romantika oma joonistustega

 Kas teil on ka vahel tunne, et te ei tee piisavalt asju? Või ei saa lihtsalt aru kui palju tegelikult teinud olete? Mul on koguaeg. Laupäeva öösel Vanalinna galeriidest mööda jalutades virutas mulle eriti näkku tunne, et ma pole mitte midagi joonistanud. You see, ma lubasin endale sel aastal iga päev midagi joonistada. Midagigi. Ja siis ma nägin KUMUs fucking parimat kunstitükki üldse. "Köis". See oli lihtsalt põrandal olev köis. Jep. And if that's a thing, there is literally no reason I couldn't do artsy shit. Tänks, Neeme Külm ja "Köis".
 Ma olin igatahes unustanud kui palju ma teinud olin. Ma olin ära unustanud ühe oma täis kirjutatud ja pooleldi vanni pillatud kaustiku. Ma olin täiesti ära unustanud oma tulnukad ja teised plätserdused. Tegin omale siis ilusa meeldetuletuse. Küünaldega ja puha. Romantika iseendale. Self-love at its finest. Vein oli ainult puudu. Istusin ja vaatasin tükk aega mõnusa muuska saatel oma loomelapsi. Näevad kaunis shitty'd välja, aga kuna on enda omad, siis olen ikkagi uhke. Pilti tegin ka, et ikka eriti artsy oleks. Mõned väiksemad pildid on teadmata kadunud või ära visatud salvrättide peal. Ma olen neid hajameelselt igalepoole jätnud. Oops?
 Möödunud nädal oli kaunis nigel. Mõnusaid õhtuid oli ka, aga meeleolu pole olnud päris see. Õnneks ei tundu olemine täiesti lootusetu. See küünaldepidu tekitas ka parema tunde. Distractions.
 Thank you, come again.

