las kadri küüned külmetavad

Tahtsin täna kirjutada mardi- ja kadripäevast. Või tegelikult sellest miks me ühtegi Marti või Kadrit mardi- ja kadrilaupäevadel sisse ei lase.
 See pole alati nii olnud muide. Alguses lasime nad alati sisse. Vaatasime tantsu, kuulasime laulu, plaksutasime ja andsime kommi. Asi hakkas jube tüütuks minema kui kõik laulsid samu laule. Mulle endale õpetati ka koolis, kui noorem olin, samasid laule ja tantse ning oli näha, et midagi uut vahepeal juhtunud polnud. Esinemised olid suht samasugused, ebavlevad ja kuidagi laisalt kokku pandud (tšeki kui kriitiline ma laste suhtes olen wow). Meie esik pole ka teadmis suur, et mingeid hulle ringmänge teha saaks. Ja siis tuli see grande finale, mille ajal pilluti kõik kohad herneid täis ja sooviti head karjaõnne või head viljaõnne.
 Here's a thing, meil pole kariloomi. Meil pole ka viljapõldu. Nüüd oleme me kommide võrra vaesemad ja kõik kohad on herneid täis. Meil pole karjaõnnega midagi teha. Kui karjaõnn need herned ära koristaks, siis oleks veel okei, aga ei ole ju nii. Ma ei näe sellel kõigel lihtsalt mõtet.
 Võib-olla olen eelmisest aastast veel butthurt ka. Kui me eelmine aasta Marte või Kadrisid (enam ei mäleta täpselt kumbasid) sisse ei lasknud, siis avastasime hiljem, et nad olid meie välisukse toore munaga kokku määrinud. Ma nüüd ei tea kas see on mingi uus popp värk või soovisid nad meile mingit uut moodi õnne, aga polnud lõbus. Polnud kuidagipidi okei. Meil pole seda "komm või pomm" või "trick or treat" asja kunagi olnudki. Kas keegi õpetajatest ajas lapsed segadusse või mõni lapsevanem, ma tõesti ei tea.
 Ma olen kunagi ise ka käinud Katri jooksmas. Olen aegade algusest peale olnud selline häbelik laps, kes ei taha väga võõraste kodudesse trügida. Veel vähem meeldib mulle esineda. Läksin vist ainult uute kogemuste pärast ja meie seltskond oli nii suur, et nägin võimalust tahaplaanile jääda. Mul ei olnud lõbus. Kommid polnud ka seda väärt. Ma isegi pole nii suur magusasõber! Ma olin terve see aeg närvis ja mu lemmik hetked olid need kui me õues olime. Ei pea vist mainimagi, et rohkem ma Marti või Katri jooksmas ei käinud.
 Ma ei taha üldse öelda, et keegi ei peaks Marti või Katri jooksmagi, lihtsalt võiks mingi lugupidamine olla nende inimeste vastu, kes neid vastu ei võta (jah, ma olengi endiselt butthurt selle eelmise aasta toore muna intsidendi pärast). Äkki peaks olema mingi silt ustel kirjaga "sorri aga ei" või "külmetage oma küüsi väljas edasi, tahmanäod!" (läksin liiga hoogu vist, vabandan). Kommikaussi ukse taha ka ei riski panna, sest ma ei usalda lapsi kommikausist ainult ühte kommi võtma. Jääme ilmselt edaspidigi kõiki uksi lukustama ja siis võimalikult vaikselt küünlavalgel ringi liikuma neil kahel päeval novembris.
 "OMG sa ei austa üldse Eesti oma traditsioone! Sa oled kohutav inimene, et nii lastest räägid!" - Ma tean. Võib-olla lohutab see, et ma ei avaks Halloweenil ka ühelegi lapsele (ega täiskasvanule), kes minult snäkke ootab, ust. Sorry not sorry.
 Thank you, come again.

tere ma pole veel surnud

 Mul on olnud väga raske midagi kirjutada. Mitte ainult blogisse, aga igasugune kirjutamine on pausi peal olnud. Ma pole isegi midagi eriti enda jaoks kaustikutesse kirjutanud, veel vähem raamatu asju. Hirmus võõras oli nii olla. Praegu pressin ka endast tegelikult meeletu pingutusega teksti välja nagu peaaegu täiesti tühjast hambapasta tuubist. Raske on. Nüüdseks on ka see kirjutamisharjumus juba peaaegu läinud. Iga päevaga kaob see "oot ma pean midagi kirja panema"-tunne üha kaugemale. Mul on nii kahju. Ma ei tea mis juhtus.
 Ma ei tea miks ma nii enesekriitiliseks järsku muutusin. Mul on tegelikult märkmetes kirjas üsna mitu teemat või asja millest kirjutada, aga mitte miski, mis ma kirja panna proovisin ei tundunud piisavalt hea. Lõpuks kirjutasin ma ainult peas ning ka siis tundus kõik, mida ma öelda tahtsin täielik bullshit. Nüüd olen ma enda peale vihane kuna ma ei suutnud midagi üldse kirjutada ja kui midagi kirjutasingi siis oli see halb. Vähemalt läbi minu pilgu oli see halb. Ma tegin kõiki neid asju, mis mind muidu inspireerivad. Ma tahtsin oma pastakast midagigi välja saada. Niisiis lõpetasin ühe hea raamatu ning kuulasin sellele kohe takka oma lemmik lüürikaga muusikat. Päris mitmel korral tegin nii. Lõpuks aitas.
 Haarasin kaustiku ja kirjutasin hea 5 lehekülge pika jutukese, milles viitasin haigekassale, kui oma armastatule. Ma sain lõpuks aru mis mind painanud oli. "Olles lõpuks väsinuna ja nutetud silmadega koju jõudnud, mõistsin, et olin oma armsamat alt vedanud. Mõistsin, et kaotan ta õigepea." Kõrvalseisjal on seda ilmselt naljakas lugeda kui tõsiselt ma enda ja haigekassa "suhet" võtan. Minu jaoks oli pigem selle kirjutamisest välja tulnud point selles, et ma ei saanud jälle millegagi hakkama. Tegemist oli tähtsa asjaga ja ma ei saanud sellega hakkama. Mu läbikukkumiste nimekiri pikenes. Tundsin end ikkagi kohutavalt halvasti. Ma muretsesin palju. Muretsesin enda pärast, muretsesin haigekassa pärast, muretsesin sellepärast, et ema muretseb. Ah muretsen siianigi. Kui minuga peaks midagi nüüd juhtuma, siis ei seisa mu kõrval enam mu armsat Haigekassat.
 Nüüdseks on see asi korda aetud. Või vähemalt kuskil seal vahepealses alas, kus see lähiajal korda peaks saama. Ma nagu lollakas muretsen tegelikult jätkuvalt, Päris kindlasti kohe mõtlen üle. Samas on selles kõiges mingil määral ka positiivset. Peale mai kuud võeti esimest korda arstide juures sihikule mu depressiooni asemel sotsiaalärevus. Jesss! Tunnen, et mul on mingil määral kergem. Tunnen end natuke vähem läbikukkujana. Usun, et kõik hakkab järjest paremini minema. Peab lihtsalt.
 Ma ei taha lubada, et kirjutan varsti jälle. Ei julge praegu veel sellist lubadust anda. Kuigi mu sõrmedele meeldib praegu hirmsasti klaviatuuril trampida, ei tea ma millal see jälle juhtuda võiks. Ma saan ainult loota, et leian selle jõu, millega oma enesekriitilisusele virutada ja kirjutada nii kuidas ma alati olen. Ma tunnen end tegelikult kohutavalt halvasti, et ma sedasi ära kadusin äkki. Tundsin, et võlgnen seletuse.
 Thank you, come again.

