2014 - yay or nay?

 Ma olen pikalt mõelnud aasta kokkuvõttest ja kuidas seda teha. Tean, et eelmine aasta olin kaunis pohhuistlik, ütlesin yolo ja jätsin tegemata. Nii badass.
 Sel aastal ma tunnen, et mul on midagi kirjutada. Kui eelmine aasta ei osanud või ei suutnud veel asju enda jaoks selgeks mõelda või nägin neid (kindlasti) teisiti, siis sel aastal tunnen end kuidagi palju rahulikuma ja teadlikumana. Õigemini on see juhtunud nüüd viimase poole aastaga. Sain selle kuradi diagnoosi ja olen peale seda endaga vaikselt rahu saanud teha. Depressioon oleks mulle justkui  mind ennast tutvustanud. Mul on endaga tutvumise üle hirmus hea meel. Mul on ka hirmus hea meel selle üle, et mulle olid toeks sel ajal kõiksugu huvitavad inimesed. Suur kummardus ja tänud nende poole.
 Ma tahan tegelikult tänada seda aastat kõige negatiivse eest, mis mu teele on sattunud. Mitte, et ma nüüd meeletult oma ellu kõiksugu horrorit tahaks, aga sellest tulnud kogemused ja õppetunnid on olnud lihtsalt suurepärased. Kõige lihtsam (ja süütum) näide on Negativus. See, et ma Positivusele ei jõudnud, õpetas mind oma energiat ja tundeid millessegi loovasse rakendama. Samal ajal kui teised kuulasid suurepäraste bändide live esinemisi, käisin ma sõpradega pildistamas, et saada valmis 10 fotopostitust sellest, mida ma ise seal üritusel teinud oleksin. Sellest tulid ka mu suve ühed paremad mälestused. Kes pole veel mu Negativust näinud, siis: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10. Enjoy! Lisan ka lingid hetkel väljas olevatele behind the scenes osadele 1 ja 2. Behind the scenes kraami jätkub veel ka uueks aastaks. Minust saab ametlikult see mölakas, kes südatalvel postitab pilte suvest ja päikesepaistest. Can't wait.
 Selle aasta jaanuaris tegin ma oma esimese fashionbloggeri postituse. Olen neid teinud veidi moeblogijate üle nalja tehes, aga puhtalt sellepärast, et ei suuda end selliste asjade tarbeks tõsiselt võtta. Kuna mulle tundub, et see postituste seeria läheb lugejatele peale ja mul on endal ka seda hirmnaljakas teha olnud, siis the epic saga continues. Mul on muide fashionbloggeri aastaseks saamise puhul ka midagi juba plaanitud. Linkan siia hoogsalt kõik fashionbloggeri postitused, sest... sest ma saan: 1, 2, 3, 4, 5. Go, have fun!
 Aasta algas ka suurepäraste sarkasmilainetega minu poolt, mille olin ise juba täiesti unustanud. Tahaks neid tuleval aastal veel teha. Selline lainetus on täitsa mõnus ju: 1, 2, 3, 4, 5.
 Mulle meeldib ka see, et olen end kätte võtnud ja rohkem bloginud. Juuli alguses vingusin veel, et ei kirjuta piisavalt ja mul on hea meel, et mul on õnnestunud end rohkem kätte võtta. Õigupoolest istub mu blogi draftis veel 10 postitust, mis ootavad avaldamist. Tunnen, et olen enda öise ärkvel olemise väga hästi toimima saanud jälle. Kohe on näha, et augustis ja septembris olin veel enamuse ajast unedemaal. Kiidan end, et sellest välja tulin.
 Fun fact: algselt plaanisin ma siia ainult ülal paikneva pildi jätta ja jälle keskmist sõrme näidates uude aastasse yoloda, aga nüüd on kõik kohad linke täis. Huvitav plottwist. Mulle ilmselt meeldis see aasta nii väga, et pidin siia midagi pikemat ikkagi kirjutama või suunama teid oma highlight'ide juurde. Võib-olla üritan ma end lihtsalt veenda, et ei olnud see kõik nii kohutav midagi. Mis iganes see ka poleks, see toimib. Siiski nagu ülal paiknev pilt räägib, oleks võinud see aasta ka kõvasti parem olla. Alati leiab ju midagi, mille üle vinguda.
 Kell on nüüdseks 6 varahommikul. Mu ema sätib end tööle minekuks valmis ja ma pole veel magama läinud. Tõmban nüüd otsad kokku soovides kaunist aastavahetust ja lähen lõpuks ise ka magama.
 Thank you, come again.

puppy weekend vol 2

When all the love happens at once

Viimased pildid kutsust leiab siit.
Thank you, come again.

kuidas tuvastada pick-up masterit

 Mul on olnud au langeda ohvriks ühele koolitajale. Koolitajale, kes õpetab härradele kuidas naisi tänavalt päevasel ajal noppida (or whatever the term is). Kusjuures oma kodulehel (jah, tal on olemas selleks reaalne koduleht) seletab, et tema meetodid on väga loomulikud ja kogu protsessile ei jää külge seda erilist "pick-up" hõngu. HAA! VALE!
 Kõigepealt lähenedes täiesti võõrale neiule ning alustades asja komplimendiga on jah kena, aga vändates seda sama asja edasi kuskil pool tundi... Ei. Mkm. Kui mind peab kinni täiesti võõras inimene, teeb komplimendi ning jätkab oma toimetusi - kena. Kui mind peab kinni täiesti võõras inimene ja keeldub mul minna laskmast - tüütu.
 Ma mäletan kuidas üks asi mind hirmsasti vihastas. Mulle jäi mulje, et pidin talle kuidagi muljet avaldama ja see on ka üks nendest asjadest, millele ta oma instruktsioone andvates videotes on viidanud. See peaks panema mind ennast kuidagi kaitsma ja käivitama selle "ma olen tegelikult ilgelt lahe" mootori. Ma pole kindel kas see minu puhul toimis... Kui too täiesti võõras välismaalane oli mu ristinud ebakindlaks ja end halvasti müüvaks (as in end huvitavamaks tegevaks) neiuks, siis ütlesin ma enamvähem "Nojah" ja otsisin väljapääsu. Kui ma püüdsin peale seda meeldivat kogemust end sealt ära nihverdada, siis ei tulnud ka sellest midagi välja. Viimane asi, mida ma vajasin oli koolitus enesekindlusest ja enese paremini esitlemisest... aga ometi sain ma selle kaela. Näitasin talle läbi mantlitasku keskmist sõrme ning jätkasin naeratades noogutamist. Ta jätkas oma neverending mölinat ja nõmedate küsimuste küsimist, viidates aegajalt, et võin olla tegelikult segane ning veel mitmeid selliseid naljakaid asju. Ta enesekindus moondus juba ninakuseks ja ma ei jõudnud ära oodata, et ta jõuaks oma poindini.
 "Are you single? But why are you single?" Apparently on see reaalselt küsimus, mida küsitakse, püüdes kellegi numbrit saada. Ilgelt nõme küsimus, kas te ei leia? Eriti kui küsib võhivõõras inimene. Ma ei tea kui palju ma saan veel toonitada, et seda kõike rääkis täiesti võõras inimene. Polnud elu ilmaski varem näinud või temast midagi kuulnud. No nii võõras noh. Mida sa sellisele vastad? "Shit happens," tundus olevat aktsepteeritav vastus, mille peale mind mu keelekasutuse pärast õrnalt noomiti. Käi putsi kuule. Sina ei pane mulle tsensuuri peale. Ikkagi, mis kuradi küsimus see veel on? Kas ma peaks olema meelitatud? Ma pole. Sa võid lõpetada.
 Kas on juba praeguse põhjal paista kuhu suunas see kõik liigub? Vestlus, mille käigus uuriti ja küsiti palju minu kohta ja seati seejärel mu vastused kahtluse alla, et ma end kuidagi kaitsma peaksin ja sellega vestlust arendaksin ning end huvitavamaks teeksin. Küsimused selle kohta, kas mul on keegi... Ühel hetkel oli mul ta kuradi telefon näpus ja automaatselt kirjutasin ma sisse oma numbri. Läbi paanika, sest olukord oli minu jaoks ebameeldiv olnud ning ma polnud selleks sitaks valmis. Mitte ükski mu rakk polnud valmis ja ma tahtsin, et see lihtsalt fucking läbi saaks. Inglane sai mu numbri ja paarkümmend minutit hiljem sain ma sõnumi, et minuga oli meeldiv kohtuda. Otsustasin mitte vastata.
 Kuskil 2 või 3 päeva hiljem sain ma uue sõnumi. Sellise ilgelt pika, milles seletati mulle, et ta pole tegelikult selline player nagu mulle tunduda võis (khmkodulehtsellestkuidasnaistelekülgelüüakhm) ning seda kui huvitav ja "teistest erinev" ma tundusin. See oli vist see koht, mis oleks pidanud mind panema õnnest ohkama ja talle tagasi kirjutama. Didn't happen.
 Kutt leidis mu facebooki. Huvi pärast võtsin sõbrakutse vastu ja vaatasin, mis siis saama hakkab. Ta surus end mu nädalavahetuse igasse päeva. See muutus ühel hetkel kuidagi nii lämmatavaks, et ma ei suutnud temaga enam rääkida. Vaikuse vahepeal saatis ta mulle veel igast kraami ja ebamääraseid komplimente. Ühel hetkel avasin kogemata ühe ta sõnumi, millest arenes vestlus, mille jooksul avaldas ta peenelt soovi mind pildistada ja saatis lingi oma fotograafialehele. Kutt otsis modelli ja ma olin järsku nii done. Fuck this shit. Viskasin käed õhku ja pole siiani temaga enam vestelnud.
 Niisiis uurisin (loe stalkisin jõhkralt) ta facebooki, kust avastasin ühe ta youtube'i kõrvalkanali. Ei suutnud videotesse süveneda ning leidsin järgmisena peakanali. Terve kanal pühendatud sellele, kuidas neidusid võluda ja võrgutada. And I fuckin knew it.
 Selline kuradi vibe tekib selle pick-up vestlusega. Küsimused, mida küsitakse ja kuidas vastuste peale reageeritakse... see on kuidagi arusaadav. Sisse libistatakse vahel "oh su käed on nii väiksed, vaata kui suured minu käed on... hehehe mu käsi katab sinu käe ära" ja järgmisel hetkel hoiate te juba käest kinni. Ülimalt vana trikk. So fucking obvious. Teine variant on "katsu kui külmad käed mul on"... ja siis sa ei vabasta enam ta käsi sellest kuradi külmast lõksust. Keegi pole enam selles pick-up stsenaariumis aus, vaid püüakse end paremaks ning huvitavamaks teha. Seda enam, et mingi vend torgib sind persest ja ütleb, et sa ei oska end müüa, et oled kohutav müügimees... Mine perse, võhivõõras inimene, ma ei pea sulle muljet avaldama. Peale ta "müügimehe nippe" vihkasin ma teda veel rohkem, sest ta promos põhimõtteliselt valetamist ja ma polnud sellega nõus. Ma ei hakka kedagi bullshittima ja ma saan aru kui mulle jama aetakse. Jama kogus, mis ma tollelt härralt sain, oli meeletu (eriti nähes seda, mis peale mu stalkimist välja tuli... tahaks tuua esile video, kus ta seab endale eesmärgiks ühe õhtu jooksul võimalikult palju korvi saada ning käib end mitmetele ja mitmetele erinevatele neiudele peale surumas. videos on reaalselt näha kuidas neiud vaikselt taganevad).
 Võib-olla mõne neiu jaoks on see ääretult võluv. Võimalik. Videod, mis ma ära vaatasin, sisaldasid ka täiesti sulavaid tüdrukuid (ühega toimus ka lisaks numbri vahetusele ka sülje vahetus). Inimestele meeldivad erinevad asjad ja see on okei, aga minu jaoks on see pick-up stsenaarium üks rõvedamaid asju üldse. Inimesega, kellega sa äsja kohtunud oled vähemalt. Teine asi on tuttav inimene. On võluvaid tuttavaid, kelle "oh su käed on nii väiksed ja mu käed on nii suured" triki õnge olen ma täiesti teadlikult läinud. Samas olen ma rohkem tiimis "ma tahan su käest kinni hoida, nii et ma võtan lihtsalt su käe ja hoian seda". Ilma igasuguse bullshitita. Ilus ju. Mm... võluvad tuttavad on võluvad.
 Thank you, come again.

