oma sünnipäevadest

 Kutid, ma olen oma sünnipäeva pärast elevil. Nagu täiega. Kindlasti rohkem kui eelmisel aastal. Ma olen fucking valmis. Tahan kooki ja šampust ja õhupalle ja neid torbikutest mütse ja neid tüütuid lindiga pasunaid ja sõpradelt kalli. Ma olen nii valmis!
 Kas ma olen üldse kunagi päris nii elevil oma sünnipäeva pärast? Ilmselt nooremana. Samas alati oli mingi pinge peal. Nooremana olid hulluks probleemiks tegevused. Raudselt mängime peitust onju, aga mida veel??? Pudeli keerutamine polnud kunagi minu teema. Samuti ei sümpatiseerinud "tõde või tegu" kunagi. Kui kuradi kaua me peitust peaks mängima, et teised unustaksid need mängud ära?! Jube probleem alati. "Kati, pane pudel ära, me ei mängi seda!" Hirmus. (Mul pole kunagi Kati nimelist sõpra olnud.)
 Peo asukoht oli ka mingi aeg kahtlane. Paar korda sain pidada ema tööjuures, mis oli maailma kõige lahedam asi üldse! Ühel sünnipäeval sai kutsikatega mängida! Nagu kammoon Simmo parim pidu ju! Oeh, haigelt tahaks kutsikatega mängida jälle. See sünnipäev oligi tänu kutsikatele suht muretu vist. Ai. Valetan. Söögi pärast pidi tõmblema. Kuna ma ei tahtnud näha kedagi söögilaua taga nina krimpsutamas, siis küsisin alati kõigilt külalistelt juba varem ära, mida nad süüa tahaksid ja kas see variant, mida ma tahan, sobiks. Tegelikult väga armas, aga enam ma küll nii ei jaksaks. We're having pizza, just deal with it! Lõpplahendus sünnipäeva söökidele oligi vist pitsa... ja salat. Loomulikult kartulisalat.
 Vahepeal ma ei pidanud jälle sünnipäeva. Vähemalt mitte sellises mõõdus nagu kunagi. Ei viitsinud enam üldse suure hulga inimestega peole mõeldagi, aga tahtsin ikka oma kahe sõbraga hängida. Kuidagi kogemata juhtus nii, et kohale tulid veel mõned inimesed. Ma pole üldse pahane ka tegelikult. Kaheksateistkümnes sünnipäev oli tänu sellele nii tore. Jah, me istusime minu väikses toakeses ringis ja jõime, aga hullult lõbus oli. Toredad mälestused jäid... ja kohutavalt palju purjuspeaga tehtud pilte. Good times. Peaks jälle selle pidudel pildistamise asja üles võtma. Nüüd filmin lihtsalt kuidagi märkamatult välja minnes vilkuvaid tulesid ja hommikul leian sellest kümme videot. Totter. Samas piisavalt artsy, et keegi halvasti ei üleks. Tegelikult oleks hullult naljakas kui keegi vilkuvatest tuledest video pärast sõimama kukuks. Nagu teisi probleeme poleks lol... Ma lähen teemast kõrvale.
 Ma ei kutsu siiani kokku hullult palju inimesi oma vananemist tähistama. Eelmine aasta oli erand, sest oli istumine perekonnaga, kuna mul oli juubel. Tädid ja tädipojad oma peredega... See oli ka tore, aga ilmselt ainult sellepärast, et minu sünnipäeva pärast polnud ammu nii kokku tuldud. Sõpradega pidasin eraldi. Polnud nii väga kuskil ringis istumist ja isa-naljade tegemist (maybe one day...), käisime linna peal. See aasta jälle nii. Tunnen kuidas see võtab mult nii palju pinget ära. Ma saan isegi natuke isekas olla. Minu valida on kohad, kus käia. Luban endal vähemalt sel ühel päeval hullult isekas olla. Ma olen selle ära teeninud. Elasin jälle aasta üle. Get off my dick I deserve my fun.
 Tulevikus peaksin ilmselt jälle selle ringis kuskil kodusemas keskkonnas istumise ette võtma. Kas just kodusemas... Pigem lihtsalt kuskil, kuhu ma saaks inimesed kokku kutsuda. Siis ma muretsen jälle snäkkide pärast... ja veini. Sinnani on vast aega. Ma ei tea praegu enam keda kutsuma peaks ka. Koolis käies sai lihtsalt klassi tüdrukud kokku kutsutud ja oligi tehtud. Nüüd saab nagu kahtepidi minna. Kas kutsun ainult need paar inimest, kellega kõige rohkem suhtlen või siis kõik kellega ma kunagi suhelnud olen wooo pidu!!! Ma olen juba selle viimase variandi mõttest väsinud. Liiga palju veini pärast muretsemist.
 Ma ei tea enam mis sellest postitusest sai. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen hullult elevil, kuna ma olen laisk ja ma ei pea ise eriti midagi korraldama. (Appi, üllatuspidu oleks maru äge. Ise ei peaks mitte midagi bronnima. Ma olen täiega selle mõtte fänn.) Värisen nüüd kuni 14nda märtsini ootusärevusest. Jeeee!
 Thank you, come again.