ebaviisakad klienditeenendajad ja pesukarud

Mul tuli täiega tuju kirjutada. Ainult, et ma ei taha oma plaanitud postitusi kirjutada. Seekord tahaks lihtsalt jutustada.
 Ajad on olnud... imelikud. Mul oli üle pika aja jälle mingi paanikahoo laadne asi nüüd mingi nädal ja suts rohkem tagasi. Õppisin enda kohta, et kui ma saan sitta klienditeenindust (või tegelikult keelduti mind üldse teenindamast), siis olen ma vastu ka küllaltki sassy ning siis hiljem värisen ja kõõksun kuskil peldikus, kuna minuga käituti nii ja ma ise ei käitunud ka siis enam kohutavalt viisakalt. Muidugi ei aidanud ka see, et ma pidin töötukassas kõpsti kohal olema ja see on see koht mida ma vihkan. Ma julgen täitsa öelda, et ma vihkan seda kohta. See koht teeb mind närviliseks, mul on ebamugav ja minus keeb kerge paanika juba mõtte ees, et ma pean sinna minema. Niisiis peale peldikus kõõksumist polnud sinna minek just ideaalne. Ometigi jõudsin ma sinna. Vähe sellest, et ma sinna jõudsin, istusin ma seal tervelt tunni oodates, et mind kuskile boksi vestlema kutsutakse. Teadsin, et minu konsultant on kuskil koolitusel, aga mind tegi veel närvilisemaks see, et mul polnud õrna aimugi kuhu boksi ma lõpuks siis ikkagi minema pean. Kui ma seal lõpuks terve tunni istunud olin, siis tundsin kuidas nutt jälle kurku tuli ja süda vähe kiiremini kloppima hakkas. Tormasin sealt minema ja vesistasin siis veel natuke väljas. Paar päeva hiljem laekus mu meilile kiri, et ma pole enam töötuna arvel. No ikka jube sitt päev oli.
 Peale seda on mul ikka korralik piece of shit tunne seljas istunud. Psühholoogile ka viimane kord ei jõudnud, sest jäin haigeks. Noppisin kuskilt mingi palaviku ja casual almost-minestamised. Mingi külmetus püüdis ka laivi lennata, aga see õnnestus mul õnneks ennem ära blokkida. Päris palavik oli mul ainult ühe päeva õnneks. Sellest ühest päevast mulle täiesti piisas. Ma olin peast nii kapsas, kõik valutas, ükski toit ei maitsenud õigesti ja kõik oli paha. Loodan, et keegi lugejatest haigeks ei jää. Kui keegi juba on siis ma loodan, et sa saad varsti terveks.
 See oli siis negatiivne pool. Positiivset on ka olnud! Sain näiteks omale uue kapi. Oli ka aeg, sest mu riided ei mahtunud enam kuhugi ära ja ma olin täitsa hädas juba. Enne haigeks jäämist tegelesingi ma põhiliselt oma asjade kappi paigutamisega ja püüdsin oma kastihunnikust kuidagi vabaneda. Praegu jäi veel 2 kastitäit riideid ära panna, et ma ei peaks enam kaltsuka stiilis oma riideid pappkastidest otsima. Ma olen põnevil. Mulle isegi natuke meeldib oma asju nii sättida.
 Täna käisime emaga ilumessil. Ema polnud varem käinud ja kuna meil olid kutsed, siis oli ta nõus kaasa tulema. Mess on nagu alati ainult mingi hetkeni tore. See võib olla näiteks see hetk mil sulle su nälg ning jalavalu kohale jõuab, siis enam ei ole tore. Ma olen muidugi alati see tšikk, kes väsib seal oma seltskonnas kõige viimasena nii, et ma liigun ringi slightly pahurate inimestega, aga see kõik on mõistetav. Mess ise oli naaaatuke pettumust valmistav. Kui ma vist 2 aastat tagasi esimest korda käisin, siis oli mu kott pärast täis kõikvõimalikke brožüüre ning testreid ja igast põnevat kraami, aga sel aastal jäi see brožüüri-mäng kuidagi lahjaks. Testreid ei ulatanud enam keegi kätte ja koju tulin ma ainult kahe brožüüriga. Kurb. Aga ostude üle ma nüüd küll nuriseda ei saa. Me ostsime nii palju kraami juustele, et natuke imelik hakkas kohe. Kui ma peaks nüüd mingil põhjusel kiilaks jääma, siis oleks natuke piinlik.
 Lõpetaks sellega, et ma olen nüüd täiega palju erinevaid dokumentaale vaadanud. Ma ei tea täpselt kuidas see algas, aga ma ei suuda enam lõpetada. Mu youtube'i "hiljem vaatamiseks" listis on rohkem ootel olevaid dokumentaale kui mul vaja oleks. Ma olen tegelikult juba neid dokumentaale ka rohkem vaadanud kui mul vaja oleks ja nii lambistel teemadel. Viimane oli näiteks pesukarudest. Nüüd ma tean pesukarudest rohkem ja tahaksin mõnega koos hängida. Kuidagi pooljuhuslikult on mu telefon nüüd pesukarude gif-e täis. Mulle meeldivad pesukarud võib-olla rohkem kui ma endale tunnistada julgen. Enne loomadokumentaale vaatasin ma meditsiinilisi ja need hirmutasid mind korralikult ära. Siis eksisin ma veel kuhugi ja ma lihtsalt... oeh. Ma tunnen end liiga vanana.
 Ma pole nii palju kirjutanud kui ma oleks tahtnud või oleks võinud. Ma ei räägi praegu ainult blogist. Ma teen jälle seda asja, et surun emotsioone alla ja matan need hüsteeriliste naljadega. Ma pean rohkem kirjutama. Kärol, sa pead rohkem kirjutama. Endale, ainult enda jaoks. You can do this.
Thank you, come again.