this is what dreams are made of vol 6

 Ma näen viimasel ajal unenägusid, mis mind tappa tahavad. Tänane uni oli ka selline, aga piinas mind kauem.
 Nägin, et läksin oma sõbrannadega välja ja me olime kõik väga elevil tantsima mineku üle. Rääkisime kuidas ammu pole nii koos käinud ja kordasime plaane veel üle. Korraga nägime järgmise vastutuleva maja juures seismas ühte musta värvi autot (ei oskaks ka parema tahtmise juures auto marki sinna juurde mõelda), mille ümber seisis kolm meest, samuti mustas. Ühel neist oli mingi imelik habe. Mehed lähenesid meile ja küsisid, kas me tahaks nendega kaasa minna. Keeldusime viisakalt ja läksime tantsima. Tantsupõrandal nägime kuidas meile need kolm meest erinevatest suundadest lähenesid. Pidasime targemaks põgeneda (lollakas, miks turvameest üles ei otsinud). Saime jooksu, vedas. Järgmine päev aknast välja vaadates nägin tuttavat autot maja ees. See sama must masin, mis eilegi. Hakkasin seda järjest tihemini nägema. Kui autot polnud, siis oli see imeliku habemega mees ikkagi. Näitasin vanematele ka. Ema muutus murelikuks ja me läksime koos politseinikega vestlema. Kuidagi jutu sees tuli välja, et tol habemega mehel on igalpool tutvused sees ja järsku hakkasime me imelikke pilke saama. Suurepärane, nad kõik olid ta tuttavad. Otsustasime lahkuda. Ema võttis mu oma tööjuurde, et mul kuidagi ohtum oleks. Õhtul oli mul mingil põhjusel vaja varem koju saada. Tellisin takso. Enne majast välja astumist vaatasin veel välja, et taksojuhti näha. Taksojuht oli üks nendest kolmest mehest, keda esimesel õhtul nägime. Dope. Cool. Sattusin paanikasse. Mu paranoia ja paanika olid lõpuks nii kaugele jõudnud, et mind toimetati psühhiaatria haiglasse. Chillisin siis veits seal, kuni mind toimetati mingile sealsele koosolekule. Mu ema oli ka seal. Ta rääkis sellest kuidas mind peaks koju lubama ja kõik on tegelikult korras. Ise vaatasin terasel pilgul kõiki ruumis olevaid inimesi. Ma olin peaaegu kindel, et haigla juhataja oli üks selle tüübi tuttavatest. Ta ei tahtnud mind kuidagi välja lasta ja aegajalt saatis mulle kõhedaid pilke. Õnneks taipas seda ka mu ema. Ma isegi ei mäleta täpselt kuidas, aga kuidagi õnnestus meil põgeneda. Järsku nägin ma kõiki kaameraid tänaval ja kõik oli kohutavalt kahtlane ja hirmus. Ärkasin jooksu pealt.
 Ma polnud sellega arvestanud, et ma midagi nii rõvedat unes näen. Ma oletasin, et jooksen jälle lossis mingi lohe eest ära või midagi, aga ma ei arvanud, et absoluutselt igalpool põgenema pean. Huvitav vaheldus. Parajalt spooky.
 Paranoia on kohati isegi korduvam teema kui otsene surm. Üks öö nägin, et lamasin oma sõbrannaga akna all ja akende ees olid hästi pikad ja õhulised valged kardinad. Pime oli, kardinad oleks pidanud täpselt keha ümber olema ja põrandale valguma, kuid minust paremal pool oli kardin õhus. See võttis täpselt sellise kuju nagu mu kõrval lamaks inimene. Ainult läbipaistev. Mu kõrval oli kummitus. Sattusin paanikasse ja peale seda tundsin ma pidevalt, et mu kõrval on mingi nähtamatu olend ja ta hoidis mulle hästi lähedale. Üritasin end alati inimeste vahele pressida, sest tundsin end siis kuidagi turvalisemalt (kuigi tegelikult oli see vist päris mõttetu). Ühel õhtul oli mul siis kodus breakdown, mil ma ei suutnud magama jääda, kuna ma olin sellest kujust nii teadlik. Ma teadsin, et see/ta heidab ka mu kõrvale pikali. Et sellest pääseda, kutsusin meeleheitlikult nuuksudes ema oma kõrvale magama. Ema kehitas õlgu, ütles, et see on okei ja hakkas oma patja võtma. Seepeale hakkas mu ruloo üles-alla käima ja osa mu laual olnud asju justkui lükati maha. Ärkasin. Ei meeldinud see uni. Hullult jama oli, aga samas nüüd mõtlen, et äkki oli see nähtamatu olend mingi eksistensiaalne kriis, millega tegelemist ma koguaeg edasi lükkan. Who knows...
 Selline tore unenägu oli mul ka, kus nägin, et vist töötasin vanadekodus. Pole päris kindel. Samas see koht meenutas ka väga haiglat. Palju korruseid oli, palju haiglauksi ja silte. Võimalik, et siis mingi vanainimeste haigla. Korraga lendas sinna sisse kari relvastatud mehi mustas, kes hakkasid järjest kõiki maha laskma. Nägin end mitme vanema inimesena, kes põgeneda üritasid, kuid jooksid kuhugi tupikusse ning siis lasti nad maha. Pigistasin alati silmad kinni, kui sain aru, et see tulemas on. Siis nägin end jälle ühe noore naisena, kes aitas paljudel vanainimestel põgeneda. Välja jõudes oli mingi FBI teema väljas ja ma ei saanud rohkem surma. Lisaks sellele päästsin kuskil 10 vanainimest. Hell yeah. Sellest unest ärgates polnud üldse nii paha tunne.
 Varsti jälle.
 Thank you, come again.

6 aastat jauramist!