big puppy

 Kutsikas, kes tervitab mind jätkuvalt üritusega mulle sülle hüpata. Ma imestan, et mul tõsisemaid vigastusi pole. Kutt on kõvasti kasvanud noh! Too much love at once.
 Viimased pildid kutist asuvad siin.
 Thank you, come again.

throwback: 12.06.2014 19:28

 Ma ei oska seda endiselt kirjeldada. See ajab mind hulluks. Hoian seda avalikes kohtades nii palju salajas kui võimalik, aga minus on vallandunud sellised nutuhood. Ühel hetkel ma tunnen kuidas mu silmad lähevad märjaks ja kui ma seda kuidagi kontrolli alla ei saa, siis pean ma vetsu vesistama minema (no avalikes kohtades noh). Ma saan aru olukorra paratamatusest kui mu suu hakkab neid kuradi lainetusi tegema. See on enamvähem see hetk, mil ma pean sügavalt sisse hingama ja jooksma kuhugi, kus ma saan üksi olla ja rahulikult hingata.
 Ma nutsin puupüsti täis bussis. Mul õnnestus seda mõneti kontrolli all hoida, aga pisaraid oli sellegipoolest mu päikseprillide tagant välja voolamas näha. Õnneks ei huvitu tänapäeval paljud inimesed teiste heaolust ja olukorrast.
 Ma olen ka mõelnud mida psühhiaatrile rääkida. Ma olen saanud infot, et esimene "sessioon" on tutvumine, kuid ka seda saab mitmeti mõista. Kas ta küsib minult mu lemmik asjade kohta või selle kohta, mis ma arvan endal viga olevat? Ma ei tea. Juhul kui tegu on selle viimasega, siis kehitan ma ilmselt naeratades õlgu ja tunnen kuidas pisarad voolama hakkavad. Ütle sina mulle, mis mul viga on?!
 Hetkel on kõik võrdlemisi jama olnud. Ma olen 100% kindel, et saaks veel hullem olla, sest elu on seda näidanud, aga... jama on. Sees on tühi tunne, aga samas toimub mu peas piisavalt palju asju, et mind nutma ajada. Jama on, sest pakk salvrätikuid peab igaksjuhuks igal pool kaasas olema. 

 Ma pole enam tükk aega kuskil heast peast nutma hakanud. Leinanutt on teine asi ja teistel kordadel on olnud süüdi mõni film. Vett pole mu silmist juba ammu immitsenud. Ma ei tea kas ma peaksin enda üle uhke olema. Nutmine on tegelikult ju nii inimlik viis kurbust näidata. Samas saan ma ka aru mida ma eelnevat kirjutades mõtlesin. Ma eelistan hoida taolisi emotsioone endas kuni ma koju jõuan ja mul on võimalus end oma tuppa lukustada, panna mängima vali muusika ja pugeda ise pehme teki alla ning hakata alles siis patja nutma. Ma saan aru, mineviku Kärol, ma saan aru.
 Esimene psühholoogil käik koosnes mõlemast mu oletatud küsimusest. Nutsin ka ennustuse kohaselt. Korralikult löristasin ikka. Hea töö, Kärol.
 Positiivne on see, et sain need vesistama ajavad mõtted kontrolli alla. Meeleoluga ei oska ikka midagi ette võtta. Isegi kirjeldada ei oska endiselt. Üks samm korraga, onju? Mul on siiralt hea meel, et olen saanud end minevikus hävitanud asjadega rahu teha ja mõnevõrra targemana edasi liikuda. Ma ei tea küll täpselt mida ma teen, aga tean täpselt mida ma ei tohiks teha või kuidas käituda, et vältida seda ilgelt sügavat musta auku. Selle üle olen ma küll väga uhke.
 Thank you, come again.

You are all you need.