doggysitting the goofballs

derp

Käisin möödunud nädalavahetusel Kaberlas koeri hoidmas. Was very eventful.
Viimane postitust kutsudest on siin.
 Thank you, come again.

isa juubeli kogemus

Ma tahtsin tegelikult täna uue fashionbloggeri üles panna, sest mul on neid 2 tükki salves ja ma olen nende üle väga elevil. Mulle meeldib käia sõbrannadega pildistamas, näha suurepärane välja ja teha siis kõige idiootsemaid asju. Igatahes jah, olen väga elevil, loodan järgmisena ühe hirmus tõsiseltvõetava fashionbloggeri välja lasta.

 Mul on praegu jõhker jututuju. Püüan hakata varem ärkama ja täna läks juba päris hästi, aga päeval vajus uni peale. Tegin kohvi, et sellega võidelda. Tegin natuke liiga kange kohvi ja natuke liiga palju. Mul on suure koguse kofeiiniga väga halb läbisaamine. Kuna ma jõin nooremana väga, väga palju energiajooke, siis mingil hetkel ei suutnud mu organism nende kogustega enam toime tulla ja mul hakkas hirmus halb. Olen korduvalt kokku kukkuma ja päev otsa nõrkushooge kannatama pidanud, kui unustan kui palju ja millist kohvi ma juua võin. Ma saan ainult latte'ga hakkama, teised variandid on välistatud. Täna unustasin ja olin sunnitud värisevate kätega, mis ei jõudnud isegi telefoni hoida, voodis lamama. Fun. Nüüd, kell pool 12 õhtul/öösel, tunnen, et mul on piisavalt jõudu ja energiat, et asju teha... ja rääkida. 

 Mõtlesin, et jutustan kirjavormis oma isa juubelist, sest see oli... kogemus. Kõigepealt tahan mainida, et me ei tähista oma sünnipäevi eriti suurelt, kui üldse tähistame. Ma kutsun võib-olla paar inimest omale külla, et mu toas muusikat kuulata, juttu rääkida ja šampanjat juua, aga midagi eriti põnevat ma ei tee ja see on mulle täiesti okei. Mu vanemad ei tee samuti midagi suursugust. Külalisi kutsuvad nemad näiteks ainult juubeliteks. Niisiis kui mu isa nüüd 60 sai, siis tuli kutsuda sugulased siia ja te ei kujuta ette kui närve kulutav see oli.

 Kuna meil on korteris võrdlemisi vähe ruumi, pidime tegema 2 pidu ja paigutasime isa venna perekonna sünnipäeva nädalavahetusele  ja mu ema poolsed sugulased pidid siis järgmine nädalavahetus tulema. Mõte ise oli päris tore, aga ettevalmistused olid meeletud. Suurpuhastus, mis tehti, oli võimas. Toitude plaanid ja poenimekirjad olid meeletud. Ammu polnud sellist sagimist olnud. Ühest küljest olin ma seda natuke igatsenud, kuid teisalt ei tahtnud ma väga külalistega aega veeta.

 Kas kellelgi on veel nii, et ühte osa sugulastest peljatakse? Mina näiteks pelgan isa poolseid sugulasi. Neid kõiki. Ma ei näe neid sugugi tihti ja kui näengi, siis olen ma terve see aeg meeletu närvipundar ja tahan oma tekikookonisse peitu naasta nii kiiresti kui võimalik. Ma kardan, ma olen närvis, ma ei julge sõnagi öelda ja mul on lihtsalt õudne. Seekord tuldi viiekesi, kuigi algul oli juttu ka seitsmekesi tulemisest, mis tekitas tunde, et ma kolin paariks päevaks kodunt välja. Ilmselt oleks ma tegelikult pidanud ka, sest juttu oli ööseks jäämisest ja meil poleks muidu reaalselt ruumi olnud seitset inimest kuhugi magama panna. Selline šokk muutus kuidagi kergemaks kui meile öeldi, et minnakse ikkagi randa talkima ja neid on ainult 5 ja kõik on hästi. Sain natuke kergemalt hingata. Jess.

