Hommikul kõndisin täiesti tuimalt kooli, täiesti tuimalt läksin klassi kui tund hakkas ja täiesti tuimalt sooritasin eksami. Tuimalt. Lõpuks sain teada, et mul õnnestus saada 4, aga kui jutu kirjutamise osa oleks natuke teistmoodi olnud, oleks ka 5 kukkunud. No las ta olla. Hästi. Peale kooli läksime Triinuga ta ema korterisse, mis nüüd 2 nädalat jälle tühi peaks olema. Seal chillisime ringi. Tähistasime veits. Ma olin teind kaasa kokteili asjadest, mille ma ühest kapist välja tõmbasin. Kõõlusin seal natuke akna peal sellises suht kahtlases olekus. Triinu tahtis mingil põhjusel lõpuks ära minna ja ma tõmbasin siis ühe teise klassiõe juurde, kellega ma natuke väljas passisin. Siis pidi ta ka kuskile minema. Läksin jälle Triinu ukse taha, et ta mind lõbustaks või miskit teeks. Sealt ukse juurest tõmbas mind ära Marili, kellega ma poes käisin ja kes jõudis järeldusele, et ma pole normaalne inimene. Kah üllatus... No ja nüüd jõudsin ma kuidagi koju. Pea käib kergelt ringi, loll irve näos ja tõsine igavus sees närimas. Jube. Vb äkki tuleb siia õhtul veel mingi täiendus, sestetetet mul on plaan.Ja ma lähen reedel kaberlasse ja olen seal kuni pühapäevani. Sain üllatusele jälile. Whooaaaashh! No ja suvetööle ma ka ei jää ikkagi!!!!! Oli topelt põhjust tähistada. Ja õues on 29 kraadi sooja. Suvi. Thank you, come again.
Käisin eksamikonsultatsioonis ja nüüd tundub kõik veel lihtsam kui ma arvasin. Päris hästi ju. Nüüd ma lihtsalt pmts kordan teada olevad asjad üle ja üritan paar asja veel meelde jätta ja siis peakski korras olema. Tervis pole ikka kõige parem. Nüüd tekkis mulle lisaks kõigele muule ka köha. Super. Kogu see jama on vist kopsu liikund. Super, super, super. Peale kooli käis Triinu siin ja segas mulle mingi haige tee kokku, et ma terveks saaks või miskit sellist. :D Jubeda maitsega asi tuli kokku, aga mul õnnestus see ikkagi ära juua. Seega nüüd olen ma joonud kõiki siin korteris olevaid teesid ja seda veel samal ajal. Saavutus missugune. Thank you, come again.
Tatt nagu ei lõppekski otsa. Nina on juba kohutavalt punane. Jube. Positiivne on vist ikkagi see, et tervis on natuke parem kui eile oli. No samas võib mul täna lihtsalt parem päev olla ja homme tuleb täie kolinaga palavik, veel hullem kurguvalu, häälepuudus ja täielik tati tilkumine. Jään siiski lootma parimale. Võtsin täna kätte inku õpiku ja hakkasin õpiku algusest peale selles olevaid ülesandeid lahendama. See oli päris meeleolukas. Istusin tunde oma toas ja isa käis vahepeal kontrollimas kas ma ikka elus olen. Oma täielikku isu puudust arvestades oli see mõistlik tegu. Mu terve tänane söök koosnes ühest kausitäiest kiirnuudlitest, mille ma omale täiesti agressiivselt sisse kallasin kartes nälga surra, kahest röstleivast, umbes kümnest hommikusöögihelbest. Selline kogus sööki õnnestuks mul tavaliselt ühel hommikul endale sisse ajada, aga täna oligi see mu kogu päeva toit. Natuke muret tekitav küll. No olgu, kaanisin sisse veel 10 tassi teed ka. Tjah, midagi see eriti ei päästa küll. Sitt seis. Homme ilmutan end koolis kolmandaks tunniks. Saab natuke kauem magada ja natuke varem selle asja kaelast ära ka. Õnneks saab mõned õpikud ka ära viia, mis reedel viimata jäid. Tjahhhh. Jäin natuke mõttesse ka täna. Ilmselged tulid sellised X-asjad meelde, mida enam mäletama ei peaks/ ei tohiks/ ei võiks. Taaskord käis asjade üleanalüüsimine, mis mingeid uusi tulemusi ei andnud. Mõtttttttetu tegevus. Teisipäeval on eksam. Tahaks juba teisipäeva. Saaks selle asjaga juba ühelepoole. Närvis pole ka absoluutselt ja ma ei saa aru ka miks ma peaksin olema. Ise valisin selle aine, tunnen end seda õppides hästi ja ära ei tundu ka tüdinevat. Kõik on seega korras. Visake see eksam mulle ette juba. Thank you, come again.
Ma olen haigeks jäänud. Külmetus. Jube nohu, kurguvalu, palaviku kohta veel öelda ei oska, aga peaga on midagi lahti küll. Öösel ei saand ma üldse magada. No kui välja arvata see kui ma arvuti taga magama jäin... Siis oli isegi hea uni, aga hiljem ärkasin ma pidevalt üles, et nuusata või midagi sellist. Jube. Ja just enne eksamit. Super. Esmaspäevaks tahaks siiski juba korras olla no ja rääkimata siis teisipäevast. Täna sain kätte oma kunstiõpetuse tööd. Õpetaja oli vist ühe endale jätnud. Üks oli puudu ja ma võin surmkindlalt öelda, et ma sain selle valmis ja ma nii haigelt tahtsin seda endale saada. -.-Enesetunne on igatahes kohutav ja niinii ebamugav on mingit paksu salli ümber kaela hoida. Niiiiiiii ebamugav. Ja mul on tee joomisest juba ka siiber. Üks tass tühjaks joodud, kohe teine asemele. Kohutav. Thank you, come again.