 On olnud päevi, mil olen end tundnud väga väiksena ja ebaolulisena, kohati üksildasena. Mõtlesin siin jagada midagi, mis on mul aidanud sellest edasi liikuda.
Thank you, come again.

ma vaatan saasta

 On möödas järjekordne põnev nädalavahetus, mille ma veetsin teleka ette sulanuna pulti klõpsides ning ümbritsevatest snäkkidest toitudes. Selliseid nädavalahetusi ei ole tihti. Ma ei vaata üldse tihti telekat, aga kui ma sellele kuradi diivanile ükskord satun, siis ma istun seal pikalt. Ma lihtsalt istun seal ja vahin lambanäoga seda helendavat ekraani ja vist põgenen enda elu eest. Keegi ei julge küsida ka mis lahti, sest teleka vaatamine on normaalne ju.
 Saated, mida ma vaatan on kohutavad. Absoluutselt mitte midagi harivat ja mõtlema panevat ma sellises seisundis vaadata ei suuda. Ainus kanal, mis töötab, on TLC. See kubiseb idiootsetest saadetest, mida mul on mingil põhjusel okei vaadata. Ma langen sellesse kuradi transsi ja järsu kõik nagu "kärab kah".
 Ma vaatasin TLC pealt saadet "Gypsy Sisters". See on mustlasõdedest, kes polegi tegelikult kõik õed ja nad joovad end ükskõik mis ajal täiesti sodiks ning räägivad mustlaste asju väga valju häälega, samal ajal Jersey Shore'i stiilis draamasid üles kiskudes. Draama, mida mina nägin, tekkis kuna üks tšikk luges, et ta "õde" jõi ära 8 shotti, aga "õde" ajas vastu, et jõi ainult 3. Draama. Ahjaa, kolmas "õde" läks tüli lahutama, olles see pohhuistlik kaine mõistuse hääl öeldes, et vahet pole kui palju keegi jõi. Tjah, ta sai peaaegu lõuga. Draama. Peale seda tuli tüüpiline "ma olen ta peale nii solvunud, kuidas ta küll nii teha võis" faas ning palju, PALJU nutmist ja karjumist. Draama.
 Vaatasin "Brides Of Beverly Hills"i ka. Erinevad pruudid käivad pulmaks kleite otsimas. Nii lihtne ongi. Sarja üritatakse vist vürtsitada sellega, et igal pruudil on kaasas oma seltskond, kes avaldab iga kleidi kohta arvamust ja teeb maha peaaegu iga kleidi, mis pruudile endale meeldib. Viimane kord käis mingi pornonäitleja omale kleiti otsimas ja poeomanik otsustas teda guugeldada ja OH MY GOD TISSID. Issand kui huvitav. Ta leidis omale kleidi. Need, kes omale kleiti ei leia, teevad comeback'i mõnes teises osas. Põnev. Ükskord tuli üks tagasi, sest tahtis endale ikka seda teist kleitti. Milline plottwist!
 "Buying Naked" on sari, milles nudistid otsivad omale kodu ja maakler püüab neile seda leida. Väga osavalt peidetakse ära ostjate intiimpiirkonnad ja antakse nippe kuidas olla parem nudist (näiteks: süüa tehes kanna alati põlle, et pannilt pritsiv õli sind ei kõrvetaks). Kõik leiavad omale kodu. The end.
 "Little People Big World" räägib sellest, kuidas üks perekond elab. Juhuslikult on abikaasad lilliputid ja kasvatavad üht lilliputist poega ja kolme (vist) normaalsuuruses last. "Issand kui põnev, nad elavad nagu täitsa normaalsed inimesed." No shit, mida sa lootsid siis? Kaadreid sellest, kuidas nad püüavad riiulini ulatuda ja nutavad ülespoole hüpates: "I can't reach..."? Rumal. Nii rumal sari. Miks ma seda vaatan?!
 "Long Island Medium" on sari meediumist (ehk inimesest, kes oskab teispoolsusesse üle läinud inimestega suhelda). Ta käib ringi, elab oma elu ja keset oma tegemisi peab vahel näiteks poes käies, kellelegi ütlema, et ta kadunud ema/isa/vend/õde/sõber/abikaasa/tüdruksõber/poisssõber/tütar/poeg armastab teda ning andestab talle. Iga. Kuradi. Osa. PÕNEV
  Ma vihkan end selle telekatransi ajal, aga ma ei taha lõpetada. Jah, ei taha. Asi pole suutmises vaid tahtmises. Ma ei taha tegeleda või mõelda oma eksistentsist ja sellest, et täna on jälle üks päev, millest ma pean viimast võtma, sest surm võib iga hetk õlale koputada. Kuna mulle meeldib igasugune valikuvabadus, siis meeldiks mulle ilmselt ka valida, kas ma tahan antud päeval elus või surnud olla. Ütlesin sama emale, kes vastas mulle seepeale, et tal on hirmus hea meel, et ma psühholoogi juures käin. Taoline mõte ei saa mind segaseks teha. Ma tahaks mõni päev surnud olla, aga siis jälle järgmine võib-olla elus. Võib-olla tahaks ma terve nädala surnud olla. Keegi ei küsi ja mulle on antud ainult see üks ja sama igav variant elada. "Tee oma elu huvitavaks siis!" Shhhh, sa ei saa ikka aru. Ma tahaks paariks päevaks elu ja elamise vahele jätta. Värskendava vahelduse mõttes. Et küüned ei kasvaks, et juuksed ei kasvaks. Niisiis olen ma vastava aja diivanile sulanuna teleka ees puhast rämpsu vaatamas, mis mulle midagi juurde ei anna. Puhkus mõtlemisest ja "pean midagi asjalikku tegema" mõtlemisest. No kurat ei taha ju koguaeg. Las ma olen täna ja võib-olla veel paaril järgneval päeval surnud ning kogun tolmu. Jäta mind rahule.
 Thank you, come again.

note to self

Kuna ma kipun asju, olulisi asju, alatasa unustama ja leian end pahatihti vajamas inimest, kes mulle neid meenutaks, siis mõtlesin olla ise see meenutaja, see tark inimene, kes on mulle suurepärane eeskuju ja on enamjaolt eluga rahu teinud... Ilus mõelda vähemalt.

• Ära kunagi muutu kellekski, kes sa pole, et kuhugi sobituda. - Ma tean, hirmus raske on olla sina ise, kui su ellu tuleb keegi ilgelt cool inimene ja sa täiega tahad, et te läbi saaksite ja et sa tema jaoks metsikult imelik ei tunduks jne. Ennast muutes teed sa endale ainult ilgelt suure karuteene. Lõpuks oled sa segaduses ja tõmmatud mingisse ebameeldivasse olukorda, kuhu sa üldse kuuluma ei peaks. Sa ei pea end kellegi jaoks huvitavamaks tegema või oma halbu nalju alla suruma. Sa tead ise ka, et see on idiootne. 
• Ära lase "normaalsetel" end alla suruda. - Kui tunned, et pole osa ühiskonna normaalidest, siis on see okei. Kõik ei peagi asju sama mustri järgi tegema ja sa peaksid enda üle uhke olema, et üritad sellest süsteemist välja saada. Sa tead ju, et sinu jaoks on suurem väärtus olla elus ja õnnelik, kui rikas ja üleni suitsiidne. Erinevad väärtushinnanguid omada on okei ja kui keegi sinust aru ei saa, siis olete te ilmselt lihtsalt erinevad inimesed. Ära pane neile pahaks ja vaata uuesti esimest punkti. 
• Ära kahtle endas nii palju. - Ma tean, et sa oled hirmus põdeja ja muretseja, aga las olla. Ülemõtlemine pole kunagi asja parandanud ja kui sa tahad midagi muuta, siis ainuüksi sellest mõtlemine ja muretsemine, ei tee ju midagi. Tee oma valikuid silmis "ma tean, mida ma teen" pilk. Peta end sellega ära ja lõpeta üleanalüüsimine. Elu on näidanud, et see toimib ja teeb su olemise kergemaks. 
• Usalda kõhutunnet. - Kui sa tunned, et ei tohiks või ei taha kuhugi minna või olla osa teatud seltskonnast, siis ära tee seda. Oled tänu sellele jäänud ilma ainult negatiivsest ju. Mäletad? Ära lase end teistel halvasti tundma panna, kuna ütled üritusest ära. Usalda ennast. 
•  Ära tee ennatlikke järeldusi. - Su järeldused on enamasti tingitud tugevast ülemõtlemisest ja tekivad väga kiiresti. Oota ära selgitused ja vaatle üldpilti. Võta rahulikult. Miski või keegi ei pruugi olla selline nagu alguses paistab ja see kehtib ka selle ilusa poole kohta, mida kõigepealt näitama kiputakse. Oota, vaata ja anna aega ning siis tee oma järeldusi. 
• Sa ei pea kellelegi midagi seletama. - Ma tean, et tunned vajadust seda teha, et näida viisakana või lihtsalt selleks, et keegi sind vihkama ei hakkaks. Vahel pole seletamiseks piisavalt õigeid sõnu ja on okei see üldse tegemata jätta. Vähemalt sa ise saad aru, eks? Ja palun ära püüa seletada midagi inimesele, kui sa tead juba alguses, et ta ei saa sinust nii või naa aru. Raiskad ainult energiat, närve ja sõnu. Las jääda, see on okei.
• Mata maha oma pick-up line'id. - No need kõige hullemad. Sul on paar lahedat ka. 
• Märkmed on ülehinnatud, kirjuta kohe valmis. - See toimib sinu jaoks paremini ja sa tead seda. Pane kasvõi kirja see idee põhiosa sellisena nagu ta sul pähe tuli ja märgi kindlasti juurde suund, kuhu jutt minemas on. Sa vihkad ise ka neid poolikuid märkmeid, mis ei ütle sulle enam midagi ja jätavad sind täielikku teadmatusesse. Su draftis on neid vähemalt kolm tükki hõljumas ja sa vihkad nende olemasolu, aga ei taha ära kustutada ka, sest "äkki tuleb meelde". Nope, that ship has sailed. Miski ei näi sulle enam nii täiuslikuna, kui su esmane idee. Näita üles armastust ja lugupidamist enda vastu ning PANE SEE KOHE KIRJA. 
• On okei võtta aega enda jaoks. - Sa ei pea enda õnnelikuks tegemiseks pidevalt rahmeldama ja väljas tegevust otsima. Sa ei võlgne seda ka kellelegi teisele. Kui tunned, et vajad aega mõtlemiseks või soovid omaette toimetada, siis on see okei. Võta see aeg ja naudi enda seltskonda. See on lubatud ning tekitab sinus parema enesetunde. Ausalt. 
• Emotsioonide tundmine on okei. Ka negatiivsete. - Sa oled ainult inimene ja pole midagi ilusamat kui ausad ja siirad emotsioonid. Vesista nii kuidas jaksad, sest see on okei! Vahet pole, et mõni sind imeliku pilguga vaatab. Sa oled ju elus. Samamoodi on okei ka laginal naerda, vihasena karjuda ja kõik sinna vahele jäävad emotsioonid on ka okei. Tüdimus on okei. See kõik on nii inimlik ja ära palun vihka end sellepärast. 
• Ära anna teisele inimesele võimu enda emotsioonide üle. - Sinu mõtted, sinu tunded. Ära lase kellelgi endaga manipuleerida. Sa oled piisav ja kui keegi väidab vastupidist, siis ei peaks nad su elus olema. Vabane kahjuritest, kes su heaolusse aukke nösivad. Sa ei pea selliste pärast kannatama.
• On okei kõiges mitte osav olla. - Ära põe, on mis on. Kompenseerid selle oma šarmikuse ja kehvapoolse huumoriga. Kõik ei peagi kõikke oskama ja see on täiesti okei.
• Ära tee kellegi teise probleeme enda omadest olulisemaks. - Elu on näidanud, et oma probleeme kellegi teise omade pärast ignoreerides, paisuvad need veel kordades suuremaks ja hävitavad sind lõpuks rohkem kui sa isegi aru saad. Jah, on okei kellegi pärast muretsega ning teda aidata, aga enne võiksid ka enda murede listi üle vaadata. 
• Ära veiderda vanainimeste juuresolekul. - Nad kardavad sind niigi su laineri ja nooruse pärast. Mäletad seda kui vanatädid on oma koti kõvemini kaissu tõmmanud kui sa nende kõrvale istud? Nad kardavad sind. Liigu aeglaselt, väldi silmsidet ja tuttavaga rääkides ära kasuta slängi. Nad võivad asjast valesti aru saada  ja MUPO kutsuda. 