 Järgmine asi, mis mind närviliseks tegi, oli see, et nendega oli kaasas kolme või nelja aastane väike poiss. Ma olen siin juba varem maininud kui "suurepärane" ma lastega olen. Kuna ma ei teadnud kas nad kantseldavad tavaliselt kuskil käies poissi ise või lükkavad selle mõne noorema inimese kätte "näe, võta, tegele!" stiilis, siis olin ma väga närvis. Ma ei oska "tegeleda". Ma ei taha ka "tegeleda". Kui keegi peale minu haiget peaks saama, siis ei taha mina süüdi olla. Ma ei ole valmis selliseks vastutuseks. Ma ei taha seda. I never sign up for these things.
 Õhtu isapoolsete sugulastega möödus huvitavalt. Ma kirjutasin enamuse ajast blogipostitust oma night out kogemusest ja kui see valmis sai, siis liitusin seltskonnaga. Minuga ei suheldud väga ja laps hirmutas mu oravat oma ärevusega (aga ma mõistan sest ma suudan vaevu oma ärevust koerte juures tagasi hoida). Imelik ja veidi ebamugav oli lauas istuda. Ilmselt on asi harjumustes kinni.
 Järgmine nädalavahetus oli meeldivam. Tulid emapoolsed sugulased ja lausa kaheksakesi. Nendega oli üks seitsme aastane ja teine paari kuune laps. Ma ei põdenud absoluutselt. Ma polnud üldse närvis. Ma olin elevil. Ma ei jõudnud kõiki ära oodatagi. Kogu istumine oli minu jaoks ääretult armas ja mulle meeldis sellest iga minut. Mulle meeldib kui sarnane huumor mul oma tädipoegadega on ja kui kaunilt naljad edasi lähevad. See on mu lemmik asi nende koosviibimiste juures. Iga jõul ja iga juubel on täis imelikke nalju, mis mõndadel üle pea lähevad ja mis mind veini suust välja purskama panevad... kaunis.
 Mind hämmastas kui teistsugune mu isa oli. Mu isa ei joo muidu üldse ja mind hämmastas kui normaalne inimene ta oli joogisena. Kõrvakuulmine oli okei, loogikavigu polnud, keegi ei pidanud karjuma... See oli nii ebareaalne. Rikkus mu natuke ära. Mulle meenus üks mu unenägu, mis keeras kõik mida ma teadsin ja millega harjunud olin samuti täiesti peapeale (sellest räägin mõnes unenägude postituses ehk). Võõras oli, imelik oli, aga meeldiv.
 Ma tahaksin hirmsasti, et mind ei teeks inimesed närviliseks. Eriti sugulased. Ma püüan oma emotsioonidega tööd teha. Püüan inimestega kiiremini harjuda. Vist. Samal ajal olen ka avatud mõttele, et kõik inimesed ei saagi mulle meeldida ja see on okei. Ja samal ajal püüan ma kõigile võrdse võimaluse anda. Ja siis jälle samal ajal leida piisavalt aega oma tekikookoni jaoks, et ma kellegi vastu kogemata õel ei oleks, sest "me-time" on oluline. Väga oluline. Gotta love the "me-time".
Thank you, come again.

tolmupilved

Kellelgi on veel nii olnud, et saate uue inimesega kokku ja kõik on väga kena ja armas ja tore ning eelnev suhtlus on ka kena ja tore olnud, aga peale seda kohtumist haihtub igasugune jutt? Sa nagu püüad küll nendega rääkida ja viskad nalja, aga vastused teise inimese poolt on paarisõnalised või on tajuda ilmselgelt viisakusest vastamist.
 Ma olen sellise asjaga kokku puutunud rohkem kui küll ja see on mu enesekindlusele korraliku põntsu pannud. Peale igat kohtumist kellegagi, olgu see reaalne kohting või lihtsalt kokku saamine, põen ma nagu lollakas. Need "Oli meeldiv sinuga kohtuda. Mul oli väga tore." kirjad on samal ajal positiivsed ja ärevust tekitavad. Mu paranoia uitab muidugi sinna "ou mai gaad ta ei taha minuga enam raudselt kunagi suhelda ja haihtub nädala jooksul täiesti, aga on enne seda ülimalt viisakas, et mitte täielik dick näida" kanti, AGA SAMAS on mitmeid kordi ka nii läinud.
 Kui ma olen eelnevalt selle inimesega suhelnud pikemat aega ja peale pealtnäha toredat kohtumist ta lihtsalt kaob, siis algab mul kõige veidram leinaperiood üldse. Kui tegu oli päris deidiga, siis võõpan ma oma huuled punaseks vähemalt nädal aega jutti ja korrutan peeglisse "you're a bad bitch, you're fine" . Okei, võib-olla mitte päris, aga ma pean endale inspireerivaid kõnesid küll. Vahel punaste huultega, vahel mitte. Vahel ma lihtsalt sõiman endal näo täis, kuna ma kiindun inimestesse liiga kiirelt. Vahel ma lükkan lihtsalt tabureti ümber, kuna ma tahan tunda, et ma olen ikka veel täiega badass and I don't need nobody to feel good. Siis ma tõstan jälle tabureti üles ja vaatan nädalaga mõne 5 hooaega pika sarja ära, ahnitsedes samal ajal ükskõik millist rämpstoitu.
 Mu enesesüüdistused on julmad. Ma ei muretse tavaliselt oma välimuse pärast, vaid pigem sellepärast mida ma räägin ja kas ma olen piisavalt huvitav. Kui ma noorem olin, siis taoti mulle juba kodus pähe, et ma olen rumal, samamoodi pani mind tundma ka kool. Selle probleemi juur on ilmselt seal, sest ma ei mäleta, et ma enne seda oleks muretsenud millegi sellise pärast. Suhtluse ja selle asja teeb veel hullemaks see, et ma olen nii kohutavalt arg. Ma olen koguaeg hirmus arg olnud. Osalt on seal ka omajagu seda "äkki see mida ma ütlen pole cool" paanikat. Jube nõme tegelikult, onju? Ma rahustan end ikka inimeste kadudes selliste toredate mõtetega nagu: "Juu siis polnud teda mu ellu ikka vaja" ja "Tal on äkki lihtsalt kiire" ning "Vähemalt oli huvitav kogemus". Samal ajal suren ma muidugi vaikselt seestpoolt. Välja loomulikult alati ei näita. Ma oskan hirmutavalt hästi seda emotsioonide varjamise asja. Kui väga hulluks läheb siis kirjutan ikka mingi vähe pikema kirja omale sahtli põhja, aga jama tunne jääb ikkagi tükiks ajaks sisse. Täna muutus ka vahepeal päris pealetükkivaks see paanika, nii et otsustasin kirjutada seekord blogisse. Pole varem sellest juttu teinud ja mõtlesin eriti julgeks minna ja oma ebakindlust jagada. Nii kihvt.
 Ma arvan, et ma siis tõmban otsad kokku. Võib-olla kirjutan järgmiseks mõnest humoorikast kogemusest, aga võib-olla millestki muust. We shall see.
 Thank you, come again.