Pool 7 ärgates oli enesetunne suhteliselt päris väga kohutav. Ninast lekkis vett, silmad olid paistes, kurk valutas ja pea valutas. Kõigi ühise otsusena jäeti mind koju. Kuna ma teadsin, et mõned õpikud korjatakse täna kokku, panin äratuse veerand kaheksaks, et ma jälle üles saaks ärgata ja paluda Triinult, et ta mu õpikud siis ära viiks. Helises äratus, panin selle kinni ja mõtlesin kuskil 5 minutit veel pikutada. Selle tulemus oli selline, et ärkasin tund aega hiljem. Kohutav. Peale sellist jama mul enam und polnud. Nii et üle päris pika aja olin ma unetult nii varakult ärkvel. Päris hämmastav. Istusin pikalt teleka ees, lammutasin kööki kogemata natuke, tühjendasin külmkappi, korjasin oma toast natuke sodi kokku ja joonistasin ka veits. Suhteliselt ruttu hakkas igav. Ilmselgelt. Kohe varsti hakkan ilmselt šokolaadisaiakesi tegema. Kohutav isu on nende järgi. Tjah. Nomnom. Nägin täna aknast kahte vanatädikest teineteisele "oi-oi" karjumas. Oli küll naljakas jah. Thank you, come again.
Läksin magama öösel pool 2. Ilmselgelt olid mu biuka ja geo töövihikud piisavalt tühjad selleks. Hommikul ärgates oli kurk jube valus, pea valutas, silmad sügelesid jubedalt + paistetus (no jalgade valust ma siinkohal enam ei räägikski, see on nvn õudne). Kooli minek tundus nii vale asi mida teha, aga ma pidin end hinneteseisu paremaks tegemise jaoks kooli vedama. Pidin. Ise sundisin. Tee peal nägin kui haigelt männid õitsevad. Sain enda peale kurjaks, et olen selline... männi õietolmu allergiaga... tüüp. Esimesse tundi hilinesin natuke, aga pääsesin õnneks suht kergelt. Biuka töövihiku ja õpiku sain ka ära antud + kt järgi tehtud. Edukas tund oli. Inimese õpetuse tunni ajal vahtisime Kung Fu Pandat ja peale tundi oli mingi õppus. Kõik evakueerusid kooli parkimisplatsile ja siis lihtsalt täitsa ns käis seal passimine ja siis võis kohe kooli tagasi ka minna. Väga mõttetu oli tegelt. Matas oli mingi töö moodi asi vist, mida homme peaks lõpetama vist. Vene keel oli mõttetu, ajalugu oli ka päris mõttetu aga ma sain viie selle uurimustöö eest niiet see polnud ilmselgelt mõttetu ja siis inkus tegin ühe arvutitöö järgi ja sain teada millal täpselt esmaspäeval see eksamikonsultatsioon on. Juhhei. Vene keelt käisin ka järgi tegemas. Olin täiesti teise töö jaoks õppinud, aga las ta olla. Vähemalt ei ilutse enam seal see hüüumärk. Kodus üritasin jube kaua ärkvel püsida, aga lõpuks enam lihtsalt ei suutnud unele ei öelda. Peale nelja jäin magama ja veerand 9 ärkasin. Tore uni oli. "Sa oled vist õnnesärgis sündinud." - "Ei, mul pole praegu särki seljas." Sest see oli niinii haigelt naljakas. :D:DJärgmiseks nädalaks kuhjus järsku nii palju plaane. Tahaks teada, kus need ennem olid. See nv küpsetan ilmselt jälle neid samu šokolaadisaiu, mida kolmapäeval tunniski, sest mul õnnestus neisse täiesti ebainimlikult ära armuda. Ja üldse, mulle meeldib šokolaad. Rohkem tume šokolaad, aga nojah. Hädaga läheb kõik. Algselt olid mul selleks nv-ks natuke teised plaanid, aga see nihkus nädala jagu edasi. Olgu nii.
Thank you, come again.
ilmselgelt mina cooperi ajal
Thank you, come again.
Hommikul oli enesetunne päris kehv. Jäin lootma, et tassitäis kohvi, peavalu tablett ja allergiatablett parandavad asja. Allergiatablett sellepärast, et ma nii kohutavalt kardan praegu seda, et männid õitsevad või hakkavad kohekohe õitsema. Kui männid õitsevad oleksin ma nagu rassi vahetanud ja minust oleks saanud pilusilm. Üks asi on see, et silmad sügelevad ja teine see, et need paistetavad kinni. Awesome. No ja ma üritasin ka täna hommikul viieteist minutiga kooli minna, aga jäin tee peal hoopis mände vahtima, et teada saada kas need õitsevad. :D:D Tubli laps. :D Matemaatika jäi täna ära, mis oli lõppkokkuvõttes päris positiivne. Inku tunni ajal sain kirjutada mingit ümberjutustust, venku tunni lõpuks sain lõpuks teemast aru ja kõik oli päris... kena. A ja cooperit ma täna jooksma ei pidanud, sest mingi tormilaadne asi vuhises kohale. Mingi draama oli tunnialguses niiet õpetaja piinas meid sellepärast tunnis. Polnud üldse lahe. Lahedam oli see, et ma sain kekas paar asja ikkagi järgi teha. Kolmapäeval jooksen cooperit ja lähen arvatavasti ujumistundi ka järgi tegema. Plaanid. Seitsmena tunni ajal käisin juba poolsurnud olekus vene keele kahtesid ka parandamas. Parandasin 2 kahte neljadeks. Tunne oli kõikvõimas. Neljapäeval pean ka minema mingit tööd järgi tegema ja ma pean selle viie saama. Veerand peaks siis kindel 4 olema ja seega ka aasta. See oleks ilus. Peale neid parandamisi pean hakkama veel rohkem inkuga tegelema. Järgmise nädala esmaspäeva võtan kindlalt vabaks, et ajud ikka korralikult läbi kärsatada. Nii ju peabki. Peale kooli käisin raamatukogus ka raamatut väljavahetamas. Lihtsalt megalt masendav raamat oli. Raske oli seda lugeda ilma, et mingit imelikku tuju ei tekiks. Blah. Ma lähen müran nüüd veits bioloogia ja ajaloo uurimustööga. Thank you, come again.
