olen lihtsalt selle koha pealt jonnakas.
 Niisiis. Ma olen õnnetu. Ma olen vihane. Ma olen pettunud. Ma olen väsinud. Lisaks nendele olen ma nüüdseks ka kooli hiljaks jäänud ja ääretult näljane. Mu silmad on märjad, kuid ma olen õnnelik, et mu meik pole sellest laiali läinud. Ma nägin laineriga mässates liiga palju vaeva ja 2 korda päevas seda vaeva näha on lihtsalt liiga palju. Ma ei tea kui kaua ma enam sedasi jaksan olla. Ma mõtlen õnnetu. Kõige hullem on see, et ma näen tulevikus end veel kurvemana ja ma ei jaksa enam. Ma tõesti ei jaksa enam kaua.
 Thank you, come again.

I don't have the energy to pretend I like you today.

 Järjekordselt leian ma end enne arvutiõpetuse tundi blogimast. Ma olen selles blogi pidamise asjanduses liiga kehvaks jäänud. Alati peale pikemat vahet siia kirjutades tunnen ma ülimaid süümekaid. Kunagi kirjutasin ma iga päev.
 Igatahes. Viimati kirjutades oli reede ja ma olin koos Anna-Liisaga. Meil oli tore päev. Šoppasime end kosmeetikast ribadeks ja naersime ning hiljem koju jõudes sai kulutatud raha üle nutta. Jei?
 Laupäeval ma tõesti käisin Sakus Robini vanaema juures ja Robin tõesti mängis korstnapühkijat. Kuidagi kummaliselt võttis jalad värisema nähes teda seal üleval turnimas. Miat nägin ma muidugi ka. Mia rääkis mulle ääretult palju huvitavaid asju. Ta räägib juba nii palju ja täitsa korralikku juttu. Ja alati kui ma käin kellegi juures, kellel koerad on, hakkavad need koerad mind ahistama. Armastusega.
 (Vahepeal olen ma juba koju jõudnud.)
 Pühapäevast ei kujunenud sugugi mitte puhkepäev, vaid ma otsustasin minna Ilu Sõnum 2013-le. Ma ei tea täpselt kui kaua ma seal olin, aga mul oli huvitav. Nägin kuidas ühele naisele kulme näkku tätoveeriti ja sain tunda pidevat asjade pähe määrimist... ja rahapuudust. Ma soetasin endale sealt asju, mis olid reaalselt kõige odavamad. Ma tegin sellest kraamist pilti ka ja puha ning ma plaanin teha saadud kraamist eraldi postituse. Miks? Sest Bonni tahtis nende asjadega koos poseerida ja mul õnnestus temast teha kõige nunnum pilt üldse. Ma tean, et ma luban siin iga nädal suure suuga küünteblogi postitusi ka, aga ma ei jõua kuidagi nii kaugele. Mul on juba päris mitmest erinevast küüntedisainist pildid tehtud ja miski pole veel üles läinud. Nüüd tulevad veel Ilu Sõnumilt saadud lakid ka peale... oeh. Vähemalt kõik kooliga seonduv on mul kontrolli all. Jei?
 Thank you, come again.

quick update

Kasutan praegu võimalust natuke blogida. Ootan parasjagu Anna-Liisat ja istun siin täiesti tegevusetult.
Käisin eile Kuusalu koolis külas. Algselt ei plaaninud ma kooli sissegi minna, aga kuna mind reaalselt sisse tõmmati, siis ei jäänud mul midagi muud üle. Mul õnnestus näha kuidas ballikava harjutati ja seda täiesti vihati. Mul oli seal kind of awkward istuda, sest ma pidin vaidlemist  kuulama and it wasn't cute. Awkward oli. Kui lapsed koolist pääsesid, siis läksin ma Noraga burksi sööma ja peale seda mängisime üle pika aja piljardit. Tore oli. Me nägime üksteist viimati ta sünnipäeval ja ma tundsin end sellepärast kaunis halvasti. Jutte oli nii palju, et esimese laksuga ei tulnud pähegi, kust juttude pajatamist alustada. Ma pean vist tihedamini Kuusalus käima hakkama.
Ja täna veedan ma päeva Anna-Liisaga, kellega koos pole ma kes teab mis ajast midagi teinud. That should be fun.  Homme on plaanis minna Robiniga ta vanaema juurde, kus ka Mia praegu olema peaks. I literally can't wait. Pühapäev peaks olema lebopäev, mis mulle väga sobib, sest ma pole end terve nädala jooksul kordagi korralikult välja maganud.
Minnes tagasi Kuusalus käimise teema juurde... Iga kord kui ma Kuusalukodus oma oravakest näen hakkan ma vesistama. Ma igatsen meeletult oma väikest oravatüdrukut. :( Hirmsasti tahaks, et ta koos meiega elaks.
Ma olen praegu ripsmetehniku ooteruumis ja siin on üks väike poiss, kes magama jäi. Ma ei tea kas öelda "Aww " või "well, this is awkward".
Tahaks ka vabandada vähese blogimise pärast. Ma püüan end parandada. :)