üks night out kogemus/ kärol vingub täiega

 Võtsime umbes nädal tagasi Liisaga ette ühe linna peal kolamise õhtu/öö. Alustasime nagu ikka rämpstoiduga ja mul oli au olla kõrval, kui Liisa hammustas oma esimest kolmekordset juustuburgerit. Vesistasime natuke, sest kolmekordne juustuburger näitas meile, mis armastus päriselt on. Ilus oli.
 Ja nüüd tuleb postituses see hetk, mil ma alustan vingumist. Mis komme on hakata neidudele rämpstoidurestoranis külge ajama, SIIS kui nad pole veel süüa saanud? Sellele õhtule eelneval päeval, kui ma olin kogemata jälle McDonaldsisse eksinud ja järjekorras seisin, jõllitas mind tükk aega minu ees seisev noormees. Tahtsin järjekorda vahetada, aga süüa tahtsin rohkem ja teised järjekorrad olid pikemad. Ei tundunud mõistlik. Peale igasuguse silmsideme vältimist hea 2 minutit, astus noormees minu poole ja ütles midagi täiesti arusaamatut. Tegin talle "Vabandust?" öeldes selgeks, et me ei räägi sama keelt. Noormees astus tagasi, aga jäi mind jätkuvalt põrnitsema. A oota, mu olemine läks veel ebamugavamaks, kui ta kutsus sinna ka oma sõbra, et mind kellegagi koos vaadata. Mul oli nii imelik olla. Ma tahtsin ainult süüa, what the fuck is this?
 Kui me Liisaga mäkis istusime ja ta oli mu pooleks minutiks üksinda lauda istuma jätnud, et tellima minna, ilmus minu ette seisma kolmekümnendates härra, kes mind lihtsalt vaatas. Mul oli jälle nii ebamugav. Lõpuks tulistas ta "Privet!" välja ja jäi ma ei tea mida ootama. MA TAHTSIN AINULT SÜÜA! Söögini jõudmine ei peaks ju nii ebamugav struggle olema.
 Paaris Veinis oli mõnus. Teenindus on alati super olnud ja õhkkond nii armas. Täiega rahul absoluutselt alati. Kui tähtsamad jutud said räägitud, siis tekkis soov Vanalinna vahele jalutama minna. Raekoja platsi äärde jõudes tuli meile vastu 3 meest, kes hakkasid meil lihtsalt ees kõndima, seletama kui head me välja näeme ning lihtsalt häälitsusi tegema. Meil käidi Raekoja platsi teise otsani sabas ja üks vend viskus põlvili, saates õhusuudlusi. Dude, no.
 Kuidagi jõudsime jälle Paari Veini, sest ükski teine koht ei tundunud nii armas. Seisime ja rääkisime juttu seljaga tantsupõranda poole, kuni ühel hetkel langes mulle selga keegi tugevalt alkoholi järgi lõhnav härra. Minu najale toetades ja mul nägupidi näos olles kutsuti mind VIST tantsima. Härra jutt polnud kuigi arusaadav. Ütlesin igaljuhul "Ei", mille peale kostus juba vähe selgemalt podisev "Bitch..." samal ajal kui härra eemale kõndis. Võluv. Ei täiega armas, et mina olen halb inimene kui suvatsen keelduda ilmselgelt ebameeldivast kogemusest. Boo, me!
 Mingi aeg hiljem Paari Veini ees chillides imbusid meie juurde 4 või 5 noormeest. Jätsin enamuse vestluslõbust Liisale, sest ma olin nii väsinud ja tüdinud. Noormehed pidasid vajalikuks öelda, et nende sõbral on bemm. Seda korrutati tegelikult väga palju. Ma ei tea täpselt mis ma nende arust selle informatsiooni peale oleks pidanud tegema. Sul on bemmiga sõber juhhuu palju õnne nii lahe... Mingi hetk tuli välja, et üks kuttidest on vahepeal siinkandis elanud. Jäime mingiks ajaks sellest rääkima. Kui olin talle ära seletanud kuidas siinse kooli üles leiab, siis leidis ta, et me oleme piisavalt lähedased ja ajas mulle käe ümber. Ma polnud päris sama meelt. Lükkasin käe maha, kutt solvus ja kõndis eemale. Ouch. Ma päris täpselt ei jälginud vahepeal vestlust, kuni minu kõrvale ilmus istuma kuuekümnendates härra. Ei pannud pahaks, las kutt istub. Jällegi ei jälginud vahepeal toimuvat kuni ühel hetkel üks kuttidest, ütleme, et ta nimi on näiteks Martin (kui see on päriselt ka ta nimi, siis wow), lihtsalt mu sõbranna tissi näppima hakkas. Emalõvi minus tuli välja. Ma olin nii väsinud ja nüüd tuleb veel selline tropp ka. Tegin vähe kõvemat häält ja pahandasin poisiga. Vastuseks sain lihtsalt vaikse "nän-nän-näää...". Kuidas nii rumal inimene veel kogemata surma pole saanud issand jumal...
 Mu kõrval istuv vanamees ütles mulle peale seda, et minust saaks väga hea sarimõrtsukas. Ma olin üleni üks suur küsimärk peale sellist tähelepanekut, aga kuna see oli parim kompliment õhtu jooksul, siis tänasin härrat. Järgmisel hetkel ütles ta: "Neid (sarimõrvareid) läheb mul ikka aeg-ajalt vaja..." Nihkusin vähe eemale.
 Sellel samal omavoliliselt tissi näppival Martinil on neidude võlumisest mingi väga veider arusaam, sest kutt hoidis mu sõbrannat endale hästi lähedal ja lihtsalt ropendas talle karjudes kõrva. Mmmm... charming. Siis jälle mainiti, et sõbral on bemm. Mingi hetk tuli välja, et sellel Martinil on tegelikult neiu olemas ja nad kõik on üldse alaealised ja mul tekkis miljon küsimust, millele ma isegi vastuseid ei tahtnud.
 Kuuekümnendates härra mu kõrval hakkas mulle lõpuks külge lööma ja asi läks maru imelikuks. Lahkusime.
 Seadsime end 24h lahti olevasse kohvikusse istuma, vett jooma ja sööma. Pidime seal 3h bussile minekut ootama. Liisa läks jällegi tellima ja ma võtsin koha kinni. Kohe kui olin maha istunud ja koti enda kõrvale pannud, maandus mu kõrvale keegi karjuv inglane. Ütleme, et ta nimi on Tropp, sest ta oli täielik tropp. Ta istus mu koti peale, ronis mulle peaaegu näkku ja karjus siis oma sõpru ka sinna. Kui Liisa tuli, siis hakkas ta temalt ebasobivaid küsimusi küsima. Olime sunnitud kohta vahetama. Hiljem kuulsime kuidas sama mees küsis ühelt teiselt neiult väga isiklikke küsimusi. Tropp on tropp noh.
 Kohvikus tuli välja järgmine idioot. Ütleme, et ta nimi on Kevin. No Kevin on selline vend, kes targutas ja mölises üle terve kohviku. Vilistas teenendajatele ja vingus teeninduse kallal, tehes samal ajal seksistlikke ja rassistlikke kommentaare. Ta istus lauas kahe neiuga ja leidis, et on okei nende välimuse kallal vinguda ja seda veel üle terve kohviku. Kui teisest lauast üks teine neiu sekkus, siis sai ta meie vägevalt Kevinilt sõimu ja targutamist. Kevin armastas meil ikka hirmsasti ropendada. Üle terve kohviku loomulikult. Kevin ei jäänud vait ka. Koguaeg leidis põhjuseid miks möliseda. Tüdrukutel, temaga samas lauas, paistis nii ebamugav olevat. Mõistsin täiesti. Kevin armastas igatahes hirmsasti oma rumalust reklaamida. Oh sind, kaheksateist aastane Kevin, oh sind.
 Mu usk inimestesse taastus, kui meiega liitusid 2 ameerika kutti. Nad olid lihtsalt viisakad ja ei karjunud roppusi. Nii meeldiv vaheldus. Lisaks sellele ei küsinud nad meilt ebaviisakaid küsimusi. Nii meeldiv, nii armas, nii tore.
 Kell 7 hommikul saime Balti Jaamast bussi peale. Ma olin nii rõõmus. Bussis magasin terve sõidu ja tagumik jäi hirmus kangeks, aga koju jõudmise rõõm oli nii suur. Oma voodi, koer kaisus ja ma ei pidanud enam mitte ühelegi inimesele "Ei" ütlema. Suurepärane. Jäin vist kell 9 hommikul röstsaia süües voodis magama.
 Ma ei pannud neid seiklusi tükk aega kirja, sest ma ei tahtnud end vihaseks ajada jälle. Praegu avanes hea võimalus kirjutamiseks, kuna sugulased on külas ja ma ei tohi negatiivseid emotsioone nii või naa välja näidata. Lisaks sellele püüan ma täiega asjalik näida. "Vaata mind, mul on hobid ja ma kirjutan täiega palju!" Püüan olla see sotsiaalse ärevusega tütar, kelle üle vanemad uhkust saavad tunda. Palju õnne juubeli puhul, isa! Ega siis iga päev 60 saa!
 Šampus on parem kui ma mäletasin. Häid jõule!
 Ja kui kedagi solvab mu kirjutatu sellest, kuidas mehed naistesse viisakalt ja lugupidavalt suhtuda ei oska, siis ma ei palu isegi vabandust. Las ma olen siis see peaaegu sarimõrvarist bitch, kes ei oska lihtsalt komplimente vastu võtta. Mis iganes sul öösel magada laseb, aga mina ei vabanda.
(igaksjuhuks kordan ka seda, et nimed siin postituses on väljamõeldud ja kui sa kannad sama nime ning tundsid end puudutatuna, siis mõtle oma käitumise üle lihtsalt järgi. tsau ma lähen nüüd liha sööma ja šampust jooma.)
 Thank you, come again.