Niisiis, 12 tundi Kaberlas. Ilmselgelt jäi liiga väheseks. Tahan veel ja veel kauemaks. Ilmselgelt tahan. Hommikul ajasin end kell 7 üles ja hakkasin bussile sättima. Jõudsin peale suht viimasel minutil vist. Buss olekski nagu meid emaga veel oodanud. Tobe nii mõelda, aga tundus nii. :D Mingil veidra juhuse läbi polnud mul nii vara ärgates üldse uni, kuigi magama läksin ma mingi pool 3 öösel või nii. Nojah, Kaberlasse mineku võlud. Päeval oli nii haigelt mõnus päikest võtta. Tundus, et hakkas hästi peale ka ja praegu vaadates tundun ka pruunim. Väga hea. Mis ma siis veel tegin? Ee... oma lemmik kutsudega jooksin ja mängisin loomulikult. Kui mul juba päiksest halb hakkas istusin netis ja siis hakkas silmanägemine nälja pärast ära kaduma (kusjuures sulatõsi). Otsisin siis grillimiseks mingit kraami ja ema asus grilli juurde valvesse samal ajal kui mina natuke tikkimismasinatega mässasin. Kui lõpuks süüa sai, siis sõin jällegi nii palju, et silmanägemine kadus ära. Kui ma olin natuke taastunud tuli emale selline geniaalselt kohutav plaan panna mind ta tööd tegema. Mingi aeg polnud vigagi, aga siis hakkas natuke jamaks minema ja elutahe peaaegu kadus. Niiet inimesed kes töötavad Pizza Buffa's ja kannavad XL suuruses särke võiksid teada, et mina rebisin seljatikandite tagant neid... ma isegi ei tea mis see on, aga ma rebisin selle üleliigse jama sealt ära. Vot nii. Seda jama tööd tehes kuulsin midagi, mille pärast mul lapsepõlve trauma taoline asi on. Maja peremehel oli külas üks mees, kes käis seal päris tihti kui ma veel seal elasin. See mees rääkis minuga kuidagi imelikult siis. "Tere ilus patsidega tüdruk! Kuidas sinul läheb kah?! Miks sa midagi ei vasta?" Krt ei vastand sellepärast, et mul ei tekkinud ta möla vahele võimalust vastata. -.-' Nt korra kui ma tahtsin vetsu minna tõmbas ta mu rajalt maha, pani aknalauale istuma ja hakkas vatrama. Mina pidin häda kannatama. Õudne. -.-' No ja sellest ajast peale kohe kui ma ta häält kuulen panen ma jooksu ja peidan ennast kuhugi ära. Seekord kusjuures ka. :D Kui ma ära hakkasin minema otsustas üks kutsudest mind 'kallistada'. Polnud kuigi meeldiv. Nüüd pean ilmselgelt õppima hakkama ja igast muud jama tegema. Homme pean cooperi ka ära jooksma. Nice. Ma suren veel seal. Thank you, come again.
Raamat, sassis tuba, korras tuba, mu oravake, kollased seinad, rohelised puud, tumeroheline muru, naer, mõtted, liiga palju mõtteid, suur idee, üks vale, homme Kaberlasse. Kõik. Thank you, come again.
Olen siiani ebanormaalselt vihane muusikaõpetaja peale. Tugev neli... Ausaltöeldes eelistaksin nõrka viit, sest tunnistusele ja ekooli tuleb lõppkukkuvõttes ikkagi kas 5 või 4. Keegi ei kirjuta sinna ette või taha kas hinne on tugev või nõrk. On lihtsalt üks number. Kedagi ei huvita kas see on siis tugev 4 või nõrk 5. Ilmselgelt tunnen, et selline hinne oli ebaaus. Mu veerandihinded läksid järjest: 5, 4, 5, 4. Kui ma oleks olnud koorilaps, siis poleks esiteks sellist valikuvõimalust tekkinudki, aga kui olekski siis oleks raudselt lõplik hinne 5 olnud. Raudpolt. Niisiis, räägime veel tugevatest neljadest? Oh, kindel see!Raamatud sain täna ära vastata. Kõik 3, mis mul juba ammu loetud olid. Piisavalt ammu, et nende meenutamisega läks mul piinlikult kaua. Siinkohal mainiks mu suitsiidset mälu ja rasket kuldaju, millest pahatihti muud kasu pole kui lihtsalt tundest, et ta on seal. Ehk siis mu aju on vahel kasutu ja mälu... mu mälu vihkab mind. Õues oli ulmeliselt soe. Väga meeldib soe. Talviti emban radikaid, suviti lebotan päikse käes. Väga meeldiv. Käisin raamatukogus ka. Puhtalt igavusest. Meil siin Kuusalu nii popp koht, et kõige käidavamad kohad on pubi, kool, kooli spordihoone, konsum ja talviti noortekas ka puhtalt selleks, et end üles saaks sulatada. Kuna ma oma kentsaka tujuga kõik need kohad välistasin sobis raamatukogu mingil põhjusel hästi. Oivik nagu ma olen. Sinna kõlbab üksi minna, seal on vaikne ja seal on... veel midagi, kedagi. Plaanid muutusid täna ka natuke. Khihi. Jama itsitus. Thank you, come again.