ohin ja igatsen

 Kell saab kümne minuti pärast 2 öösel, mu silmad vajuvad vaikselt kinni, aga ma tundsin, et pean kirjutama. So here I am. Hello. Yes.
 Vaatasin kuskil nädal tagasi jälle "The Black Balloon"i ja hakkasin rõvedalt suve igatsema. Ma vist leidsin selle filmi suvel... vist ja seal filmis on nii kenad kaadrid öisest jalutuskäigust, kus tegelane/ tegelased on väljas põhimõtteliselt pesuväel või öösärgis. See tundub nii soe. Nad kõnnivad mööda tänavaid paljajalu ja see tundub nii soe. Ma tahan ka nii soojas olla.
 Ma hakkasin metsikult igatsema neid öiseid jalutuskäike, mis ma ise suvel alevi vahel tegin. Lihtsalt see värske õhk, vaikus ja soojus... ugh, tunnen sellest nii puudust. Suviti on alevi vahel aegajalt jäneseid ka näha. Nii cool on koeraga öösel jalutades näha metsloomi. Bonni on neid nähes tubli ka. Istub mu kõrval ja vaatab lihtsalt. Samas need jänesed, keda me nägime, olid umbes tema mõõtu. Ma ei julgeks ka kaklema minna. Kujutan ette, et Bonni igatseb ka seda spontaanset väljas käimist. Praegu ei kutsu nagu üldse välja. Külm, libe ja ligane on. Bonnil hakkab ka pikapeale külm. Tekikookon on mõnusam. Oeh, millal küll ritsikad jälle laulavad?
 Tahan randa minna. Jälle öösel. Suveöised rannas käigud on nii ilusad, nii rahulikud. Kuskilt kumab õrnalt päiksevalgus, meri kohiseb... ainult nii hängikski. Mäletan kuidas ükskord rannas nahkhiired mulle järjest lähemale lendama hakkasid. Hästi lahe oli, kuni sain aru, et nad üritavad mind rünnata. Vana hea. Nii ilus.
 Randa igatsen ikka kõvasti. Ma ei suudaks elada kuskil merepiirist kaugemal. See merepiir annaks justkui mingi vabaduse tunde või mingi imeliku julgestuse juurde. Umbes, et kui ma peaks põgenema, siis saaksin mööda merd ka. Ahh, see kõlab tobedalt. Kell on 2 läbi, las ma jauran. Aga meri. Oh, mees, meri... Meri on öösiti ilus. Päeval on teistmoodi ilus, aga see öine pilt rannast on eriti südamelähedane. Seda vaataks iga õhtu. Igatsen mereõhku. Igatsen päikesetõusu ootamist merekohina saatel.
 Ma poleks praegu üldse pahane ühe kuuma suvepäeva peale ka. Paneks hea meelega lühikesed püksid jalga ja läheks rattaga sõitma. Sõidaks ilmselt randa... Ma pole veel jõudnud rannas kirjutada, huvitav kas oleks väga teistsugune vibe. Huvitav milline jutt tuleks. Hästi cheesy oleks kui kirjutaksin mereääres merineitsidest. Mis ma ikka norin. Tahan proovida. Tahan metsikult rattaga sõita. Mängiks vahelduseks Pokemon Go'd kodunt väljaspool ka. Praegu olen mänginud voodis lebotades, sest elan kahe pokestop'i vahel ja elu on peale mingeid uuendusi väga lill olnud (olen 8 levelit edasi saanud whaaa). Oeh, sweet mems. Bonni saaks ikka metsikult jalutada jälle.
 Igatsen öösiti aken pärani lahti magamist.
 Sääski ei igatse jätkuvalt.
 Thank you, come again.