 Ma loodan, et mul on tulevikus sellest abi. Võib-olla täiendan ma seda veel millalgi. Ilmselt täiendangi. 

 Thank you, come again.

behind the scenes of: 10 asja, mida ma oleks Positivusel teinud vol2

kui nali on nii halb, et ebamugav hakkab

Tjah, kogu selle tilulilu keskel sattusin ma kuidagi puhtjuhuslikult sipelgapessa põlvitama. Põlvitasin seal kuni kõik vajalikud pildid ilusti kätte sai ning avastasin enda pealt jooksvad sipelgad alles siis, kui püsti tõusin ja pilte vaatama läksin. Jooksin kuskile teadmatus suunas ja viskasin jalast jalanõud. Ime, et riided selga jäid. Liisa naeris kaugemal. Thanks, mate. Love you too.

casually sipelgapessa põlvitamas. no big deal.

kui olin sipelgapesast tulles jooksu pannud, jalanõud ära visanud ja üritasin jälle inimeseks saada

sipelgad olid mu küünarnukki ja põlve järanud. nagu näha polnud ma kuigi rahul.

  Behind the scenes vol 1 asub siin.
 Thank you, come again.

te pole allakäinud

 Järjest rohkem ilmub artikleid suurest koolistressist ja läbipõlevatest noortest (viimane, mida lugesin, on siin), kellel ei leidu isegi aega hingamiseks. Aetakse taga ikka neid viisi ja nelju, magatakse 4 tundi ööpäevas ja käiakse veel kuskil trennis, sest peaks/võiks/tahaks nagu ju.
 Ma meenutan ise ka vahel koolis käimist. Pahatihti negatiivse pilgu läbi, aga eks selles oli ka omajagu positiivset. Tõsi, häid saavutusi kirjandite ja mingite absurdsete matemaatika kontrolltööde eest on olemas küll, aga need pole olulised. Need pole minu jaoks absoluutselt olulised. Mind ei koti noh. Minu silmis ei tee ilus koolitunnistus kedagi paremaks inimeseks. Haridusel ja haritusel on vahe. Mul on nii siiralt ükskõik su matemaatika kolmanda kontrolltöö hindest, sest MIS FUCKING VAHET SEL ON?!
 Lugesin üks päev oma vanemaid postitusi ja komistasin ühe otsa, kus õpetaja nimetas mind kontrolltöö kolme eest allakäinuks. "Kärol, sa oled allakäinud... Kolm!" Nii ütleski. Pilk ta silmis oli nagu ta oleks näinud mind kuskil tänavanurgal poolpaljalt ennast ja kokaiini "2 ühe hinnaga" stiilis müümas. Ei, hinne 3 ei võrdu sellega. Huvitav kas ta üldse teab enam milline on elu väljaspool kooli? Ta on ilmselt sellesse maailma nii sisse elanud, et see on tema jaoks nagu neverending cosplay ja tema võidab kõiges, tal on alati õigus ning ruumitäis oinapäid peab kuulama. Sedasi hinnet 3 üledramatiseerida on lihtsalt omaette skill. Allakäinud ma sellepärast kohe kindlasti pole. Juba see, et ma pidin selle "košmaari" meenumiseks oma vanades postitustes ringi kaevama, näitab kui ebaoluline see kuradi 3 minu jaoks on. Ükskõik mis hinne tegelikult. Ma ei mäleta enamus viisi, mis ma saanud olen. Ma ei mäleta ka oma esimest kahte. Isegi mitte esimest! Mul pole õrna aimugi ja see on okei, sest minu jaoks on teised asjad palju olulisemad.
 Hirmus kahju on kuulata kuidas noored end koolis tükkideks rebivad, et neid kuradi positiivseid hindeid saada. Kuulda kuidas oma sõbrad on hädas viie erineva meeletult suure ülesande ja veel mingite kontrolltöödega, on minu jaoks nii kuradi kurb. Ohverdatakse oma asendamatuid unetunde ja püütakse päev läbi kuidagi ärkvel püsida JA midagi uut omandada. Kõlab kohutavalt. On ka kohutav. Jäin ise mitmeid kordi tunnis magama või läksin teiseks tunniks kooli, et ma ei jääks. Mõlemad variandid ei sobinud kooliinimestele. Palun vabandust, et minu prioriteet on väsimusest vabanemine (enda väljamagamiseks ma seda nimetada poleks kuidagi saanud). Vabandan, et püüdsin seda asja enda jaoks kuidagi siiski toimima saada ja teile ei sobinud. Säh, tegin sulle kodus kirjandi ja viis lehekülge pika käsitsi kirjutatud kirjaliku töö mullast. Naudi!
 Kusjuures väga vähesed hindelised tööd on mul üldse meeles. Mingil hetkel muutub kogu see õppimine nende nõudmiste tõttu nii masinlikuks, et sa ei õpigi enam enda jaoks, vaid selleks, et see kuradi kontrolltöö neljapäeval hästi või üldse kuidagi ära teha. Selle kõrval on vaja veel õppida viieks tööks, mis hullult debiilselt nädala peale ära jaotatud on. Kõigepealt tuleb esmaspäeval kohe esimese tunni ajal ära teha see perverssne füüsika töö ning siis on teisipäeval ja kolmapäeval veel kaks väga olulist hindelist tööd. Lähed siis teisipäeval kooli ja õpetaja pidi arsti juurde minema ning töö lükkub edasi... FUCK YEAH!... homse peale... FUCK. Nüüd on sul kolmapäeval kolm kontrolltööd ja kuna Jeesust olemas pole, siis kohe kolmel järjestikkusel tunnil. Võib juhtuda ka see, et õpetajat pole kolmapäeval ja teisipäeval, kui kõik on värskelt klassi astunud, teatab ta, et tahab täna selle töö ära teha. Where is your god now?! Seis muutub automaatselt veel hullemaks, kui sa seda ainet absoluutselt ei jaga. Minu jaoks olid kohutavad füüsika, matemaatika, keemia ja Kuusalu koolis ka muusika, kuna suhted õpetajaga olid äärmiselt passiiv-agressiivsed mu puuduliku lauluoskuse pärast ja kuna ma ei osanud "suulage tõsta" ja oma "keelejuurikat" sättida nii nagu talle meeldiks (siiani pole mul õrna aimugi, mida see tähendada võis). Et ma jõuaksin õppida aineteks, mida ma enda jaoks olulisemaks pidasin, hakkasin ma suurepäraseks spikerdajaks. Paberilehed pinalis ja valemid kätel on liiga mainstream ja koheselt arusaadav. Ma kasutasin läbipaistvate kaantega kaustikuid, kirjutasin spikri suurelt ja enda jaoks arusaadavalt ning olin omadega täiesti mäel. Vahele ei jäänud ka kunagi. Säästsin närve ja uneaaega. Õppisin seda, mida enda jaoks oluliseks pidasin ja mida tundsin unistuste ellu viimiseks vajavat. Kui sinu unistused vajavad häid matemaatilisi oskusi ja pääsu ülikooli, siis you do you. See on ühtlasi ka ainus nõuanne, mida ma kõigile tuttavatele andnud olen- you do you! Aja unistusi taga. Haara oma ükssarv, istu selga ja hakka kappama. Meie aeg on piiratud. Mul on lihtsalt hirmus kahju näha inimesi, kes rebivad end ribadeks ja ei saa aru miks nad seda üldse teevad.
 See 2 pole oluline. Pohhuj see üks 2. Su tulevast tööandjat ei koti see matemaatika kolmanda kontrolltöö 2 ning su tulevane abikaasa ei armasta sind sellepärast vähem. Sa ise ilmselt ei mäletagi seda enam tulevikus. Elus on palju suuremaid ja olulisemaid asju kui see sama kontrolltöö 2. Sa pole sellepärast halvem või rumalam inimene. Ausalt. Sa saad hakkama. You do you!
 Thank you, come again.