Whoa, sajas sissekanne. Hea töö. Koolis midagi väga erilist ei olnudki. Inimese õpetus möödus kirjutades juttu endast 20-ne aasta pärast. Eile õhtul mõtlesin midagi ühesõnalist kirja panna nagu nt surnud, et mul oleks midagigi tehtud ja mitte tühi leht, aga peale kolme lehekülge ajaloo uurimustööd Vene revolutsioonist oli mu käsi liiga väsinud. Korraks kahetsesin, et tööd arvutis ei teinud.. Matas pidime tegema mingit kahtlast rühmatööd HIV-i või millegi sellise kohta. Tjah. No ja siis vene keel. Soov klassist lihtsalt välja jalutada või õpetaja tähelepanu juhtida sellele kuidas ta õpilasega räägib oli meeletult suur. Laus mõnitamine käis ja olgugi, et mitte minu pihta, oli mul väga ebamugav seal olla. Veel ebamugavam oli seitsmenda tunni ajal sinna mingit käänamise tööd järgi tegema minna. Ma nii lootsin, et ma ei pea homseni seda õpetajat enam nägema, aga... jamps. Kodus oli lõbus. Ääretult põnev, enneolematult huvitav - ma läksin magama. Pühapäeval lähen ma Kaberlasse. Vägaülimegagigasuperhüper jesssss!!!! Thank you, come again.
No mitte kuidagi ei sobi mulle need vihasena magama minemised. Kell oli juba niigi 1 saanud ja tänu lõuna ajal magamisele oli juba teada, et magama jäämine on raskem kui tavaliselt ja siis mõtleb mõni inimene veel enda arust õudselt lahe olla ja ajab mind vist eneselegi teadmata nii kuramuse vihaseks. Esimesed 5 sekundit hommikul olid head. Olin uimane ja pooleldi veel unes nii, et ei mäletanud eelnevast õhtust midagi no ja siis tuli meelde. Olgugi kuidas ma seda eemale peletada üritasin. Kohutav tunne. Mulle ei meeldi vihane olla. Päriselt. Positiivne oli see, et kooli sain ma täna autoga. See natuke aega kui hommikul sadas ehmatas mu ratturist sõbu ära ja ta veenis oma isa meid autoga viima. Väga hästi. Tööõpetuses sain lõpuks selle liha hautamise, keetmise, praadimise ja ma ei tea mis jutu valmis ja jõudsin isegi oma liniku ära heegeldatud. Äärmiselt põnevad kaks esimest tundi. No ja oma padja sain ma ka sealt lõpuks kätte. Kirjanduses tegime vist mingit lugemistesti tulevikukodudest, mis on põrandast laeni elektroonikat täis. Ei arva sellest väga hästi. Praegu on piisavalt hea. Kehalises sai 60m joostud. Ahjah, tunni algul jooksid mingid lasteaia lapsed staadionil ringi. Jube armas oli. :D No ja siis nägin ma enda lasteaiakasvatajat ka. Alati kui me nt poes temaga lobisema satume, siis tuletab mulle meelde kuidas teised pidid jutustama kelleks nad suurena saada tahavad ja nii, aga mina loll kirjutasin sellest. :D Awesome põngerjas olin. :D Matemaatikas oli kõik hämmastavalt arusaadav ja füüsika oli mõttetu. Seitsmenda tunni ajal valmistasin ma omale ilusa füssa spikri ja kaheksanda tunni ajal läksin sama ilusti seda kt-d järgi tegema. Usun, et läks ka ilusti. Kuidas siis muidu? Praegu virisen oma selja pärast ja üritan end väga kangekaelselt ärkvel hoida. Kõrval istub kohvitass ja ees on paberileht, et ma saaksin lõpuks ometi alustada mingit ajaloo uurimustöö tegemist. Edu mulle sellega. Thank you, come again.
Ärgates oli tunne nagu oleksin peale kooli tukkuma jäänud ja veel terve õhtu aega logeleda ja igast jama teha. Kerge šokk oli kui kella nägin. Hommikul vähemalt ei sadanud niiet väga vinguda ei saanud. Tunnid möödusid ka kuidagi tavaliselt. Midagi väga erilist ei meenugi. No juu siis polegi midagi mäletamisväärset. Mõttetu. Peale kooli jäin kohe magama. Nii kohutavalt väsinud olin. Õnneks sain koolist tulema nii ruttu kui teisipäeviti vähegi võimalik on. Tjah. Vedas vist. Thank you, come again.
Polnudki kõige hullem täna. Hommikul kui olin jõudnud õue piiluda sain ma küll ainult öelda: "Kill me." Kuradi mõnus oli läbi paduvihma kooli joosta ja veel eriti mõnus oli kohe esimese tunni ajal füüsika kontrolltööd teha. Ka vene keel ja matemaatika möödusid hindelist tööd tehes. Kolm tundi järjest. Ilus. Kehalises olime vähemalt sees (ÕNNEKS!). Mängisime käsipalli. Tjah. Ja biuka ajal sain geo kt järgi teha niiet ma ei pidanudki 8 tundi koolis passima. See oli awesome. No ja kodus koitis mul, et ma oleks võind sel ajal raamatuid vastama minna. Pole ime, et pea valutab pidevalt jne. kui selline kuldaju sees loksub. Kodus hoidsin end kõikvõimalike meetmetega ärkvel. Ma ei tahtnud magama jääda, sest muidu pole võimalik õhtul õigel ajal magusasse unne vajuda. Niisiis ma ei teagi enam mitu tassi kohvi ma jõin ja endaga rääkisin kah... Kuldaju ma ju mainisin vahepeal eksole? Ahjah, keegi helistas mulle esimese tunni ajal. Võõras number oli, vastu ei hakand võtma ka tunni ajal ja pärast tagasi helistada nagu ka ei tahtnud. :D Niunäu. Käisin emaga Konsumit vallutamas. Kõva vallutus kah. Pudel mineraalvett, suur pakk hommikusöögihelbeid ja 5 pakki kiirnuudleid. Võimas söök. Oma semukesi igatsen ma ka hullumoodi. :(Thank you, come again.