 Blogil on täna sünnipäev! Mu beebi sai nüüd kuue aastaseks. Ma mäletan, et tahtsin tegelikult juba varem blogiga algust teha, sest klassiõed ja paljud tuttavad kirjutasid. Või pigem kirjutasid avalikult. Ma olin aastaid päevikut pidanud (mille aegajalt jälle üles leian ja siis nina krimpsutades loen) ning proovisin siis midagi rohkem blogilaadset Wordis ka kirjutada, et testida oma püsivust (tundub tobe, kuna ma olin juba eelnevalt päevikut pidanud... vahet pole). Enam ei mäleta kahjuks kui pikalt ma seda nii kirjutasin, aga iga päev kirjutasin. Võib-olla veel leian selle kullakamaka kuskilt kõvakettalt. Seal oli pilte, seal oli südamevalu, seal oli ilmselt depressiooni algeid (super fun) ja kindlasti oli neid popikaid pilte tumblrist, millel on taevas ja siis mingi inspireeriv ütlus. It was a mess. Algusaastatel oli mu blogi enam-vähem sama hull (mulle meeldib mõelda, et veits viisakam ikkagi). Praeguseks olen ma paljud mitte midagi ütlevad postitused privaatseks teinud või täielikult kustutanud. Kellel neid inspireerivaid ütlusi pilvede vahel ikka nii väga vaja on. Tundsin, et need ei võta kogu mu story üldpildist midagi ära. Blogi algus on ikkagi see maagiline tiineka maailm koos koolon D-ga iga lause lõpus. Mind hämmastab, et kedagi üldse huvitas kunagi see, mida ma iga päev tegin ja mõtlesin. Endal on küll igav lugeda praegu. Ilmselt vanuse asi ka. Ilmselt jah.
 See pikk jutt oleks justkui viidanud sellele, et mu blogi oli nii halb ja nüüd on täiega hea teema. Nope! See on jätkuvalt väga all over the place. Võib-olla leidsin lihtsalt enda dokumenteerimiseks vähem tüütu viisi kui igapäevane "täna ma tegin seda ja tundsin nii" postitus. Alguses oli hirmus imelik näha postituste numbrit aastas väiksemaks minemas, aga praegu olen sellega rahu teinud. Okei, natuke tõmblen ikka, sest kord nädalas tundub kuidagi liiga vähe. Mingi hetk proovin äkki kaks korda nädalas midagi siia kirjutada. Kasvõi kuu aega nii. Vaatab mis saab.
 Mul on homme sünnipäev! 21 kukub. Ma ei taha numbri peale väga palju mõelda praegu. Pole vaja praegu seda eksistentsiaalse kriisi draakonit välja kutsuda. Mul on järgmine nädal sellega tegelemiseks (või selle ignoreerimiseks) rohkem aega. Praeguseks hetkeks olen ma juba elevil selle üle, et näen reedel semusid ja saan kodunt välja muul põhjusel peale EMO külastamise (millalgi ehk räägin lähemalt). Aga yay! Sünnipäev! Selle puhul, et ma jälle aasta üle elasin, kinkisid vanemad mulle blenderi. Ma tahaksin hirmsasti selle üle nalja teha, aga ma olen selle blenderi üle siiralt rõõmus. Ma saan 21 ja olen sünnipäevaks kingitud blenderi üle rõõmus. Ma olen asjade blenderdamise üle elevil. Teen nii palju smuutisid, et hakkab oksele ajama. FitKärol.
 Ma ostsin sünnipäevaks omale torbikmütsid ja mul on oma 18ndast sünnipäevast veel need lintidega pasunad. Nüüd on mul vähemalt ühte õhupalli vaja, et täiega oma sünnipäeva nautida ja väärikalt vananeda. Kooki võiks ka olla. Veini ka natuke. Mu blogi on nüüd nii vana, et läheb järgmine aasta kooli ja mina võin igalpool alkoholi juua. Wooo!!! Pidu!!!
 Thank you, come again!