we exsist

Down on your knees,

begging us please.

Praying that we don't exsist.

But we exsist.

Thank you, come again.

tundmas end üleni haledana

 Kõik paistis justkui ülesmäge minevat, aga sees on ikkagi kuidagi tühi tunne. Midagi on puudu. Ma olen püüdnud olla seltsiv ja end kodunt välja tirida. Ma ülen püüdnud ka kodunt välja jäädagi. Ma olen kohanud palju uusi inimesi ja soojendanud üles suhteid vanemate tuttavatega, aga miski pole see õige. Miski ei täida seda kuradi idiootset tühimikku minus. Nüüd on vist see hetk tunnistada, et tunnen end ilgelt üksikuna. Fuck me right?

 Võib-olla ei tohiks ma kell 2 öösel selliseid pikemaid dušši all konutamisi ette võtta. Võib-olla on asi selles. Ma ei tea. Lihtsalt mõte sellest, et siin planeedil on ainult üks minusugune eksemplar, see üks ja ainus Mina, see on kohutavalt masendav. Kuradi üksik on olla see üks ja ainus omapärane eksemplar. Just siis kui sa püüad erandlikult endaks jääda, mõistad kui kuradi üksik see on. Üksik on olla Mina. Keegi ei saa sinust lõpuni aru ja et kokku saada kedagi endasarnast, pead sa end ümbritsema mitmete inimestega. Lõpuks paned sa nendest kokku sellise lego versiooni endast. Boom, Sina... aga mitmetest inimestest. Ikkagi on ehitis kuidagi nigel. 

 Võib-olla igatsen ma lihtsalt kallistusi. Võib-olla mõnd pikemat kaisutust, üleüldist lähedust. Endale on raske tunnistada, et ma ei suuda terve elu ainult üksinda pea püsti edasi käia. Tahaks suuta. Olen proovinud, aga kuidagi õnnetuks kisub see püüdmine juba. Umbes nagu oleksin 6 tundi ebamugavatel ja sitaks kõrgetel kontsadel olnud ning pean veel 8km maha jalutama. Sa tead, et sa oled selle vahemaa varem muretult läbi kõndinud, aga nüüd värisevad sul jalad all, kõik on üleni valus ja villid veritsevad ning sa püüad kuidagi hädavaevu edasi liikuda. Umbes sama seis. Jalanõusid ei saa ära ka võtta. Ma ei tea täpselt miks, aga hei... lihtsalt kujutame ette. See tundus aus võrdlus olevat. 

 Ma olen jälle selles punktis, kus ma tegelikult ei tahagi enam kellegagi suhelda. Vahel tuleb ette. Suhtlus tundub olevat kuidagi üleliigne, väsitav, kuigi räägin inimestega kellega on mul vastastikune hoolimine. Ah sitta kah, ma olen tegelikult sellises punktis, kus ma ei taha voodistki välja tulla. Põlastan iga hommikut ja ärritun oma tühise eksistentsi peale. Nagu ootaks kannatamatult juba enda lõppu. Mis juhtunud on? Üks asi on ennast hävitavad mõtted ja teine on see kuradi meeleolu. See üleni nukker ja ebameeldiv meeleolu, mida ma siiani täielikult seletada ei oska. Sellest ma jagu ei saa. See võib päeva jooksul paraneda, aga võib ka hullemaks muutuda. Ma ei oska sellega hakkama saada. 

 Mind ajab naerma, et inimesed küsivad minult abi, et oma depressiooni ja muude vaimsete probleemidega toime tulla. See, et ma selle diagnoosi sain ja pole end veel ära lõpetanud, ei tee mind suurepäraseks nõuandjaks. Ma võin olla toeks ja jagada kogemusi, aga elumuutvat nõu ära minult oota. Õigupoolest ei meeldi mulle üldse mingid ootused. Ära oota minult midagi, lihtsalt vaata mis saab. Võttes arvesse seda, et ma olen ainult inimene, võib juhtuda kõikke (päris ilus mõte, hea töö, Kärol). Samas hoiavad mind edasi liikumas ja kirjutamas inimesed, kes ütlevad, et mu blogi on neid kuidagi aidanud. Et keegi nagu mõistaks ja teeks seda nendega koos läbi. Sellised kirjad inspireerivad mind meeletult. Need hoiavad mind edasi liikumas ja ma olen nende kirjutajatele äärmiselt tänulik. Püüan oma tänulikkust näidata regulaarsema postitamisega ja olen seetõttu drafti juba päris mitu postitust ette kirjutanud, et saaksin neid järjest välja lasta. Postitus, mida praegu loed, pole draftis istunud ja poleks isegi pidanud täna välja minema, aga ma tundsin, et pean auru välja laskma ja end kuidagi maha rahustama. Vahest on kergem magama jääda, kui selle endast välja saan. 

 Tagasilööke tuleb ette. Nüüd tuleb lihtsalt kuidagi edasi liikuda. Teha midagi selle sisutühja eksistentsi ja koledate päevadega... Ma lihtsalt ei tea kui kaua ma jaksan end välja minema sundida. 

 Thank you, come again.

was thinking about grunge

 Aegajalt tekib mul tahtmine oma välimusega midagi uut teha. Mitte midagi kuigi drastilist... kiharaid enam väga palju lühemaks lõikunud pole, aga meigiga mässan ma küll palju. Nagu teeks näomaalingud edasijõutnute levelil. Jumala cool ju.

 Eile õhtul mõtlesin, et võiks grunge'i stiilis meiki katsetada... või vähemalt midagi selles suunas. Väga palju erinevat kraami polnud selleks vaja ka. Laugudele läks sama päiksepuuder, mis põskedele ning huultele hajutasin sõrmega veidi tumepunast huulepulka, katsetamiseks mängisin ka tumelillaga. Leidsin, et eelistasin punast. The more you know. Sain ka teada, et mulle täitsa meeldib selline väsinud ja veidi räsitud look. Peaks võib-olla tihedamini katsetama hakkama. Eks paistab kas need katsetused siia ka jõuavad enam, 

 Kuna keegi minult askis ilusti mu igapäevase meigi kohta küsis, siis mingil hetkel ilmub postitus sellest ka ilmselt siia. Pean veel läbi mõtlema kuidas ma selle täpselt vormistan. :)

 Thank you, come again.

jõuluhorror

 Päkapikud. Kas me võiksime pikemalt päkapikkudest rääkida? Jah? Olgu.

 Minu jaoks on olnud päkapikud sama hirmsad kui kummitused. Kui hingedepäeval oli mul lootust näha oma vanavanemate kummitusi, siis nüüd kuni jõuludeni peaksid mu akna taga käima võhivõõrad minimõõtmetes vanamehed. Minimõõtmetes vanamehed, kes mõistavad hukka igat pahandust nii palju, et ei too mulle sussi sisse asju, mille ma ära saaks süüa. Viie aastasele Kärolile, kes sellesse uskus, tundus see kohutavalt hirmus, aga ei julenud väga palju pahandust ka teha, sest vahest hüppab mõni öösel sisse ja lämmatab mind mu padjaga või midagi sellist. Päkapikkudega ei tasunud jamada, sest nad passisid koguaeg salaja akna taga... ka siis kui ma vetsus ja pesemas käisin. Kuna väiksemana teises korteris elades, olid vannitoal aknad, siis oli kordi mil ma ei julenud pesema minna. Kust mina tean kui palju need väiksed vanamehed mu privaatsust austavad?! Kuue aastane Kärol lasi enne vanni ronimist akendel uduseks muutuda. Teadlikult. 