Ülemõtlemine123. Muud pole vast vaja öeldagi. Nii palju mõtlesin ma igatahes välja, et tahaks kodust mõneks ajaks jalga lasta. Ei, mitte nii, et "niunäu-keegi-ei-hooli-lasen-kodunt-jalga-sest-see-toob-äkki-mingi-lahenduse-pohhuj-et-tegelikult-ei-too-niu-näuuuuu". Tahaks minna kuskile tuttavasse võõrasse kohta. Ükskõik kui loogiline või mitte loogiline see lause ei tundunud. Tuttav võõras koht. Ehk siis selline, kus ma olen juba käinud, aga kus ma pole nii kaua kunagi olnud, et see päris oma oleks. Tundub loogilisem? Kuigi tänane möödus kuidagi imelikult palju täielikus vaikuses (mida ma tavaliselt absoluutselt ei talu) mõtiskledes õnnestus mul läbi lugeda too raamat, mida ma eile õhtul alustasin (mind on hakanud nüüd viimasel ajal häirima see, kui mul mõni ajakiri, ajaleht või siis raamat pooleli jääb) ja õnnestus ka geograafiat õppida. Mu endagi üllatuseks õnnestus mul üle pika aja kogu selle oiviku elulaadi keskel ära kaotada oma telefon. Seda avastades valdas mind täielik paanika. Kammisin läbi kõik toad ja peaaegu kõik kohad neis. Teinekord alustan siis kohe oma voodi tagant... Jõudsin ka järeldusele, mis kõlab väga nohiklikult. Peale raamatu läbi saamist jõudsin siis nimelt järeldusele, et hakkan ainult rohkem kirjutama selliseid totraid jutte inimestest, keda tegelikult ei pruugigi eksisteerida ja olukordadest, mida kunagi juhtuda ei pruugi. Teisisõnu hakkan tegelema rohkem omaloominguga. Olen tegelikult ammu juba mõelnud sellega tõsisemalt tegeleda, aga aeg ja laiskus võtavad oma osa. Seni pole tegelikult hullu olnud. Olen andnud nt emale lugeda vist kolme jutukest, mille tagasisideks nägin pisaraid. Esimese laksuga arvasin, et mu kirjutised on nii kohutavad, et ajavad nutma. :D Ei tegelt talle meeldis ja ta elas väga sisse või mida iganes ta ka ei öelnud. :D Siiski omaloomingut ma kuskil väga avaldama veel ei kipuks. Lihtsalt mainin. Kuna koolilapsi on õnnistatud varakult üles ärkamisega, siis ma lõpetan tänaseks. Thank you, come again.
Varsti tõmban end diivanile kerra ja ühinen emaga hakates Eurovisiooni vaatama. Mingi aeg tagasi hakkasin mingil teadmata põhjusel raamatut lugema. Seda sama mille ma kunagi ilma mingi põhjuseta raamatukogust võtsin. On huvitav küll. Homseks pole plaane, aga tahaks. Tegelt tuli natuke plaane meelde küll. Pean geograafiat vastama minema niiet sealt peaks midagi pähe raiuma. Tjah. Sellega saaks tegelt ruttu ühelepoole niiet tahan veel plaane. Väga tahan. Thank you, come again.
Nii awesome oli täna lõpuks kooli jõuda. Vene keel läks täiesti kõrvust mööda, kunstis sodisin ka miskit, keemiast ei mäleta ma esialgu midagi jaa muusikas oli jälle mingi sõnastiku töö, mille enamus tegid spikri pealt maha. Matemaatika oli täna üllatavalt arusaadav ja kirjanduse tunnis sain teada, et jään suvetööle. Fuck yeaaaah!! A pohhuj tegelt, istun seal päevakese, teen seal midagi ja ongi korras. Mõistetav. Ei ole isegi üllatunud. Jah.Mingit ebaõnne moodi asja mul sellegipoolest täna ei olnud. Kõik läks täitsa eee... ilusti? Peale kooli oli küll plaanis midagi muud teha kui magama jääda, aga uni on ju ka hea ja miskit nii pakilist, mida ära jätta ei saa, plaanis polnud. Jah. Kui üles ärkasin läksin suht varsti emaga poodi. Vähemalt siis oli ta mu suvetöö uudisest rahunenud. :D Ma ise sellest mingit paanikat ei tee. Las ta olla. Teen selle kohe suve alguses ära, saan kaelast ära ja ongi kõik. Milleks paanitseda. Ema arvamus sellest oli algul hoopis teine ja nüüd ma saan kenasti mõnitamist kaela, aga las ta olla. :D Ma olen täna üllatavalt pohhuistlik olnud. :D Jama on see, et see nv ma enam ikkagi Kaberlasse ei saa. Täna tuli välja, et ema ei pea tööle minema. Niunäu. Las ta olla siis. Ebausuga seoses. Ma pole ebausklik nii, et tänane kuupäev ja see jama mind muidu väga ei mõjuta. Redelite alt ma siiski läbi ei kõnni. Ükskord rattaga kooli poole sõites jooksis üks must kass täpselt ratta eest läbi. Mingil põhjusel hakkasin ma mingeid naeruväärseid üle õla sülitamise rituaale läbi tegema ja mida kõike veel ja siis kui ma edasi minema hakkasingi, siis järgmisest ülekäigu kohast oleks mulle üks punane auto otsa sõitnud. Siit moraal - ära jokuta kõnniteele tatistades, sõida kohe edasi! Thank you, come again.
