kuidas mind võluda (sarcasm edition)

 Ma kuulsin sel nädalal bussiga linna sõites kõige imelikumat telefonikõne kogemata pealt ja ma hakkasin mõtlema asjadest, millega mind võluda saab ja... jah. Ma isegi ei tea mis sellest siin saab. I'm just gonna start this thing.

• Avalda armastust peale kahte pikemat vestlust. - Siis on kohe asi selge ja loomulikult saan ma seda ju tõsiselt võtta.
• Saada mulle facebookis palju südameid. - Jällegi - asi on selge, let's get married.
• Tee mulle kohe selgeks, et kokku kolides, on minu koht köögis. - Millisele naissoost isikule ei meeldiks terveid päevi ja öid köögis sulle võileibu tehes veeta? Ma elangi ju ainult selleks, et sulle süüa teha ja su meelt lahutada.
• Ilmu järsku igalepoole, kus ma parasjagu olen. - Pole midagi võluvamat noormehest, kes jälgib su igat sammu ja... sind... koguaeg.
• Nuta mulle iga päev oma raske saatuse pärast. - Sedasi ma näen, et sa usaldad mind ja sul on tunded. Palju tundeid. Iga päev. Koguaeg. Kui võluv.
• Sunni mulle peale oma põhimõtteid. - See näitab kui kirglik sa nende suhtes oled ja kui ma nendega ei nõustu, siis ei anna sa endiselt alla. Mitte kunagi. Võtab põlvist nõrgaks.
• Haise. - Yumm!
• Räägi siivutusi esimesel kohtumisel. - Sest see ei pane mind end absoluutselt ebamugavalt tundma ja ma langen ilmselt mingil hetkel kohe su käte vahele. 
• Ilmu kell 4 öösel purjuspäi oksendades mu ukse taha. - VÕLUV
• Kingi mulle hästi palju asju. - Kõige kergema tee naise südamesse leiab ilmselgelt talle meeletutes kogustes asju kinkides. Mida kallimad asjad, seda kallimaks sa minu jaoks muutud. Musi-musi.
• Räägi oma sõpradele minust kui lihtsalt ühest 'tutist'. - See tekitab minus jube hea enesetunde. Tunnen end nii olulisena.
• Tee Chuck Norrise nalju. - Mu lemmikud! Need ei jää kunagi vanaks! Nii võluv.
• Nuta mulle kuidas keegi sind ei taha ja sa loodad seepärast minule. - Kui sa nii võluv edasi oled, siis sammume me ilmselt kahe nädala pärast altari ette. Kes ei tahaks elu lõpuni igapäevast vingumist kuulata?
• Süüdista mu emotsioonides menstruatsiooni. - Jah, absoluutselt. Sul on õigus. Ma ei tunnekski negatiivseid emotsioone, kui mul poleks päevi. Sa oled nii tark.
• Jäta meie plaanid alati katki, sest keegi Juku kutsus järsku jooma. - Bros before hoes, right? Cause I'm a hoe. How charming.

Ma võiksin veel pikemalt tegelikult jätkata, aga ma tunnen, et see võib järsku ülekäte minna. :)

 Thank you, come again.