"savi, lähme kelgutama!"

 Ma olen nii palju talve üle vingunud. Tundsin, et pean midagi toredat ka ütlema või näitama. Niisiis käisimegi eile kelgutamas.
 Bonni oli mineku üle nii elevil, et ema tahtis ka kaasa tulla, mis omakorda tegi selle pildistamise osa lihtsamaks. Hästi tore oli. Selg sai paari hüpeka peal veits peksa, aga oleks saanud hullemini ka minna. Väga kaua ei kannatanud olla, sest kartsime, et herr Bonnil hakkab külm (talle oleks tegelt täiega jopet vaja). Tore oli. Jee. Nüüd istun vastlapäeval kodus ja söön ainult kuskil nurgas kukleid.
 Thank you, come again.

mu simple session '17

 Mulle vist meeldib ikka väga spordi peale karjuda. Peale nädalavahetust täis inimesi, rattaid, rulasid ja plaksutamist, polnud mul enam häält. Heck yea, sports!
 Esimene päev oli kuidagi toredam. Ma ei saanud küll terve öö magada, aga ma polnud nädal otsa inimeste keskel käinud, nii et ma olin valmis. Ma olin üleni valmis suhtlemiseks ja elav olemiseks. Oli nagu aeg. Samas on esimene päev sellistel üritustel nii segadust tekitav. Kohale jõudes pole veel täpselt teada kus miski asub ja mis kui palju maksab. Tahaks täiega vinguda selle üle kui kallid kõik snäkid ja joogid olid, aga see oli samas täiesti ettearvatav ja mis ma ikka sellest jauran.
 Esimene päev oli täiega chill. Mul oli terve päev täiega spordi peale karjuva isa tunne. Rohkem muidugi siis kui bmx-i võistlused hakkasid. Rula osa oli ka huvitav tegelikult. Sel aastal võistlesid mõned tuttavad ka, mis oli kuidagi eriti cool.
 Ma ei oska iseenesest midagi spordist rääkida, mis on kaunis kurb kirjutades postitust spordiüritusest... aga ma päriselt ka käisin seal lihtsalt selleks, et endast see keskealine iga neljapäev bowlingut mängiv isa välja saada! Sellisele spordile on kuidagi lihtsam kaasa ka elada. Keegi saab mingi epic hüppe või trikiga hakkama - karju ja plaksuta. Lihtne. Täpselt nii laisk spordi jälgija ma olengi. Päris cool on näha ka mida inimesed rataste ja rampidega teha suudavad.
 Mingi hetk poseerisime Delfi fotograafile ka. Hirmus piinlik sellest mõelda praegu, aga hei miks mitte. Väga yolo. Pilti ennast pole veel kuskilt leidnud.
 Päeva lõpuks olin ma hirmus väsinud. Nii palju inimesi, kõik oli nii vali... keskealisest sporti armastavast isast oli järsku saanud kibestunud vanaproua. Väsimus jõudis kodus koguni nii idiootsetele aladele, et tundus vajalik youtube'i otsingusse "tortoise farts" panna ja hakata siis järjest neid videoid vaatama/ kuulama (btw väga huvitav oli, also farts are funny). Oleks siis, et magasin öösel hirmus hästi... Nope! Sügavasse unne ma vist ei vajunudki. Tolknesin seal kuskil vahepealses faasis. Jube totter. Äratus oli kohutav. Kui eelnev hommik ajasin end elevusega voodist välja, siis