Terve päev olin üksi rahulikult kodus ja siis... ja siis tuleb isa koju. Küsisin imestades miks nii vara, aga vastust ei tulnud. Mitte ühtki piuksu ei tulnud. Ükskõik mida ma ei küsinud, ükskõik mida ma ei öelnud või ei hüüdnud. Mitte ühtki piuksu vastuseks ei tulnud. Siis tuli ema. Küsin siis temalt miks nad nii vara tulid. Sellele ma jällegi vastust ei saanud. Hoopis mulle vaadati imestusega otsa ja küsiti miks ma koolis polnud ja siis... ja siis hakkas isa pasundama, et tema kolib tagasi Kohtla-Järvele. Peale seda ei suheldud minuga enam üldse ja ma lihtsalt jäin sinna seisma ja vaatama kuidas mõlemad täiest kõrist teineteise peale lõugavad. "Juno" on hea film ja see laul sealt lõpust jäi külge. Jah.Homme lähen ilmselt kooli. Thank you, come again.
Ilmselgelt oli mul häirivalt teguderohke päev. Kõige kasulikumad asjad, mis ma täna tegin olid ilmselt see, et ma korjasin oma põrandalt mingi jama kokku ja lugesin pool inku õpikut läbi. Hurraa mulle. Ja ma pean mainima, et on äärmiselt häiriv kuulda helisid ja muusikat normaalselt ainult ühe kõrvaga. Teises istub jumala ülbelt vatt. Super.Chilla on hakanud väga ülbelt oma puurist ise välja murdma. Hetkeseisuga on puuriuks kinni kahe kirjaklambriga. Vähemalt ei saa mu oravake kuhugi jooksu panna ja ma saan natuke rahulikumalt magada. Niiet päris hästi? Nüüd on plaanis pisikesele üldse uus puur muretseda, sest praegune uberik ei kõlba kuhugi. Loodaks siis ikkagi saada mõne sellise, kust ta ise välja ei saaks. Jah.Ja tahaks veel kellelegi midagi öelda: WOW! Nüüd on kõik.Thank you, come again.
Tänane oli kohutav. Hommik algas juba kehvalt. Pea valutas, kõrv oli täiesti lambiselt valutama hakanud. Mõtlesin, et küll see peale kohvi joomist üle läheb. Eksisin. Peale teist tundi rändasin kooliarsti juurde, kes demonstreeris uhkelt oma teadmatust. "Oi tead, ma ei teagi milles viga olla võib... Aga ma annan sulle mingit valuvaigistit ja äkki hakkab parem." Uhke. Kui lisasin, et ka süda on paha käsiti sisse võtta söetablett. Wow. See oli üllatus. Mul polnud õrna aimugi, et siis tuleb söetabletti võtta. Seda ma igatahes teadsin, et sellest valuvaigistist pole enam mingit kasu... Kui mind oli ravimeid täis tuubitud, kobisin järgmisesse tundi. Matemaatika tunni kõige suurepärasem osa oli see, kui ma korraks klassist välja sain. Enne kehalist käisin jälle kooliarsti juures, sest valu polnud järele andnud. Jällegi ei osatud midagi öelda ja kästi peale söögivahetundi tagasi tulla, et saaksin uuesti valuvaigistit võtta. Kekas oli haigelt lahe vaadata kuidas teised cooperit jooksid. Nüüd pean ise järgi jooksma. JESS! Pole midagi paremat kui 12 min järjest mööda staadionit joosta. Ma päris ausalt ei tahagi seda nõmedust ära joosta. -.-' Peale kehalist ja peale sööki rändasin jälle kooliarsti juurde ja siis tehti läbimurdeline avastus selle kohta miks mu pea valutab - see on kõrvaga ühenduses. WHOAAA! Kes seda oleks osanud arvata. Uskumatu! No ja siis tuubiti mind jälle valuvaigisteid täis, patsutati õlale ja lükati ruumist välja. Pmts head teed mulle. No biukas õnnestus mul meeletu uni ka veel kaela saada. Järgmise tunni ajal läks õnneks uni ära jaa kaheksanda tunni ajal käisin veel ühte biuka KT-d järgi tegemas. Je. Kodus valjusin kohe magama. Ilma pikema jututa. Ja praeguse seisuga istun siin vatt kõrvas nagu... inimene kellel on vatt kõrvas. Homme ma end koolis ei ilmuta. Äkki ilmutan perearstil, kuigi ei tahaks. Aga pole kindel, kas üldse saan vastuvõtule. Titade päev pidi olema. Blah. Võin ju ka ühe päeva titt olla. Tark jutt eks. Imestan, et veel ükssarvikuid, vikerkaari ja rääkivaid pandasid ei näe. Thank you, come again.
Koolis oli mõttetu. Ausalt. Vene keel ajas närvi, muusika tund ajas närvi, keemia ajas närvi, matemaatika ajas lihtsalt ahastusse. Kirjanduse ajal sai minna mingit etendust vaatama aulasse. Haigelt hea etendus oli ka. Kiidan aint. Mulle vähemalt meeldis. Pidavat väga probleemide rohke tükk olema, aga oiiii kuidas vahepeal naerma ajas. :D:DPeale kooli koristasin kodus. Väga edukalt sain toa korda ja jõudsin isegi oma oravakest ringi jooksutada. Nii sain ma mõtteid ootamiselt maha. Oeh. Praeguse seisuga istun koos oma lemmik kutsudega teleka ees ja mõtlen sellest kui palju see koht mulle ikka suve meenutab. Täiesti ulme. Ma ei tahagi siit enam ära minna. Ilma naljata. Tirige mind siit ära, tassige. Mina siit ära minna ei taha. Pohhuj, et telekast tuleb mingi imelik film kus, mingi mees leidis jõe kaldalt ajamasina... Mida kõike ma ka ei vaataks. No ja nüüd sõidab ta pappkarbis mööda linna ringi. Tore. Muide, ühistransport on jama. Kaberlasse jõudsin ma bussiga, mis haises okse järgi ja mille põrand oli õhku täis. Sõna kõige otsesemas mõttes. Jube. Logu. Buss. Oli. Ew. Üks minu jaoks naljakas asi veel. Kui ma siia jõudsin hakkas maja peremees mulle näitama kuidas saun sisse käib ja kuidas kõik muu toimib. Oli naljakas, sest ma tean juba kõike. Oli naljakas, sest jäi mulje nagu jääksingi ma üksinda majja. Naljakas. Aga grillitud liha on ikkagi ulme hea. Ja nüüd lähen ma issit otsima, sest ta kadus kuhugi juba tükk aega tagasi ära. Näu.Thank you, come again.