 Ma uskusin tõsimeeli, et päkapikud on olemas. Ema joonistas aegajalt aknalauale väikseid jalajälgi ja kui me metsas kelgutamas käisime, siis oli lumi puudelt kukkudes lumevaipa jalajälje kujulisi auke vorminud. It seemed legit! Väike Kärol ei osanud nagu kahelda. "Mingid väiksed habemes vanamehed vahivad väikseid lapsi salaja akna taga ja toovad nende jalanõudesse nänni? Oh sweet, okei." Jajah, sissemurdmine ja stalkimine on täiesti okei. Seriously?! 

 Jõuluvana. Jah, ma pean tema kallal ka võtma hakkama. Miks on vaja pereaega segada veel kõrvaline põhjanabal elav vanamees? Kas kardetakse, et laps ei hinda seda kinki nii väga kui teaks, et ta enda vanemad on selle saamiseks vaeva näinud ja rahmeldanud? "Ei, võõras vanamees punases kitlis kõlab maagilisemalt." Olgu. Lihtsalt ma kartsin paaniliselt ka Jõuluvana. Ma kartsin tegelikult võõraid inimesi üldse, aga sellele pidin ma muljet avaldama, et oma kutsikas saada. (Kutsikas, keda ma ei saanudki!!!!!!!!) Lasteaia jõulupeol, kus oli saalitäis vanemaid, pidin ma sellele maagilisele vanamehele luuletuse lugema. KÕIGI EES! MA KARTSIN INIMESI! Polnud absoluutselt lohutav, et ema mulle rahva hulgast lehvitas ja närviliselt naeratas. Mis ma selle eest sain? Patsutuse õlale ja samasuguse kommikarbi nagu kõik teisedki. MA POLNUD ISEGI ERILINE MAGUSASÕBER. Tegu oli reaalse traumeeriva eneseületusega ja ma sain sisuliselt mitte midagi. Pärast ütles veel kasvataja, et olin liiga vaikne. Ah mine sa ka perse, kasvataja. (Kasvataja, sa olid tegelikult väga tore ja mul on sinust ainult häid mälestusi... peale selle ühe korra. Vabandust. (Ja näe, ma kirjutan siiani!)) Enne ära minekut ütles härra Jõul Schwarzeneggeri stiilis, et tuleb veel jõuluõhtul tagasi. Pole vaja, traumeerisid mind juba küllalt. Mäletan kuidas ma oma rahvariietes saali põrandal istusin ja püüdsin oma kontrolli alt väljunud südametööd kuidagi ära handle'ida. Pärast oli vaja veel sellele rahvasummale tantsida ja laulda. Kohutav. Kui midagi valesti tegid, siis naerdi ja hiljem said riielda. Jube.

 Jõulumuinasjutt on nii veider. Mu vana klassiõde kusjuures uskus veel nii seitsmendas klassis, et päkapikud käivad teda piilumas. Kuna tal oli noorem vend, siis vanemad ilmselt pididki mõlemat sussi maiustustega üle kuhjama, aga ikkagi... seitsmes klass. Wow. Ma ise sain vist asjadest aru nii teises või kolmandas klassis. Ma mäletan, et kahtlesin sel ajal veel hirmus palju. Suss oli edaspidi ka detsembris aknal, aga polnud enam seda hirmu, et mõni väike vanamees mind aknast vahib. Hommikuti oli pigem meeldiv näha, mis kraami ema mulle suhkrulaksu saamiseks sussi pistnud oli. Lapsed on erinevad. Lõpuks asjadest aru saanud klassiõde oli näiteks väga pettunud. Kuskil sel ajal hakkasin ma lõpuks ta maailma hävitama ka sellega, et päkapikke polegi olemas. Muidu olin ma vait ja lasin teistel uskuda seda nii kaua kui keegi parasjagu tahtis. Mul endal oli lihtsalt kergem magama jääda teades, et keegi öösel mu aknast sisse ei murra ja mu isekus ei tekitanud väga vajadust teiste usku ka pöörama minna. Peaasi, et endal hea oli noh. 

 Lapsed on nii erinevad. Kummaline, et kõigile sama jama aetakse. Kummaline, et "sa pole hea tüdruk, kui sa kõigi ees Jõuluvanale luuletust ei loe ning pärast ei tantsi" on normaalne. Samal ajal kui mina meenutan seda korda kui oma esimest infarkti, on kuskil mu lasteaia kaaslane, kelle jaoks oli see parim lapsepõlve esinemine või täiesti casual õhtu semudega. Minu jaoks on kõik kooli ja lasteaia esinemised samal tasemel selle bussiavariiga, kus ma olin. Parema meelega teeks tegelikult bussiavarii uuesti läbi kui peaks mõnd kooliesinemist uuesti tegema. Tantsupäev? Võeh... 

  Igatahes. Yay, jõulud tulevad! Ärge matke lähedasi kinkide vaid armastusega... ärge matke kedagi... kui nad just surnud pole... well this got awkward... Anyway, armastust, hoolivust ja sitaks palju jõulutulukesi igalepoole! 

 Thank you, come again.

 

küünlaromantika

Püüan luua kunstlikult meeleolu kirjutamiseks. Süütasin kolm küünalt, üks neist on lõhnaküünal ja teised 2 on puhtalt lisavalguse pärast seal. Küünlaid peetakse romantika juurde kuuluvaks osaks, aga minu jaoks teevad need lihtsalt olemise mõnusaks ja koduseks... kui just. Kui ma just ei tea, et inimene, kellega ma aega veedan, püüabki luua romantilist meeleolu. Siis on see minu jaoks liialt planeeritud romantika. On see loogiline? Mulle meeldib end pigem avastada keset romantilist hetke, kui näha, et sellega on vaeva nähtud. Jutud sellest kuidas mõndadele neidistele seati süütuse kaotamiseks voodile roosilehed, pandi mängima mahe muusika ja süüdati tosin küünalt, kõlasid minu jaoks kohutavalt. Kogu see planeeritus... ugh. Võib-olla on asi selles, et mulle lihtsalt ei meeldi plaanid. Kui ma teen plaanid, siis ma tunnen, et ma pean nendest kinni pidama ja kui ma näiteks tunneks end seal kõhedas roosilehtedega kaetud voodis ebamugavalt ja "not really in the zone" ning peaks plaani katki jätma, siis... ma tunneks end lihtsalt nadilt. Seda enam, et teine inimene oli vaeva näinud ning oma aega, mida ta enam tagasi ei saa, sinna pannud. Lisaks sellele oleks ilmselt oodata oma kaaslaselt "we're gonna bang" pilku terve selle aja jooksul, kui seal ruumis niisama hängida. Calm your dick, let's chill. Get rid of the fucking rose petals and atleast 10 candles need to go... and I don't like the fancy champagne glasses. Let's just fucking chill and see what happens. Mul on nii hea meel, et mina sellist horrorit läbi ei pidanud elama.
  Taoline üllatus pikemaajalise kaaslase poolt on tegelikult armas. Ütleme, et olete paar aastat juba koos olnud ja jätate muidu vetsus käies juba WC-ukse lahti (näiteks). Selline mugavustunne on juba saavutatud, siis on see armas ja äärmiselt üllatav (kui see just teie jaoks mingi igakolmapäevane asi pole).
 Ma ise jõuan nii kaua sellisesse mugavustsooni. Mitte sellisesse ebameeldivasse, kus kumbki paarisuhtes ei pinguta ja kõik lihtsalt peeretavad üksteisele näkku (milline kujutluspilt...), vaid sellisesse, kus ma saan vabalt kõik oma halvad naljad välja lasta ning lihtsalt olla see mina, kes ma kõige puhtamal kujul olengi. Võimalik, et olen jätnud siin mulje, et olen selline esimesest päevast peale. Muljeid on hirmus lihtne jätta. Tegelikult olen ma küllaltki uje ja jõhker paanitseja inimestega suheldes. Paanitsen mõttes loomulikult. Enda üllatuseks olen ma muidugi kuulnud, et esmamulje minust on jäänud, kui vaimukast ja jumala coolist neiust, kes EI PAANITSE. Tjah, ma ise mõtlen ka kellega nad kohtuda võisid... Aga ma püüdlen sellise rahuliku, paanikavaba suhtlus-skilli poole. Tasapisi. Võib-olla lasen oma kohutavad naljad veidi varem puurist välja ja püüan lihtsalt vabamalt võtta. Ma põen liiga palju ja ma ei tohiks. (Hakkasin mõtlema, et kas ma teen seda öeldes endale karuteene või mitte? Minu puhul ei toimi keelud nii nagu peaksid ning ma hakkan vastupidist tegema. Vahest peaksin ma endal keelama inimestega vabalt suhtelda, et siis seda jonni ajades teha... Vabandan, kui see teie jaoks segane on.)
 Kas keegi on kuskil müügil näinud seda Bolniuse küpsiselõhnalist küünalt? Mul on see endal otsakorral ja ei raatsi põletada ka kui teist juba olemas pole. Ma igatsen meeletult küpsiste järgi lõhnavat tuba. Kui keegi juhtub külla tulema, siis arvatakse, et ma pole tegelikult nii laisk ja olen küpsetanud. Igatsen seda tunnet, aga päriselt küpsetama ikka ei taha veel hakata nagu. Jõulude ajal vorbin ilmselt mingid piparkoogimuffinid valmis, aga ei veel. Praegu luiskaks veel hea meelega inimestele küünalt põletades...
 Mölisesin vast piisavalt.
 Thank you, come again.