Prooviabielu ja asjad

 Päris täpselt ei teagi millest kirjutada. Ei saa seekord seda kirjutamise pidu päris esmaspäevale ka lükata, sest tripin ise linna kontserdile, aga lol here i am. Vaatame mis siia kokku tuleb.
 Mul on tegelikult varasemalt valmis kirjutatud teemat ka, aga meh. Tahaks seda hoida veel. Ma ei tea milliseks päevaks või olukorraks, aga äkki annab veel hoida. Hullult mugav avaldada kui ise kodus ei juhtu olema noh.
 Praegune popikas teema on vist Eesti Laul. Tjah, mulle ei meeldinud. Kohutavalt palju endale meeldivat muusikat polnud (samas saabki ainult üks ABBA olla lol), aga enam see ei üllata ka. Ootused on üldiselt suht nullis, aga eks nii ongi kõige parem. Lõpuks hoidsin Elina Bornile pöialt, sest me käime samas baaris... ja lõpuks jäi laul ka kummitama okei, okei (ei tea tänaseni päris täpselt kas olen in or out). Oti ja Märdi vaheklipid hoidsid teleka ees. Hästi tore on näha neid koos asju tegemas. Alati itsitan. Mulle meeldib itsitada. Võitja kallal virisesin muidugi ka, sest ma olen eestlane. Õudne valik. Häbi. Häbi! Eelmine aasta oli "Jüri, Jüri, meel nii nüri." ja sel aastal on "Koit, Koit, disappoint." Ilus traditsioon.
 Mille pärast mul veel häbi on? "Prooviabielu". Kui ma kuulsin, et selline saade tuleb, siis oli mul nii siiralt ükskõik. Mõtlesin, et hoian telekast eemale. It's fine. Ja siis hakkasid mu tuttavad seda saadet vaatama ja mulle rääkima, mis seal toimub. Ma pidin lihtsalt oma silmaga nägema, et selline asi on päriselt olemas. Oh boy, esimest osa oli nii metsikult valus vaadata. Mul oli vist iga seitsme minuti tagant mingi pikem paus, mil ma oma toas ringi jalutasin. Metsik cringe. Ma pole ammu ühegi saate pärast nii palju ebamugavusest toolis nihelenud. Tegin mingeid imelikke ohkeid ka. Päris hirmus oli. Kalvi-Kalle justkui kiskus mul mingid vanad hingehaavad lahti nende asjadega, mida ütles ja sellega kuidas oli. Ma ausalt ka ei lähe enam kunagi Kiiu kõrtsu, sest Kalvi-Kalle oli kõige ehedam kehastus ühest kõrtsu jorsist ja mul hakkas nii fucking hirmus. Mida aeg edasi, seda hullemaks läks ka. Õudne. Kuidas Heleni sõbrants nii rahulikuks jääda saab? Ma karjuks oma sõbranna peale. Ma karjusin tegelikult niisama vaadates ka... Äkki peaksin palderjani neelama. Äkki see sõbranna oli ka palderjani neelanud. Huvitav. Mind hirmutab ka see, et saates mitte osalevad Kalvi-Kalled keeravad nüüd oma Kalvi-Kallelisuse põhja ja on ilma igasuguse häbita mölakad. Või rohkem mölakad kui tavaliselt, sest Kalvi-Kalle rebib saates ju nii naisi. This must work! Päris elus ei toimi. Ausõna. Ainult hirmus piinlik on. Ja tüüp on 19. Tuleb välja, et on juba vangis istunud (vb leidsin ta blogi oops) ja käitumise järgi poleks ta nagu kunagi varem naisterahvaga suhelnud. Kui keegi püüab tõsiselt samamoodi "sebima" hakata, siis kammooon Simmmoooo...
 Teine paar on veits vähem cringe. Veits. Püüan ette kujutada mis tunne ta perekonnal oli seda vaadata, kui ta ähvardas noormeest seksiga. "I'm gonna fuck you anyway," pole vist ikka päris see, mida ema kõrvad kõrvalt kuulda tahavad. Ilmselt Ziga kõrvad ka mitte... Nii palju see saade mulle andis, et hakkan nüüd otsima samasugust moppi nagu Liisal on. Jumala tuus mopp ju. Saab vett sisse panna ja siis... Tead küll. Ma olin selle mopi pärast siiralt elevil.
 Ikka päris metsik mis saated praegu on. Päris metsik, et peale "Abielus esimesest silmapilgust" otsustati ikka "Prooviabielu" ka ära teha. Nälg abielu järgi on ikka olemas. Samas on osalejatest kahju ka. Eestis sellises saates olla on jõhker. Kõik on väga kiired hukka mõistma. Aga nagu kui keegi peab veel Kalvi-Kallet veetlevaks peale seda, kui ta sind inetuks ja lolliks loomaks kutsub, siis nagu kammoooooon...
 Kuidas teile "Parima pagari" võitja meeldis? Ma vinguksin natuke.
 Thank you, come again.