Kooli õnnestus mul täna ikka natuke hiljaks jääda, aga õnneks mitte nii palju kui eile. Homme loodaks vähemalt normaalsel ajal enne tunni algust kohal olla. Oeh. Homme ei viitsikski end kooli vedada tegelt. Aganoh, lühendatud tunnid pidid isegi olema niiet katsun ära kannatada. Ma muutusin enne vene keele tundi kurjaks. Kirjutasin nagu hullumeelne tõlkelauseid ümber, et need paremini meelde jääksid, aga lõpuks andsin lihtsalt alla ja tegin spikrid. Lõpuks tuli välja, et kt-s on hoopis teised laused niiet spikritest polnud ka väga kasu. Ilmselt mulle siit väga head hinnet ei tule... Ja teisi mitte nii häid hindeid ma ka täna parandama ei jõudnud. Super. Kas ma olen imelik, et mul õnnestub peaaegu igast vene keele tunnist õpetaja poolset mõnitamist kellegi pihta üles noppida või nii ongi? Mul on lihtsalt seal tunnis kohutavalt ebameeldiv olla, olgugi, et mõnitamine minu suunas ei toimu. Tjah. Homme saan lõpuks Kaberlasse! jesjesjesjesjesjesjesjesjesjesjesjesjesjesjesjesjesjesjesjesjejes... jes. Tõsiselt tahaks kohe hommikul 6.30 koos vanematega bussile kobida ja juba sinna sõita. Vot nii palju tahakski. No eks ma pakin siin praegu asju edasi ja üritan samaaegselt natuke õppida ka järjekordseks muusika sõnastiku tööks. Jaa Chilla on mul nüüd veel kiisupall ka. Siiski võimsad hüüdnimed.
Thank you, come again.
Magasin hommikul kohe mõnuga sisse. Kodunt sain välja 5 minutit enne kaheksat. Pole paha? Hilinemine oli kindel. Minu jaoks natuke üllatav oli see, et viie minutiga jõudsin ma juba tunnelini. Kooli hilinesin ma sellegipoolest 10 minutit. Jess. Garderoobi jõudes hakkas dire midagi tänitama, aga no las ta olla. Naljakas oli see, et töpa õps ei pand isegi tähele, et ma hiljem jõudsin. Mingi aja jõudsime kirjanduse tunnis ka passida, aga juba siis käisime sööklas miskit söömas ja tormasime bussile. Etendusel tahtsin ma kohta vahetada kohe kui nägin, milline tatikate kari mu seljataha istuma läks. Pmts terve etenduse aja nad vatrasid seal taga ja peksid mu tooli seljatuge jalgadega. Selle kohta ainult vinguks. Etendus ise lõi mulle täiesti teise kujutluspildi sellest muinasjutust. Mina sain asjast aru nii: Algul sebis Lumivalgeke seda printsi, siis keksis selle metsavahiga metsas ringi ja kaotas suunataju jaaa eksis ära, peale seda murdis Lumivalgeke mingisse metsamajja sisse, kus ta hakkas kohe sööma ja lõpuks läks magama ka, kui pöialpoisid koju tulid ei tahtnud Lumivalgeke sealt üldse ära minna olgugi et oli paksus metsas ja ühes majas koos karja meestega ja kui teised pöialpoisid seal ringi keksima hakkasid sebis Lumivalgeke juba salaja Õnneseenega, hommikul kui ta neid tööle saatis käis ka selline jant nendega et oioi, no ja lõpuks kui prints oma kohutava hingeõhuga ta surnust üles oli äratanud keksis ta ka Õnneseene juurde ja kui ta juba printsiga abielus oli, siis jooksis ta jälle Õnneseenega semmima. Mida sellest järeldama peaks? Aga Õnneseende õnnestus mul igatahes ära armuda. Ta oli nii haigelt armas no. :D Väga kahtlane etendus oli. Mulle meeldivad sõnad rohkem. Palju, palju rohkem.Koju jõudes jäin ma vist magama. Pole isegi kindel. No ja praeguse seisuga õnnestus mul juba Konsumit vallutamas käia ka. Ja ma sain teada, et ma lähen reedel Kaberlasse maja valvama. JESSSSS!!!!!!!! Vot täpselt seda ma oodanud olingi. Näen oma pisikesi kutsusi lõpuks. :3Thank you, come again.