imelik eksemplar see kärol mae

 Mulle ei meeldi teisi bullshittida ja ma arvan, et ma olen seda just endaga teinud. Teine võimalus on muidugi ka see, et ma äkki lihtsalt mõtlen liiga palju või... Ma tegelikult ei taha mõelda sellest kui täielikust jamast ja muinasjutust, sest see on kõik, mis mul on, ja see ei pane inimesi arvama minust kui idioodist. See vastus on aktsepteeritud. Sellist vastust oodatakse. Mul peaks see vastus olema ja juba see, et mul selle välja mõtlemisega nii kuradi kaua läks... te ei kujuta ette kui vildakalt mind vaadati. Ma tundsin end friigina. Ma oleks olnud nagu habemega naine. Ma oleks olnud nagu... ma isegi ei tea mis kuradi asi. Lihtsalt... ma ei tea kas see mõte psühholoogiat õppima minna oli tõesti see, mida mina tahan, või see, mida mult oodatakse.
 Ma olen siin korduvalt maininud, et see blogi on selleks, et noort Kärolit dokumenteerida ja teada mida ma tunnen ja millest ma mõtlen jne. Täna, 18. veebruaril aastal 2014, on Kärol kuradi segaduses. Ma olin fucking aasta aega kodus ja kas ma tõesti mõtlesin välja lihtsalt ühe vastuse või ma tõesti tahan seda teha? Äkki ma otsisin vastuseid hoopis valedele küsimustele?
 Ma olen kuradi õnnetu. Päeval võib nagu kõik korras olla ja kõik justkui toimiks. Suhted teiste inimestega justkui edeneksid ka ja mul on ümber inimesed, kes siiralt huvituvad mu heaolust. Neid pole palju. 2 või 3...  Ühes neist kahtlen ma aegajalt isegi, sest kell 2 öösel muutuvad vestlused kaunis nutuseks ja segadust tekitavaks ja ma ei tunne end hästi. Ma ei tunne end õigesti. Ma olen kurb. Miski ei klapi ja nii kuradi palju asju toimub korraga. Ma pean igalpool olema ja lõpuks pole ma kuskil. Ma olen kohutav.
 Ma ei kujuta ette kui häbi mu vanematel olla võib. Ma julgen sõna 'häbi' kasutada ainult sellepärast, et kui ma koolist aasta vahele jätsin, kuulsin ma ema tädiga telefonitsi arutamas, kellele ja kuidas mu kodus olemisest rääkida. "Ma arvan, et talle pole vaja öelda, ta ei saaks aru." Ma arvan, et keegi ei saa aru. Sealhulgas ka mina ise. Osa tuttavaid ei teadnudki, et ma aasta vahele jätsin. Osa arvasid, et ma läksin tööle. Milline häbi on omada last, kes on nii veider ja ebakindel. Erinev teistest. Milline kuradi häbi ja õnnetus. Mul on oma vanematest tegelikult kaunis kahju. Neil oleks vaja sihikindlat ja kindlameelset last. See teeks nende elu palju kergemaks. Kuradi sitasti kukkus välja see Kärol.
 Ma pole abi otsinud. Ma teen oma kohutavaid nalju ja vahepeal petan end nendega isegi ära. Ma tüdinen kuradi kiirelt. Ehk ma siis tüdinesin koolist. Ehk ma siis tüdinesin sellest mõttest olla normaalne ja minna vooluga kaasa. Ehk ma siis tüdinesin mõndadest raamatuideedest, sest mul pole endiselt enda kirjutatud raamatut ühelegi sugulasele.. ega kellegile ette näidata. Imestan, et ma pole veel oma eksistentsist lõplikult tüdinenud. Kui kaugel see veel olla saab? Ma olen praktiliselt kasutu. Ma pole tõsiseltvõetav, sest ma tüdinen asjadest (mina ei võtaks end tõsiselt). Kuhu ma siit edasi liigun? Minu ümber on inimesi jäänud ainult 2 või 3. Minu ümber on vahepeal ilmund inimesi, sest tissid ja 'mul on nii ilusad silmad', aga olgem ausad, sellest on esimesel vestlusel aru saada. Ma ei ootagi neilt midagi. Inimesi oli varem rohkem. Mul olid sünnipäevapeod kümne inimesega ja see oli fucking awesome... jällegi olin ma siis 8-aastane.
 Kas see ongi siis vananemisega kaasnev kriis? Lõputu küsimuste jada ja kurbus. "Sa pead asju tegema ja sa jõuad ühel päeval vastusteni." Aw fuck you. That's bullshit.
 Thank you, come again.

how was my v-day and stuff

 Kõigepeal tahaks märkida, et v-day võib olla ka vaginaday. Let's move on now.
 Mu valentinipäev/sõbrapäev oli awesome. Ma nägin oma sõpru (kõiki kahte), ma sain oma sõpradega naerda ja see kõik oli väga kena. Üle pika aja vist üks kenamaid erilise nimetusega reedeid üldse.
 Valentini päev tähendab minu jaoks tavaliselt, et mu sünnipäev on kuu aja pärast ja ma pean hakkama mõtlema, kas ma tahan seda tähistada ja kui tahan, siis kus ja kuidas ja kellega ja mis ma söön ja kook ja jook ja kui külm/soe siis on jnejne. Mingi aeg oli kindlasti lihtsam sünnipäeva üldse mitte tähistada. Jätsin varemalt kohe isuga paar aastat tähistamist vahele. Ei viitsinud kuidagi jamada ja ega mul neid peojanulisi sõpru nüüd ka nii palju pole. Külas käidi mul ikka õnne soovimas ja mõned heldemad tõid kaasa isegi kingituse, mis on alati väga tore. Väga, väga... tore. Peoplaneerimis probleeme polnud. Nüüd ma saan 18 ja justkui oodatakse suurt pidu. Lähedasemad sõbrad on minuga enamvähem samas vankris ja okei sellega, kui me tekkidest kindluse teeme ja selles vaikselt veini joome ja head muusikat kuulame, aga kui võtta arvesse inimesed, keda ma tean ja kellega ma vahel läbi käin, siis oodatakse peoruumi rentimist, valju pop-muusikat, palju alkoholi (sest 18 yoloswagblazethetitz) ja palju, palju inimesi. Tjah, that's not gonna happen. Selline mõte kusjuures vilksatas minu peast läbi. Pole ju varem midagi sellist teinud ja kena oleks ning tänapäeval ei öelda väga pidudest ära ka. Tjah, ainuke miinus oleks see, et see oleks minu jaoks põrgu. See on enamvähem kõik, mis mulle ei meeldi. Ma võtaks parema meelega, selle sünnipäeva tekkidest kindluses.
 Sünnipäeva pidu planeerides on toidulaua valimine samuti õudus. Mõned ei söö teatud asju ja siis ei kõlba see üks tort kõigile jne. Jube lihtne on tegelikult sünnipäeva korraldada siis, kui külalisi on vähem ja nad on kõik piisavalt lähedased. Sööme koos, joome koos, naerame koos ja kuulame muusikat koos ning kõigile meeldivad need asjad... vähemalt mingil määral. Ilus mõelda.
 Ma polnud siia nädalaega kirjutanud ja tundsin meeletult survet midagi kirja panna. Vabandan kui lugemine väga huvitav polnud. Ma ei tahtnud väga mõnes eelnevalt kirja pandud teemadest midagi kirjutada ja kadus ka isu kirjutada pikemalt valentinipäeval vinguvatest vallalistest. Muide, neil vingujatel on minu arust jube suur tähelepanu vajadus. Tundke kõik mulle kaasa, ma olen kurb ja üksi 'armastusepäeval'. Boo-hoo get over it.
 Ehk leian mõne päeva, mil ma tahan isuga blogisse midagi kirjutada. Minu jaoks on end praegu ilmutanud omaloomingu-ingel ja ma olen palju asju välja mõelnud ja neid kirja pannud ja blablabla. Hea on olla. Kõik tundub parem ja kergem.
 Thank you, come again.