Thank  you, come again.

it's been a while

Kuna mind on täna õnnistatud kolme tunniga arvutiklassis, siis otsustan ma ühe tunni ebaproduktiivselt veeta. Nimelt füüsikatunni. Leian, et mul on mugavam seda powerpoindi esitlust kodus teha ja õpetajat pole ka, seega on mul omasoodu talitamine lubatud. Vähemalt mu enda arust.
 Ma ei mäletagi millest ma viimati rääkisin. Kui aus olla, siis pole huvi väga järgi ka uurida, sest ma ei taha väga, et mu klassikaaslased mu blogisse ära eksiksid (aga juhul kui keegi mu klassikaaslastest on juba siia eksinud, siis ma loodan, et ma pole veel sind solvanud ja, et sul on ilus elu).
 Ma arvan, et peaksin kasvõi mainima oma kohutavat nädalavahetust, mille veetsin kõige suuremas eituses üldse, olles ise end poolsurnuks nutnud. Olin korteris pmts luku taga, ema sõitis öösel taksoga minu juurde ja sinna kuulub veel rohkem kui küll traumeerivaid asju, mida ma lihtsalt avalikustada ei soovi. Ja hingitsen ikka veel teadmata täpselt kuidas.
 Homme lähen ma vist Kuusallu. Pean üksikasjad veel üle kontrollima, aga loodan tuttavatega kokku saada üle ilmatuma pika aja. Ma ei tea veel täpselt kui kauaks ma sinna jään, aga ma loodan teha lühikese ajaga võimalikult palju (nagu alati).
 Tahaks praegu päris ausalt koju minna. Mul tekib alati nii kella kolme ajal koolis selline imelik ja tungiv soov koju minna. Tunnid peaksid mul täna kestma kella poole kuueni õhtul, aga ma loodan kasvõi 10 minutit varem ära saada. See peaks juhtuma muidugi siis, kui arvutiõpetuse õpetaja otsustab tunnid ilma vahetundi pidamata ära teha. Ma tahaks nii hirmsasti koju minna ja siis mingit tobedat (või vähem tobedat) arvutimängu mängida ning omatehtud küpsisetorti näost sisse ajada. Viimastel päevadel on olnud küpsisetort mu põhiline toit ja see ei ole vist hea asi. Vist. Paraku on see ainus asi, mille järgi hirmsasti isutab. Ja noh, topeltjuustuburger on ka selline südamelähedane asi ja see on natuke murettekitav. Ma olen kohati juba McDonaldsi lähedal asumist kuritarvitama hakanud, sest ma käin seal juba päris tihti. Mulle peale vaadates pole küll näha, et ma seal pidevalt käin (thank god I guess), aga ma käin seal tihti. Ma sain just hiljuti lahti oma ärevusest McDonaldsis toitu tellides. See võib ilmselt käia üksnes mu kodu-McDonaldsi kohta, aga mul on hea meel. Self-five!
 Ma ei ole veel oma haigusest taastunud. Mulle käib nii närvidele see, et härra (kes mind nakatas btw) haigus kestis 2 päeva. Jah, ainult 2 päeva ja minu oma venib kahte nädalasse. Alguses tuli nohu, siis venis kurguhaigus peale ja nüüd kannatan ma köha käes. See pole naljakas ja ma vihkan seda kuradi haigusekulgu. Nohu on mul õnneks põhimõtteliselt üle läinud ja see on ka ainuke positiivsem asi. Ma saan nina kaudu hingata! Jess!!!
 Tahaks jagada ka seda, et igalpool on nii külm. Õues toimuvast ei hakka ma rääkima, sest see on juba ilmselge, aga meie korteris on nii külm! Koolis pole ka sugugi parem. Ma leidsin eile koolist ühe kraani, kust tuleb sooja vett ja ma käin vahetundide ajal seal käsi pesemas rohkem kui normaalne on ja seda ainuüksi sellepärast, et sooja saada. Eile veetsin ma kodus vannis kuumas vees olles tunde, sest igalpool mujal on mul nii külm. Btw, ma ei istunud seal niisama, lugesin kohustuslikku kirjandust järgmiseks päevaks (aka tänaseks) läbi. Mul on vähemalt hea meel selle üle, et põrgus oleks mul hea ja mõnus olla.
 Ma arvan, et ma ei jaura siin rohkem. Üritan teha küüntepostituse ära nüüd kas siis täna või millalgi lähiajal. Mulle meeldiks kui ma saaks selle tehtud täna, aga eks näis.
 Thank you, come again.