Endiselt arvamusel, et kodus on praegu hea olla. Üksi ma mõtlen. Mõtlesin hakata teistkordselt lugema ühte oma lemmik raamatutest John & Mary. Jõudsin kuhugi poole peale. Raamat on endiselt sama hea kui täpselt aasta tagasi lugedes oli. Homme võib mind juba arvatavasti koolis näha. Seda enam tahan ma kooli minna, et seal ei pea nii kaua passima enam. Kaks tundi pidi olema + mingi väike aeg kolmandast tunnist ka ja siis klassiga linna balletti vaatama. Ei saa kurta lihtsalt. Neljapäev tuleb jälle jamalt pikk ja ebahuvitav ja ma pean vene keelt minema järgi tegema... Reedel saab viimasest tunnist ära mingit etendust vaatama, niiet see on hea, kuigi muusika tund võtab igasuguse isu enam sel päeval kooli ilmuda... Lihtsalt milleks ma selle sõnavara pähe pean saama, kui see peale hindelist tööd kohe meelest läheb... ja kui mul üks sõna teisiti kirjas on läheb ka kohe hinne maha. Ma tõesti ei viitsi enam. Tekib kiusatus lihtsalt õpik lahti võtta ja sealt kõik maha kirjutada... ja et õpetaja siis rahul oleks! Samas ma ei saa aru ka sellest miks terve klassi õpilased ükshaaval laulma peavad. Et õpetaja saaks nendega nende keelejuurikate pingul oleku pärast möliseda ja käskida suulage tõsta? Täielik mõistatus. Päriselt ka. Ja lisaks sellele ei mõista ma seda, kui mõne laulu sõnad, mis peavadki peas olema, on pefektselt peas, aga hinne tuleb ikkagi neli, sest emotsionaalsust pole piisavalt. Kas ma peaksin seda lauldes nutma hakkama või?! Jube elu. Olles nüüd piisavalt bitchinud, ma lõpetan selleks korraks. Aidaa.Thank you, come again.
Kodus on hea olla. Päriselt ka. Kodus olemist hakkasid segama ainult need kuramuse kõhuvalud jälle. Täna öösel ma vb siis korralikult magada ei saagi. Jamps.Võlgnen ka kellegile suure vabanduse. Seega - palun vabandust! Ükskõik kui jama ka blogi vahendusel vabandamine poleks... Millalgi järgneb ka näostnäkku vabandus. Ausalt. Ma olen vist mingitmoodi mineraalveest väikestviisi sõltuvuses, aga see ei saa ju kuidagi kahjulik sõltuvus olla. Ega ju?Ja ma pean mainima, et ma igatsen meeletult kellegi häält kuulda. Lihtsalt mainin või nii... tjah. Kui veel igatsusest rääkida, siis ma igatsen suve ja oma neljajalgseid semusid Kaberlas. Ma pole neid vist sügise algusest saadik näinud. Päris jõhker. Loodaks lähiajal ennast ema tööjuurde sebida, et oma semukesed siis lõpuks jälle ära näha. Tõsiselt, ma nii haigelt igatsen neid.
Thank you, come again.
Päris tore oli hommikul ärgata ja siis umbes 20 korda äratust veel kümne minuti võrra edasi lükata. Magama läksin vist ikkagi enne kolme. Like 10 minutit enne? idk. Igatahes peale ärkamist käis hull sagimine, aga lõpuks jõudsin ikkagi õnnelikult õue. Väljas ma enam nii õnnelik ei olnud, kui avastasin, et mul on suur võimalus sellise tuulega ära lennata ja et mul on vägavägaväga külm. Tatsasin siis koos paari semuga nagu pingviin laada poole. Kusjuures selle aasta laat tundus kuidagi asjalikum kui eelmiste aastate oma. Ühed jube armsad kõrvarõngad sain ning isegi hinda õnnestus natuke alla kaubelda jaaa mingi sädeluse sain ka. Sellist sädelust olin ma nagu väärakas igaltpoolt otsinud. Lõpuks leidsingi. Jess. Kuna Marili sai vahepeal mingitsorti ärevushoo, siis põgenesin ma koos Triinuga vahepeal tema juurest ja istusin lihtsalt laada keskel puhates ja külmast värisedes. Isegi paar pilti on sellest nagu näha. Lõpuks mõtlesime siiski tagasi minna, sest ma hakkasin juba mustikamahlapulka meenutama. No veel natuke tõmblemist seal ja siis mõtlesime koju ära minna. Marili jäi veel sinna, sest tal oli mingi haige raha kulutamise vajadus ja kõik pidi sendi pealt otsa saama. Mis seals ikka, las laps olla. Õhtul oli veel plaan grillima minna, aga see jäi katki ilma ja laiskuse pärast. Mul on kusjuures siiamaani külm. Tüüpiline külmavares. See ongi üks põhjus miks ma suve nii haigelt tahan - siis on soe! Ma tahan homme ema tööjuurde minna. Niunäu, oi kuidas tahan. Thank you, come again.
Hommikul kõndisin täiesti tuimalt kooli, täiesti tuimalt läksin klassi kui tund hakkas ja täiesti tuimalt sooritasin eksami. Tuimalt. Lõpuks sain teada, et mul õnnestus saada 4, aga kui jutu kirjutamise osa oleks natuke teistmoodi olnud, oleks ka 5 kukkunud. No las ta olla. Hästi. Peale kooli läksime Triinuga ta ema korterisse, mis nüüd 2 nädalat jälle tühi peaks olema. Seal chillisime ringi. Tähistasime veits. Ma olin teind kaasa kokteili asjadest, mille ma ühest kapist välja tõmbasin. Kõõlusin seal natuke akna peal sellises suht kahtlases olekus. Triinu tahtis mingil põhjusel lõpuks ära minna ja ma tõmbasin siis ühe teise klassiõe juurde, kellega ma natuke väljas passisin. Siis pidi ta ka kuskile minema. Läksin jälle Triinu ukse taha, et ta mind lõbustaks või miskit teeks. Sealt ukse juurest tõmbas mind ära Marili, kellega ma poes käisin ja kes jõudis järeldusele, et ma pole normaalne inimene. Kah üllatus... No ja nüüd jõudsin ma kuidagi koju. Pea käib kergelt ringi, loll irve näos ja tõsine igavus sees närimas. Jube. Vb äkki tuleb siia õhtul veel mingi täiendus, sestetetet mul on plaan.Ja ma lähen reedel kaberlasse ja olen seal kuni pühapäevani. Sain üllatusele jälile. Whooaaaashh! No ja suvetööle ma ka ei jää ikkagi!!!!! Oli topelt põhjust tähistada. Ja õues on 29 kraadi sooja. Suvi. 