not cool

 Tahaks praegu kirjutada sellest, kuidas ma kõike vihkan. Tundub olevat selline teema, mille tasuks pühapäevahommikul üles võtta.
 Ma vihkan oma unenägusid. Ma olen juba maininud kui ebameeldivad need on, mind pidevalt ära tappes, aga täna võtsid mu unenäod täiesti uudse õela pöörde. Kogu mu isiklik elu pöörati minu vastu. Kõik mu otsused, mille ma olen teinud ja leidnud, et mul on seda vaja. Kõik oli null. "Mine perse, Kärol, sa oled idioot." Siis leidis mu unenägu, et oleks hea idee minu jaoks olulisi inimesi tappa. Tulekahjus. Ma olin neid seal n.ö. päästmas. Ma ei saand neid kuidagi aidata ja nad põlesid minu ees ära. Miks ei võinud mina see hetk surma saada? Kuidas kurat ma ellu jäin? Ma vihkan seda unenägu. Vihkan. Ma reaalselt tundsin seda tühjust. Seda, et mul pole enam kedagi. Kõik oluline on kadunud. Ma vihkasin ennast rohkem, kui ma end eales vihanud olen. Ma vihkasin elus olemist. Ma vihkasin seda, et ma midagi teha saanud. Üks mu tules olnud sõpradest käskis mul end rahule jätta ja lasta tal põleda. Ma ei saanud midagi teha. Mu käed olid nägu halvatud. Ma ei saanud ka midagi öelda. Ma ainult nutsin. Pisaratel ei õnnestunud kahjuks tuld kustutada. Järgmisel hetkel tõmmati mind juba kaugemale, aga ma ei saanud silmi oma sõbralt ja sellelt kuidas ta põlema süttimist aktsepteeris. Ta ei karjunud. Ta oli vaikselt pea norus ja põles. Ja mina nutsin, röökisin. Ma polnud sellega samamoodi nõus nagu tema oli.
 Pühapäeva hommikul ärgata pisaratega silmis, pole minu silmis parim viis ärkamiseks. Ma vihkan oma unenägusid. Ma vihkan seda pisaratest märja näoga ärkamist. Ma vihkan ennast, sest ma näen neid unenägusid. Ma lihtsalt vihkan praegu kõike.
 Thank you, come again.

Can we just take a minute to discuss my discovery?

 Ma olen Lorde albumit juba nädal aega non-stopilt kuulanud (sest see on suurepärane ja ma ei tea miks ma seda varem ei teinud) ja mulle jäi alati kõrva Tennis Court'i ajal see 'yeah' ja ma teadsin, et ma olen seda nagu kuskil mujal kuulnud. Päev või 2 tagasi mõistsin, et see on lammas. Kits. Lammas. Misiganes. Okei, see pole küll 100% identne, aga kui need ära vahetada, siis oleks vahe vaevu märgatav ja ma isegi ei tea miks ma selle pärast nii äksi täis olen... oeh. 

 Btw, ma vaatasin ta live esinemisi ja kas ta on üldse inimene? I don't even know but I'm in love.
Thank you, come again.

what happens during my skype calls

 It's a weird journey that ends with falling asleep.
Thank you, come again.