nüüd oli päris raske. Tortoise fart polnud enam ka naljakas. Bussis sai õnneks veel tunnikese magada, mis aitas üllatavalt palju. Olgem ausad, ma polnud Saku Suurhalli jõudes just kõige erksam neiu, aga hei, vähemalt läksin kohale. Mind hämmastab siiani kuidas toimisid need inimesed, kes käisid sessi pre party'l, peol pärast esimest päeva ja siis veel pühapäevasel afterparty'l ka. How? HOW?! Eriti hämmastavad mind need sõitjad, kes nii kõvasti pidutsesid ja siis jõudsid veel sõitma ka. Inimesed on ikka päris hämmastavad isendid. Samas on mul uudishimu kunagi ühel nendest pidudest ära käia. Lihtsalt kogemuse ja loo pärast. Ma ilmselt vihkaksin lõpuks inimesi nii väga, et ei väljuks oma koopast 2 nädalat, aga ega enne ei tea kui ei proovi, amirite?
 Teine päev oli tegelikult täiega cool, kui see imelik väsimus maha sai raputatud. Liisa lasi uue tattoo teha, mu uus lemmik rulataja peaaegu võitis, bmx-i finaal oli üleni lit. Esikoht vahetus peaaegu peale igat uut sõitu. Saime täiega head istekohad ka teist päeva järjest. Vedas. Nii paljud nillisid vahekäigus neid kohti.
 Kohtadest rääkides... Meie ees istus üks isa, kelle poeg käis aegajalt oma tõuksiga sõitmas, aga see selleks. Nii naljakas oli näha kuidas härra järjest rohkem võistlusele kaasa elama hakkas. Kuni selle hetkeni, mil ta ühel hetkel oma poja peast käsi vehkides kinni haaras, sest üks sõitja maandas oma triki ära. Ei ma saan aru. No hate. It's cool. Muigasin. Ma ise karjusin omal hääle ära, mõistan täiesti.
 Btw, kui paljud inimesed bmx-i autasustamisele jäid? Kohe kui võitja selgus, tõusis enamus rahvast lihtsalt püsti ja hakati ära minema. Me Liisaga ka, aga ainult sellepärast, et viimased bussid olid minemas. Me läksime eelnev õhtu ka samal ajal ära. Tundus imelik küll. Suur osa saalis olnud inimestest oli järsku garderoobi järjekorras üksteisel otsas tõuklemas. Viisakas.
 Miski ei suuda kirjeldada seda kui hea meel mul koju oli jõuda. Väsimus lammutas korralikult. Vajusin suht kiirelt magama.
 Kogu mu esmaspäevane plaan oli midagi joonistada ja blogipostitus valmis kirjutada. See oli kõik. Mida ma teha suutsin? Vaevu joonistasin midagi. Püüdsin blogi ka kirjutada, aga kuidagi debiilselt raske oli. Kirjutasin mitu erinevat sama sisulist versiooni valmis, aga need kõik tundusid ikka päris hirmsad. Sellepärast ei saanudki esmaspäeval postitust välja. Teisipäeval läks kirjutamine paremini. Jõudsin kuskil peale poolt kümmet koju, niiet kogu see kirjutamine jäi küll hilja peale... ja tähelepanu hajus ka siia-sinna. Eh, excuses.
 Igatahes... Simple Session on jätkuvalt cool üritus (kuigi see väsitab metsikult), mu seest on mõneks ajaks kadunud keskealine tugitoolisporti armastav isa, it's lit.
 Thank you, come again.