vabandused

halb kvaliteet ja väsinud Kärol

 Istusin üks päev bussis ja sõitsin tööle. Kooli juurest tuli palju väikseid mudilasi peale ning keegi astus kellelegi jala peale. Kõlas ilus ja igati armas "Palun vabandust!". Hakates edasi mõtlema, leidsin, et eelistan üht vabanduse vormi teistele. Meil on ju olemas veel see "Anna andeks!", "Palun andeks!" ja inglise keelest üle võetud "Sorry!", mida käänatakse veel omakorda "Sorts"-iks ja ma ei teagi veel milleks. Kingitused on ka veel üks viis vabandamisest. Kõigist nendest on minu jaoks ikkagi peajagu üle üks siiras "Palun vabandust!".
 Miks just "Palun vabandust!"? See palun seal ees teeb selle ilusaks. See, kuidas see huulilt libiseb ja kuidas see kõlab nii kaunilt. Samas kui seda fraasi edasi vaadata, siis saab seda võtta ka kui vabanduse enda palumist. Nagu keegi paluks kelleltki vabandamist. Sõnademäng.
 Kui panna kõrvuti "Palun vabandust!" ja "Anna andeks!", siis paistab neist esimene siirama andestuse palumisena, kui teine. "Anna andeks!" on kuidagi nii kuradi nõudev ja mitte kübetki paluv. Võib-olla on asi minus. Võimalik. "Palun andeks!" on minu jaoks näiteks igapidi kole fraas. Selles on koos kahe eelnevalt mainitud fraasi osad, aga see ei toimi minu jaoks nii ilusalt. Seda fraasi igapidi käänates ei muutu see nagu "Palun vabandust!", aga selles olevad häälikud on justkui liiga jäigad. Kes vabandab jäikade häälikutega? Ma mõtlen liiga palju... vabandust!
 "Vabandust!" on lihtne. Kohati igav, aga lihtne. Ilma keerutamiseta. Ei paista selle andestuse järgi kuigi janune. Tundub nagu minu halastusest tulnud andestus ei loeks väljendile "Vabandust!" absoluutselt. "Andesta kui tahad, minu elu sellest paremaks ega halvemaks ei muutu."
 Sõnad on minu jaoks tähtsad. Mulle meeldivad ilusad sõnad ja fraasid. Ma mõtlen neist tihti. Vahel ei jõua ära imestada mõne lihtsa fraasi ilu üle ja mõnikord tahaks oksendada teise inetuse pärast. Praegu näen kurja vaeva oma raamatu mitte-lõpetamisega. Ma tahan, et see veel edasi läheks. Seda lugedes on mul pliiats näpus, et saaksin end kuidagi puudutavatele lausetele joone alla tõmmata. Raamatus on juttu maniakaal-depressiivsest mehest ja kui ta maanilisus üle läheb ning ta jälle depressiivne on, siis kogu ta jutt on nii... ilus. Kurb kindlasti ka, sest härra ei näe elu juures midagi tingimata kaunist, aga see ongi ilmselt see faktor, millega ma suudan samastuda ja samastumine sellisel tasemel on minu jaoks oluline. Ilmselt. "Tahaksin surra. Mitte ära sinu juurest, aga ära minu juurest." Jah, täpselt. Joonisin selle mitmekordselt alla. Ma tõesti ei taha, et see raamat lõppeks, aga samas tahan ma seda edasi lugeda. Tean, et Adam pole ise raamatuga maha saanud ja ilmselt ei saa ka. Ta naine pole ka rohkem midagi peale selle raamatu kirjutanud, nii et samadelt autoritelt ma rohkem midagi lugeda ei saa. uuuuuggggggggghhhhhhhhhhh why are you doing this to me life
 Oli meeldiv teile oma kiiksust kirjutada. Loodan, et keegi saab mingilgi määral minuga samastuda nii nagu mina Adamaga samastun. Ilus mõte millega lõpetada, kas pole?
 Thank you, come again.

it's late / eilne öö

 Istun siin kell 3.40 öösel üleval ja teen pildipostitusi ette ära. Esmakordselt lammutab uni nii varakult. Muidu olen alles kuskil kella kuue aeg magama vajunud. Ei saa vist tegelikult öelda vajunud... pigem sundinud. Tjah, uni on raskelt tulnud paaril eelneval nädalal. Täna tuli ilmselt kiiremini tööpäeva ja powernapi vältimise pärast. Unegraafik on nii peapeale pöördunud, et ma ei oska enam kuidagi olla. Nagu ma ütlesin, jõuan ma magama kell kuus hommikul või veidi enne seda, ärkan tavaliselt kuskil kell pool 1 päeval ja vajan powernappi nii kella kaheksa aeg õhtul. Powernap on tavaliselt kuskil 2 või 3 tundi pikk. Kell 11 on plaksti silmad lahti ja meeletult palju energiat asju teha. Ma ei tea mis värk sellega on.
 Siin ma nüüd olen. Mässan suviste piltidega ja püüan huvitavaid postitusi kokku panna. Miks? Sest mulle meeldib. Ma lükkan edasi oma potensiaalselt väga ilusaid unenägusid selleks, et ma saaksin teha midagi, mida mulle väga meeldib teha. Ma ei tunne end sellepärast kuidagi halvasti ka. Kui mu elu edaspidi sellistest momentidest ei koosne, siis olen ma enda peale väga tige. Kui ma elus hiljem ei saa oma aega kulutada tehes midagi, mida mulle meeletult teha meeldib, siis olen ma midagi valesti teinud. Midagi on siis ikka väga katki. Ma kusjuures kardan meeletult, et midagi saabki tulevikus ilgelt katki olema. Ma meeletult kardan, et mul ei õnnestu seda "oma asja" ajada. Te ei kujuta ette kui palju ma sellepärast muretsen.
 Ma võtsin hiljuti oma raamatu jälle ette ja hakkasin edasi kirjutama. Vesistasin veidi. Kui ma tulevikus kirjutamisega tegeleda ei saa, siis olen ma enda peale ikka eriti vihane. Ma ei taha ameteid nimetada, tahan lihtsalt kirjutada. Sellest tulev vabadus on lihtsalt üleni suurepärane. Ma saan inimesi luua! Nagu sünnitus, aga valutum. Ma saan luua rääkiva lamba, kellel on gepardi saba ja jäsemed kui ma tahan. Miski ei takista mind! See saab olemas olla ja see saab elada nagu inimene. Näiteks. Ma saan selle vabalt ära korraldada kui tahan. Võin talle kirjutada ka merekoletisest abikaasa kui tahan. Kõik on võimalik. Mõistate?
 Ma hindan igasugust vabadust. Ma vihkan rutiini, tähtaegu ja reegleid. Pole minu jaoks. Vajan mingit valikuvabadust. Kui keegi mind midagi tegema sunnibki, siis teen ma hoopis vastupidist. Ma ei toimi nii. Ma ei saa kuidagi nii toimida ja ma muutun meeletult õnnetuks. See on ka üks põhjustest miks kool minu jaoks ei toiminud,
 Las ma kirjutan täpilistest elevantidest ja siidise nahaga krokodillidest. Las ma olen. Las ma jauran. Vaatab siis mis minust välja kukub.
 Thank you, come again.

behind the scenes of: 10 asja, mida ma oleks Positivusel teinud vol1

Milline throwback! Kui kellelegi on piltide päritolu lugu võõras, siis sellega saab tutvuda vajutades SIIA ja sarja esimene postitus asetseb SIIN. Vaatasin siin tükk aega pilte ja mõtlesin, et miks minust rohkem telgi kallal kohmitsemise pilte pole ja siis tuli meelde, eT MA OLEN GENIAALNE TELGIPÜSTITAJA. Ei, päriselt. Ma saan selle väga kiiresti kokku ja ilma erilise vaevata. Vähemalt midagigi oskan õues teha... ehitada mini siseruumi.
 Neid behind the scenes pilte on nii palju, et kukub kindlasti ära ka vol 2 ja ilmselt ka vol 3. Goddamn kuidas ma suve igatsen nüüd...
 Thank you, come again.