mu Ülo kogemus

Oli möödas järjekordne pikk päev linnas ja ma pääsesin just bussi, et koju tagasi sõita. Kuna ees ootab tunnine sõit, siis eelistan ma istekohta, kus ma saan laiutada. Niisiis paistis üks selline jumalik bussi tagaotsas. Antud hetkel polnud mul muidugi meeles, et ma vihkan bussi tagaosas istumist ja mul pole päriselt õrna ainugi miks ma selle eelviimase koha seal ikkagi sisse võtsin. Igatahes viskasin klapid kõrva, muusika mängima ja panin silmad kinni. Kui poole tee peal luugid uuesti lahti tegin, istus mu kõrval keegi mees. Näo järgi panin talle nimeks Ülo. Ülo magas. Kirglikult kohe. Hambad laiali ja pea laperdas paremale ja vasakule, ila tilkus suu nurgast. Ma usun, et ma oleks saanud selle kohta "nunnu" öelda, kui ma poleks nii kitsas kohas paiknenud. Tundsin kuidas viimase istme inimese põlved mu tooli seljatoe vastas on ja ees olev iste tundus mul ka täpselt näos olevat. Ja siis on veel mingi Ülo, kes tudumise käigus mulle oma kämbla sülle viskab. Klaustrofoobia hakkas vaikselt möllama. Püüdsin rahulikult silmad kinni panna ja oma uimast muusikat edasi kuulata, aga ma tundsin kuidas Ülo mu poole vajub. Pöörasin pilgu kuti poole ja ta justkui kummardus magades minu poole, hambad ikka laiali ja ila tilkumas. Ma ei tahtnud klappe kõrvast võtta, et kuulda, kas ta norskab, sest mu ruum oleks ilmselt hetkega veel väiksemaks muutunud ja mulle ei tundunud see kuigi hea mõte olevat, sest ma tõesti hoidsin oma paanikat tagasi ja keset põllumaad ma ka bussist väljuda poleks tahtnud. Õnneks tegi buss nii toreda kurvi, et Ülo pea laperdas teisele poole. Ma olin nii õnnelik! Panin jälle silmad kinni, et muusikat kuulata ja kogu olukorda ignoreerida.
 Tegin kuskil 3 peatust enne enda oma silmad jälle lahti. Ülo kummardus jälle magades minu poole ja minus tärkas meeletu hirm, et ma ei saa temast mööda ja oma peatuses maha. Mu tagant kadusid inimesed ja Ülo ei ärganud millegi peale. Mu paanika kasvas. Ülo jalad olid hirmus harki vajunud ja meie põlved puutusid kokku. Mu ruum jäi justkui väiksemaks ja mul polnud kuhugi minna. Kaalusin hetkeks kasutada seda haledat plastikhaamrikest, et aknaklaas lõhkuda ja ruumi tekitada või siis Ülo üles ajada, aga tundus natuke liiga ekstreemne liigutus olevat. Buss tundus järjest umbsemaks ja palavamaks muutuvat ja ma polnud üldse rahul. Me lähenesime päris suure kiirusega minu peatuse poole ja Ülo ei ärganud ka siis kui ma omale seljakoti sain selga aetud. Ja see pidi mu move olema! See oli see, mille peale ta oleks pidanud ärkama! Ma olin nii kindel! Aga ta ei ärganud ja nüüd ma pidin teda sõrmega tonksama, et ta ärkaks ja mu mööda laseks. Sekundid tundusid nii pikad ja inimesed hakkasid juba end vaikselt püsti ajama, et maha minna. Ülo magas. Meie kõrvalt tõusid inimesed ja RIIVASID Ülot, aga ta magas endiselt hämmastava kirega. Nutsin natuke mõttes. Võtsin hoogu, et öelda "Vabandust.", aga mul ei tulnud häält välja. Maru piinlik. Jah, mul oli magava mehe ees piinlik, ära nori. Igatahes Ülo ei ärganud. Kõik kõndisid juba bussi ukse ette ja buss tegi viimast väikest kurvi. Ma sain Ülo peale pahaseks. Tonksasin oma põlvega tema põlve. Järgnev ehmatas mind hirmsasti. Ülo tegi maailma sügavaima hingetõmbe, vaatas mulle suurte silmadega otsa ja tõusis minuga silmsidet hoides hirmus kiiresti püsti! Ülo ei meenutanud enam rahumeelset Ülo, vaid rohkem Nikolaid (ma ei tea kust need nimed tulevad). Ma ei pidanudki midagi ütlema. Ma nihkusin hirmus kiirelt oma kohalt ja ruttasin juba avatud bussiuksest välja. Ma oleks nagu deemoni äratanud. See hingetõmme oli nii vali ja jumal küll... see pilk võis tappa. Äkki ongi Ülo saatan. Tegi mu viimased minutid bussisõitu küll parajalt põrgulikuks. All hail to Ülo! Ülo sugustel on minu põrgus küll koht olemas.
 Õppisin sellest kogemusest, et ma ei istu enam kunagi täis bussis eelviimasele kohale. Isegi kui see on ainus kahe istmega koht. Ma keeldun. Mul ei vea seal istudes kunagi.
 Thank you, come again.