Kas väike Kärol oleks minu üle uhke?

 Kuna mu töö on suhteliselt üksluine ja ei vaja meeletult palju keskendumist tegevusele, siis tekivad mul aegajalt sellised huvitavad mõttekäigud. Mõnikord tingitud muusikast, mida ma kuulan, ja mõnikord lihtsalt tühja koha pealt. Hakkasin täna mõtlema sellele, milline laps ma olin. Nii viie või kuue aastasena. Tuletasin meelde helgemaid ja vähem helgemaid mälestusi ning olin lihtsalt üleni ära. Hakkasin edasi kõrvutama väikest Kärolit ja praegust Kärolit. Kas väike Kärol oleks mu üle uhke?
 Olen lõpetanud 9 klassi ja ei käi enam koolis, mul pole ametlikku tööd, ma pelgan ametiasutusi ja "serious business" asjade ajamisi, pelgan inimesi üleüldse, pole ka ilusas muinasjutulises suhtes ning olen üleüldse mingis depressioonis. Kas kuue aastane Kärol oleks minu üle uhke? Kõik välja toodud asjad on need, mille üle uhkust tundma mind õpetati. Haridus, hea töökoht, julgus, edukus suhetes. Õnn pidi iseenesest tulema. Seis paistab natuke nigel.
 Kuue aastane Kärol tahtis hirmsasti koera. Puhus sünnipäeva tordilt küünlaid ja tahtis oma pontut, Jõuluvanalt küsis ka. Ikka sellist väiksemat lontis kõrvadega ja beežikat. Ei suutnud ära otsustada kas talle meeldis musta värvi nina või roosa. Rasked otsused tõepoolest. Värv oli sellepärast nii kindel, et kiisu oli sel hetkel kodus sama värvi ja mõte kahest sama värvi erinevast loomast oli kuidagi armas.
 Väike Kärol vaatas imetlusega naeratavaid inimesi või inimesi, kes nalja tegid. Tegelikult peamiselt neid, kes kõva häälega nalja tegid. Mäletan näiteks lollitavaid tädipoegi Kaberlas. Siiani tõmbab mälestus suu muigele.
 Kuue aastane Kärol lehitses palju raamatuid. Tal olid muinasjutud nii peas, et kui ema vahetas lugedes "ja" "ning"i vastu, siis tekkis probleem. Väike Kärol mõtles hästi palju lugusid ka ise välja, mille ema pidi kõik kirja panema. Kärol võis siis isegi nelja aastane olla. See on minu jaoks selline kahtlane ajavahemik, mil 3 vanust kokku sulab ja ma ei teagi täpselt millal see toimuda võis. Väikseid kokku köidetud raamatuid loomalugudega on mul igatahes kõvasti. Peab emalt uurima kus täpselt. Huvitav oleks lugeda.
 Ma arvan tegelikult, et kuue aastane Kärol oleks mu üle päris uhke. Ainuüksi juba sellepärast, et mul on täpselt selline koer, kellest ma tol ajal unistasin... JA KAHEVÄRVILISE NINAGA. What are the odds?! See on ilmselt selle palumise ja soovimise tulemus. Saatsin ju aastaid jõuluvanale sama soovi ja puhkusin sünnipäeval küünlaid ka ainult seda soovides. Kusjuures väiksest saadik oli mul selge, et oma koera võtan ma varjupaigast. Mul on hea meel, et ma vähemalt selles valdkonnas väiksele Kärolile pettumust pole valmistanud.
 Kui aus olla, siis ega kuue aastane Kärol väga su haridusest, töökohast ja suhtest hoolinud polekski. Teda huvitas su raamaturiiul ja see kui palju koeri sul on. Päriselt. Mul on hea meel, et mul on mu lookas raamaturiiul ja armas peni. Kuue aastasel Kärolil oleks ka hea meel. Mul on tegelikult hea meel, et ma selline laps olin. Lust oleks kunagi samasugust kantseldada.
 Mõeldes möödunud aastatele ja ka lugedes siin samas blogis seda, mis kasvõi aasta tagasi toimus, on minu jaoks nii uskumatu. Kogu see kasvamine, mille ma olen läbi teinud on tegelikult päris hämmastav. Aasta pole tegelikult nii pikk aeg ja kui väike Kärol veel selle üle ei oskaks uhkust tunda, siis tänane Kärol oskab kindlasti. Nii palju kuradi eneseotsimist ja läbi bullshiti raiumist ning siin ma nüüd olen. Läbi paanikahoogude saadud põhihariduse, mitteametliku töökohaga kohas, kus kasvasin ja parandamas suhet endaga. Kõrval istub hunnik unistusi ning veidi jõudu, et nendega midagi peale hakata. Jah, seis pole kiita, aga seis on hullem olnud. Ma ilmselt taastun veel eelnevast aastast. Ei saa endale pahaks panna. Kõik saab korda.
 Lisaks sellele arvan, et väikest Kärolit hämmastaks mu silmalaineri joonistamise skill. Ta oleks nii kuradi uhke.
 Thank you, come again.

slightly pissed off

 Mu peopesad higistavad. Tunnen end rõvedana ja erakordselt vihasena. Ma ei tea miks ma vihane olen. Ma ei taha toast välja minna, sest kardan oma viha kellegi vastu suunata ja ebavajaliku probleemi tekitada. Vajan külma dušši.
 Mõtlesin, et pohhuj, pole ammu psühholoogidest ja psühhiaatritest kirjutanud. Ma isegi ei tea kuidas mul nende juures läheb. Tegelikult... mu psühhiaater vihkab mind ja ma ilma igasuguse saladuskatteta võin öelda, et ka tema pole mu meeldivate inimeste nimekirjas. Ma pole enam peale seda kuradi võõrutust rohte söönud ja ta kirjutab mulle järjest uusi ning justkui püüab mind veenda selles, et ma olen üleni fucked up ja vajan neid. "No mingit preparaati võiks ju ikka võtta..." Oh fuck you! Kas ma pean neid võtma sellepärast, et mul on neid päriselt ka vaja või ei oska su nõukaajast pärit mõistus minuga midagi muud ette võtta? Viimane kord kui seal käisin vaidlesime me kooli teemadel. "See pole normaalne, et sa seal ei käi. Sa pead ikka minema." Misasja ma seal istun, kui ma seal olla ei taha? See on minu ja õpetajate energia raiskamine ning ometigi istus mu vastas olev mees oma kragiseval kontoritoolil ja leidis, et ma olen inimrämps kui ma sinna asutusse istuma ei lähe. "Sa ei jõua elus kuhugi." Võib-olla sellepärast me siin praegu istumegi, et teised on mind samamoodi "julgustanud"? Kes kurat ravib oma patsienti, kirjutades ette selliseid asju ja öeldes, et ta on mõttetu, kui neid ei jälgi? Vaidlesin talle vastu samal ajal irvitades. Vanamees sai vihaseks. Paras.
 Rääkisin psühholoogile ka juhtumist, sest olime eelmine kord taolistel teemadel arutlenud. Nägin ta silmis korralikku emotsioonide segu. Talle ei meeldi eriti too psühhiaatrihärra. Vähemalt paistis nii. What a shitshow.
 Ma olen end leidnud korduvalt kahe poole vahelt. Ühel hetkel leian, et ma ei vaja seda psühhiaatrite ja psühholoogide jura, aga järgmisel olen ma omadega nii läbi, et ei oska midagi muud ka teha. "Mõtle positiivselt!" värk mõjub täieliku bullshitina. Vaatan jälle oma antidepressantidest koosneva koduapteegi peale ja mõtlen paari tableti alla kugistamisest. Nende asjadega tundub enda tapmine olevat tunduvalt lihtsam, kui nendest tuleneva "abi" ootamine. "Nendel uutel preparaatidel, mis ma kirjutasin, pole kõrvalmõjusid..." Miks mul siis see kuradi kõrvalmõjude list ees on?! Kellele sa seda sitta ajad?
 Elu pole jätkuvalt üleni ahvatlev, aga mingeid pärleid olen ma leidnud, mis mind veidi rahustab. Vaatab, mis saab. Nüüd lähen ilmselt selle külma dušši alla.
 Thank you, come again.