at the zoo

probs mu kõige lemmikum kutt

"bitch GIVE IT TO ME"

probs mu lemmik kits

tsau mina elevandi pepuga

wat???

mina koera seljas

Käisin teisipäeval ema ja Jannuga loomaaias. Polnud terve igaviku käinud ja ma tahtsin juba hullult hülgeid, surikaate ja kitsi näha.
 Loomaaias on palju kitsi. Igalpool. Tol päeval kuulsin kuidas üks kitsedest karjus teisele paar puuri edasi asuvale kitsele hella häälega midagi. Ilmselt siivutusi. Who knows.
 Lasteloomaaia osas olevad alpacad olid kohutavalt armsad ja hirmsad samal ajal. Kui sul kitsede toitmise sööta käes pole on kõik nii nunnud ja kui sul see kuradi söök käes on, siis hoia oma piip ja prillid, sest alpacad hakkavad aia vahelt mokkadega su õlga katsuma nagu "hey bebe whatchu got there" ja kuradi 3 kitse piiravad su sisse ja hakkavad su najale hüppama, et neid fucking teri saada. Ma tean, et piltidel ei paista see nii ekstreemne, aga kui aedikus on inimesi parasjagu vähem, siis täpselt nii ongi. Ma sain kitsesõbra ka. Ta nägi alguses hirmus välja, aga hiljem tuli välja, et ta on tegelikult lihtsalt hirmus VAHVA. Ta oli tegelikult üks ainukesi, kes ei aevastanud ega karjunud mu peale.
 Ma ei tahtnud tegelikult pikemalt kirjutadagi, vaid lihtsalt need pildid siia jätta. Okei võib-olla tahtsin väikse "aitäh"-i ka kirja panna, sest eelmine postitus sai nii palju head tagasisidet. Aitäh! :)
 Thank you, come again.

mu esimene klubi kogemus

Ma käisin esimest korda klubis ja ma olen nüüd valmis sellest rääkima.
 Kõigepealt vajasin ma veini. Ma poleks eluilmaski suutnud kaine peaga kluppi minna ja veel lihtsalt niisama. Pole lihtsalt minu pleiss ja minu viis hängida. Läksin sellepärast, et semu on õigepea kolimas ja ma ei pruugi teda hiljem nii tihti näha and we need to make cool memories n shit. Oh and we made memories...
 Ma tahaksin tegelikult jagada mida ma selle klubi kohta õppisin (igaksjuhuks mainin et käisin hollikas)...

• Ma sain teada, et seal maksab viinakoks 10 eurot. 
• Airhorn'i lastakse iga natukese aja tagant.
• Beyonce't ei lasta piisavalt.
• Mingil hetkel on kõik kohad klaasikilde täis.
• Baarmenid vaatavad sind väga kaastundlikult kui sa vett paluma lähed.
• Enamus neidudel on jalas kontsad ja tantsupõrandal toimub väga palju teiste peale astumist - you do the math.
• WC tundub olevat kõige turvalisem koht.
• Veel airhorn'i.

 Lisaks eelnevalt mainitule tahan ma täpselt kirjeldada mida tähendab olla klubis noor neiu. 

 Niisiis, ma olin tantsupõrandal. Just doin' my thing (loe: had no idea what i was doing). Ühel hetkel ilmusid lampi 2 noorhärrat meie kõrvale ja vaatasid kordamööda otsa mulle ja mu sõbrannale ja siis jälle üksteisele. Leidis aset fenomen, mida nimetatakse kellelegi silma peale panemiseks. Oli näha, et noorhärrad on seda ka varem teinud, sest nende omavaheline silmamäng oli nii läbiharjutatud. Või siis olid nad lihtsalt pikka aega semud olnud. Igatahes peale keerutamist, puusa nõksutamist ja aegajalt käte tõstmist, olid härrad kadunud. Tundsin end paremini, sest keegi ei õõtsunud enam mu kõrval ja ei põrnitsenud mind muheda naeratusega. AGA see lõbu ei kestnud kuigi kaua, sest järgmised võtsid meid sihikule. Nemad polnud kogu selles pilkudes kõnelemise asjas eriti osavad. Nad viipasid peaga ja tegid neid pööraseid silmi. Üks vist lakkus vahepeal oma huuli ka. Mul polnud sõnu, mul oli ainult mu ebamugavustunne ja soov hakata vaikselt naeratades seda taganemise tantsu tegema. Ma tundsin end nagu objekt, mille peale jahti peetakse. Sellega kaasnes palju, palju ebamugavustunnet ja mingil määral ka viha, aga ma püüdsin selle kõik kõrvale lükata, et oma sõbrannaga hängida. 

 Veidi hiljem liitusid meiega tantsupõrandal austerlased. Minuga tantsima tulnud noormees meenutas mulle üht mu sõpra, nii et ma ei teadvustanudki endale, et ma seda inimest tegelikult ei tunne. Alles siis kui ta mulle oma raske saksa aktsendiga kõrva "I'm from Austria" tatistas, sain ma aru, et tegu pole sellega kellega ma arvasin. Hiljem sama härraga veidi vaiksemas kohas vesteldes... ei saanud ma kohe mitte midagi aru. Tegelikult midagi sain, aga jumal küll mis aktsent. Kuulasin teda silmad pilus või nägu teises suunas hoides, sest saksa aktsent on apparently väga ilane aktsent. Purskkaevu aktsent if you will. Vähemalt selle noormehega see nii oli. Mingi hetk märkis ta, et mul on väga ilusad juuksed ja hakkas siis mu pead sügama....??? Ma olin segaduses, aga ei ütle kunagi ära tasuta peasügamisest, nii et ma lihtsalt kind of olin seal. Ootasin millal ta lõpetab. Vahtisin ringi. Cool cool. Apparently hakkas talle mu selg ka hirmsasti meeldima, sest ta sügas järgmiseks mu selga. No mis seals ikka. Eks sa süga siis mu selga. See oli muidugi see hetk mil mul selle vaikuse käes imelik oli, nii et ma püüdsin asjalikku teemat püstitada ja hakkasin täiega investigatorit mängima. Terve vestluse aja sügati mu selga. Jah, nagu päriselt sügati mitte ei silitatud. Jällegi, ei ütle ma kunagi tasuta selja sügamisest ära. Jumala kihvt kui ise tegema ei pea noh. 

 "Do you braid it?"

- "My hair? I do, yes."

"I'm gonna braid it."

- "?????? okay ??????"

 Jah, ta hakkas lõpuks mulle patsi punuma. Jumal küll kui pika protsessina see punumine paistis. Istusin mingil creepyl klubi diivanil samal ajal kui keegi austerlane mulle aeglaselt õrna patsi punub. Ma ei mõistnud üldse mis kuradi sidruneid see elu mulle seal jagas see hetk. Mul hakkas imelik. Mul hakkas täiega imelik, sest mul on pikad juuksed ja ma arvasin, et ta ei lõpetagi punumist. Ta tundus väga kindlameelne ka olevat. Tema goal oli see pats lõpuni punuda. Tal oli missioon ja mul oli imelik, nii et ma küsisin millist looma ta endale tahaks. Aktsendid on toredad. Mul polnud õrna aimugi mis looma ta mulle just öelnud oli, nii et ta hakkas mulle kirjeldama looma huvitava seljaga, kes lisaks sellele veel kokku tõmbub ja siis tegi ta veel mingit imelikku impressionit vist... lõpuks sain ma aru kellest ta räägib kui tuli see "It looks like that Pokemon... Squirtle". Ta rääkis kilpkonnast. 

 Kui ma olin oma mõistmatusega oma margi juba täiesti maha teinud, siis leidsin ma, et mul pole enam midagi kaotada, niisiis...

- "Hey can you say Helga."

"????????? Helga?????????"

 Mingi aeg oli "yaa Helga yaa" parim inside joke ever ja ma lihtsalt pidin võimalust kasutama. Sain lihvida oma saksa aktsendiga öeldavat Helgat. It was a great learning experience.

Mis mulle tõelist peavalu valmistas oli see kuidas kutsuda Austria elanikke. Mind you, kell oli öösel ja ma olin väsinud ja kergelt švipsis. Minu peas oleks see pidanud kõlama nagu austraallased, aga kuidagi lühemalt ja teravamalt. Austrlased. Proovi seda kõva häälega öelda. Austrlased. Austrlalalased. Austrialased. Austrased. Alles hommikul koju jõudes oskas ema mulle õige versiooni öelda. The struggle was real.

 Ahhhh koju oli nii hea jõuda. Kell oli veerand üheksa hommikul, perekond ärkas, koer oli väga elevil ja mu voodi ootas mind. Rääkisin emale paar sõna õhtust, sest talle meeldib täiega mu lugusid kuulata ja siis jäin oma voodit kaisutades magama. Ärkasin kuskil kolmveerand neli päeval ja nägin välja nagu Une-Mati isiklikult... keegi oleks nagu matiga vastu mu unist lõusta virutanud. I looked hot. 

 Võttes selle kogemuse kokku võin ma öelda, et kogemus ise oli huvitav, aga klubihunti minust ei saa. Kuidagi võluvam hängimisviis on minu jaoks ikkagi veiniklaasi taga semudega istumine ja nõmedate naljade tegemine. 

*airhorn sounds*

Thank you, come again.

when i was doggysitting again

 Lõpuks jõudsin need pildid siia ka panna. Lõpuks! Elmo on jätkuvalt väga mänguhimuline ja armas. Olen täiesti veendunud, et ta peab end endiselt väikseks kutsikaks, kes mahub mulle sülle, sest aegajalt püüab ta end minuga koos toolile mahutada. Kuti lõuad on nüüd nii suured, et ta mahutab suhu 2 palli, mida ta endaga igalepoole tassib ja potensiaalsete mängukaaslaste vastas nätsutab. Seal viibitud nädalavahetuse jooksul sai selgeks ka see, et ta mahutab üldse väga palju asju suhu... nagu ka piltidel näha on.
 Viimased pildid kutsust leiab siit.
 Thank you, come again.